Paar positust veel Felice Jacka raamatu "Brain Changer" ainetel.
2017. aasta alguses avaldas Jacka meeskond esimese uuringu tulemused testimaks hüpoteesi, et kui võtta kliinilise depressiooniga inimesi ja toetada neid oma toitumist parandama, paraneks nende meeleolu. Sellised uuringud on väljakutseid esitavad, kuna inimeste toitumist parandama panna ei ole lihtne ja ei saa ka osalejatele "pimeuuringut" teha.
Antud
SMILES uuringus jagati osalejad
kahte gruppi: dieeditoetuse gruppi ja sotsiaalse toetuse gruppi. Sotsiaalse
toetusgrupi liikmed kohtusid inimesega, kes rääkis nendega hobidest ja
huvidest, kuid ei nõustanud toitumise alal. See grupp valiti seetõttu, et
tavaelus, kui inimene kohtub dietoloogiga, siis ei saa ta ainult toitumisalast
nõu, vaid ka sotsiaalset toetust. Suhtlemist teise inimesega, kes kuulab tema
muresid. Sellistel asjadel on hea mõju. Seetõttu püüti uuringus
jälgida sellise toetuse mõju ja eraldada dieedinõustamine sotsiaalsest
toetusest.
Dieedigrupi
inimesed kohtusid kliinilise dietoloogiga, kes andis neile dieedinõuandeid oma
menüü parandamiseks. Rafineeritud jahust tooted täisteratoodete vastu, magustoite
puuviljade vastu, pitsa stir-fry aedviljade vastu, vorst/sink kala ja paar
korda nädalas lahja loomaliha vastu jms. Dieet oli Vahemere tüüpi toitumine,
rõhuga puu- ja aedviljadel, kaunviljadel, täisterviljadel, kalal ja oliiviõlil.
Jacka
arvas, et depressiooni puhul tõenäoliselt ei teki suuremat paranemist, kuid uuringu
tulemused olid üllatuseks. Depressioon paranes mõlemas grupis, kuid
dieeditoetusegrupis oli paranemine
parem.
Uuringust on raamatus pikalt ja laialt kirjutatud, kuna Jacka oli selle läbiviiaks, nii et kel huvi saab ise netist lugeda.
Teine sarnaste tulemustega uuring viidi samuti
läbi Austraalias. HELFIMED uuringus
teatasid osalejad depressiooni paranemisest seda enam, mida enam muutus nende
dieet terviklikumaks.
Raamatu
lõpupoole teeb Jacka ettepanekuid, et tervishoiusüsteemi töötjaid koolitataks
rohkem tervisliku toitumise osas ja et paraneks haiglates ja koolides pakutav
toit.
Jacka
märgib, et ükski teine teema pole tekitanud nii palju müüte, vastuolulisi sõnumeid
ja nii palju valeinformatsiooni kui toitumine. Paljud selle põhjused on
seotud toitumisuuringute metoodiliste probleemidega, mis muudavad asjad nii
keeruliseks. Teine asi dieedi ja toitumise juures on aga see, et kõik söövad ja enamikul inimestel on
nende enda, sõprade ja pere kogemuste ning loomulikult ka kultuuritraditsioonide
põhjal kindel arvamus selle kohta, mis on tervislik või mitte.
Kuid
inimesed saavad teavet ka "ekspertidelt", kes võivad esitada teavet viisil, mis võib nende endi isiklikest
veendumustest lähtuvalt olla tugevalt kallutatud või eksitav. Isegi arstid
võivad valesti aru saada, eriti kui nad ei ole teadusuuringute alal koolitatud
ja neil pole selget arusaama, kuidas uurimistulemusi õigesti tõlgendada.
Tegelikult on arstid sageli kõige hullemad õigusrikkujad, kuna nad tuginevad arvamuste
kujundamisel ja soovituste andmisel oma
kliinilistele kogemustele, mis on teada kui väga ekslik lähenemisviis.
Kindlasti on Big Food´il väga suur
huvi ajada inimesi segadusse selle üle, mis on tervislik või mitte. Kõigil neil
põhjustel võiks olla kasulik siin välja tuua, mida toitumisteadlased teavad (ja
ei tea) toitumise ja toitumispsühhiaatria populaarsete teemade, ideede ja
aruteluallikate kohta.
Eestis on vähe arste, kes just oma kliiniliste kogemuste baasil on hakanud mingit dieeti või lisandit soovitama, kuid karta on, et mida läänelikumaks ja turumajanduslikumaks me saame, seda rohkem neid tuleb. Kuid seda enam on meil lisanditööstusest sh püramiidskeemidest ja turundusstrateegiatest välja kasvanud „eksperte“. Eks ka nende juured ulatuvad kaugele väljaspoole Eestit. Naturaalne meeldib muidugi veel eriti – loodame, et ravimataimeeliksiirid annavad meile imelise elu, unustades, et paarisaja aasta tagune maailm hoolimata ravimtaimedest tervemate ja vanemate inimestega silma ei paistnud.
Toortoidu
algusaegadel ma Felice Jacka raamatut lugenud tõenäoliselt ei oleks – oleks
valinud ainult endale meeldivaid taimseid dieete propageerivaid raamatuid. Või oleks Jacka
artiklitest välja valinud ainult kiirtoitu kritiseerivad ja puu- ning
köögiviljade söömist propageerivad tekstid. Ja see oleks olnud kallutatud info
– nagu seda iga dieedigrupi juurest nii palju leida võib. Igaüks tahab näidata
oma dieeti/toitumisviisi parima, puhtaima, tervislikumana. Tahtsin minagi. Kuigi
on tervislikum, kui sa tead rohkem ja ei looda, et teisi dieete söövad inimesed
õige pea haigena maha langevad. Aga kergem on toetuda tegelikele faktidele –
lugeda materjali tervikuna. Eks see väljanoppimine ja teatud osale infole selja
keeramine pikalt ei aita. Sellest algab päris palju probleeme, kui sa jätad
kõrvale materjali, mis sulle isiklikult ei meeldi. Just seetõttu meeldib mulle
Jacka, et ta oma tausta ja uskumustega suudab oma teadusuuringuid vaadelda
faktide baasil. Ja märgib ära ka uuringud, mis on tema omaga vastuolus. Teadus
ei järgi (tiitlitega pärjatud/populaarset) inimest ega uskumust, vaid fakte.
Mis siis on Felice Jackal kõige populaarsemate
toitumisega seotud uskumuste kohta öelda.
Kas punane liha on meile hea või halb?
Nagu
ma juba Jacka leidudest ühes eelmises postituses kirjutasin, et oma
doktorikraadi uuringute ajal, tuvastas ta ootamatult kolmanda toitumisviisi,
mis sisaldas palju puuvilju ja salateid ning kala, tofut, ube, pähkleid,
jogurtit ja punast veini, ja et see näitas kerget kalduvust pigem rohkema kui
vähema depressiooniga (naistel). Jacka oli seda nähes üllatunud ja väga
huvitatud, sest selline toitumisviis nägi selgelt välja sellise toitumisena, mis
kaitseb depressiooni eest. Alguses arvas Jacka, et see võib olla seletatav
kalduvusega, et mõned inimesed tunnevad liigset
ärevust oma toitumise pärast.
Osana
Jacka doktorikraadi tööst, samuti üldise toitumise uurimisest, vaatles Jacka ka
üksikute toitainete ja toidurühmade toidukoguseid (mitte toidulisandite) ning
nende seost vaimse tervisega.
Jackal
oli ka paar hüpoteesi, mida tahtis testida, eriti seoses loomse toiduga. Selle
põhjuseks oli asjaolu, et tema rangelt taimetoitlasest isa kasvatas teda
taimetoitlaseks ja Jackasse oli teatud mõttes juurdunud, et loomadelt saadud
toit ei ole tervisele kasulik. Jacka isiklikult tundis loomse toidu suhtes
alati väga ambivalentset suhtumist – eriti seda, kuidas loomi koheldakse
tööstusliku põllumajanduse osana, aga ka lihatootmise keskkonnamõjude suhtes.
Sel põhjusel, kuigi Jacka ei olnud ikka veel range taimetoitlane, oli ta
enamiku oma elust olnud peamiselt taimetoitlane ja sõi väga harva punast liha
või linnuliha (kuigi sõi veidi kala).
Nende isiklike tõekspidamiste ja
sissejuurdunud tavade tõttu tahtis Jacka väga kontrollida hüpoteesi, et
naistel, kes tarbivad rohkem loomset toitu (liha, linnuliha, piimatooted,
munad), on halvem vaimne tervis. Seda uurides nägigi ta aga väga selget
seost loomse toidu tarbimise ja vaimse tervise vahel, kuid mitte selles suunas,
mida ta arvas. Naistel, kes sõid loomset toitu, oli 20–30 protsenti väiksem
tõenäosus depressiivsete või ärevushäirete tekkeks. Mida see võiks tähendada? Jacka
süvenes ja hakkas andmeid veelgi üksikasjalikumalt vaatama. Ta märkas, et eriti
tervislik (nn kaasaegne) toidumuster, mis oli tema doktoriõppes andnud vihjeid
pigem rohkema kui vähema depressiooniga seostamisele, sisaldas vähe punast
liha. Samuti märkas, et on tehtud üsna palju uuringuid, mis näitavad, et
taimetoitlastel on tõenäolisemalt selliseid vaimse tervise probleeme, nagu
depressioon või ärevus. Kuid alati on arvatud, et taimetoitlus tekkis inimese
vaimse tervise paranemise tagajärjel.
Tahtes
rohkem aru saada, jagas Jacka naised vastavalt Austraalia punase liha
toitumisjuhistele kolme rühma. Riiklikud soovitused on kolm kuni neli väikest
(65–100 grammi – peopesasuurust) töötlemata punast liha (veise- ja lambaliha)
nädalas, seega rühmitati naised selle järgi, kas nad tarbisid ligikaudu
soovitusliku koguse või vähem või rohkem. Ja siis taimetoitluse ja vaimse
tervise vahelise seose tõttu jättis Jacka välja umbes 20 naist, kes ei tarbinud
üldse liha ega linnuliha, ning piiras uurimise vähese, mõõduka või suure punase
liha tarbimisega. Inimesed, kes söövad palju liha, võivad süüa ka palju
tervislikke toite, näiteks köögivilju, või nad võivad lisaks punasele lihale
süüa ka palju ebatervislikke toite – niisis võeti uuringus arvesse ka naiste üldist
toitumise kvaliteeti. Ja see, mida leiti, oli Jacka jaoks intrigeeriv.
Võrreldes naistega, kes tarbisid soovitatud koguses punast liha, oli neil
naistel, kes sõid soovitatust vähem või
rohkem nädalas, ligikaudu kaks korda suurem tõenäosus kliinilise depressiivse
või ärevushäire tekkeks. See tähendas, et suhe oli see, mida teaduses
nimetatakse U-kujuliseks. Ja see oli väga järjekindel muster, kui vaadati
naiste psühholoogilisi sümptomeid (teisisõnu, mitte ainult kliinilisi vaimseid
häireid).
Kui
Jacka uuring 2012 avaldati, tekitas see palju meediakära. See oli samuti
vastuolus ühe USA suure uuringuga, kus osales 20000 inimest ja kus punane liha
seostati suurema suremusega. Mida siis Jacka tegi teisiti?
Jacka
ise arvab, et esiteks on Austraalia liha teistmoodi – sisaldades vähem oomega 6
rasvhappeid. USA lihakarja söödetakse rohkem teraviljaga ja kasvatatakse
vangistuses kui Austraalia karja. Samas möönab ta, et võib olla teisigi
põhjuseid.
Allolev tabel ei ole Jacka uuringutest, vaid avaldati siin https://www.psychologytoday.com/us/blog/animals-and-us/201512/how-scary-are-the-mental-health-risks-vegetarianism
Samuti on kindlaks tehtud seos suurema
ärevuse ja piirava toitumiskäitumise vahel ning on võimalik, et teatud
isiksusetegurid võivad soodustada nii taimetoitluse kui veganluse puhul vaimse
tervise probleeme. Kuid kindlasti suurendasid Jacka leiud üha rohkemate uuringute
läbiviimist, mis seovad taimetoitluse või vähese liha tarbimise halvema vaimse
tervisega, samuti sellega, et liiga
palju liha on tervisele kahjulik. Jacka märgib, et kuigi ta on eetilistel
põhjustel suuremas osas taimetoitlane, julgustab ta tütreid sööma paar korda
nädalas väikestes kogustes punast liha. Seda tehes arvestab Jacka enda (ja seega ka oma laste) perekonna
ajalugu kui ja paljusid anekdootlikke teateid, mida on kuulnud arstidelt ja
teistelt tervishoiutöötajatelt noorte naissoost taimetoitlaste arvu kohta, keda
nad raske depressiooniga oma kliinikutes näevad. Lapsed söövad väikseid
portsjoneid ja ühendavad oma liha alati rohkete köögiviljade ja
kiudaineterikaste kaunviljadega, mis on oluline punase liha tarbimisega seotud
vähiriski vähendamiseks (kiudained suruvad liha kiiremini soolestikust läbi ja
köögiviljades olevad antioksüdandid takistavad ka väikesi punase liha tekitatud
DNA kahjustuste hulka.
Ma
ei ole päris kindel kas veganite dpersessioon on seotud just punase liha
puudumisega toitaineliselt, kuid see on vägagi võimalik, et ärevus ja
problemaatilisus oma dieedist kinnihoidmisel ja selle eest võitlemisel annab
depressioonile punkte juurde.
Jacka ei täpsusta ka millist dieeti taimetoidugrupp pidas.
Kuid neid uuringuid on edaspidi tehtud veel - ja leiud on enam vähem samad: veganitel ja vegetaarlastel on rohkem depressiooni.
2021
aastal avaldati Bondi ülikooli uuring, mis aga uuris nii veganite/vegetaarlaste vaimset tervist kui ka dieetide kvaliteeti. Uuringu läbiviija toitumispsühhiaatria teadur
Megan Lee ütles, et leiud on märkimisväärsed, arvestades vegan- ja
taimetoitlaste elustiili kasvavat populaarsust ning nendele turgudele suunatud pakendatud
toiduainete levikut. Lee pidas veganite kehvema vaimse tervis põhjustajaks viletsaid
vegan dieete: „Paljud tooted sisaldavad palju rafineeritud taimeõlisid ja
rafineeritud teravilju, soola ja suhkrut.“
"On levinud arusaam, et taimse dieedi järgimine on oma olemuselt tervislik, kuid nagu iga dieet, sõltub see sellest, mida suhu pistate. Veganid ja taimetoitlased ei söö automaatselt kuhjaga puu- ja köögivilju, sest praegu on saadaval kõik need tooted, mis on täielikult töödeldud, täielikult rafineeritud. Inimesed võivad tahtmatult tarbida suures koguses ülitöödeldud taimset toitu, mis on teadaolevalt suurenenud depressiooni riskitegur."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar