Veel
üks raamat, mille raamatukogust koju tõin on Katrine Marçal „Leiutades maailma“(2021 Rahva Raamat, tõlk. Kadri
Okas, 334 lk). Marçal on Rootsi kirjanik ja ajakirjanik, kes oma raamatus
reisib läbi majandusjaloo näidates, kuidas ideed mehelikkusest ja
naiselikkusest on meie leiutisi, edu ja läbikukkumisi vorminud.
Mitte
et naine vaeseke on kõigest ilmajäetud ja paha mees on talle liiga teinud, vaid
kese on sellel, et jättes innovatsioonist kõrvale naiseliku aspekti on edasiminek toimunud nö üks käsi selja taha
seotuna.
Allpool ühtteist, mis ma raamatust välja noppisin:
"Leiutades
maailma" sisaldab palju ajaloolisi näiteid selle kohta, kuidas seksism on innovatsiooni
takistanud. Ratastega kohver jõudis turule alles 1970. aastatel – 5000 aastat
pärast ratta leiutamist. Ettevõtted pidasid mugavust ainult naiste asjaks ja ei
arvanud, et see on turu jaoks oluline. Ratastega kohvrid eksisteerisid
tegelikult juba ammu enne ametlikku turuletulekut, kuid need olid naistele
mõeldud nišitooted. Eeldati, et ükski mees ei tahaks kunagi, et teda nähakse kohvrit
veeremas, sest tõeline mees kannab kohvreid. Teatud idee, et mehelikkus on midagi, mida tuleb alati tõestada. Ja
see kusjuures on ka meeste jaoks kohutav!
Sageli,
kui naised on millelegi spetsialiseerunud, on inimestel kalduvus näha seda
mitte oskusena, vaid pigem loomuliku osana sellest, mida naised niikuinii
teevad. See pole tõeline oskus, kui oskate hästi koosolekut korraldada või
kolleegide vihahoogudega toime tulla. Niipea, kui näeme, et miski pole raske
oskus, ütleb majanduslik loogika, et see pole rahaliselt nii palju väärt.
Näiteks ämmaemandaks olemist peetakse naise loomulikuks oskuseks ja me
väärtustame seda vähem.
Asi algab raamatus ratta leiutamisest. Ja
kohvrist, millega lennujaamas ringi veereda. Looduses leiab ringe ja rõngaid
kõikjalt – puu aastarõngad, vette visatud kivi tekitab laineringe, lille
lõigatud varre ots on rõngakujuline. Ringe leiab rakkudest kuni bakteriteni,
pupillidest taevakehadeni. Inimkeha jaoks ei ole ring aga loomulik ja nii ei suuda meie keha ükski osa pöörata end
360 kraadi. Me leiutasime selleks ratta. Miks võttis aga nii kaua aega, et
panna rattad kohvri külge?
Vaevalt
selle küsimusega paljud end vaevavad, kuid ometi. Kuulus mõtleja Nassim Taleb
arutleb veereva kohvri müsteeriumi üle ja seob meie võimetuse kohvrile rattad
alla panna sellega, et me tihtilugu
eirame kõige lihtsamaid lahendusi. Püüdleme inimestena kogu aeg
suursuguste, raskete, keerukate asjade poole.
Kui
ratastega kohvri leiutaja Bernard Shaw (mitte siis esimene pääsuke aga keegi,
kes asja kaubandusse läbi surus) püüdis oma toodet kaubamajadele pakkuda, kohtas ta
vastuseisu. Oli mehe töö oma naise kohvrit kanda ja kui meest polnud, polnud
naisel ka lennujaama asja. Turu vastuseis oli seotud sooga. Raamatus küsitakse: Kuidas võis valitsev
arusaam mehelikkusest osutuda kangekaelsemaks kui turu soov teenida raha? Ja
kuidas võis tühipaljas idee, et mehed peavad kandma raskeid asju, takistada
meil näha selle toote potentsiaali?
Kokkuvõttes hakkas kohver veerema, kui me
muutsime oma arusaama soorollidest: et mehed peavad kandma ja et naiste
liikuvust tuleb piirata.
Järgmisena
jõuab raamat edasi autode juurde. Maailma esimese pikamaa-autosõidu sõidu tegi
naine (Bertha Benz). Samas leidis maailm,
et naised sobivad autosõiduks halvemini kui mehed. Naist ei tohtinud
uisapäisa autorooli lasta, kuna naine oli õrn asi. Korsetti nöörituna,
kinnastatuna, suure kübara ja kilode kaupa alusseelikutega.
Kuigi
elektriauto leiutas mees, seoti see naiseliku poolega, samal ajal kui
bensiiniauto seostati mehelikkusega. Sestap lükati elektriautod kõrvale – see
polevat muud kui elektriline lapsevanker. Liiga mugav, liiga puhas. Eelistati bensiiniautosid – vända kasutamine, õlised
riided. Naised ei suutnud vändata, naised nõudsid, et juhtimine oleks mugav.
Elektriline
starter tuli bensiiniautodesse alles 1920. aastatel. Naiselikuks peeti, et sa ei
tahtnud oma riietele õli ega väntamisega oma lõualuud murda.
Kui
ajalugu märgib midagi naiselikuks, olgu selleks ratastega kohver või
elektriautod, siis ühiskond näeb seda
eset kehvema või vähem uuenduslikuna ning sellesse ei suunata investeeringuid.
Seda ei võeta tõsiselt. Ja sageli surevad hämmastavad ideed.
Miks
pidada selliseid mugavusi naiselikeks? Miks võisid ainult naised nõuda
mugavust, lihtsust, ilu ja turvalisust? Miks ei peaks meessoost tarbija tahtma
mugavamat autot? Miks hoiti nii kaua hammastega kinni seisukohast, et „tõeline“
mees väntab oma auto käima?
20.
sajandi alguses Cadillac Motorsit juhtinud Henry Leland tellis Cadillacile
elektrilise starteri pärast seda, kui tema sõber Byron Carter oli autot käima
vändates lõualuu murdnud ja selle tagajärjel gangreeni surnud. Et vältida
edaspidi meeste surmasid, nägi ta omajagu vaeva ja 3 aasta pärast oli
bensiiniautole sobiv elektriline starter olemas. Paljud järgnesid Cadillacile,
kuid osad jäid kõhklema, nähes elektrilises starteris järeleandmist naistele.
Leiti, et see on küll elegantne seadeldis aga mitte eriti vajalik. Tolleaegne
New York Times kirjeldas seda kui „pigem lihtsuse ja mugavuse vidinat naistele“.
Aastate
möödudes muutus bensiiniauto üha elektrilisemaks ehk see „feminiseerus“.
Tegelikult ei olnud väntamisega käima minevatest bensiiniautodest kasu
kellelegi, kes pidi kuhugi jõudma õigel kellaajal.
Isegi
praegu kirjeldavad ajaloolased ja
ajakirjanikud elektrilist starterit tihti naistele mõeldud uuendusena.
Marçal
kirjutab, et tänapäeva majandusteadlased seletavad meeste ja naiste vahelist
palgalõhet sellega, et naised valivat ise madalapalgalise sektori. Naised tahtvat saada medõeks, mitte konsultandiks, ämmaemandaks, mitte ravimitööstuse
lobistiks. Kogu meie definitsioon nende erinevate ametite kohta on seotud
arusaamisega soorollidest. Kui me oleksime sugudesse suhtunud teistmoodi, oleks
ämmaemanda roll võinud areneda palju enam ja ta oleks võinud teostada ka
näiteks keisrilõikeid ja saada rohkem palka.
Jutt
käib siin sellest, et naistel oli meditsiinis keelatud kasutada metallinstrumente.
19
sajandil olid enamik arstid mehed aga enamik ämmaemandaid naised. Ja kuna kuidagi
oli vaja õigustada arstide palju kõrgemaid palku, siis oli vaja ämmaemanda töö
kuidagi arsti omast eristada. Enamikus
Euroopa riikides keelati ämmaemandatel kasutada metallinstrumente. Kui laps
tuli ilmale tangide abiga, viis selle läbi arst või meessoost ämmaemand. Rootsi
oli erandiks, siin anti 1829 aastal õigus metallinstrumentide kasutamiseks,
kuid ainult juhul, kui arsti polnud käepärast. Vastsündinute suremus Rootsis
oli sel ajal väiksem kui USAs või Inglismaal.
Kas
on üldse enesestmõistetav, et tööriistadega tehtava töö eest tuleb maksta rohkem palka?
Põhimõtteliselt
ei ole ülesanne keerulisem seetõttu, et seda tehakse tööriistadega. Kui
ämmaemand paneb käe sünnituskanalisse ja aitab beebil ilmale tulla, siis ei ole
see tühine töö. Seda peab aastaid harjutama. Meie majandusalane eeldus aga on,
et kätega teostatud tööd vastanduvad tööriistadega tehtule ja on kuidagi vähem
kompetentsi nõudvad. „Naiselik“ võrdsustatakse
madalapalgalisega selle
tulemusena, et me keeldume pidamast naiste töid tehnilisteks.
Midagi
taolist näeme ka kunstimaailmas. Kui mees teeb õlivärvidega lõuendile
abstraktse töö, nimetatakse seda Kunstiks. Kui naine teeb identse töö
tekstiilidega, nimetatakse seda käsitööks.
Kusjuures põhjus, miks naine sageli töötas tekstiilidega oli see, et tal
soovitati maali mitte õppida. Naisi jäeti süstemaatiliselt hariduse omandamisest kõrvale, pigem sunniti
neid lootma „traditsioonilistele
teadmistele“. Ehk juustutegu õppisid emalt, mitte ülikoolis, kangast kuduma
tädilt, mitte kunstikoolis.
Seda
tüüpi teadmisi, mida antakse emalt tütrele, peetakse sageli „loomulikeks“ ja
need vastanduvad „tehnilistele“. Ja kui mingi toode või protsess on „loomulik“,
kui sa oled selle saanud esiemadelt, siis vaevalt saad sa patenti võtta. Ja see ei ole väärtustatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar