Toidu mõju ajule vol 3

 

Loen toitumispsühhiaatria professori Felice Jacka raamatut "Brain Changer". 

Üks esimesi asju, mida Jacka pärast doktorikraadi lõpetamist tegi, oli uuring, milles kasutati enam kui 7000 noore austraallase, vanuses 10 kuni 14 aastat  (erineva sotsiaalmajanduslikku taustaga üle kogu riigi) andmeid, et uurida, kas seos toitumise kvaliteedi ja vaimne tervise vahel on samasugune nagu täiskasvanutel.

Leiti, et need noorukid, kes olid kõige kõrgema kategooria „tervisliku” toitumise skooriga, olid poole väiksema tõenäosusega masenduses kui madalaima kategooria noorukid, samas kui kõige kõrgema kategooria „ebatervisliku” toitumise skooriga noorukitel suurenes tõenäosus depressiooniks peaaegu 80 protsenti võrreldes madalaima kategooria depressiooniga. Teine oluline avastus oli see, et noored, kes sõid kõige rohekm ebatervislikumat toitu, ei olnud ilmtingimata need, kes sattusid tervisliku toitumise madalaimasse kategooriasse.

See tõi esile väga olulise punkti, mida uuringutes ikka ja jälle näha on: vaimse tervise jaoks on problemaatiline nii liiga väike tervislike toitude kui ka liiga suur ebatervislike toitude tarbimine ning need on tavaliselt üksteisest üsna sõltumatud. Teisisõnu, kui inimene sööb palju tervislikku, kuid ka palju ebatervislikku toitu, tundub see praeguste tõendite põhjal olevat vaimse tervise jaoks problemaatiline. Samamoodi, kui keegi väldib rämps- ja töödeldud toite, aga vältis ka köögivilju, täisteratooteid, puuvilju, kala ja muud sellist, võib see samuti olla probleemiks.

Sama kinnitavad mujal maailmas tehtud uuringud. Näiteks Hiina noorukitega läbi viidud uuring näitas, et kõrgemad tulemused "traditsioonilise" toitumisharjumuse, sealhulgas täisteratoodete, köögiviljade, puuviljade, riisi ja sojatoodete kohta, olid seotud depressiooni ja ärevuse vähenemisega, samas kui mõlemad: ebatervislikud "näksidega" toitumisharjumused ja suure lihasisaldusega toitumisharjumused olid seotud suurema depressiooni ja ärevusega. Norras seostati ebatervisliku toidu suurt tarbimist noorukite käitumisprobleemide suurenemisega, samas kui nii puuviljade kui ka kala tarbimist seostati vähemate käitumisprobleemidega.

Jacka kasutab tänaste toitumisharjumuste kohta veel mõistet malnubesity – selle kohta ma nüüd eesti keeles vastet ei leidnud. Siit koorub välja nii malnutrition – alatoitlus kui obesity – rasvumine. Malnubesity all peab Jacka silma olukorda, kus tarbitakse liiga palju energiat (kalorikas toit), mis tuleb liiga väheste vajalike toitainetega.

Jacka kirjutab USA Columbia ülikooli professori Ezra Susseri ja kolleegide uuringutest, mis on näidanud, et inimesed jäid rasedaks Hollandi näljatalve kõrgajal aastatel 1944–1945, mil päevane toiduratsioon oli alla 900 kalori päevas ja mil üle 20 000 inimese suri nälja tõttu -   suurenenud oli skisofreenia, samuti depressiivsete ja bipolaarsete häirete risk. See viitab kindlalt sellele, et alatoitlusel on aju arengule sügav negatiivne mõju, mis pole ilmselt üllatav. Jacka lisab, et toidupuudusest tingitud alatoitumine on lääneriikides haruldane, kuid tema arvates võivad ranged dieedid  varases eas olla seotud mitte ainult laste füüsilise, vaid ka vaimse tervisega.

Omaenda rasedusest kirjutab Jacka:

„Kui ootasin oma esimest tütart, oli mu toitumine umbes esimesel kolmel kuul kohutav. Kuigi ma toitusin tavaliselt üsna tervislikult, olin hommikusest iiveldusest nii haige, et tundsin, et mul on 24 tundi ööpäevas kümnekordne pohmell. See oli tõesti jube. Ja nagu paljud pohmelliga inimesed, tahtsin ma süüa ainult krõpse ja jäätist. See oli päris kohutav (ja ma võtsin palju kaalus juurde). Muidugi oli see palju enne, kui ma oma uurimistööd tegin, ja kuskil polnud teavet, mis viitaks sellele, et see võib minu lapsele probleemiks osutuda. Phoebe kannatas noorukieas üsna tugeva ärevuse ja depressiooni käes, kuigi nüüd, täiskasvanuks saades, on ta sellest välja tulemas. Kas see oli minu süü? Mul oli ka tugev isiklik ja suguvõsas esinev depressioon, nii et ta võis selle kalduvuse lihtsalt pärida. Võib olla asi ka selles, et kuna ma olen ärevusse kalduv inimene, olin raseduse ajal peaaegu iga minut päevas mures. Raseduse ajal paljude stressihormoonidega kokkupuude ei ole imikutele hea, nii et võib-olla oli hoopis see põhjus. Me ei saa kunagi teada, kas mu dieedil oli sellega midagi pistmist või mitte, kuid see toob esile väga olulise punkti.“

Ära süüdista ennast!

Paljud inimesed, kui Jacka räägib neile uuringutest, mis seovad raseduse aegse toitumise laste vaimse (ja füüsilise) tervisega, viitavad sellele, et ta annab emadele lihtsalt veel ühe põhjuse end süüdi tunda. Nagu meil poleks seda juba piisavalt! Jacka vastus on aga, et me ei peaks süüdistama iseennast, vaid pigem toidukeskkonda, mis muudab ebatervisliku toidu söömise niivõrd palju lihtsamaks ja odavamaks kui täisväärtusliku toidu söömine. Seega süü ei lasu emadel. Sellest lähemalt hiljem.

Paljud inimesed jäävad toitumise üksikasjadesse kinni, muretsedes, et kui nad lisavad teatud toiduaine või jätavad mõne välja, kannatab nende tervis. Tõde on see, et meil pole piisavalt tõendeid selle kohta, et üksik toiduaine on mõne konkreetse inimese jaoks teisest parem.

Esiteks on see, et enamik selle toitumispsühhiaatria valdkonna uuringuid põhinevad sellel, mida nimetatakse epidemioloogilisteks või vaatlusuuringuteks.

Lihtsamalt öeldes hõlmavad need teabe kogumist suurtelt inimrühmadelt, kes (loodetavasti) esindavad oma kogukondi, ja seejärel kasutatakse statistikat, et kontrollida hüpoteese selle kohta, milline riskitegur on seotud millise tervisetulemusega. Nendes uuringutes, püütakse võtta arvesse paljusid erinevaid tegureid, mis võivad mõjutada nii toitumist kui ka vaimset tervist, kuid reaalsus on see, et küsimustike abil ei ole alati võimalik käiki neid tegureid  arvesse võtta (nt. sotsiaalne ebasoodne olukord, perekondlik keskkond, vanemlikud tavad ja muu tervisekäitumine). Samuti on võimalik, et puudub teave mõne olulise kolmanda teguri või tegurite kohta, mis võiksid nähtavaid seoseid selgitada.

Samuti on nii, et paljud selle valdkonna uuringud on olnud "ristlõikelised", mis tähendab, et kogutakse toitumisandmeid ja vaimse tervise andmeid samal ajal. See tähendab, et me ei saa välistada võimalust, et toitumisharjumused, mida näeme, on pigem vaimse tervise probleemide tagajärg, mitte põhjus. Seda nimetatakse "vastupidiseks põhjuslikkuseks". Ehk mitte toit ei põhjusta vaimse tervise probleeme, vaid vaimse tervise probleemid tingivad kehvad toitumisharjumused.

Samuti väärib märkimist, et on olemas midagi, mida nimetatakse notseebo reaktsiooniks - kui inimene usub, et see, mida ta võtab – olgu see siis ravim või näiteks gluteeni või MSG-d sisaldav toit – on halb. Siis ravimi või toidu mõju nende tervisele avalduvadki sarnaselt. Aju on hämmastav asi ja platseebo/notsebo reaktsioon on meditsiinis eriti huvitav aspekt.

See tänane lõputu jauramine sotsiaalmeedias, kuivõrd mingi kemikaal sulle halb on ja mida ta kõike sulle teeb - eemaldu sellest. Just see kemikaalide (toiduainete, toidu lisaainete, ravimite sh vaktsiinide) kallal hammaste teritamine, millega püütakse inimest tervisliku eluviisi juurde tuua, võib teda hoopis kahjustada. 

Lõpuks on väga oluline mõista soovitusi, mida võite saada arstidelt, teistelt tervishoiutöötajatelt või sõpradelt, sõprade sõpradelt ja perekonnalt ning mis põhinevad sageli pigem kliinilisel või isiklikul kogemusel mitte aga kvaliteetsetel uuringutel, mis on tehtud rangete teaduslike metoodikatega. See on seotud nii platseebo vastusega, aga ka "kinnituseelarvamusega" ja sellega, mida nimetatakse "regressiooniks keskmise poole" (reeglina hakkab halba enesetunne nii või teisiti liikuma hea enesetunde poole).

Kinnituskalduvus (confirmation bias) ehk kinnituseelarvamus - on kalduvus otsida ja eelistada tõendusmaterjali, mis toetab juba omaksvõetud uskumusi ja arvamusi ning eirata informatsiooni, mis seab need uskumused kahtluse alla. Kinnituskalduvus on üks kognitiivsetest nihetest.

Kinnituskalduvuse tüübid on kallutatud infootsing (otsitakse kinnitusi oma eelarvamustele), kallutatud tõlgendamine (leitakse informatsioonist oma eelarvamusi pooldavaid väiteid) ning kallutatud meenutamine (eelarvamusi kinnitavad mälestused tulevad paremini meelde).

Kinnituskalduvust on üsna lihtne mõista – alateadlikult kipume pöörama rohkem tähelepanu või uskuma teavet või nõuandeid, mis vastavad meie eelnevatele ootustele või uskumustele. Näiteks kui loeme, et konkreetne toit on seotud konkreetse tervisega seotud eelisega ja see on kooskõlas sellega, mida me juba uskusime, siis jätame tõenäolisemalt selle nõuande meelde ja tegutseme selle järgi. Kui aga teisest küljest loeme, et see toit on tegelikult ebatervislik, siis meil on kalduvus see tähelepanuta jätta, seda mitte uskuda või lihtsalt unustada – selline on juba inimloomus.

Regressioon keskmise poole - isegi kroonilised haigused kipuvad sarnase trajektooriga alanema ja taanduma. Muidugi, kui me tunneme end väga halvasti, kipume minema arsti või valitud tervishoiutöötaja juurde. Tavaliselt me ​​ei lähe neid vaatama, kui meil alles hakkab halb ("Äkki tunnen end homme või järgmisel nädalal paremini," ütleme endale, "nii et ma lihtsalt ootan mõnda aega ...") ja me ei lähe arsti juurde, kui meil läheb paremaks; tavaliselt läheme sinna (või külastame apteeki või tervisepoodi), kui haigus on kõige kehvemas staadiumis. Nii et kui meil kästakse võtta (või me määrame endale ise) teatud toiduaine või toidulisandi X, Y või Z ja seejärel taastume sellest halvast enesetundest, mis meid vaevab (kuigi see kõik toimus vastavalt tavapärasele haigustrajektoorile), omistame oma paranemise loomulikult toimingule või ainele, mille me ette võtsime.

See kehtib kusjuures ka arstide kohta – arstid ei ole sageli teadusuuringute alal koolitatud ja seega on neil vähem head võimalused uuringute tulemuste hindamiseks. Nad arvavad, et patsient paranes kas vastavalt nende soovitatule või patsiendi enda poolt sooritatud protsessi tulemusel.

 Probleem on selles, et see ei tõenda, kas miski töötab või ei tööta. Paljud taustategurid, mis kogu aeg muutuvad, võivad seletada, miks keegi haigusest paraneb (või ei parane) – üks peamisi on see, et ta paraneks nagunii (regressioon keskmise poole). Kuid nad võisid ka paar ööd paremini magada või stressirohke elusündmus võis laheneda või taustal tiksunud tundmatu viirus või bakteriaalne infektsioon taandus või mõne teise ravimi või aine tarbimine mõjutas asjade käiku. Haigusseisundi muutumise põhjuseks võis olla muutused menüüs, või mis tahes muu miljonist väikesest asjast, mis meie keerulises elus juhtub.

Ja palun pidage seda meeles, kui loete isehakanud dieediekspertide ja blogijate avaldusi. See, et kõik me sööme, ei tähenda, et kõik me oleme dieedieksperdid. On väga oluline, et tugineksime oma juhiste ja soovituste koostamisel teadusuuringute tõenditele, mitte neile, kes arvavad, et on spetsialistid mõne teadusliku uuringu, oma  isikliku kogemuse või patsientide kogemuse tõttu.