Felice
Jacka kirjutab oma raamatus "Brain Changer" mitmetest uuringutest raseduse aegse toitumise mõjust lapse
vaimsele tervisele. Ja enam vähem on see üldteada asi, et raseduse ajal on hea
süüa tervislikku toitu. Jacka kirjutab sellele lisaks, et tervislik toitumine ei puuduta ainult lapse ema vaid ka isa.
Ja
tasub pidada meeles, et räägitakse tõenäosustest ja riskiprotsentidest, mitte
kindlaks tehtud asjadest.
Veel
üks uurimus Norra suurest MoBa uuringust, mis hõlmas enam kui 90 000 vanema ja
nende järglaste andmeid, näitas, et rasvunud
isade lastel oli suurem risk haigestuda autismi ja Aspergeri sündroomi. Mida
kõrgem on isade KMI (kehamassiindeks), seda suurem on risk. Huvitaval kombel
oli see, et kuigi emade rasvumine oli seotud ka nende häirete suurenenud
riskiga, näis isade kaal olevat tugevamalt seotud laste tulemustega kui emade
kaal. On alati eeldatud, et ainult emade tervis ja see, mis toimub emakas, on
laste neuroloogilise arengu seisukohalt olulised, kuid see uuring viitab
sellele, tuleb vaadata laiemalt.
Jacka
lisab siiagi juurde, et enamik olemasolevaid inimuuringuid põhinevad
vaatlusandmetel, mis tähendab, et me ei saa olla kindlad, et vanemate
metaboolne seisund põhjustab lastel neuroloogilisi ja muid terviseprobleeme.
Kuigi teadlased annavad endast parima, et neid arvesse võtta, on alati
võimalik, et muud mõõtmata või mittetäielikult mõõdetud tegurid suurendavad nii
vanemate ainevahetushäirete kui ka laste halbade tervisenäitajate riski.
Teisemelise aju
Noorukieas
on aeg, mil noor läbib olulisi füüsilisi muutusi. Ajus toimub enne puberteeti
uute neuronite (närvirakkude) kasv, mida seejärel kogu puberteedieas,
noorukieas ja varases täiskasvanueas "uuesti ühendatakse ja
kärbitakse".
See
võimaldab noorel inimesel paremini tulevase täiskasvanuelu ja ümbritseva
keskkonnaga toime tulla. Kuid see tähendab ka seda, et noorukite aju
on sel ajal eriti haavatav kahjulike kokkupuute suhtes, mis võivad häirida aju
arengut. Loomulikult on teismeiga ka iseseisvuse suurenemise aeg, mil noored
hakkavad ise toiduvalikuid tegema ja neil on oma kuluraha. Ja on teada, et
nende tehtud valikud võivad olla väga kehvad.
Austraalia
uuringute järgi tarbib 40% noortest ülitöödeldud kiirtoitu. Maitsvad rämpstoidud
– mis on sihilikult valmistatud rohkest suhkrust ja rasvast – annavad
noorukitele meeldivat tagasisidet, mis muudab vastupanu nendele toitudele väga keeruliseks.
Noored ei suuda ka oma käitumist kontrollida (nendele toitudele ei öelda), sest
nende ajuosad, mida impulsside juhtimiseks kasutatakse, ei ole veel nii küpsed.
Sellised
kaloririkkad toidud põhjustavad paljudel inimestel loomulikult kaalutõusu. Kuid
tuleb arvestama ka veel ühe olulise punktiga: kuna lapsed ja noorukid kasvavad kiiresti, on nad tavaliselt
näljasemad, kuid nad võtavad ka vähem tõenäoliselt kaalus juurde valet
tüüpi toitude söömise tõttu, kuna neil on kiirem ainevahetus ja on sageli (kuid kindlasti mitte alati)
füüsiliselt aktiivsemad. Seetõttu jääb aegsasti tähelepanemata kahju, mida
selline dieet võib põhjustada.
Jacka
kirjutab, et kuigi juba mõnda aega on
teada, et alkohol ja kanep avaldavad negatiivset mõju noorte ajule ja kognitiivsetele
võimetele, usutakse nüüd, et see võib kehtida ka kaloririkka kiirtoidu kohta.
Paljude aastate jooksul on üldsuse seas
populaarne idee eemaldada ASD-ga (autismispektri häire) laste toidust gluteeni-
ja/või piimatooted, eriti kuna ASD-ga lapsed kannatavad sageli
sooleprobleemide käes. Kuid kuigi on vähe tõendeid selle kohta, et ASD-ga lapsed
on tõenäolisemalt tundlikud lehmapiima suhtes, ei ole gluteenitundlikkuse või tsöliaakia ja ASD vahel selget seost.
Kuigi
mitmed sekkumisuuringud (intervention
studies) on püüdnud näidata, et seda tüüpi toitude või toidukomponentide
dieedist eemaldamine on kasulik, ei ole
seni tõendid kuigi tugevad. Paljud (kuigi mitte kõik) uuringud on halva
kvaliteediga ja siiani on kõiki andmeid arvesse võtnud teadlased jõudnud
järeldusele, et tegelikku kasu pole.
Kui tegemist on tõsisema haigusega nagu tsöliaakia, tuleb võtta tarvitusele
vastavad abinõud. Enne selliste
toiduainete eemaldamist lapse dieedist on oluline saada õige diagnoos
kvalifitseeritud arstilt, kes on hinnanud lapse toidutundlikkust ja allergiat
õigete strateegiate abil (nt nahatorketestid). Täispiimatoidud (mitte töödeldud
maitsestatud piimad ja jogurtid ja sulatatud juustud, vaid täispiim,
kvaliteetjuust ja magustamata jogurtid) ja täisteratooted on väga olulised
toitainete ja kiudainete allikad ning nende eemaldamine võib vähendada lapse
toitumise kvaliteeti. Rääkimata täiendavast murest ja pingutusest ning sageli kuludest,
mis on seotud nende toiduainete vältimisega.
Jacka
puudutab oma raamatus ka ketodieeti,
kuid tal pole öleda siin midagi uut: „sellist
dieeti me kindlasti ei soovita, kuna see on äärmiselt range ning nõuab hoolikat
meditsiinilist järelevalvet. Samuti eemaldab see kehast väga olulisi toitaineid
ja kiudaineid“.
Inimesed
on üldiselt arvanud, et vaimsed häired eksisteerivad ainult meie peas ja et
vaimu ja keha vahel on selge vahe. Kuid nüüd mõistetakse üha enam, et oleme üks
väga keeruline süsteem ja et tegelikku eraldumist ei saa ega tohigi olla.
Kui
Jacka küsis oma hambaarstilt, miks tel tekib igemepõletik, kui on hea
suuhügieen, oli arsti esimene küsimus: "Kas olete stressis?" Hambaarst märkis talle, et näeb oma
praktikas väga selget seost stressi ja igemehaiguste vahel. See oli Jacka jaoks
eriti huvitav, kuna ta on huvitatud nii meie suus kui ka soolestikus elava
mikrobioomi vastu.
Stress
aktiveerib mitmeid neurotransmitterite radu ja ka stressireaktsioonide
süsteemi. Need süsteemid mõjutavad omakorda paljusid immuunsüsteemi olulisi
komponente, sealhulgas lümfiorganeid, põrna, luuüdi, harknääret ja soolestikku,
samas kui immuunsüsteem ise mõjutab stressireaktsiooni süsteemi
kahesuunaliselt. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui oleme stressis, siis meie immuunsüsteem ei tööta nii hästi.
Stressireaktsioon kutsub esile ka neuropõletiku ( põletiku ajus). Stress on
loomulikult ka üks paljudest olulistest depressiooni
riskifaktoritest.
Kuni
1980. aastateni arvati üldiselt, et vananedes kaotame aju neuronid. Kuid
teadlased hakkasid seejärel loomkatseid kasutades kinnitama seda, mida mõned
inimesed olid kahtlustanud alates 1960. aastatest – et ajupiirkondades näib
kasvavat kogu aeg uusi ajurakke.
Hipokampus, mida me tänaseni oleme
teada saanud (ja loomulikult meie teadmised kasvavad kogu aeg), on meie mälu
võtmeks – eriti meie pikaajaline mälu faktide ja sündmuste jaoks. Teisisõnu on
see ülioluline meie võime jaoks asju õppida ja meeles pidada. See on üks esimesi ajupiirkondi, millel
ilmnevad dementsuse kahjustuse tunnused. Hipokampus näib olevat ka meie
emotsionaalse reguleerimise ja vaimse tervise võtmepiirkond. Depressiooni põdevatel inimestel on
hipokampus väiksem, samas kui eduka ravi antidepressantidega toob kaasa
hipokampuse taas kasvamise.
Tegelikult
on uute ajurakkude kasvu soodustamine
hipokampuses üks peamisi viise, kuidas antidepressandid ja muud
psühhiaatrilised ravimid näivad toimivat. Seda hipokampuse kahanemist ja kasvu,
mis mõjutab mälu ja (meie arvates) vaimset tervist, nimetatakse aju plastilisuseks. Üks peamisi
tegureid, mis määrab uute neuronite kasvu ajus, on polüpeptiid, mida
nimetatakse ajust tulenevaks neurotroofseks faktoriks ehk BDNF (brain-derived neurotrophic
factor). Jacke pakub, et BDNF on ajule
väetiseks: see kaitseb olemasolevaid neuroneid oksüdatiivse stressi eest ja
soodustab ka uute neuronite kasvu.
BDNF-i
madalamat taset täheldatakse
depressiooni, bipolaarse häire ja skisofreeniaga inimestel, kus hipokampuse
kahanemise määr on seotud haiguse kestuse ja raskusastmega. BDNF-i on palju
uuritud ja loomkatsed näitavad, et BDNF-i ja sellega seotud aju plastilisuse
taset mõjutavad väga kiiresti paljud meie keskkonna ja käitumise tegurid. Stress on üks võtmetegur, mis vähendab
BDNF-i. Arvatakse, et uute neuronite kasvu vähenemine hipokampuses stressi
tagajärjel võib olla depressiivsete episoodide oluline käivitaja, samas kui
nende muutuste pöördumine ja terve neuronite kasvu taastamine võib aidata kellelgi
episoodist taastuda.
Treening on veel üks aju plastilisust
mõjutav võtmetegur. Tegelikult näitavad uuringud, et see on üks peamisi
viise, kuidas treenimine meie ajule
kasu toob – see suurendab BDNF-i ja
muid sarnaseid tegureid, mis omakorda suurendab neuronite arvu hipokampuses,
aga ka muud tüüpi ajurakkude (nn astrotsüütide) arvu ning kaitseb aju ka
oksüdatiivse stressi eest. Veel üks uus arusaam teadusest on see, et meie lihased võivad tekitada BDNF-i –
teisisõnu võib meie lihasjõu suurendamine arendada ka meie ajujõudu!
Toidus
olevad ained nagu oomega-3 rasvhapped, flavonoidid, antioksüdantid ja punastes
viinamarjades ja muudes puuviljades (ja punases veinis) leiduv polüfenool
resveratrool stimuleerivad uute ajurakkude kasvu ning vähendavad oksüdatiivset
stressi ja põletikuvastast toimet. Seevastu rasva- ja rafineeritud
suhkrusisaldusega dieedid kui läänemaise toitumise mudelid vähendavad uute
neuronite kasvu, suurendavad oksüdatiivset stressi ja soodustavad põletikku,
põhjustades seega ajurakkude arvu vähenemist ning õppimis- ja mäluprobleeme.
Hiljuti
avaldati suurem uuring Hollandist, mis näitab, et tervislikum toitumine on seotud
suurema hipokampuse mahuga, aga ka suurema aju kogumahuga, hallaine mahuga ja
valgeaine mahuga. Selles uuringus osales enam kui 4000 vanemat täiskasvanut,
kellel ei olnud dementsust. Uuringut läbiviinud teadlane kirjutas:
„Toitumise
ja aju tervisega seoses on palju segadust ning arstide ülesanne on pakkuda
selgust. Ühel päeval öeldakse inimestele, et nad peaksid hakkama veganiks;
järgmisel päeval ei tohi nad enam leiba puutuda. Senine teaduskirjandus viitab sellele, et tasakaalustatud, tervislike
süsivesikute ja kiudainete rikas ning madala kuni mõõduka rasvasisaldusega
toitumine toetab aju vananemist. Puuduvad tõendid vastupidise kohta, mis
annab tugeva argumendi Vahemere stiilis dieedi soovitamise kasuks aju
vananemise ja dementsuse ennetamiseks.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar