Kui hingusest saab õhk vol 2

 

Kalanithi raamat "Kui hingusest saab õhk".

Kui dr Paul Kalanithi saatis 2013. aasta mais oma parimale sõbrale meili, milles avaldas, et tal on surmav vähk, kirjutas ta: „Hea uudis on see, et olen juba kaks Brontët, Keatsi ja Stephen Crane’i üle elanud. Halb uudis on see, et ma pole midagi kirjutanud. Ta oli elanud põnevat elu ega kavatsenud seda kroonimata jätta.

„Surm tuleb meie kõigi järele. See on meie, kui elusate, hingavate, metaboliseeruvate organismide saatus. 

Surma faktiga tegelemine tekitab rahutust. Ometi pole muud võimalust elada.“

Mõru-magus uudis on see, et talle jäänud 22 kuu jooksul kirjutas dr Kalanithi, kes suri 37-aastaselt, suurepärase raamatu "Kui hingusest saab õhk" ja kui parafraseerida Abraham Verghese sissejuhatust, siis selle raamatu lugemine tähendab tunnet, et dr Kalanithi elab endiselt ja omab tohutut jõudu mõjutada teiste elu, isegi kui ta on lahkunud.

Dr Verghese soovitab mitte ainult lugeda seda raamatut, vaid ka kuulata, millist vastukaja see sinus esile kutsub. Siin on nii mõndagi, mis jääb kõlama, ja mitte ainult elu ja surma küsimuste kohta: dr Kalanithi loo üks teravamaid asju on see, et ta oli neurokirurgia karjääri tehes elamise õppimist edasi lükanud. Selleks ajaks, kui ta oli valmis nautima elu väljaspool operatsioonisaali, pidi ta õppima surema.

"Kui hingusest saab õhk" ilmus 2016 aastal, eestikeelsele raamatule on kirjutanud eesõna neurokirurg Kahro Tall.

Kalanithi kirjutab oma lapsepõlvest:

 „Meditsiin oli mulle tuttav vaid selle puudumisele – täpsemalt isa puudumisele minu suureks kasvamise ajal, selle isa, kes läks tööle enne koitu ja saabus koju oma ülessoojendatud õhtueinet sööma pimedas.

Teadsin kaljukindlalt, et minust ei saa kunagi arsti. Minu onu, nagu paljud mu sugulased ametilt arst, oli minult natuke  aega tagasi küsinud, mida ma nüüd, ülikooli astudes, kavatsen elukutseks valida, kuid panin tema küsimust vaevu tähele. Oleks mind vastama sunnitud, oleksin arvatavasti öelnud, et kirjanikuks...“

Kui Kalanithi on 10 aastane kolib pere koos lastega (kolm poissi 14, 10 ja 8 aastat) New Yorgist Kingsmani Arizona kõrbeorus. Isa oli kardioloog ja tema vankumatu pühendumine patsientidele tegi temast üsna kiiresti lugupeetud kogukonnaliikme.

Kõrbeelu nautisid poisid, kuid mitte nende ema, kes kartis paaniliselt madusid, samas kõige suurem mure oli tal nüüd laste pärast. Kingsman oli kõige madalama haridustasemega piirkond Ameerikas.Keskkoolist langes välja rohkem kui 30%. Kõrgkooli läksid vaid üksikud ja Harvardisse ei astunud kohe kindlasti mitte keegi.

Ema nuuksus öösiti, kuna kartis, et vaesunud koolisüsteem saab tema lastele takistuseks. Seal kus häda kõige suurem, on abi kõige lähem. Ema võttis asja enda kätte, hankis soovitava kirjanduse nimestiku ülikooli astujale.

Ema sundis Pauli kümneaastasena lugema „1984“; olin seksist šokeeritud, kuid see raamat istutas minusse sügava armastuse ja kiindumuse keele vastu.

Järgnes lõputu hulk raamatuid: „Krahv Monte Cristo“, Edgar Allan Poe, „Robinson Crusoe“, „Ivanhoe“, Gogol, „Viimane mohikaanlane“, Dickens, Twain, Austen, „Billy Budd“...

12 aastasena valis Kalanithi juba raamatuid ise ja vend saatis teoseid, mida oli lugenud ülikoolis: „Valitseja“, „Candide“, „Arthuri surm“, Thoreau, Sartre, Camus jpm.

„Hea uus ilm“ pani aluse tema tärkavale moraalifilosoofiale ja sellest sai Kalanithi  ülikooli sisseastumiskirjandi teema, milles ta väitis, et elu mõte ei seisne õnnes.

Raamatutest said lähimad usaldusalused, peenlihvitud läätsed, mis pakkusid uusi vaatenurki maailmale.

Veel sõidutas ema teda paarisaja kilomeetri kaugusele Las Vegasesse, et ta saaks seal teha ettevalmistusteste ja sisseastumiseksameid. Ema astus haridusnõukokku, ärgitas tagant õpetajaid ja nõudis, et õppekavasse lisataks kõrgkoolides ainepunkte andvaid õppeaineid.

Kalanithi sai sisse Stanfordi ülikooli ning lisaks kõigile kirjanduskursustele valis ta bioloogiat ja neuroteadust. Neuroteaduse valikut suunas hiljuti loetud Jeremy Leveni romaan „Saatan: tema psühhoteraapia ja ravi  õnnetu dr Kassleri käe all, J.S.P.S.“ – kuigi inimesel on vaba tahe, on ta samal ajal ka bioloogiline organism. Aju on organ, mis allub samamoodi kõigile füüsikaseadustele!

Paar aastat hiljem olid kirjanduse ja bioloogia õpingud peaaegu läbi, kuid Kalanithi ei olnud veel otsustanud, mida edasi teha.

Kogu ülikooliaja põrkusid rangelt piiritletud, teaduslikud inimolemuse uuringud tungiga luua ja tugevdada inimsuhteid, mis seda olemust kujundavad.

Kui mõtestamata elu pole elamist väärt, kas siis elamata elu väärib mõtestamist?

Järgmised kaks aastat tudeeris Kalanithi edasi kirjandust,  ja filosoofiat mõistmaks, mis annab elule mõtte; uuris neuroteadust ja töötas funktsionaalse MRT laboris, et saada aru, mil moel on aju aluseks organismile, mis on võimeline maailma mõtestama. Viimasel ülikooliaastal külastas ta ränga ajuvigastustega inimeste hooldekogu. Sealse rühmajuhiga vesteldes selgus, et paljud sealsed elanikud olid lapsena peaaegu uppunud. Külastajaid seal peaaegu ei käinud. Rühmajuht selgitas, et alguses käib perekond iga pev, seejärel ainult nädalavahetusel, siis piirdutakse ainult jõulude ja sünnipäevadega. Kalanithis pulbitses raev – kuidas on võimalik oma lapsed hüljata. Alles hiljem mõistis ta, et aju annab  meile võime luua suhteid ja leida elule mõtet. Mõnikord aga läheb aju katki.

Ülikooli lõppedes esitas Kalanithi avaldus Stanfordi kirjanduse magistriõppesse ja ta võeti vastu. Keel oli tema silmis üleloomulik jõud, mis eksisteerib inimeste vahel ja loob ühtekuuluvust sentimeetripaksuste koljude taha varjatud ajudes. Sõnal oli tähendus üksnes inimeste vahel ja elu mõte, selle vägi, oli seotud meie loodavate suhete tugevusega.

Peab ju olema viis, kuidas elukogemuste keelel – kire, nälja, armastuse keelel – on keerukusest hoolimata kuidagimoodi olemas seos keelega, mida kõnelevad neuronid, seedetrakt ja südamerütm.

Kalanithi magistritöö Walt Whitmanist võeti hästi vastu, kuid ta tundis, et ei sobi enam kuigi hästi inglise filoloogia osakonda.

Ühel õhtul tuli talle pähe, kuigi ta ei olnud kunagi meditsiini peale mõelnud, et tema isa onu ja vanem vend on kõik arstid ja ka ta ise tahab sinnapoole minna.

Mitu professorit soovitasid enne ülikoolist lahkumist teha kraad ajaloos ja teadusfilsoofias. Kalanithi kaitses oma kraadi ja asuts Yale ülikooli arstiteaduskonda.

Arstiteaduskond teravdas tema arusaama mõtestatuse, elu ja surma omavhelistest suhetest. Tudnegitena seisid nad silmitsi surma, kannatuste ja patsiendi hooldamise tööga, jäädes tõelise vastutuskoorma eest samal ajal varju. Sel ajal kohtas ta oma tulevast naist Lucyt.

Arstiõpingute neljandal aastal vaatas Kalanithi kõrvalt, kuidas paljud kursusekaaslased üksteise järel otsustasid spetsialiseeruda vähem nõudlikele valdkondadele (näiteks radioloogiale või dermatoloogiale) ja esitasid avalduse residentuuri astumiseks. Suundmus oli mujalgi ühesugune: arstiteaduskonna lõpus kippus enamik üliõpilasi keskenduma „elustiili“ erialadele – neile, kus on inimlikuma pikkusega tööpäev, kõrgem palk ja väiksem närvipinge – sisseastumiskirjandites sisaldunud idealism oli lahjenenud või kadunud. Selge see, et just niimoodi valib 99% inimesi oma ametit: palk, töökeskkond, tööaeg. Ent selles peitubki iva. Elustiili esikohale asetamisega leiab töö, aga mitte kutsumuse).