David R. Hawkins küpsemisest (vananemisest).

Kui on piisavalt loetud ja mõeldud aminohapetest, rakkudest, molekulidest, vitamiinidest, teaduslikest uuringutest, siis tõstan pea mirkoskoobi juurest üles. Elu vajab elamist natuke teises suurusjärgus. Tasakaaluks vaataks teisele poole teed :). Eks siin muidugi ole omad suurendusklaasi asetused, omad "õiged", "valed" ja "kindlasti vaja teha", "kindlasti vaja vältida". 

Inglise keelne aging (aastate lisandumine) tundub sellise sobivama sõnana, kui eesti keelne vananemine. Taas kord loen psühhiaater MD David R. Hawkins raamatut "Healing and Recovery", vananemise  (vbl oleks parem küpsemise) peatükist:

Kuidas keha, hing ja vaim on seotud vananemise protsessiga? Kuskohas täpselt kogeb inimene oma kogemusi? Kui me hakkasime seda lähemalt uurima, siis leidsime, et meil ei ole vaja alluda paljudele asjadele, mida maailm peab vältimatuks.

Vananemine on terve identifitseerumiste seeria nagu seda on ka programmid, stereotüübid, käitumismallid ja stsenaariumid. Sellel, mis kogeb elu, ei ole vanust ja ta ei allu vananemisele. Meil tuleb endalt küsida, kas me oleme see, mida me kogeme või me oleme kogejad. On keskaegsed müüdid,  tervisemustrid, seksuaalmustrid ja kaaluprobleemid, mis väidetavalt  ilmnevad keskeas ja millega peaks arvestama, samuti väide, et keha teeb seda, mida (mõtte)meel usub. Kaaluda tuleb mitmeid fakte ja ideid, sh seda, et keha on tegelikult tagajärjeks, mitte põhjuseks ja ta allub sellele, mida oma meeles hoiame. Meil on vabadus valida need erinevad mustrid. Võtame omaks perekonna ja ühiskonna sotsiaalsed mustrid ning need mõjutavad inimese mõtteid ja uskumusi pikaealisuse osas.

On mõningaid hüpnoosiga eksperimente sh mitmeid kummalisi asju, mis on juhtunud teaduses sh kliiniline näide haigusest nimega „progeeria“ - mida see meie jaoks tähendab. Vananemine on üks nähtus, millega koos vaatame seksi ja eluiga. Kogu vananemise valdkond hõlmab kogu tähelepanu kõigil, kes jõuavad teatud elueani ning sellega seotud faktid ja fantaasiad saab läbi uurida ning ümberdefineerida ja uuesti määratleda, kasutades selleks teadmisi teadvusest endast.

...

Hüpnoosis näiteks, üks vana mees, üsna vaevalise kõnnakuga, jalutas kabinetti ja ütles: „Kas te tahate, et ma istuksin siia? Kas ma võin istuda siia toolile?“ Ta istus tollile nõnda nagu oleks tal vavevalt jõudu toolile laskumiseks. Ta pandi hüpnoosi alla ja öeldi, et ta on 35 aastane. Seejärel kustutati tema mälust sisendus, nii et ta ei mäletanud, mida talle sisendati. Hüpnoosist äratatuna küsiti temalt, „kas sooviksite klaasi vett?“ Ja mees vastas: „Jah, ma tahaksin vett.“Seejärel tõusis ta püsti, kõndis kergel sammul ümber purskkaevu, võttis klaasi, täitis selle ja tuli tagasi oma tooli juurde. Vaevatud meest ei olnud enam. Kuhu jäid kõik värinad ja võbisemised? Kuhu jäi nõrkus ja kurnatus? Mis temaga juhtus? Kõik see oli kadunud.

See kliiniline näide ütleb meile läbi hüpnoosi tasandi, et keha väljendab täpselt seda, mida meel usub – kuidas seista, kuidas end hoida. Vana mees vaatas oma keha, kui midagi nõrka. Ta mõtted olid hõivatud sellest, kuidas mitte kukkuda ja midagi ära murda. Selle kõige meeles hoidmise tulemusena tõi ta just sellise kogemuse oma ellu.

Teine näide on mitmekordne isiksusehäire (dissotsiatiivne identiteedihäire -vaimne häire, mida iseloomustab vähemalt kahe erineva isiksuse samaaegne olemasolu ühes indiviidis ), kus ühes ja samas kehas olev üks isiksus omab täiesti erinevaid vaateid tervisele, elule ja vananemisele, kui teine isiksus. Keha reageerib selle isiksuse uskumustele, mis sel hetkel domineerib.  Kui üks isiksus usub astmasse, siis sel ajal keha on astmaatiline. Kuid kui isiksus vahetub teisega, kes ei usu psühhosomaatilistesse haigustesse, siis astmat kehas ei ole ja isikul ei ole mingit allergiat. Sestap väljendab keha ka inimese alateadlikke uskumusi.

Ja üks 2012 aastal tehtud intervjuu psühhiaater D. R. Hawkinsiga

Haigus nõuab alateadlikku süütunnet

Sa ütled oma raamatus Healing & Recovery, et haigus on alateadliku süütunde vorm ja see on ka tõendatud. Sa kirjutad: „Meie uskumuste süsteem ... muudab alasurutud emotsioonid tugevamaks ... meil on teatud süütunne mineviku osas – alateadlikult või teadlikult.“ 

Jah, haigus nõuab alateadlikku süütunnet, mida on peaaegu võimatu vältida, kuna me oleme ainult inimesed ja kaldume seega vigu tegema. Viga viib süütundeni. „Miks ma ei teinud seda paremini?“ Isegi kui sa teenid miljon dollarit, üttled sa: „Miks ma ei teeninud 1,5 miljonit dollarit?“ Inimesed, isegi need, kes on üsna nürimeelsed, tegelevad alati hüpoteetiliste küsimustega. „Miks ma ei suutnud seda vältida?“ On väga raske vältida sellist kritiseerivat enesevaatlust. Meie ühiskond on keskendunud võitmisele ja saavutamisele. Ma olen kindel, et need mehed, kes saavad 50 miljonit boonuseid, küsivad: „Miks ma ei saanud 60 miljonit?“ 

Need, kes enesevaatluse ukse kinni panevad: kas nad on tervemad seetõttu, et seda väldivad?

Nad tunnevad rohkem turvatunnet aga turvatunne on üks asi ja tervis teine asi. Sul võib olla turvaline ja samal ajal võid olla uskumatult neurootiline. Võid olla rumal ja õnnelik selle üle J. Enesevaatlusega mitte tegelemine loob rohkem turvatunnet, kuid siis on ka väiksem eneseteadvus ning sinu inimeksistents on erinev. Kui sul puudub eneseteadlikkus, siis sa ei arene isikuna, kes on teadlik oma puudustest. 

Ja enesetedlik inimene õpib endast vabaks laskma süütundeid?

Kui me oleksime ingellikud olendid, elaksime mingis teises reaalsuses. Aktsepteerides inimelu eesmärki – areneda – kaob palju süütunnet. Sa ütled, „ma olen siin selleks, et õppida, ma ei ole superingel.“ Mina näen inimese elu peamiselt purgatoorselt – mitte religioosses mõttes, vaid kogemuslikus. See ei ole ei taevalik, ega põrgulik. Kuskil vahepeal. Või nagu budistid ütlevad, et oleme siin selleks, et saavutada head karmat ja tühistada halba karmat. Me õpime oma vigadest ja püüame areneda. 

Kui vaadata väljastpoolt inimest, kes ei ole eneseteadlik ja ei tunned süüd sellest, mida ta teeb – kuna ta väldib süütunnet – siis sellise inimese elu võib kulgeda sujuvamalt, kui vaimsel teel oleval inimesel, kelle elu võib olla üks paras kaos.  

Jah, kindlasti. Kuna sina eneseteadlikuna tunned süüd oma vigade pärast ja mitteteadlik ei seisa iseendaga silmitsi. Nad on ebameeldivad ja vihkavad ning ei teadvusta seda ise. Kuid nad tunnevad end turvaliselt. 

Liigume tervise definitsiooni juurde. Sa ütled raamatus, et tänutunne toob tervenemise. 

See on tõsi. 12 astmeline programm alates lootusetust ja progressiivsest haigusest kuni tervenemiseni. Teine selline lähenemine on „Kursus Imetegudes“ (A Course in Miracles). Olenemata haigusest, on sul olemas vahendid, millega terveneda. 

Mõlema keskmeks on andestamine.

Jah, andestamine endale ja teistele. Meil  tuleb aru saada, et me oleme limiteeritud (ja) loodud olema evolutsioonilised. Sa oled see, mis sa oled ja kui sa võiksid olla midagi muud, siis sa oleksid.

Kuna meil on vaba tahe.

Mõned inimesed ajavad segi vaba tahte ja maagia. Lihtsalt seetõttu, et sul on vaba tahe, ei tähenda, et juba homme saab sinust geenius. 

Aga me suudame luua imesid, nagu näiteks lahendades teatud päevadega kaaluprobleemi sellega,et reprogrameerid ennast.

Jah, kui sa teed sellest oma prioriteedi number üks, siis sa saad ennast reprogrammeerida loetud päevade jooksul.

Need, kes on kaaluga kimpus võiksid öelda, et see on üsna suur ime.

See võib olla sellise inimese jaoks ime. Ma võtsin nii 50 naela kaalust alla. Ma lihtsalt heitsin pikali ja mis iganes isu peale tuli, ma lihtsalt lubasin endal seda tunnet kogeda. Peale kolme päeva kõik isud kadusid. Ma ei allunud neile enam

Sa kasutasid protsessi, mida nimetad „ennetavaks söömiseks“. 

Jah, profülaktiline söömine! Ma söön nii, et ma ei muutuks näljaseks. Ma ütlen, et nüüd on juustuleiva aeg.   Ma teen seda pregugi. Ootan kella 11.00 ja söön valgurikka eine – nii hommiku, kui ka lõunasöök koos. See hoiab mind üleval kuni õhtusöögini. 

Mis sa arvad, miks ülekaal on rahvuslik probleem?

Reklaam. Lakkamatu reklaamivoog propageerib ja tekitab kunstlikult isu ja näljatunnet. Meid pidevalt ahvatletakse ja provotseeritakse. Meedia mängib praegusel ajal inimkogemustes väga suurt,  peaaegu domineerivat rolli.  Mida inimesed mõtlevad või usuvad on sõltuvuses sellest, mida nad just meediast nägid või kuulsid. 

Ja nagu sa ütled – meie eksistents sõltub sellest, mida me oma meeles hoiame? 

Meie meeli programmeeritakse pidevalt. Meedial on eriti suur võim. Need, kes kontrollivad meediat, on tänapäeva võimumehed, sest nad kontrollivad seda, mida inimsed tõeks mõtlevad. 

Võibolla oleks lahenduseks TV välja lülitada, koos nendega ka kõik kaasaskantavad seadmed. 

Ma ei usu, et see  tänapäeva maailmas oleks eriti võimalik.  Kui mina olin laps, siis meil olid reklaamtahvlid, millel oli suur mõju. Me käsime ringi ja lugesime reklaame, See oli tolle aja televisioon. Nüüdseks me oleme harjunud, et meie meelt toidetakse lakkamatult piltidega. Me teame minutipealt, kui kuskil midagi juhtub. 

Tulles tagasi terenemise juurde, sa kirjutad raamatus „haiguse aistingukogemustele vastuseisu vabastamisest, seda sildistamata, isegi sõnu kasutamata.“ Selgita.

Täna ma ärkan ülen ja minu varvas on valus. Kohe ütleb minu meel „valus“. Ma lasen sel minna ja kogen tunnet. Siis ma nimetan seda ebamugavuseks. Seejärel lasen igasugustel nimesiltidel minna. Mul ei ole selle jaoks ühtegi nime ega ühtegi definitsiooni. Ilma haigusele kekendumata või sellele nime panemata, vähendatakse toimunu mõju ja tähtsust. Seega ei ole ma paralüseeritud ega pea heitma pikali. Ma jalutan ringi, ajan oma asju ja ignoreerin seda. 

Ignoreerimine ei ole sama asi, mis see, et sa võtad valu omaks ja lähed selle sisse. 

See on teine tehnika. Selle asemel, et seda ignoreerida, lubad sa endal täielikult kogeda kogemust. Sa ei sildista seda ega avalda vastupanu.   Sama fenomen, mis ilma puhul. Sa ajad oma asju ja üsna varsti sa ei märka enam, mis ilm on, kuna oled liialt süvenenud oma tegemistesse. 

Sa ütled oma raamatus, et on vaja valida armastuse energiaväli, mis on tervendav. Kas sa sellega palud lugejatel olla hinnaguid mitte andvas ruumis? 

Jah. Valdavalt selline suhtumine lubab sul teiste asjadega toime tulla. Armastuse tasandil viibimine tähendab seda, et sa lubad endal märgata elu puudusi. Kuid ei eita neid. Nad on olemas. Kuid sa ei lase sel oma õnne rikkuda. Kui televiisor ei tööta, siis ma ei veeda kogu päeva selle pärast õnnetu olles. Ma lihtsalt aktsepteerin seda ja lähen oma tegemisi tegema.  Ainus asi, mis on juhtunud on see, et häiritud on teie meelelahutus. Kui sul seda lõbu ei ole, leia omale midagi muud. Kui teler ei tööta, siis on hea päev vannitoa koristamiseks.  Õnnelikuks olemise protsessi osa on paindlikkus ja loobumine nõudlikkusest, et asjad peavad olema teatud kindlal viisil. Kui sul ei ole maapähklivõid, siis ei ole kogu päev rikutud. 

Räägime vananemise protsessist, mida sa samuti selles raamatus käsitled.

Vanemaks saamine annab suure võimaluse olulise eraldamiseks ebaolulisest. Kui sa juba kord saad aru olulisest, siis mõistad, et kõik asjad, mida sa õnnelikuks olemiseks vajad, on sul juba olemas. Esiteks: sa OLED, see on suureks abiks, eriti kui oled arvanud vastupidist (naerab). Ja kui sul on armastus siis ütled: „Mina olen armastus ja mul on armastus; mis muu veel oleks vajalik?“ Kui sa saad vanemaks, asetub rõhk paratamatult sellele, mis on oluline. Kui sul on suhteline turvalisus , mugavus ja armastus, siis sa tõesti ei vaja midagi muud – mõned põhiasjad, näiteks maapähklivõiga leib vms. 

Kui sul just pähklivõi ei ole otsa saanud (naerab)... isegi armastus ei ole väline asi. 

See ei sõltu sellest, mis on seal väljas, sa muutud maailmast rohkem sõltumatuks. 

Nii et sa rõhud sellele, et meil ei ole vaja leida kedagi, keda armastada, vaid jõuda armastuse seisundisse?

Jah, armastus on maailmas olemise viis. See on teistega arvestav. See ongi kõik, lihtsalt tähelepanelik, kannatlik ja lahke olemine.  Rahulolu ja suutlikkus nautida elu kõigis tema väljendustes on vanemaks saades olulisem, kui miski muu. Kui olete saanud Medicare'i ja sotsiaalkindlustuse, siis mida enam kaevelda?  

Kuidas sulle tundub elu nüüd 82 aastasena versus 22 või 52 aastasena?

Ma naudin elu 82 aastasena palju rohkem, kui 22 aastasena. Ainult olemasolev on piisavalt rahuldustpakkuv. 22 aastase teel on nii palju tahtmisi, hariduslikke ja kutsealaseid eesmärke, toimiva suhte otsimisi.   Elu on 22 aastaselt paras  surimuri! Elu läheb vanemaks saades paremaks. Mul ei ole millegi üle kaevata. Tundub, et see ongi minu peamine kaebus – pole millegi üle kaevata (naerab).   

Sa kirjutad oma raamatus surma puudutavas peatükis, et teadlikul inimesel on elu lõpus väga vähe tööd teha – ei ole kahetsusi, lõpetamata ärisid, ei midagi, millega vaja veel tegeleda. 

See on tõsi, elukestev vaimne töö jätab lõpu poole väga vähe ülesandeid järgi. Kui on keegi, kellele sa ei ole andestanud või sa ikka veel süüdistad ennast oma mineviku vigade pärast, siis on sul vaimset puhastumist vaja. Aga elu muutub järjest paremaks ja paremaks, kuna sul on aega kõigi nende probleemidega tegeleda .  

Kas sul autorina on veel midagi kirjutada või oled sa sellega, mida tahtsid jagada lõpule jõudnud? 

Ma olen jõudnud lõpuni nende teemadega, mida soovisin maailmaga jagada. Tunnen, et olen ühiskonnale andnud, mida suutsin. Minu esmane eksisteerimise põhjus on täidetud. Tundsin siiani teatud kohustust jagada asju, mida olen maailma kohta avastanud. Olen selle kohuse täitnud ja nii ma saan lahkuda planeedilt ilma süüdundeta.