Looduse kõrvaltoimed vol 3 - seks ja looduslik sünnitus

 

Risikini  raamatu teine peatükk kannab nime „Iha“.

Kas autor läks esimeses peatükis DNA mõjuvõimu ja liharoboti osas liiale? Lõppude lõpuks on loomadel aju, kas pole? Kas aju ei peaks andma neile selle mikroskoopilise molekuli üle kontrolli?

Selles peatükis näitab Riskin läbi seksilugude sedasama – DNA surve paljunemisele on niivõrd tugev, et paljud on valmis selle pärast tegema haiget teistele, iseendale ja ka surema. Paljunemisinstinkt ületab ellujäämise oma.

Riskin kirjutab ka oma puberteediajast, mil tüdrukud muutusid järsku maailmas kõige olulisemaks. Oma isaks saamise kogemuse taustal kirjutab ta pikalt „loomulikust“ sünnitusest.

Looduses on looduslik sünnitus väga erinev. See võib tähendada, et üks partneritest süüakse ära või kliitor rebitakse lõhki. Sestap kutsub Riskin lugejat sügavamalt järele mõtlema selle üle, mida „looduslik“ sünnitus võib tähendada. Kas on olemas selline asi nagu „naturaalne“ sünnitus? Ja kas vägistamine on looduses „ebanaturaalne“? Kas oled kindel, et soovid ses osas looduslik olla?

Kui vaadata looduses lähemalt ringi, näete kiiresti, et loodus on ebamoraalne, labane ja lausa kuri ja me ei saa kasutada looduse käitumist enda jaoks reeglite kehtestamiseks.

Antechinus

Looduses ei too seksile keegi hämmastavamat ohvrit kui antechinus. Ebatavaliseks teeb antehhiinused aga see, et igal aastal läbivad nad nii intensiivse paaritumishooaja, et see tapab liigi iga isaslooma. Paaritumishooaeg on augustis ja kestab kolm päeva kuni paar nädalat. Isase antehhiinuse jaoks on see lühike periood ainus võimalus oma geenid edasi anda, nii et ta ohverdab kõik, et anda endast parim. Testosterooni tase tõuseb taevasse - kuni kümme korda rohkem normaalsest; spermatosoidide tootmine läheb üle võlli. Spermat on niivõrd palju, et seda tuleb veidi iga kord, kui nad urineerivad. Isased vajavad aga kogu seda spermat, sest antechinuse paaritumine on nagu maraton; kopulatsioon kestab kuus kuni kaksteist tundi! 😲😎Selline vastupidavus siis...Ehk see väike isahiir on tubli tantramees.

Sellise pika protsessi käigus kindlustab hiireke, et keegi teine isane ei saa ligi ja et spermat saab nii palju emasele üle kanda, et rohkem ei mahu ning DNA on kindlalt paika pandud.

See pikk protsess ongi aga isaloomale surmav. Kehas tekib tohutu stress, stressihormoone toodetakse ülemäära. Need hormoonid on kasulikud, kui vaja eluga looduses toime tulla, kuid kui neid on liiga palju, siis võivad tappa. Nii kannatavad isased antechinused neerupuudulikkuse, haavandite, immuunsüsteemi lagunemise ja terve hulga muude probleemide all, sest nende keha ei suuda sellist stressihormooni taset taluda. Paaritumisperioodi lõpuks on iga paaritunud isane surnud, elades vähem kui aasta.

Emane ja isane Nephilengys

On ämblike, kes pärast paaritumist söövad isased isendid ära. Huvitav on ämbliku Nephilengys käitumine, kes paaritumise käigus rebib endalt peenised küljest. Ja kui tal õnnestub emase ämbliku käest pääseda, läheb ta tolle selja taha passima, et teised isased siia ei tuleks.

Ka inimestel vähendab seks meeste eluiga. Enamik neist ei sure paaritumisest tingitud stressi tõttu ning enamikku ei tapa ega söö naissoost partnerid, kuid nad maksavad siiski teatud hinda. Kui võrrelda eunuhhe sama ühiskonna sarnase sotsiaalmajandusliku staatusega tervete meestega, siis elasid eunuhhid keskmiselt viisteist kuni üheksateist aastat kauem.

 

Ja kuigi meestel võib DNA edasiandmine maksta teatud eluaastaid, pole see võrreldav sellega, milline risk on naistel. Põhja-Ameerikas elaval 15 aastasel naisel on risk surra lapsesaamise protsessis (rasedus, sünnitus, abort)  1:3800. Kuid seda tänu kaasaegsele meditsiinile. Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas on see number 1:150.

Riskin palub korra lugejal mõelda ennast viimase 24 tunni aega. Meenutada, mida tehti, kus oldi. 24 tundi. Selles ajavahemikus sureb ligikaudu kaheksasada naist valusat ja traagilist surma raseduse, sünnituse või ebaõnnestunud abordi tõttu ning enam kui 95 protsenti nendest surmajuhtumitest jääks olemata, kui neil naistel olnuks juurdepääs kõige põhilisemale meditsiinile. Seda juhtub iga päev ja need numbrid on konkreetne meeldetuletus, et ükski emake loodus ei hoolitse ennastsalgavalt meie eest.

Ma usun küll – emake loodus ei tee seda ühegi liigi puhul. Mitte ühelgi liigil ei jää ellu kõik järeltulijad, ja enamikul juhtudel isegi mitte pooled. Inimene ei ole erand ja loodusele ei meeldi üldse, kui üht liiki pikalt ühes kohas liiga palju on.

Evolutsiooni käigus on selgunud, et suurema ajuga isenditel on paremad ellujäämisvõimalused. Ja see on viinud inimlapse pea suuruse üsna sellesse punkti, mis võib emale väga ohtlikuks saada.

 

Kui teil on natukenegi aimu meie lähiminevikust ja teate, kui palju naisi-lapsi suri selles protsessis, kus puudusid hügieen, valuvaigistid ja antibiootikumid, siis vaatate loodusele natuke karmima pilguga. Kuid tänases päevas on seda muidugi kerge unustada.

Riskin märgib, kui ta koos naisega sai teada, et neil on last oodata, ei tekkinud isegi mõtet võimalusest, et naine võiks surra. Kui oleks viitsinud statistikat otsida, oleks teada saanud, et surma tõenäosus oli umbes üks kaheksakümnendik protsenti.

Sünnitamiseks olid erinevad võimalused: võis sünnitada kodus või minna haiglasse, võis sünnitada koos ämmaemandaga või arstiga, võis mitte kasutada valuvaigisteid või valida epiduraal. Milline ka otsus poleks, laps  sünniks terve ja ema jääks terveks.

 Neid otsuseid ja teisi sarnaseid otsuseid esitatakse tavaliselt kui valikuid "loomuliku sünnituse" ja "meditsiinilise sünnituse" vahel. Riskin märgib, et just siit tahaks ta hakata vaidlustama eeldusi seksi ja looduse kohta. Võtke hetk, et mõelda, mis määratleb "loomuliku" sünnituse. Kas see, kus laps sünnib, on oluline? Kas see, kas ravimeid kasutatakse või mitte? Kas see, kes lapse vastu võtab, on oluline? Mis teeb ühe sünnituse teisest looduslikumaks?

Kui Riskini naise sünnitus lähemale jõudis, hakkasid nad tundma sõprade poolt survet, valida „naturaalne“ sünnitus. Inimesed rääkisid pidevalt täiesti mõttetuid asju, nagu "naised on sünnitanud lapsi sajandeid." (Kuidas see üldse aitab? Nad on ka sajandeid sünnitusel surnud!) Mis veelgi hullem, mitmed inimesed püüdsid meid rahustada, öeldes selliseid asju nagu „Midagi ei tohiks valesti minna seni, kuni Shelby lõdvestub, saab oma kehaga kontakti ja laseb asjadel minna oma loomulikku rada.“ Või "selleks on tema keha loodud."

Kui ütlete: "Asjad lähevad hästi, kui ema on kontaktis oma loomuliku minaga", siis vihjate, et kui asjad lähevad valesti, siis see on naise süü. Piisavalt kurb on, et igal aastal sureb enam kui veerand miljonit naist lapsesaamise tõttu, kuid isegi murdosa neist süüdistada omaenda surmas, sest nad ei suutnud kuidagi olla piisavalt "loomulikud", on perversne. ☝

Epiduraalivaba sünnituse märgistamine "loomulikumaks" kui valuvaigistitega sünnitamine pole samuti päris õiglane. Inimesed tarvitavad valuvaigisteid (sh sel otstarbel narkootikume) pidevalt ja igasugustel põhjustel ning inimesed on taolisi narkootikume tarvitanud sajandeid. Miks on sünnitus ainus kord, kui ravim on ühtäkki nii tabu? Riskini aimdus on see, et naistel on epiduraal ja meestel mitte. Kui mehel on peavalu, võtab ta Tylenoli ja keegi ei nimeta teda selle pärast ebaloomulikuks.

Paljud inimesed peavad kodusünnitust loomulikumaks kui sünnitamist haiglas. See ajab Riskini hulluks. Kui mehed lähevad haiglasse ravi  või meditsiinilist abi saama, ei nimetata neid ebanaturaalseteks. Riskin märgib, et ta  ei eestkõnele ühegi valiku poolt, olgu see loomulik sünnitus või keisrilõige, käpuli või selili sünnitus, kodus või haiglas. Ja Riskinil pole sooja ega külma sellest, kas keegi sööb pärast oma platsenta ära või mitte.

 Riskini sõnul tasuks sellest valemist valemärgis „looduslik/naturaalne” välja võtta, et naised saaksid vabalt valida, missuguse kogemuse nad tahavad saada. Põhjus, miks erinevatel inimestel on "loomuliku sünnituse" määratlused erinevad, on see, et see on väljamõeldud mõiste. Ei haiglatuba ega kaasaegne elutuba ei jäljenda kohti, kus meie esivanemad seitsesada aastat tagasi lapsi sünnitasid, ja miski sellest ajastust ei vastaks meie esivanemate miljon aastat tagasi saadud kogemustele. 

Naturaalne on püüd lapsi saada. Seda on naised läbi sajandite teinud. Pole vahet, kas laps juhtub sündima taksos teel haiglasse või toimub see sügaval metsa rüppes, kus ämm taob karusid peletades panne kokku. 😏

Kui laps sünnib, toimub sünnitus ja nautraalne jäta sellest välja. 

Inimesel ja tähnilisel hüäänil on üllatav sarnasus: mõlema liigi emastel on sageli raskusi poegimisega, kuna vastsündinu on ebatavaliselt suur ja sünnikäik ebatavaliselt väike.

Inimestel on kõrge intelligentsuse areng tekitanud väga suure pea, kuhu mahub suur aju, kuid vaagen ja sünnikanal on ahenenud, et võimaldada püsti kõndimist.

Hüäänidel on beebid suured, sest nad võitlevad sündides metsikult, ja sünnitustee on kitsas, kuna see läbib emase tugevalt laienenud kliitori, mis on isaslooma peenise suuruse ja kujuga. Tal puudub normaalne vagiina. Kliitori sünnikanali läbimõõt on vaid tolline ja kude rebeneb sageli, kui 2-kilone poeg kitsast avausest end läbi pigistab. Rebenemine võib esmasünnitajatele sageli lõppeda surmaga.

Nii et emake loodus ei vaata ei hüäänide ega inimeste turvalise sünnituse järele.

Oluline on see, et kui hakkate loodusest valima käitumisviise, mida teie arvates peaksid inimesed järgima, avate väga inetu sisuga laeka.

Kui me kasutaksime looduses toimuvat inimkäitumise õigustuseks, saaksid inimesed teha kõike, mida nad tahavad. Looduses on kõik olemas. Kas teile ei meeldi selle võõra inimese pilk, kes teie naabruskonnas jalutab? Viska talle väljaheiteid vastu vahtimist. Kas olete mures, et naabri laps on teie lapsest parem ja populaarsem? Pole probleemi. Tapke tema laps, seejärel sööge ära surnukeha kalorikoguse suurendamiseks. Viska inimesed igast omale soovitud elamispaigast välja ja koli ise sisse. Maailm on sinu mänguaed. Looduses on see kõik olemas.