Kalanithi raamat "Kui hingusest saab õhk".
Kui dr Paul Kalanithi saatis 2013. aasta
mais oma parimale sõbrale meili, milles avaldas, et tal on surmav vähk,
kirjutas ta: „Hea uudis on see, et olen juba kaks Brontët, Keatsi ja Stephen
Crane’i üle elanud. Halb uudis on see, et ma pole midagi kirjutanud. Ta oli
elanud põnevat elu ega kavatsenud seda kroonimata jätta.
„Surm tuleb meie kõigi järele. See on meie, kui elusate, hingavate, metaboliseeruvate organismide saatus.
Surma faktiga tegelemine tekitab rahutust. Ometi pole muud
võimalust elada.“
Dr
Verghese soovitab mitte ainult lugeda seda raamatut, vaid ka kuulata, millist
vastukaja see sinus esile kutsub. Siin on nii mõndagi, mis jääb kõlama, ja
mitte ainult elu ja surma küsimuste kohta: dr Kalanithi loo üks teravamaid asju
on see, et ta oli neurokirurgia karjääri tehes elamise õppimist edasi lükanud.
Selleks ajaks, kui ta oli valmis nautima elu väljaspool operatsioonisaali, pidi
ta õppima surema.
"Kui hingusest saab õhk" ilmus 2016 aastal, eestikeelsele raamatule on kirjutanud eesõna neurokirurg Kahro Tall.
Kalanithi kirjutab oma lapsepõlvest:
„Meditsiin
oli mulle tuttav vaid selle puudumisele – täpsemalt isa puudumisele minu
suureks kasvamise ajal, selle isa, kes läks tööle enne koitu ja saabus koju oma
ülessoojendatud õhtueinet sööma pimedas.
Teadsin
kaljukindlalt, et minust ei saa kunagi arsti. Minu onu, nagu paljud mu sugulased ametilt arst, oli minult natuke aega tagasi küsinud, mida ma nüüd, ülikooli
astudes, kavatsen elukutseks valida, kuid panin tema küsimust vaevu tähele.
Oleks mind vastama sunnitud, oleksin arvatavasti öelnud, et kirjanikuks...“
Kui
Kalanithi on 10 aastane kolib pere koos lastega (kolm poissi 14, 10 ja 8
aastat) New Yorgist Kingsmani Arizona kõrbeorus. Isa oli kardioloog ja tema
vankumatu pühendumine patsientidele tegi temast üsna kiiresti lugupeetud
kogukonnaliikme.
Kõrbeelu nautisid poisid, kuid mitte nende ema, kes kartis paaniliselt madusid, samas kõige suurem mure oli tal nüüd laste pärast.
Kingsman oli kõige madalama haridustasemega piirkond Ameerikas.Keskkoolist
langes välja rohkem kui 30%. Kõrgkooli läksid vaid üksikud ja Harvardisse ei
astunud kohe kindlasti mitte keegi.
Ema
nuuksus öösiti, kuna kartis, et vaesunud koolisüsteem saab tema lastele
takistuseks. Seal kus häda kõige suurem, on abi kõige lähem. Ema võttis asja
enda kätte, hankis soovitava kirjanduse nimestiku ülikooli astujale.
Ema
sundis Pauli kümneaastasena lugema „1984“; olin seksist šokeeritud, kuid see raamat
istutas minusse sügava armastuse ja kiindumuse keele vastu.
Järgnes
lõputu hulk raamatuid: „Krahv Monte Cristo“, Edgar Allan Poe, „Robinson
Crusoe“, „Ivanhoe“, Gogol, „Viimane mohikaanlane“, Dickens, Twain, Austen,
„Billy Budd“...
12
aastasena valis Kalanithi juba raamatuid ise ja vend saatis teoseid, mida oli
lugenud ülikoolis: „Valitseja“, „Candide“, „Arthuri surm“, Thoreau, Sartre,
Camus jpm.
„Hea uus ilm“ pani aluse tema tärkavale moraalifilosoofiale ja sellest sai Kalanithi ülikooli sisseastumiskirjandi teema, milles ta väitis, et elu mõte ei seisne õnnes.
Raamatutest
said lähimad usaldusalused, peenlihvitud läätsed, mis pakkusid uusi vaatenurki
maailmale.
Veel
sõidutas ema teda paarisaja kilomeetri kaugusele Las Vegasesse, et ta saaks
seal teha ettevalmistusteste ja sisseastumiseksameid. Ema astus
haridusnõukokku, ärgitas tagant õpetajaid ja nõudis, et õppekavasse lisataks
kõrgkoolides ainepunkte andvaid õppeaineid.
Kalanithi
sai sisse Stanfordi ülikooli ning lisaks kõigile kirjanduskursustele valis ta
bioloogiat ja neuroteadust. Neuroteaduse
valikut suunas hiljuti loetud Jeremy Leveni romaan „Saatan: tema psühhoteraapia
ja ravi õnnetu dr Kassleri käe all,
J.S.P.S.“ – kuigi inimesel on vaba tahe, on ta samal ajal ka bioloogiline
organism. Aju on organ, mis allub samamoodi kõigile füüsikaseadustele!
Paar
aastat hiljem olid kirjanduse ja bioloogia õpingud peaaegu läbi, kuid Kalanithi
ei olnud veel otsustanud, mida edasi teha.
Kogu
ülikooliaja põrkusid rangelt piiritletud, teaduslikud inimolemuse uuringud
tungiga luua ja tugevdada inimsuhteid, mis seda olemust kujundavad.
Kui
mõtestamata elu pole elamist väärt, kas siis elamata elu väärib mõtestamist?
Järgmised
kaks aastat tudeeris Kalanithi edasi kirjandust, ja filosoofiat mõistmaks, mis annab elule
mõtte; uuris neuroteadust ja töötas funktsionaalse MRT laboris, et saada aru,
mil moel on aju aluseks organismile, mis on võimeline maailma mõtestama.
Viimasel ülikooliaastal külastas ta ränga ajuvigastustega inimeste hooldekogu.
Sealse rühmajuhiga vesteldes selgus, et paljud sealsed elanikud olid lapsena
peaaegu uppunud. Külastajaid seal peaaegu ei käinud. Rühmajuht selgitas, et
alguses käib perekond iga pev, seejärel ainult nädalavahetusel, siis
piirdutakse ainult jõulude ja sünnipäevadega. Kalanithis pulbitses raev –
kuidas on võimalik oma lapsed hüljata. Alles hiljem mõistis ta, et aju
annab meile võime luua suhteid ja leida
elule mõtet. Mõnikord aga läheb aju katki.
Peab
ju olema viis, kuidas elukogemuste keelel – kire, nälja, armastuse keelel – on
keerukusest hoolimata kuidagimoodi olemas seos keelega, mida kõnelevad
neuronid, seedetrakt ja südamerütm.
Kalanithi
magistritöö Walt Whitmanist võeti hästi vastu, kuid ta tundis, et ei sobi enam
kuigi hästi inglise filoloogia osakonda.
Ühel
õhtul tuli talle pähe, kuigi ta ei olnud kunagi meditsiini peale mõelnud, et
tema isa onu ja vanem vend on kõik arstid ja ka ta ise tahab sinnapoole minna.
Mitu
professorit soovitasid enne ülikoolist lahkumist teha kraad ajaloos ja
teadusfilsoofias. Kalanithi kaitses oma kraadi ja asuts Yale ülikooli
arstiteaduskonda.
Arstiteaduskond
teravdas tema arusaama mõtestatuse, elu ja surma omavhelistest suhetest.
Tudnegitena seisid nad silmitsi surma, kannatuste ja patsiendi hooldamise
tööga, jäädes tõelise vastutuskoorma eest samal ajal varju. Sel ajal kohtas ta
oma tulevast naist Lucyt.
Arstiõpingute neljandal aastal vaatas Kalanithi
kõrvalt, kuidas paljud kursusekaaslased üksteise järel otsustasid
spetsialiseeruda vähem nõudlikele valdkondadele (näiteks radioloogiale või
dermatoloogiale) ja esitasid avalduse residentuuri astumiseks. Suundmus oli
mujalgi ühesugune: arstiteaduskonna lõpus kippus enamik üliõpilasi keskenduma
„elustiili“ erialadele – neile, kus on inimlikuma pikkusega tööpäev, kõrgem
palk ja väiksem närvipinge – sisseastumiskirjandites sisaldunud idealism oli
lahjenenud või kadunud. Selge see, et just niimoodi valib 99% inimesi oma
ametit: palk, töökeskkond, tööaeg. Ent selles peitubki iva. Elustiili
esikohale asetamisega leiab töö, aga mitte kutsumuse).