Kehast välja heidetud vol 3 - WC paberi hulk ja värvid

 

Pehme väljaheide

Väljaheite pehmus võib varieeruda. Kui pehmet välaheidet esineb lühiajaliselt, siis on tõenäoliselt tegemist halvasti imenduva ja seeduva toiduga. Limonaadides ja nätsudes kasutatav sorbitool ja fruktoos on üks pehme väljaheite põhjustajaid. Teine kõige levinum on laktoositalumatus.

Laktoositalumatusega inimestel on probleeme laktoosi - piimas ja muudes piimatoodetes leiduvate suhkrute seedimisega. Laktoositalumatus ei tähenda, et inimesel oleks piima suhtes allergiline, kuid tõenäoliselt tunneb ta end halvasti pärast piima joomist või juustu, jäätise või muu laktoosi sisaldava söömist. Peensool toodab laktoosi seedimiseks ensüümi laktaas, mis lagundab laktoosi lihtsamateks suhkruteks, glükoosiks ja galaktoosiks. Neid suhkruid on teie kehal lihtne omastada ja energiaks muuta. Laktoositalumatusega inimeste organism ei tooda laktoosi või ei tooda piisavalt. Ilma laktaasita ei suuda keha laktoosi sisaldavat toitu korralikult seedida. See tähendab, et kui te sööte piimatooteid, võivad need põhjustada gaase, krampe, puhitustunnet ja kõhulahtisust.

Kui laktoosiprobleem on välistatud, siis võib pehme väljaheite korral lasta arstil uurida, kas on tegemist tsöliaakiaga.

Üldiselt ei põhjusta pehme väljaheide erilisi probleeme. Soovitav on lisada menüüsse kiudaineid, mis väljaheidet tugevdavad.

Vedel väljaheide

Tundub nagu urineeriks valest otsast. Sageli tekib tualetivajadus järsku ja on saadetud rohkest gaasist.

Sellist tüüpi väljaheitel on kaks peamist põhjust: seedetrakti infektsioonid ja seedehäired. Bakterid, viirused või toksiinid liiga vähe küpsetatud lihast või nädal aega seisnud kartulisalatist põhjustavad rohke vedeliku voo seedetrakti, millega keha üritab pahalasi välja transportida. Sellise väljaheite kõige tõsisem seisund on koolera, millega tekib väga kiiresti dehüdreerumise oht. Laktoositalumatus võib samuti põhjustada vesist väljaheidet.

Laste mähkmete vahelt väljasuruv vedel väljaheide

Esimestel elukuudel on selline kõikjale voolav vedel väljaheide üsna normaalne ja on põhjustatud gaaside liikumisest sooles. Kui sellist väljaheidet tekib liiga tihedalt, võib probleemiks olla rotaviirus. Ja kindlasti on põhjuseks ka valesti valitud mähkmed.

Kõht kinni

Kõhukinnisuse korral teeb punnitamine asja hullemaks. Üllatuseks võib olla, et ka rohkem kiudianet võib kinnisuse hullemaks teha – kiudaine ilma piisava vedelikuga ei aita väljaheitel pehmemaks minna. Kui kiudaine+piisavalt vedelikke ei aita kõhukinnisusest lahti saada, tuleb pöörduda vastava ala spetsialisti poole.

Kõhukinnisus on vanuse kasvades levinum.

Toitudest aitavad kõhukinnisusele kaasa: piim, juust, jogurt; banaanid, küpsetatud porgandid, valge riis, ülitöödeldud rasvased toidud nagu näit. friikartulid.

Lõputult WC paberit nõudev väljaheide

Liiga palju paberit nõudva kleepuva väljaheite puhul on mitu põhjust: reeglina kuivab väljaheide mööda soolt liikudes (jämesoole suure vee imenduvuse tõttu) ja kui väljaheide liigub liiga kiiresti, võib see väljumisel olla kleepuv ehk sisaldada rohkem vett.

Kõrge viskoossusega väljaheide võib esineda ka juhul, kui maost või peensoolest on verejooks. Kui veri seguneb maohappega, moodustub musta värvi kleepjas väljaheide.

Levinum probleem liiga palju paberit nõudva käigu puhul on, et väljaheidet jääb suurenenud hemorroidide külge, mida on raske puhtaks saada.

Ka perianaalne fistul nõuab rohke paberi kasutust.

Väljaheide, milles on söödud toidu seedumatuid tükke, värvilisi toidujäänuseid

Sellise väljaheite põhjustajaks on reeglina eine, milles palju seedumatut kiudainet. Meie kehal puuduvad ensüümid, mis saaksid hakama osade taimsete materjalidega. Kuna kiudaine kiirendab väljaheite liikumist, siis võibki seedumatuid toiduosakesi leida. Kui muid sümptomeid ei ole, pole põhjust muretsemiseks.

Väljaheide vee peal

On kaks asja, mis hoiavad väljaheidet vee peal: rasv ja gaas. Kui oled söönud gaase tekitavaid toite, siis hulpiva väljaheite probleem ei kesta kaua.

Peaaegu alati on probleemiks tugevalt rasvane ja halvalõhnaline väljaheide. Rasva ei tohiks väljaheites olla ja see viitab probleemidele maksa, sapipõie ja pankreasega.

Põletav väljaheide

Kui tunned potil istudes põletavat tunnet, on see enamjaolt seotud väga vürtsiste toitude söömisega. Suu limaskest sarnaneb soole limaskestaga ja neil on ühtmoodi tundlikkus tugevate vürtside suhtes.

Lõikavat valu tekitav väljaheide

Anaalfissuur ehk pärakulõhe on väike haav või lõhe pärakukanali seinas. Tavaliselt asub fissuur pärakukanali tagumisel keskjoonel (80%), sageduselt järgmine koht on eesmisel keskjoonel (10%)

Tüüpilised sümptomid on valu roojamise ajal ja selle järgselt ning veritsus.  

Mis põhjustab anaalfissuuri?

Kõik, mis võib vigastada või ärritada pärakukanalit, võib põhjustada fissuuri. Sageli on selleks põhjuseks kõva väljaheide. Vigastatud piirkonda tekib põletik ning kaasneb päraku sulgurlihase tugev kokkutõmme ehk spasm. Selle tagajärjel vigastatud piirkonna verevarustus halveneb, mis soodustab lõhe muutumist krooniliseks.Teiste põhjustena tulevad arvesse kõhulahtisus ja põletikulised seisundid anaalpiirkonnas. Anaalfissuur võib olla äge (just tekkinud) või krooniline (püsinud mõnda aega ja kordub sageli). Kroonilistel fissuuridel on sageli väike lõhega seotud väline veenikomu, nö valvurveenikomu, mis fissuuri ägenemise korral võib oluliselt suureneda. Lõhed tekivad tavaliselt päraku sisemise limaskesta traumast soole liikumisest või muust anaalkanali venitusest. Selle põhjuseks võib olla kõva ja kuiv väljaheide või lõtv, sagedane roojamine. Anaallõhed põhjustavad väljaheitel  teravat valu. See valu võib kesta mitu minutit kuni paar tundi. Tihti ei taha anaallõhega inimesed WCs käia ja püüavad väljaheidet tagasi hoida. Ravina on kasutusel nii mittekirurgilised: soe vann, kiudaine ja vedelikurohke dieet, teatud ravimid kui ka kirurgilised meetodid.

Väljaheite värvus

Kehast välja heidetud vol2 - kõhulahtisus ja düsenteeria

 

Pruuni värvi uriin – on põhjustatud maksa düsfunktsioneerimisest või spaiteede ummistusest, mille tõttu sappi satub vereringesse ja sealt uriini. Kuna sapiteede ummistus võib viidata ka pankrease kasvajatele, tuleks tume rohkemas-pruuni uriini morral minna arsti juurde.

Ravimitest võivad pruuni uriini põhjustada antibiootikumid ja malaariaravimid.

Toidust: põldoad, rabarber, aaloe.

Inimese peeru koostisosad:

Lämmastik: 20-90%

Süsinikdioksiid: 10-30%

Vesinik: 0-10%

Hapnik: 0-10%

Metaan: 0-10%

Kas peeru tagasihoidmine võiks olla kahjulik?

Üldiselt tekitab peeru kinnihoidmine ebamugavustunnet kõhus. Mõned spetsialistid on arvanud, et peeru kinnihoidmine seostub suurenenud divertikuloosiga (jämesoole seina väljasopistusi nimetatakse divertiikuliteks. Mitmete divertiikulite esinemist nimetatakse divertikuloosiks). Gaasi kinni hoidmine käärsooles tõstab seal rõhku, põhjustades aja jooksul herniat ja divertikulite teket.

Üks Austraalia uuring avaldas, et mehed peeretavad keskmiselt 10 korda päevas, naised 8 korda. Samas leiti, et naiste peer haiseb rohkem, kuna naiste peer sisaldab rohkem väävlit (haa! Eks naises ole rohkem põrgutuld).

Peale ubade, kapsaste, spargli, baklažaani tekitavad rohkem gaasi pirnid, õunad, aprikoosid, ploomid ja virsikud, täisteraviljad, piim, sorbitool (suhkruasendaja), karastusjoogid, tume õlu, lahustuv kohv ja punane vein.

Kõige hullema haisuga pole peerus mitte metaan, vaid vesiniksulfiid. See gaas tekib, kui bakterid töötlevad ümber rafinoosi – süsivesikut, mida leidub rooskapsas, peakapsas jt taimsetes produktides.

Siin on päris mitu asja kõhulahtisusest ja düsenteeriast. Leidsin siit ühe ülevaatliku tabeli nende erinevustest:

On veel keriorröa.

Keriorröa on õline, oranži värvi soole väljaheide, mis tekib siis, kui inimene tarbib seedimatuid vahaestreid. Vahaestrid tekivad, kui rasvhape ühineb rasvalkoholiga. Kalade perekond Gempylidae sisaldab suures koguses taolisi vahaestreid.

Gempüüllased(Gempylidae) on kalade sugukond ahvenaliste (Perciformes) seltsi makrelliliste (Scombroidei) alamseltsist.

On olemas ka fiktiivne (?) kõhulahtisus (factitious diarrhea) – mis tekib lahtistite kuritarvitamistel. Seda esineb naistel rohkem kui meestel. 

Brainerd diarrhea (diarrhea – kõhulahtisus) – tõsine akuutne kõhulahtisus, mis võib kesta kuid ja ei allu antibootikumidele. Seostatakse pastöriseerimata piima ja saastunud vee joomisega. 

Kehast välja heidetud vol 1 - besoaar ja hemorroidid

Võtsin kätte sedakord paberraamatu - gastroenteroloog Anish Sheth koos Josh Richmaniga on pannud kokku raamatu  „What´s Your Poo Telling You“

Raamat aitab WC-potti jõudva ainese kaudu aru saada, mis sinu kehas toimub. Teravmeelsete illustreeritud kirjelduste kaudu antakse selgitusi, kirjeldatakse nii üldlevinud probleeme kui ka ebatavalisi haiguslugusid.

Raamat on väikeseformaadiline, rohkete illustratsioonidega, nii et igale probleemile/väitele/müüdile pühendatakse 1-2 lehekülge. Väljaheitest leiab eesti keeles materjali piisavalt. Aga ma nopin üht teist siit välja.

 Väljaheide koosneb:

10 osast veest

1 osast bakteritest (surnud ja elavast)

1 osast seedumatust kiudainest

1 osa rasva, valgu, surnud rakkude ja lima segust

Raamatus kasutatakse väljaheite klassifitseerimiseks Bristoli skaalat. See on siit

Vitamiinivesi

Kuna samadel autoritel on kirjutatud samas formaadis ka raamat uriinist, siis on siin tutvustuseks üks lõik sealt: normaalne uriini värvus on alates täiesti selgest kuni tumedama kollaseni. Kuid kui uriin on fluorestseeruvalt kollane või isegi erkoranž, siis see on enamjaolt põhjustatud vitamiinide või ravimite sissevõtmisest. Eriti populaarsed B grupi vitamiinid, mida võetakse immuunsüsteemi ergutamiseks ja põhjustavad suurtes doosides erkkollast/oranži värvi uriini. Ravimid nagu senna (kõhukinnisuse vastu) ja püridium (põieinfektsioonide raviks) põhjustavad samuti oranži uriini. Värvuse muutus ei ole kuidagi ohtlik, vaid annab lihtsalt märku, et oled tarbinud vitamiine rohkem kui keha vajab.

Müüt: Närimiskummi seedimine võtab 7 aastat:

Väga harva võib mõni inimene ringi käia väikene palli suurune pehmetest nätsudest kokkukleepunud pall maos. Müüt ise tuleneb sellisest üldtuntud faktist, et kehal ei ole võimet seedida nätsu põhimaterjalina kasutatavat kummist ainest. Kuid ei, näts ei ringle kehas 7 aastat ja nii nagu  maos seedumatud seemned ja tooreste aedviljade kiudained, viiakse ka näts siit minema ja kehast välja.

Küll võib maos tekkida seedumatute ainete pall, mida nimetatakse besoaariks.

Besoaar (pärsia sõnast) ehk pulstik on loomakarvadest või taimekiududest tekkinud enamasti pähkli- või kartulisuurune pallitaoline moodustis, mis mõnikord võib kaaluda isegi 1–2,5 kg

Besoaari on esmakordselt kirjeldatud juba mitu tuhat aastat tagasi – ammu enne nätsu tulekut. Seedumatute aineste palliga seotud seisundit nimetatakse meditsiinis gastropareesiks.

Besoaar võib tekkida ka tervetel inimestel ja kõige enam besoaarialdis toit on hurmaa. (Mida värki? 😲) Besoaari tekkeks tuleb hurmaad süüa muidugi päris palju ja pikka aega. Veel õunad, viigimarjad, rohelised oad, seller, hapukapsas,  antatsiidsed ravimid ja ka näts.

Just need kiulised osad õuna südames, hurmaa südamikus, selleris võivad olla meie seedimisele rasked.

Seisund nimega Rapuntseli sündroom tekib, kui keegi neelab alla palju karvu ja tekib trihhobesoaar, mille saab maost kätte endoskoopiaga.

Gastroenteroloog märgib, et nüüd ei ole vaja kohe viigimarja-selleri salatit välja visata. Kui magu funktsioneerib korralikult, ei ole eriti midagi karta vaja. Besoaarid tekivad, kui on diagnoositud mao tühjenemisega seotud probleeme või oled läbinud maooperatsiooni ja tekivad vaevused.

Tualeti ajalugu...

Ulatub 3000 aasta tagusesse aega. 2500 EMA oli harappa tsivilisatsioonil (Pakistani ja India aladel) vesitualetid. Tualetid olid  Minose Kreetal, Vana-Pärsias, Vana-Hiinas jm. Rooma suplusmajades olid algelised tualetid, kuid üldkasutatavaks said need alles 1800 aastatel. Ja alles tänapäevase kanalisatsioonisüsteemi arenguga sai tualetist koht, kuhu minnakse ajalehe või raamatuga istuma.

Puhas paber

Vahetevahel juhtub, et pärast enda kergendamist jääb pühkmepaber puhtaks ja seal ei ole väljaheite jääke. Osad eksperdid loevad sellist väljaheidet kõige paremaks ning see on teravas vastuolus mõne järgmise korraga, kui tuleb ära kasutada peaaegu pool tualettpaberi rulli ja tundub, et ikka päris puhtaks ei saa.

Väljaheide sisaldab 150-500 erinevat bakteriliiki. Ära unusta pesta käsi, kuna pühkmepaberi peal on ca paar miljardit bakterit ja nad on seal ka siis, kui paber tundub olevat täiesti puhas.

Iste versus kükk

Kükkasendi puhul meenuvad vabas looduses põõsa taha käigud. Gastroenteroloog märgib, et kükkasend on efektiivsem väljaheite väljutamise viis. Kükkis inimesel muutub pärakutõsturlihase (levator ani) asend, mis toetab paremat väljutamist.

Levator ani lihased

Hemorroidid

Kuigi sageli mõeldakse ütluse: „Mul on hemorroidid“ all piinavalt valulikku seisundit, siis mõnes mõttes on meil kõigil hemorroidid, padjalaadsed veenide kogumid, mis asuvad pärasoole ja päraku alumist osa vooderdavate limaskestade all. Seisund, mida enamik meist nimetab hemorroidideks (või komudeks), tekib siis, kui need veenid paisuvad ja laienevad, nagu jalgade veenilaiendid. Valuliku seisundi nimi on hemorroid haigus.

Kas liiga pikk istumine põhjustab hemorroidide paisumist?

Jah. Meditsiinilised uuingud on leidnud, et kui sa istud väga kaua tualetipotil, hoolimata sellest kui kerge on väljutus, võivad tekkida hemorroidid. Ühes uuringus leiti, et patsientidel vähenesid hemorroidid, kui nad lõpetasid WCs lugemise.

Veel hemorroididest

Kui jutt juba hemorroididele läks, otsisin natuke pikema selgituse selle kohta, mis need on ja kus asuvad. Hemorroidide ülesanne on kaitsta teie päraku sulgurlihaseid (neid, mis avavad ja sulgevad teie päraku) ning aitavad hoida pärakut suletuna, kui teil on kõhuõõne suurenenud surve, näiteks köhimise ajal. Need muutuvad meie jaoks probleemiks, kui nad muutuvad põletikuliseks. Kui see juhtub, nimetatakse neid komudeks. Teaduse populariseerimine meedias on viinud selleni, et "hemorroidid" ja "komud" on tavakeeles muutunud pea ühetähenduslikuks. Mis põhjustab nende põletikku ja kuidas seda vältida?

Teie pärakut kontrollib üks paljudest kehas olevatest sulgurlihastest (sphincter). Sulgurlihased on lihased, mis moodustuvad sõõriku keha paljude avauste ümber, nagu mao sisse- ja väljapääs. Need oleksid vastavalt alumine söögitoru sulgurlihas ja pylori sulgurlihas. Kui sulgurlihased lõdvestuvad, võimaldavad nad vedelike ja tahkete ainete sisenemist või vabanemist. Tavaliselt on kohtadelt ahenenud, mis hoiab ära nende vedelike ja tahkete ainete lahkumise oma vastavatest positsioonidest kehas. Kellelegi ei meeldi, kui teie maost väljuv hape tagasi tõuseb ja paneb teid tundma kõrvetustunnet. 

Päraku sulgurlihast pehmendavad hemorroidid. Hemorroidid ise koosnevad nn modifitseeritud lameepiteelist. Need padjataolised moodustised asuvad piki anaalkanalit kolmes peamises piirkonnas – kanali vasakul, paremal ja tagaküljel ning koosnevad elastsest sidekoest ja silelihastest. Paljud neist ei sisalda lihasseinu, nagu arterid ja veenid. Seetõttu on need tehniliselt tuntud kui sinusoidid (väike veresoon nagu kapillaar) ja võivad paisuda, kuna veri ei saa väljuda.

Kui olete lõdvestunud, annavad hemorroidid umbes 15–20% rõhust,  mis hoiab teie anaalkanali suletuna. Kui teil on suurenenud kõhuõõne rõhk, näiteks aevastamise ajal, väheneb verevool, mis läheb tagasi teie südamesse läbi alumise õõnesveeni. See põhjustab nende vaskulaarsete padjandite paisumist, veri surub teie sulgurlihasele ja aitab seega vältida kurikuulsat päraku leket. Samuti arvatakse, et hemorroidid aitavad meil määrata väljaheite täpset sisu, näiteks gaasid versus tahke aine sooles liikumist.

Kui teie hemorroidid hakkavad krooniliselt paisuma, hakkavad need probleeme tekitama. See on siis, kui nad saavad tuntuks kui komud ja võivad need põhjustada selliseid kõvasid tompe, mis võivad olla valusad ja sügelevad ning limast eritist või helepunast verd roojamise ajal.

Kõik, mis põhjustab teie kõhuõõne rõhu tõusu, võib põhjustada teie hemorroidide kroonilist põletikku. Seega on komude tekke riskifaktoriteks näiteks rasestumine, krooniline kõhukinnisus, raskete raskuste tõstmine, väljaheite väljutamisel punnitamine, rasvumine ja vanus. Mõned uuringud on isegi näidanud, et kalduvus komude tekkeks on päritud.

Sobivaks tunnistatud keha vol 8 - kokkuvõtteks

 

Võiksin nüüd Aubrey Gordoni raamatu „What We Don’t Talk About When We Talk About Fat“  selle kaheksanda postitusega kokku võtta.

Mul on hea meel, et ma seda raamatut lugesin ja teise inimese parema mõistmise nimel on seda hea lugeda kõigil, kes on ise või kelle pere- ja tutvusringis on pluss suuruses inimene. 

Gordon kirjutab, et kõhnus on veider ja võõrastav konstruktsioon. On inimene pluss suuruses või tavasuuruses, ta ikkagi ei usu, et kvalifitseerub täiusliku kõhnuse alla. Inimesed tegelevad verbaalse akrobaatikaga, et mitte mitte mingil juhul nimetada end kõhnaks, valides selle asemel hirmutavad tsitaadid selliste sõnade ümber nagu sale ja keskmine, ning samal ajal peavad lõputult dieeti, unistades võimatust kõhnusest, mis on lihtsalt kättesaamatu. Kõhnuse kummardamine võtab matti meilt kõigilt. Ka keskmise kaaluga inimeste raha kulub dieedipillide, toidu kohaletoimetamise, treeninglintide ja toidulisandite ostmiseks. See võtab neilt võimaluse näha oma keha sellisena, nagu see on, asendades selle pildi mõne moonutatud peegli peegeldusega – ja seda tehes võtab see ära palju ka nende enesehinnangust. See võtab seltskonnast ära huvitava vestluse, tõrjub meid kaalulangetamise harjumuse ja lõputult igava stsenaariumi juurde: kes on millisel dieedil, kes sööb hästi, kes halvasti. Kõhnus võtab nii paljudelt inimestelt võime kuulda pakse inimesi, tunnustada nende kogemusi isegi siis, kui need erinevad teiste kuulajate omadest. Ja kui see võtab meilt võime üksteist kuulda, õõnestab see aeglaselt tavasuuruses inimeste suhteid paksude pereliikmete, sõprade, kolleegide ja teistega, säilitades igaveseks sõnatu ja rahutu distantsi.

Ja ma ei saa öelda, et Gordon kuidagigi eksiks. Toidumaailmas aktiivselt tegutsedes sattusin sageli kuulama inimeste probleeme kehakaaluga. Mitmel korral kurtsid inimesed, kes polnud küll saledad aga olid vormikama voolujoonelise proportsionaalse kehaga, suutmatuse üle kehakaalu vähendada.  Just kehakaalu, mitte suitsetamist, mitte unetust, mitte liigset töörabamist. Mina ei näinud nende kehas midagi muutmist vajavat. Kuid nemad ise nägid. Sügavalt sissejuurdunud probleem, mis viib tähelepanu ainult kaalule.

Paksu inimesena ütleb Gordon, on ta seisnud silmitsi pidevate hinnangute, karmi tagasilükkamise ja pealetungivate küsimustega, mis lõppevad alati sama vana fraasiga: olen lihtsalt mures teie tervise pärast. Olen teie tervise pärast mures, seega pean teile ikka ja jälle ütlema, et te surete. Olen teie tervise pärast mures, seega pean teile ütlema, et keegi ei armasta teid sellisena. Olen teie tervise pärast mures ja seetõttu ei saa ma teid kohelda elementaarse austusega.

Kuid need vestlused kannavad harva tegeliku mure tunnuseid. Mure on uudishimulik, õrn, armastav. Mure on otsene ja südamlik. Mure teeb oma tööd delikaatselt, suure hoolega. Mure juured on armastuses – mitte, nagu nii paljudes nendes vestlustes, juured on võimus, paternalismis ja avalikus põlguses. Mure paksude pärast on mõistetav. Iga päev avaldatakse kohalikes ja riiklikes uudistes lugusid rasvumise epideemiast, millele on lisatud kaadrid kehatutest rasvadest torsodest, eeldades, et meie nägude näitamine tekitaks liiga palju häbi. Lõppude lõpuks, kes võiks taluda, et teda nähakse sellises kehas nagu meie oma?  

Paksud inimesed – eriti väga paksud inimesed, nagu Gordon – kohtavad sageli murelikke nägusid. Sageli kaitstakse ennast, väites, et mure pluss suuruse tervise pärast on vale, põhineb vigastel ja laiaulatuslikel eeldustel. Korjame kokku oma testitulemusi ja haiglaandmeid, viidates uhkusega sellele, et meil pole kunagi olnud infarkti, kõrgvererõhutõbe ega diabeeti. Loeme uhkelt ühes oma jõusaalide ajakavad ja külmikute sisu. Paljud paksud inimesed elavad ilma terviseprobleemideta. Paljudel paksudel inimestel ei ole diabeeti, samuti on paljudel paksudel inimestel armastavad partnerid. Ka need, kes pole kõhnad, teatavad uhkusega, et on õnnelikud ja terved. Pluss suuruses inimesed on väsinud sellest, et neid peetakse automaatselt haigeks.  

Jah, seda eeldatakse – et pluss suurus on alati haige, kuid ometi on tõsiasi, et ka saledad on haiged ja võivad olla väga-väga haiged. On diabeeti, on kõrget kolesterooli ja liigesevalusid. Kuidas see oligi... esimesena visaku kivi see, kes ...

Raamatus räägitakse Lizzo´st. Ja hoolimata sellest, kuivõrd palju Lizzo demonstreerib, et tema pluss suuruses keha on terve ja tema selles õnnelik – ei aita see mitte kuidagi vähendada rünnakuid ja ahistavaid kommentaare.

Tuleb taaskord tuttav ette taimetoitlaste ringkonnast. Ükskõik kui palju taimetoitlane ei käi välja oma tervise ja rahulolu väiteid – see ei rahulda kunagi rahulolematut. Millegi pärast ei meeldi üldsusele erandid. Ehk tegelikult ei ole asi tervises ega õnnes. Samas ei ole pluss suurus mingi erand – kohe kindlasti mitte USAs. Nii et me oleme omaks võtnud mingi standardi, millest on raske lahti lasta. 

Gordon kirjutab „muretrollidest“. Muretrollid on kujumuutjad, kes muudavad oma argumente ja vabandusi, et vältida nii vastutust kui ka otsest vestlust. Muretrollid räägivad karmist armastusest, kuna nad hoiavad keskme toidul, riietusel, kinnitusel ja armastusel, et suruda paksu inimest kõhnaks. Nad kujutavad pluss suuruses keha ette söena ja et arvavad, et nende surve teeb söest teemandid. Muretrollid kurdavad meie suuruse üle, pakkudes komplimente ainult koos hinnanguliste hoiatustega: „Sul on nii ilus nägu. Kui sa vaid võtaksid kaalust alla.“ Nende silmad jälgivad teraselt pluss suuruse inimese kahvlit taldrikult suhu ja jälle tagasi, mõnikord isegi vabalt kommenteerides, mida süüakse, kas süüakse ja kui palju. Kui neile vastu astuda, hüppavad paljud kaitsesse, isegi nördivad. „Ma lihtsalt üritan aidata.“ Paljude paksude inimeste jaoks ei lõpe murettrollimine lihtsalt toidu, suuruse või tajutava motivatsiooni kohta avaldatud kommentaaridega. Mõnikord muutub see mure sissetungivaks, sügavalt isiklikuks ristküsitlusteks. Mõned neist piirduvad dieedipidamisega: Kas olete paleot proovinud? Aga ketot? Kas jälgite oma makrosid? Kas sa teed trenni? Kas sa jätsid menüüst leiva välja? Kas sa petsid? Sa oled vist salaja suhkrut söönud? Tõenäoliselt ei tee sa seda õigesti.

Paks keha peab olema mingi tragöödia tagajärg. Paks keha on hälbiv, häbistav, murettekitav. Paks keha ei saa kunagi lihtsalt olla. Paksu keha tuleb selgitada ja kõhnad küsijad lihtsalt küsivad, küsivad nad ju vaid seda, mida kõik mõtlevad.

Sõltumata teemast ei motiveeri aga häbi muutma; see annab hoopis mõista, et häbistatud pool on lihtsalt halb inimene ja selle vastu ei saa midagi teha.  Ajakirjas Journal of the American Medical Association avaldatud artikkel “Status Syndrome” toob välja tõendid selle kohta, et häbimärgistamine ja sotsiaalne staatus on olulised tervise mõjutajad, eriti vaeste inimeste jaoks.

Teadlased õpivad seda, mida paksud inimesed on juba ammu teadnud – et diskrimineerimine ja häbimärgistamine on tervisega seotud probleemide peamised tõukejõud ning et kõik see mure kahjustab rohkem kui aitab. Lõppkokkuvõttes ei põhine rasvavastane võitlus teadusel ega tervisel, murel ega valikul. Rasvumisvastasus on peenematele inimestele viis oma tajutud vooruslikkust meelde tuletada. Paksuma inimese nägemine võimaldab neil endale meelde tuletada, et „vähemalt ma pole nii paks“. Nad usuvad, et on valinud oma keha, nii et paksu inimese nägemine, kui ta sööb midagi, mida nad peavad ebatervislikuks, tuletab neile meelde nende tugevamat tahtejõudu, sitkust ja paremat iseloomu.

Kas pole, et sageli püütakse ennast ülendada teist alandades. Ma olen parem, sest vaata kui vilets on tema. Aga teist alandades ei ole võimalik kunagi ülenduda.

Mis puudutab kogu seda väljakuulutatud sõda rasvumise vastu, siis on pajud eksperdid tunnistanud, et nende meetoditega, mida siiani on katsetatud on paksud jäänud paksudeks ning tavasuuruses inimesed on nüüd rohkem ülekaalus. Ehk sõda on kaotatud.

Psühholoog Jason Seacat viis läbi uuringu, et teha kindlaks, kui sageli paksud naised end ümbritsevas maailmas hukkamõistuna tundsid, paludes 50 ülekaalulisel ja rasvunud naisel kirja panna kõik juhtumid, kus nad tundsid end oma kaalu tõttu hukka mõistetuna või solvatuna. Keskmiselt teatasid naised iga päev kolmest juhtumist.

Neist juhtumitest kirjutab Gordon oma raamatutes ja need on kohe kindlasti täiesti vastuvõetamatult jäledad. Ta toob mõiste „catcalling“ juurde ka „fatcalling“. Catcalling ehk tänavakiusamine on ahistamise vorm, peamiselt seksuaalne ahistamine, mis koosneb soovimatutest seksuaalsetest kommentaaridest, provokatiivsetest žestidest, kähmlusest, vilistamisest jms. Ja taolise kiusamisega puutuvad kokku ka pluss suuruses inimesed.

Kuid vaatamata paljudele sarnasustele fatcallingi ja catcallingi vahel, on esimene juurdunud erinevates kultuurilistes impulssides. Kuigi mõlemad tulenevad sügavalt juurdunud arvamusest, et neil on õigus teiste kehadele, lubab tülitamine ahistajatel uskuda, et nende tegevus on tõeline abi neile, keda nad ahistavad. Seksualiseerituna on fatcalling eesmärk paksudele naistele kinnas heita ja pakkuda neile seksuaalset tähelepanu, mida muidu neist keegi eales ei saaks...

Gordon kirjutab filmidest, raamatutest, telesaadetest, kus paksu inimest kujutatakse rumala, laisa, jõuetuna ja sellest, kuidas ülekaalu epieemiast  rääkides näidatakse pakse inimesi alates kaelast allapoole.

See on midagi, mida akadeemik ja aktivist dr Charlotte Cooper nimetab "peata paksudeks". "Peata paksudena muutub keha sümboolseks: paksud on olemas, kuid neil pole häält, isegi suud peas, aju, mõtteid ega arvamusi. Selle asemel vähendatakse ja dehumaniseeritakse neid kui kultuurilise hirmu sümboleid: keha, kõht, tagumik, toit.”

Kui pakse naisi kujutatakse filimides sageli koomiliselt ebaihaldusväärsena, siis pakse mehi sageli ebaintelligentsete, unustavate, vihaste või nurjatutena. Ameerika situatsioonikomöödiad keskenduvad sageli tuumperekondadele ja nendes tuumperekondades on regulaarselt paksud, õnnetud mehed, kes on abielus kõhnade ja imeliste naistega.

Kirjutatakse sellistest muutmissaadetest nagu The Swan – kus hulk ilukirurge, hambaarstid, personaaltreener üritavad koledast paksust inimesest teha ilusat saledat naist. Üks osalejatest pluss suuruses Sylvia pandi saate perioodil 1200 kalorilisele dieedile, kasutades Nutrisystem toite, mida paljudel juhtudel on kohtusse andtud põiehaiguste tekitamise pärast. Kedagi ei huvita tervis – oluline on number kaalul.

Narratiividel on kultuuriline kaal ja see tõmbab kõik alla. Need narratiivid on väljamõeldud kõhnade inimeste poolt saledale publikule, tuletades regulaarselt meelde enesestmõistetavaks peetud väiteid:

1. Saledaks saamine on elu saavutus ja ainus viis tõelist täisväärtuslikku inimelu elama hakata.

2. Kogu paksus on häbiväärne moraalne ebaõnnestumine.

3. Kõhnus on loomulikult parem olemisviis.

4. Paksud inimesed, kes jäävad paksuks, väärivad mõnitamist.  

 

Gordon kirjutab enda kohta:

 „Olin dieeti pidanud ja treeninud, kaalust alla võtnud suurte spurtidega (kuigi ainult selleks, et seda hiljem tagasi võtta) ja madalaim kaal, mis mul kunagi õnnestus saavutada, oli 124kg. KMI kohaselt oli see minu iseloomu ebaõnnestumine. Mul lihtsalt puudus visadus, tööeetika, sihikindlus saada piisavalt kõhnaks, et ennast päästa. Mulle öeldi, et mu elul on kriips peal ja ma saan süüdistada ainult iseennast, kui ma ei saa hakkama võimatuga.“

Meditsiini poole pealt lõpetas Gordon arstide juures käimise, kuna ainus mida ta kuulis oli, et vaja on lõpetada liigne söömine ja hakata trenni tegema. Kord kõrvapõletikuga EMOsse minnes mõõtis õde tal vererõhku, kortsutas kulmu, mõõtis uuesti.Seejärel tõi uue mõõtmisaparaadi ja hakkas uueti mõõtma. Gordon küsis, kas midagi on väga halvasti ja õde ütles, et ei – aparaat näitab normaalset vererohku aga see ei saa olla, kuna sellises kaalus peab rõhk korrast ära olema.

Kaheksa aastat peale viimast arstil käiku läks Gordon taas kord arsti juurde. Seekord oli kõik teisiti. Arst mõõtis ja kaalus teda, küsis kas ta suitsetab (pole kunagi seda teinud), tarbib narkootikume sh kanepit (ei tarbi), kas ta on suhtes (jah on), kas tarbib alkoholi (ühe või kaks kokteili/veiniklaasi nädalas). Ja arst ütles, et ta paistab olevat terve.

See vallandas Gordoni pisarad – mitte keegi polnud kunagi kasutanud tema osas sõn terve. Ta sai lõpuks ometi arstiga rääkida ilma halvakspanu tundmata:

„Ütlesin talle, et olin suurema osa oma täiskasvanu elust käinud vaid kiirabis, kuna teadsin, et arstilkäigust pole abi. Ütlesin talle, et lõpetasin arstide külastamise, kuna nad ei suhelnud enam minuga. Nii paljud ei suutnud mind puudutada, ei uurinud mind, ei esitanud küsimusi, ei suunaks spetsialistide poole ega kirjutaks retsepte. Kõik, ma ütlesin talle, viisid teema tagasi kaalulangetamiseni, mida aastatepikkune dieedipidamine ja ebakorrapärane söömine polnud kunagi andnud. Kuid vastus peaaegu igale terviseprobleemile, millega olin silmitsi seisnud, tuli ilma uurimiseta, uudishimuta, nägemata midagi peale minu suuruse. Ütlesin arstile, et mu keha heidab pikka ja laia varju ning et iga arst näis olevat keskendunud selle varju siluetile, mitte kehale.  

Rääkisin talle kõigest, mida olin teinud tervise hoidmiseks, mida tervishoiutöötajad nii kergesti ignoreerisid. Jälgisin toitu ja vitamiine igapäevases päevikus; kasutasin toitumise jälgimisäppi vitamiinide, mineraalainete, makrotoitainete ja aminohapete arvutamiseks; pidasin treeningu kalendrit, et tagada regulaarne liikumine; säilitas vaimse tervise ja käisin regulaarselt hambaarsti juures; valmistasin kodus toitu, käisin põllumajandustootjate turgudel ja valisin kohalikke tooteid. Rääkisin talle isikliku treeneri palkamisest ja sellest, et proovisin kümne aasta jooksul kõikivõimalikke dieete. Alates teismeliseeast olin proovinud kõike, kuid mu keha ei muutunud“.

Viimases peatükis kirjutab Gordon, kuidas kõik võiks meie ühiskonnas tulevikus olla. Kuidas meis on rohkem aktsepteerimist, arusaamist, võimet kuulata ja mõista. Kuidas me ei häbista, ei pane paremusjärjestusse, ei oota võimatut.

Võib olla laseb dieedi ehk heaolu/wellness kultuur oma haarde lõdvemaks ja me hakkame igas inimeses nägema inimest ja oskame müügikultuuri meile pähe pandud mõtete ja inimlikkuse vahele tõmmata piiri. Eks näis.

Sobivaks tunnistatud keha vol 7 - dieedid ja dieedirohud

 

 Gordon kirjutab raamatus ka treeningust ja kaloritest – suurem ja intensiivsem treening ei põleta aina rohkem kaloreid. Sellest sai blogis põhjalikult kirjutatud Pontzeri raamatut „Burn“ tutvustades. Samuti sai kirjutatud Biggest Loser telesaate osavõtjatest, kes küll ülirange režiimiga palju kaalust alla võtsid, kuid aastaid hiljem oli kaotatu kõik tagasi.

Raamatus märgitakse ära mitmed turul olnud dieedirohud. 1996 aastal lubati turule dieedirohi Redux, hoolimata mitme eksperdi vastuseisust. Vaid 3 kuud peale ravimi heakskiitu kirjutati seda nädalas välja 86000 korda. Tootja Wyeth korraldas 52 miljoni dollari suuruse reklaamikampaania. Gordon oli üks Reduxi 18 miljoni kasutajatest. 1997 aastal teavitas Mayo kliiniku arst 24st kõrvaltoimete (südameklapi probleemid) juhtumist. Järgmistel kuudel teavitati veel 72 probleemsest juhtumist. Wyeth korjas ravimi turult ära ja Forbesi andmetel maksis Wyeth  kahjude hüvitamiseks hiljem kokku 13 miljardit dollarit.

Paljud ameeriklased olid kaalu langetamiseks valmis proovima kõike, sealhulgas narkootikume. Kuigi amfetamiinid on tänapäeva toitumismaastikul vähem levinud, on lahtistid muutunud üha populaarsemaks ning A-nimekirja kuulsused, nagu Kim Kardashian ja Cardi B, on toetanud selliseid tooteid nagu lame kõhutee, lahtisti, mis põhjustab ajutist kaalulangust. Ameeriklased on pikka aega otsinud imedieettoite, igatsedes sellist alkeemilist jõudu, mis muudaks söödud toidu kaalukaotuseks.

1990. aastatel võeti kasutusele Olestra, mida tähistati tollal imelise koostisosana, mis võis kartulikrõpsud rasvavabaks muuta. Tarbijad ei teadnud, et Olestra ei olnud rasvavaba – see oli niivõrd küllastunud rasv, et inimkeha ei suutnud seda seedida. Nii nõudis FDA 1996. aasta otsuses, et Olestra tooted peavad olema märgistatud hoiatusega, et see "võib põhjustada kõhukrampe ja lahtist väljaheidet (anaalne leke). Hiljem avastasid teadlased, et Olestra kartulikrõpsude tarbimine tõi kaasa suurema kaalutõusu kui traditsioonilised kartulikrõpsud. Nagu paljud imelised kaalulangetustooted, osutus ka Olestra miraažiks.

Alates 1990. aastatest oleme meedia vahendusel teada saanud igat liiki kaalulangetamisprogrammide haledatest läbikukkumistest. Suur hulk teaduslikke ja meditsiinilisi uuringuid on ikka ja jälle näidanud, et dieedid ei ole kehakaalu langetamisel tõhusad (pikas perspektiivis). Mõned uuringud näitavad, et kaalukaotuse ebaõnnestumise protsent on 95%, samas kui teised loovad veelgi nukrama pildi – 98 protsendil dieedipidajatest ei õnnestunud kaalust alla võtta või seda kaotust hoida.

Ülekaalulistele inimestele avaldatav surve on pannud nad lakkamatult dieetitama, mis omakorda on soodustanud rasvumist ja rasvumisega seotud terviseprobleemide teket.

Dieedi pidamine ei toimi ning ei toimi ka dieediravimid, kuid need aitavad kaasa kasvavale söömishäirete lainele USA-s ja kogu maailmas. Baltimore'i Sheppard Pratti söömishäirete keskuse andmetel on dieedi pidamine söömishäire arengus kõige levinum tegur.  Piirav dieedipidamine ei ole kehakaalu langetamisel tõhus ja on ebatervislik kõigile, eriti lastele ja noorukitele. Inimestel, kellel on söömishäirete suhtes geneetiline eelsoodumus, võib dieedi pidamine olla katalüsaatoriks kaalu ja toiduga seotud kinnisideeks.” Assotsiatsioon National Association of Anorexia Nervosa and Associated Disorders teatab, et vähemalt „30 miljonit igas vanuses inimest USA-s kannatavad söömishäirete all” ja ligikaudu kord tunnis „sureb vähemalt üks inimene söömishäire tagajärjel”.

0,9% USA naistest põeb anoreksiat ja 1,5% buliimiat ning lisaks nendele on 2,8% inimestest mingi ajal elus söömissööstude esinemise häired.

Viimastel aastatel, on "dieedi" asemele pandud "heaolu" (wellness) ja see on loonud potentsiaali veelgi läbimõeldumaks ja  ankurdatumaks vestlusteks suuruse, toitumise ja tervise teemadel. Ja "tervis" on dieedikultuuri asendamisel asendanud termini "kõhnus". Muid erinevusi dieedi ja heaolu vahel ei ole. "Heaolu"(wellness) maailm ei käsitle "dieedi pidamist"; selle asemel viitab see "puhastustele" ja "detoksidele", kasutades samal ajal samu piiravaid tavasid ja pseudoteadust, et käia välja saavutamatuid ja ebareaalseid kaalulangetuse eesmärke. Heaolutööstus, kaugeleulatuv ja halvasti reguleeritud, hõlmab endas spordi, eeterlikud õlid, "heaolukinnisvara", "terviseturismi" ja isegi Kaalujälgijad. 2018. aasta seisuga on selle väärtus maailmas hinnanguliselt 4,5 triljonit dollarit. Nende muutustega on esile kerkinud uus söömishäire diagnoos: ortoreksia.

Varasemalt toortoidu aegadel ma seda sõna „ortoreksia“ ei sallinud 😎. Ei näinud endal mingit sundi midagi teha, kõik oli puha vaimustus. Vaimustusega ei olnud see reeglistik sunnismaine, kuid kui vaimustus hääbus, siis tundusid reeglid tõepoolest piiravana. Ja need sai üle parda heidetud. Aga mitte igaüks ei põdenud vaimustust...

Leidsin mõni aeg tagasi ühe inimese, kes oli minuga ühel ajal Woodstock Fruit Festivali laagris. Jõudis kirjutada raamatu ja pidas üsna populaarset toortoidu blogi. Nüüd on ta kehakaal suurem, tema YouTube kanal palju populaarsem, ja nime Unnatural Vegan (ebanaturaalne vegan) all iseloomustab ennast nii: „Endine hull toortoitlane, kes  muutus normaalset toitumist, vaktsiini pooldavaks veganiks. Minu eesmärk on leida viis, kuidas elada ära ainult kohvist ja sojast. Ma ei ole dietoloog, seega ärge saatke mulle meditsiinilisi/dieedi küsimusi.“  https://www.youtube.com/c/UnnaturalVegan/videos

Mulle tema videod meeldivad, need on tänase toidumaailma osas realistlikud. Ta kritiseerib nii enda toortoidu aegade arvamusi, kui ka Fully Raw Christina ja Freelee toitumisnõuandeid (mis tõesti ei kõlba kuhugi), lisaks on siin veel teavitusi veganite kohta, kes loobuvad ja nende kohta, kes jagavad ulmelisemat vegan toitumisinfot. Samas on nii ta ise kui ka tema elukaaslane veganid, neil on laps ja jagatakse seda, kuidas nad ise toituvad ja kuidas nende laps veganina kasvab.

Aga siiski ortoreksia on liigne keskendumine tervislikule toitumisele, mida saadavad väga spetsiifilised ja  ranged reeglid. Ühenduse National Eating Disorder Association järgi kuuluvad ortoreksia sümptomite hulka:

• Koostisosade loetelude ja toitumisalaste siltide kompulsiivne kontrollimine;
• Suurenenud mure koostisosade tervislikkuse pärast;
• Üha suurema arvu toidugruppide väljajätmine (kõik suhkur, kõik süsivesikud, kõik piimatooted, kogu liha, kõik loomsed tooted)
• Suutmatus süüa midagi peale kitsa grupi toiduaineid, mida peetakse „tervislikuks” või „puhtaks” Ebatavaline huvi selle vastu, mida teised söövad.
• Veetes päevas tunde, mõeldes sellele, millist toitu eelseisvatel üritustel serveerida.
• Tekib suur stressitase, kui "ohutu" või "tervislik" toit pole saadaval
• Toidu ja "tervisliku eluviisi" blogide obsessiivne jälgimine Twitteris ja Instagramis
• Kehapildiga seotud mured, mis võivad esineda või ka mitte

 

Kuna dieedikultuur varjab end "heaolu" sildi taha samade vanade eesmärkidega, ilmneb ortoreksia sellega kaasneva söömishäirena. Ajal, mil puhastus- ja võõrutusmeetmed muutuvad üha de rigueur (liikumisega kaasnevaks kohustuseks), õnnestub ortoreksial end samuti maskeeruda arusaadavaks ja isegi kiiduväärseks mureks tervise pärast. Kuid nagu paljude söömishäirete puhul, pole ka see nii healoomuline. Söömishäirete puhul on geneetika oluliseks teguriks, moodustades sageli 50 protsenti või rohkemgi antud söömishäire riskist. Geneetika on püstol ja paljude jaoks on dieedi pidamine päästikuks.

Isegi kui me muudame oma sõnavara ja „dieedist“ saab „heaolu“ (wellness), on tarbijad jätkuvalt haavatavad toidulisandite osas tehtavate hoolimatute väidete suhtes. Reklaami sõnumi täpsust jälgiv Federal Trade Comission tegi  2011. aasta uuringu, mis näitas, et ülekaalukalt kõige enam langeb inimesi valede kaalulangetamise reklaamide ohvriks.

Hirm ülekaalu ees on plaanipärase müügitöö tulemus ja kui hästi on see vilja kandnud näitab Yale'i Ülikooli Ruddi toidupoliitika ja rasvumise keskuse läbiviidud küsitlus, mille kohaselt loobuksid peaaegu pooled vastajatest pigem aastast oma elust, kui oleksid paks: „Need 4000 vastajast andsid kuni 30% teada, et pigem lahutaks oma abielu, loobuks võimalusest saada lapsi, oleks masenduses või oleks alkohoolik aga mitte mingil juhul rasvunud.

Sobivaks tunnistatud keha vol 6 - dieedijutud

 

"Ma vihkan oma käsi."

"Ma lähen nii paksuks."

„Ma ei peaks seda sööma, ma üritan korralik olla.“

Gordon kirjutab, et kui rääkida toidust ja kehapildi probleemidest, siis paljud meist on harjunud oma ebakindlust ja kartusi avalikult väljendama. Dieedivestlused (Diet talks tähendabki, et inimesed arutavad oma spetsiifilist ja sageli piiravat dieeti, mis on sõprade, pere või kolleegide seas väga levinud vestlusteema. Vähem ilmseks dieedivestluse vormiks võib olla negatiivne jutt enda või teiste inimeste toidust või kehast, kalorite üle arutlemine, toitude kirjeldamine heade või halbadena ja enda kirjeldamine head või halvana selle põhjal, mida sööte) ja negatiivsed kehakõned on saanud meie suhtluse alustalaks. 2011. aasta tehti ühes väikeses kolledži naisüliõpilaste naiste uuring, mille kohaselt peab dieedivestlusi 93% ülikooliealistest naistest olenemata oma kaalust.

Teeme seda seetõttu, et paljud meist tunnevad seda – kestvat rahulolematust oma kehaga. Teeme seda seetõttu, et puutume kokku pideva sõnumivooga ettevõtetelt, mis saavad kasu, kui vihkame oma keha. Nad ärgitavad meid saama rannakehasid või kaalust alla võtma või oma suurust muutma – „uues aasta, uus sina“. Dieeditööstus õitseb, kui tahame meeleheitlikult väiksemad olla.

Räägime oma kehast halvasti, kuna arvame, et see aitab meil parandada suhteid iseendaga. Ja mõnikord teeme seda lihtsalt sellepärast, et oleme sellega harjunud. Sõpradega osteldes või õhtuseks väljasõiduks valmistudes muutub selliste asjade ütlemine nagu "Ma vihkan oma jalgu" peaaegu idiootseks. Kuid olenemata põhjustest, mõtleme harva selliste kõneluste mõjule. Kuid ausalt öeldes peaksime seda tegema.

Negatiivne keha- ja dieedijutt võib meile mingil hetkel tunduda rõõmustav, kuid meid ümbritsevatele inimestele võib see avaldada püsivat negatiivset mõju. Neil, kellel on söömishäired ja keha düsmorfia, võivad taolised jutud vallandada ohtliku käitumise retsidiivi (korduse), millest loobumiseks on pikka aega vaeva nähtud. Isegi neile, kellel pole söömishäireid ega keha düsmorfiat, on nn negatiivne kehajutt kahjulik.  

Kahtlemine oma keha suuruse üle, eriti kui see on väiksem kui paksematel inimestel, kellega me räägime, võib esile kutsuda negatiivse kehapildi hiidlainetuse. Kui väiksema kaaulga inimesed avaldavad arvamust, et nad on paksud, mida siis teised peaksid endast arvama? Ja negatiivne kehajutt – „oh, sa pole paks!” – võib tunduda nagu sool haaval. Kas ta peaks end kohutavalt tundma, kui ta on paks?  

Meie dieedivestlused ja negatiivne kehajutt võivad samuti oluliselt kaasa aidata laste ja teismeliste, kes meid kuulevad, tekkivatele kehapildi probleemidele ja söömishäiretele. Paljud meist teavad seda kipitust, kui kuuleme, kuidas vanemad meie või enda kehast põlgusega ja arvustades räägivad. 2010. aastal läbi viidud uuring, milles osales 356 keskkoolitüdrukut, näitas, et viis, kuidas vanemad arutlevad toitumise ja keha üle – nii oma laste kui ka enda keha üle – võib kaasa aidata noorte tüdrukute söömiskäitumisele.

Ja see teeb ka haiget. 2013. aasta uuringus ajakirjas Body Image leiti, et noorte täiskasvanud naiste negatiivne kehajutt ei olnud seotud mitte ainult madalama enesehinnangu ja kehaga rahuloluga, vaid ka söömishäirete, moonutatud nägemuse meie enda kehast ja depressiooniga. Ajakirjas International Journal of Eating Disorders avaldatud 2003. aasta uuringu kohaselt võib juba kolm kuni viis minutit negatiivset kehakõnet avaldada märkimisväärset negatiivset mõju. (Teisalt oli positiivne kehajutt seotud suurema kehaga rahulolu, kõrgema enesehinnangu ja kvaliteetsemate sõprussuhetega.)  

Kuidas siis töödelda oma kehapõhist ebakindlust ja ärevust, kahjustamata seejuures ümbritsevaid? Lahendus on õnneks lihtne: kõigepealt küsige nõusolekut.

Kui me usume, et nõusolek on oluline – et meil kõigil on õigus valida, kuidas me ümbritsevate inimestega suhtleme, eriti kui see seotus võib meid kahjustada –, siis pole vaja teha muud, kui viia see nõusoleku kultuur oma rääkimisviisi. meie enda kehad. Küsige oma sõpradelt ja perelt, kas nad on kehajuttudeks valmis. Mõned fraasid, mida proovida:

"Tere, ma tegelen oma kehapildiga ja tahaksin sinu kui sõbraga sellest rääkida. Kas oled selleks valmis?"

"Oh, mul on kohutav kehapildi päev. Kas sa saad sellest rääkida?”

"Ma olen hädas oma dieediga– kas saate täna sellest rääkida? Pole probleemi, kui mitte."

Olenemata sellest, kuidas te seda sõnastate, on kehapildi vestluse jaoks nõusoleku taotlemisel kaks põhikomponenti. Esiteks küsige otse ja andke inimestele aega vastata. Ja teiseks, olge valmis vastu võtma "ei". Negatiivne kehajutt on muutunud nii üldlevinuks, et paljud meist reageerivad seda ümbritsevatele piiridele halvasti, eeldades, et see on mingi sünniõigus. Kuid kui hindame nõusolekut, ei saa see olla tühine viisakus – peame olema valmis aktsepteerima mis tahes vastust, mitte ainult seda, mida tahame või ootame kuulda.

Muidugi on meil kõigil probleeme kehapildiga – kuidas saakski teisiti tänases järeleandmatult suurusele keskendunud kultuuris? Ja loomulikult vajame selle lahendamiseks oma sõprade ja pere tuge. Kuid mis tahes sõpruse oluline osa on üksteise piiride austamine ja töötamine mitte ainult selle nimel, et tuua üksteise ellu rõõmu ja tuge, vaid ka vältida üksteisele kahju tekitamist. Ja mis puudutab kehapilti, siis üks kiire nõusolekutaotlus võib meie lähedaste, meie suhete ja meie endi jaoks kaugele jõuda.

Eluaegse paksu inimesena on Gordon sageli kokku puutunud jahmatavalt oletuslike küsimustega, mida on esitanud nii lähedased kui ka võõrad inimesed. Millal sa oma tundeid sööma hakkasid? Tead, sa sööd end varakult hauda. Kas sa oma tervise pärast ei muretse? Mõelge, kui vapustav sa oleksid, kui lihtsalt kaalust alla võtad! Kas olete Paleot proovinud? Ketot? South Beach dieeti?

Kuigi need küsimused ei ole alati halvasti mõeldud, saadavad need siiski teatud kindla sõnumi. Ja aastatepikkune selliste ülekuulavate küsimuste  vool muutub lõpuks tulvaks. Meisse voolab pidevalt, et paksud kehad on armastust mitteväärivad, ebaatraktiivsed, mõnikord patoloogilised ja peaaegu alati määratud varakult hauda minema.

Me kõik kuuleme pidevalt rasvumise terviseriskidest. Vaatame lugusid kurvast ja piiratud elust rasvununa sellistes saadetes nagu This Is Us ja My 600 Pound Life, seejärel vaatame saateid Revenge Body ja Biggest loser, millest eeldame, et just selline on kaalukaotuse võidukäik. Need lood keskenduvad ebaproportsionaalselt peavoolu narratiividele selle kohta, mis tunne on olla paks. Sellegipoolest on need lood sageli aluseks sellele, mida kõhnemad inimesed paksu inimese elust arvavad. Paljud neist saadetest kujutavad paksu elu alanduse ja ebaõnnestumise katkematu jadana. Paljudes nendes lugudes annavad tegelaste paksud kehad märku nende iseloomu või tööeetika defektist, mille parandamist sümboliseerib ainult ja alati kaalulangus. Paljud neist lugudest on kaardimajakesed, mis on üles ehitatud salakavalatele, sügavalt hukkamõistvatele oletustele paksude inimeste elude kohta. Kuid nagu paljud oletused elude kohta, mida me pole elanud, on ka need ettekujutatud järeldused lamedad ja puudulikud.

Nii paljud inimesed kardavad elu eest paksuks minna – kardetakse mitte ainult oma tervise pärast, vaid ka selle pärast, mis saab nende sotsiaalsest elust, armuelust, tööväljavaadetest ja muust. Paljude jaoks on paksema mina kujutlemine sama võimatu ja masendav kui enda surma ette kujutamine. Yale'i ülikooli Ruddi keskuse 2006. aastal läbiviidud uuring näitas, et 46% 4283-st osalejast annaks pigem ühe aasta oma elust kui oleks paks, 15% oli valmis loobuma kümnendist ja 14% oleks pigem alkohoolik kui paks.

 

Gordon ütleb, et tema keha on nende jaoks õudusunenägu, kuid tema enda jaoks on see vabanemine:

„Jah, paksus kehas elamisel on väljakutseid. Kuid mõistmises, et ma saan elatud selle väljamõeldud halvima stsenaariumi järgi, on midagi peent ja nii intensiivselt vabastavat – ja mitte ainult, et olen selle üle elanud, mul läheb suurepäraselt. Mul on fantastilised sõbrad ja unistuste töö; kohtun atraktiivsete ja huvitavate inimestega. Olen selle silla ületanud ja see kohutav elu, mida mulle nii sageli ette kirjutati, pole lihtsalt teostunud. "Kõige hullem" on juba juhtunud ja minuga on kõik korras. Milline erakordne kingitus, tunda end nii vastupidavana, tugevana ja vabalt. See on lugu, mida sageli ei räägita.

Jah, erapoolikus ja hinnangud püsivad. Ja just need kõikehõlmavad, karmid ja järeleandmatud hoiakud muudavad mu paksu keha omaksvõtmise nii erakordselt vabastavaks.

Nagu paljud paksud inimesed enne mind, talusin aastaid lugematuid õelaid märkusi ja mõtlematuid hinnanguid oma keha kohta. Need püsivad tänapäevani: võõrad karjuvad minu peale mööduvatest autodest. Toidupoodide ostjad eemaldavad minu ostukorvist toidukaupu. Raamatus kirjeldab Gordon pikemalt paari sellist juhtumit. Ühes neist käis vanem sale naine toidupoes tema järel ja vaatas ostukorvi ja ühel hetkel võttis Gordoni korvist meloni ja pani letile tagasi sõnadega: „Siin on sinu jaoks liiga palju suhkrut.“ 

Melonis! Liiga palju suhkrut! Hahaa. Kui meloni veesisaldus on 90%, siis midagi muud siin eriti palju olla ei saa. On vesi, on süsivesikut, kiudainet, rohkelt magneesiumi-kaltsiumi, antioksüdante. Ja aastas korda paar kuulen rasedatelt, et neile siin Eestis ämmaemandad ütlevad, et menüüst välja jätta arbuus-melon, kuna seal on liiga palju suhkrut (ühel juhul soovitati väheke kommi).

 Gordon kirjutab veel: 

„Tuttavad tahavad mulle rääkida mitmel viisil, kuidas ma paksusesse suren. Enne oma tüseduse omaks võtmist võtsin kriitikavabalt need juhuslikud julmused vastu kui ebaõnnestunud kehas elamise hinnana. Olin nii sügavalt omaks võtnud mürgised  väärarusaamad minusuguste kehade kohta, et vabandasin teiste halba käitumist – isegi nende väärkohtlemist. Ja see on midagi, mida paljud paksud aktivistid on juba varem rääkinud.

Sellest üldlevinud ja andestamatust mõtteviisist lähtuvalt võib olla raske ette kujutada, et paks olemises on üldse midagi head. Kuid tõde on see, et oma paksu keha omaks võtmine on viinud mind isikliku kasvu, empaatiavõime, piiride avardumise, selja sirgu ajamise ja jõu juurde enam, kui kultuurilised narratiivid paksude inimeste kohta lubavad enamikul inimestel seda ette kujutada.

Keegi ei räägi õndsast vabadusest lahkuda kohtingult kellegagi, kes on äsja paljastanud end valusalt madalana, kes käib välja enesekindlaid ütlusi selle kohta, mis tunne on olla paks. Keegi ei räägi naermisrõõmust selle üle, kui keegi end paksu inimesega esimest korda kohtamise puhul õnnitleb, justkui oleksite nii ohtliku ülesande eest nii risk kui ka tasu.

Keegi ei räägi sellest, kuidas kaaslased, kolleegid, naabrid ja sõbrad end teile paljastavad. See, kuidas nende provintslikest oletustest sinu elu kohta kumab sügavale enesekindlusele vaatamata nende valusalt piiratud maailmavaade, mida on  rohkem kujundanud meedia ja meemid, mitte reaalsed vastastikused suhted nende paksude inimestega. Varem oleksin pidanud nende karme hinnanguid oma paksuna elatava elu paratamatuks osaks, söandamata iialgi vaadata nende kalkide oletuste sisemusse. Keegi ei räägi sellest, kui vabastav on pärast aastatepikkust kiusamist ja enda tajutud ebaõnnestumistele keskendumist mõista, et ka teie kiusajad ei suuda ka end piisavana tunda."