Lähen edasi Marçal
raamatuga „Leiutades maailma“, millest leidsin üldse palju huvitavat aga kaks asja: „tüdrukuaastad“ ja emakese Maa osa
kliimamuutuses on need, mis eriti rabasid.
Marçal ise on huvitatud informaatika valdkonnast, sest tema ema on programmeerija. Tarkvaraarenduses kusjuures domineerisid varem naised. Sündinud 1980. aastate alguses, olid kõik ta ema juhid naised. Selleks ajaks, kui ema pensionile läks, olid kõikjal mehed.
1946
aastal peeti Pennsylvania ülikoolis ajalukku läinud kui Moore loengud. See oli
esimene arvutiteemaline avalik loeng. Lektor dr. George Stibitz oli terve teise maailmasõja
aja ehitanud analoog- ja digiarvuteid.
Stibitz
esitas küsimuse. „Mis on arvutusmasina väärtus?“ ja vastas ise: „Arvuti töö maht on võrdne 4-10
tüdrukuaastaga!“ Mida selle all mõeldi?
„Kui
masin amortiseerub kolme aastaga, maksaks see aastas 4000 dollarit. „Tüdruk“ aga maksaks 2000 dollarit ja neid
oleks vaja umbes kolm.“
Tüdrukuaastate
puhul toimuski arvestamine sarnaselt sellega, mida oleme harjunud kuulma
hobujõudude puhul. Asi selles, et enne arvuteid oli arvutiteks naised. Ehk enne
kui arvutist sai masin, oli see amet. Alates 1860-1900 aastani oli arvutamine
üks väheseid teaduslikke karjääre, mida peeti naiste jaoks sobivaks. 19. Sajandil
oli valitsustel, ülikoolidel jm teadusasutustel suuri andmehulki, mida
töödelda. Alguses tegid seda tööd noored mehed, kuid siis avastati, et naisi
palgates saab kõvasti kokku hoida – naistele maksti poole vähem. Tegu oli
ametiga, mida keegi teine ei tahtnud. Ainuüksi Pennsyvania Ülikool palkas 200
naist arvutajatest. Paljudel seda ametit täitvatel naistel oli kraad
matemaatikas, kuid mingit tunnustust nad selle eest ei saanud.
Ja
arvutid ei tulnud lihtsalt tüdrukute asemele – tüdrukud ka enamjaolt
programmeerisid need. Ja nad olid selles väga head. 1960ndatel
hakkas aga kuvand muutuma. Programmeerimine tähendas endiselt sama tööd aga valdkond
omandas suurema tähtsuse.
Paljudele meesjuhtidele sai selgeks, et see on arvatavasti väga oluline ning seega ei saa seda jätta naiste kätte. Poisse õpetati kodeerima, naistele tehti ülesandeks nad välja õpetada. Mehed nimelt sobivat paremini juhtideks. Nii polnudki kummaline, et naised hakkasid sellelt alalt massiliselt lahkuma. 1964 aastal asutas noor Briti ettevõtja Stephanie Shirley ettevõtte, mis pakkus naissoost programmeerijatele võimalust töötada kodust. Ta soovis ära kasutada talente, kes olid tööstusharust kõrvale lükatud.
Shirley ettevõte Freelance Programmers sai
niivõrd edukaks, et 1990ndatel börsile minnes, oli selle väärtus 2,3 miljardit
naela.
2010ndatel
arvasime, et loome inimesesarnased robotid ja lootsime, et üsna pea on kõik
automatiseeritud ja masinad saavad kõigist paremaks. Aga asi ei olnudki nii
lihtne. Me pole veel loonud masinaid, mis oleksid nagu inimesed. Selle asemel
organiseerime inimesi, et nad oleksid nagu masinad – ja nimetame seda
innovatsiooniks.
On
legendid ja pärimused sellised nagu nad on, kuid viikingite jumalad ei tahunud
inimest kirvega puunotist. Inimene pole hüdrauliline kuju ega arvuti. Me kõik oleme tulnud sipeldes ja karjudes
välja veripunasest emakast.
Kuigi
meie ehitatud masin võib võita Garry Kasparovit males, ei suuda ta võita Serena
Williamsit tennises. Viimane väljendab teistsugust intelligentsuse vormi – kehalist intelligentsust. Ja paljudel
juhtudel teeb just see vorm meist inimesed, kuigi paljudel on seda raske
tunnistada. Just kehalist intelligentsust hindame vähem – see on rohkem naiste
osa – kuid just seda ei suuda arvutid asendada. Ehk lihtsam on automatiseerida
Kasparovi kui Serena Williamsi intelligentsust.
Need,
kes töötavad inimestega, teenivad vähem, kui need kes töötavad numbrite või
masinatega. Kui aga masinad võtavad enamiku numbritega seotud töödest üle ja
meie automootorid saab välja printida teatud 3d printeriga, kas siis inimestega
töötajate staatus tõuseb?
Feministid
on kaua rõhutanud, et hoolitsemise ja
hooldamisega seotud alad peaksid olema rohkem väärtustatud. Nende arvates
ei ole õige, et ämmaemand teenib vaid veerandi sellest mis pankur. OECD
(36 liikmesriiki) riikides töötab tervishoius ja sotsiaalhoolekandes 20
miljonit naist, võrreldes 6,3 miljoni mehega. Enamjaolt on naised sektori sees
madalamalt tasustatud ametikohtadel.
Sajandeid
oleme loodusest mõelnud kui naisest – meie
emake Maa – selline tume, tabamatu, hirmutav, etteaimamatu, niiske ja samas
üsk, millest tuleb elu. Mehe ülesanne on looduse üle kontrolli haaramine ja
viljade lõikamine, tõusta loodusest kõrgemale ja see allutada. Kontroll tuleb haarata kasvõi vägivallaga
– naisnõidu põletades püüti taastada kontrolli looduse ja ka elu üle.
Marçal
kirjutab, et olla tõeline mees tähendab looduse valitsemist – mitte teha kompromisse
selle heaolu nimel. Oleme võtnud pähe idee, et teatud tüüpi bensiini tarbiv
elustiil on mehelik ja tõstnud selle teistest väärtustest kõrgemale. Ja kui tuleb välja, et selline patriarhaalne
elustiil pole jätkusuutlik, saame aru, et me ei suuda sellest loobuda.
Paljuski
kardetakse, et kui fossiilsed kütused kaovad, kaob sellega ka mehelikkus ja
just seetõttu omandab kõik väga eksistentsiaalse tähenduse. Paljud mehed, kes
eitavad kliimamuutust, põlgavad kliimaliikumise peamisi naisfiguure
intensiivsusega, mis on kaugel juhuslikkusest.
Marçal
kirjutab:
„„Emake loodus“ ütleme me, ja see kõlab muidugi kenasti. Aga mida tähendab „ema“ patriarhaalses ühiskonnas? Ema on keegi, kellelt oodatakse endast kõige andmist ilma kurtmata, keegi, kellel ei ole isiklike vajadusi ja kes elab ainult teistele.“
Ehk
ema on meile inimene, kes hoolitseb meie eest ja armastab tingimusteta –
ükskõik kuidas meie käitume. Ja selline arusaam emast on viimane asi, millega
planeeti praegusel hetkel võrrelda.
Arvamus,
et Maa eksisteerib ainult meie jaoks on üsna sarnane beebi arusaamisega, et ema
eksisteerib ainult tema jaoks. Tal pole beebist erinevaid vajadusi ega
isiklikke õigusi. Meie ühiskond eeldab, et naine teeb igasugu hooldustööd
tasuta, ilma virinata ja nõudmisteta. Naine ja loodus on meile üks, mis
tähendab et mõlemal on samasugune hoolitsemiskohustus.
Me
tahame oma planeeti omada, imetleda ja soovime, et ta meie eest hoolitseks. Me
ei taha tema keerukust aktsepteerida, tahame teda kontrollida ja saada seda,
mida meil vaja. Mis tähendab, et
tegemist ei ole terve suhtega.
Meie
miljardärid tahavad lennata kosmosesse leidmaks koloniseerimiseks uut planeeti,
mis on seotud uskumusega, et kui patriarh on oma praeguse mudeli tühjaks
pigistanud, hangib ta endale lihtsalt noorema. Marçal ütleb selle peale, et
tegelikult nii daame ei kohelda.
Raamatus
viidatakse teadusaajakirjaniku Charles
C. Manni raamatule „The wizard and the prophet“ – mida tahaks samuti
lugeda. Manni järgi on viimase kümnendi keskkonnadebatt olnud võlurite ja
prohvetite vaheline võitlus. Ühel pool viimsepäeva prohvetid, kes ütlevad, et kui me tagasi ei tõmba, ei kaitse, ei
peata tarbimist – muutub Maa elamiskõlbmatuks. Teisel pool on võlurid, kes näevad lahendusena
innovatsiooni ja tehnoloogia arengut. On aeg leiutada ja küll siis tuleb
pääsemine.
Prohvet
aga peab innovatsiooni peamiseks häda põhjuseks ja ütleb, et meil tuleb
rahulduda lihtsama looduslikuma eluga.
Võlurid vaidlevad vastu – et selline elamisviis on võimalik ainult keskmisest
jõukamale valgele Lääne elanikule ja määrab enamiku maailma vaeseid uskumatusse
viletsusse.
Mann
ütleb, et võluri ja prohveti vastasseis ei
ole hea ja kurja vaheline võitlus, vaid kahe erineva hea elu kontseptsiooni
vastasseis.
Marçal
pakub, et lahendus on kuskil vahepeal – meil
tuleb nii leiutada kui ka reformida oma eluviisi. Ja need on omavahel
seotud: alles siis, kui käitumine muutub jätkusuutlikumaks, tekib nõudlus
rohelisemate toodete järele ja ainult siis tulevad leiutised selles valdkonnas
järele.
Ja
veel üks raamat, mida eile-täna lugesin on Caroline Criado Perezi „Nähtamatud
naised“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar