Eile
kontrollisin oma nimekirjas järge ootavaid raamatuid eesti keelsete tõlgete
osas. Mõned ongi eesti keeles täitsa olemas. Raamatukogust tõin teiste hulgas Dan
Ariely raamatu „(Aus) tõde ebaaususest. Kuidas me kõigile ja eriti iseendale –
valetame“. Raamat on välja antud 2012, eesti keeles ilmunud 2018 (Äripäev).
Rahvasuus on suhteliselt levinud ütlemine "kõik varastavad", nii et raamatus nüüd katsetatakse, kas on siis varastavad kõik või mitte 😏
Dan Ariely on James B. Duke'i psühholoogia ja käitumisökonoomika professor Duke'i ülikoolis. Ta on saanud ühe doktorikraadi kognitiivses psühholoogias ja teise ärijuhtimises.
Raamatus
on kirjeldatud hulgaliselt eksperimente, et jälgida kuivõrd inimesed on aldid
petma, kui selleks on olemas võimalus.
Ariely
ise kirjutab, et raamatu peamine eesmärk on uurida kahju- ja kasutegureid, mis
eeldatavasti panevad ebausalt käituma.
On
täiesti olemas selline asi nagu lihtsa
ratsionaalse kuritegevuse mudel SMORC:
Majandusteadlane
Gary Becker, Nobeli preemia laureaat, sõnastas ratsionaalses majandusteaduses
petmise olemuse. Ta väitis, et inimesed sooritavad kuritegusid iga olukorra
ratsionaalse analüüsi põhjal. Nagu Tim Harford oma raamatus „The Logic of Life“
kirjeldab, oli selle teooria sünd üsna labane. Ühel päeval jäi Becker
koosolekule hiljaks ja otsustas parkimisekohtade nappuse tõttu parkida auto
keelatud alale ja riskida trahviga. Becker mõtiskles selles olukorras oma
mõttekäigu üle ja täheldas, et tema otsus oli täielikult seotud võimaliku kahju
– tabamine, trahv ja auto teisaldamine – ja õigeaegselt koosolekule jõudmise
kasu kaalumisega. Ta täheldas sedagi, et kahju ja kasu kaalumisel ei olnud
kohta õige või vale kaalumisel; see oli lihtsalt võimalike positiivsete ja
negatiivsete tulemuste võrdlemine. Ja nii sündis ratsionaalse kuritegevuse
lihtne mudel (SMORC). Selle mudeli järgi mõtleme ja käitume kõik nii, nagu
Becker.
Beckeri
teooria olemus seisneb selles, et ausust puudutavad otsused, nagu enamik
teisigi otsuseid, põhinevad tasuvusanalüüsil. Ariely pakub välja teistsuguse
mudeli.
Eksperimentides vaadeldakse, kas inimesed vaatavad salaja vastuseid, et saada rohkem raha või paremaid tulemusi; või kasutavad nad juhust ja panevad ostu eest karpi vähem raha või hoopis võtavad sealt raha.
Mõningaid
üleskirjutusi siit raamatust:
Iseenda petmine (6. Peatükk) - Inimestel on enda upitamiseks loomadega
võrreldes veidi keerukamad viisid. Meil on võime valetada – mitte ainult
teistele, vaid ka endale.
Enesepettus on kasulik strateegia oma lugude uskumiseks ja kui see meil
õnnestub, on vähem tõenäoline, et me komistame ja anname nii kogemata märku, et
me polegi see, keda mängime. Ariel kirjutab, et ta ei soovita kaugeltki
partneri, töö või millegi muu leidmiseks valetada. Aga selles peatükis vaatleb
ta viise, kuidas meil õnnestub teisi lollitades ka ennast edukalt petta.
Kõik
mängijad teavad, et steroidide kasutamine on reeglite vastane ja kui neid
kunagi avastatakse, rikub see nii nende rekordeid kui ka kogu spordiala mainet.
Ometi sunnib soov alistada uusi (steroididel põhinevaid) rekordeid ning võita
meedia tähelepanu ja fännide jumaldamist paljusid sportlasi dopingut kasutama.
Probleem on üldlevinud ja puudutab kõiki spordialasid.
Siiski
me ei tea, mida steroidide kasutajad mängu võites või medalit saades mõtlevad.
Kas nad mõistavad, et nende auhind on teenimatult saadud, või usuvad nad
tõesti, et nende esinemine on puhas austusavaldus nende endi oskustele? Kas
pesapallur Mark McGwire'il oleks nii palju rekordeid, kui ta poleks steroide kasutanud?
Kas ta uskus, et tema saavutused tulenesid tema enda oskustest? Pärast steroidide
kasutamise ülestunnistamist ütles McGwire: "Ma olen kindel, et inimesed
mõtlevad, kas ma oleksin suutnud kõik need kodujooksud ära teha, kui ma poleks
kunagi steroide võtnud. Mul oli häid aastaid, kui ma ei võtnud, ja mul oli
halbu aastaid, kui ma ei võtnud steroide. Mul oli häid aastaid, kui võtsin
steroide, ja halbu aastaid, kui võtsin steroide. Kuid ükskõik mida, ma poleks
tohtinud seda teha ja mul on selle pärast siiralt kahju.“
Andeks
võib paluda, aga lõpuks ei tea tema fännid ega McGwire isegi täpselt, kui hea
ta tegelikult on.
Mida siis enesepettusega peale hakata?
Kas me peaksime seda säilitama või vältima? Ariely väidab, et enesepettus on
sarnane oma nõbudele, liigsele enesekindlusele ja optimismile ning nagu ka teiste
eelarvamuste puhul, on sellel nii eeliseid kui ka puudusi. Positiivne on see, et põhjendamatult kõrgendatud usk iseendasse
võib tõsta meie üldist heaolutunnet, aidates meil stressiga toime tulla; see
võib raskeid või tüütuid ülesandeid tehes suurendada meie püsivust; ja see võib
panna meid proovima uusi asju. Positiivse minapildi säilitamise nimel petame osaliselt
iseennast. Me eirame oma ebaõnnestumisi, rõhutame oma õnnestumisi (isegi kui
need pole täielikult meie omad) ja , kui meie eksimused ikkagi välja tulevad, armastame
süüdistada teisi inimesi ja väliseid asjaolusid.
Negatiivne on see, et meie tegude
aluseks võib olla liiga optimistlik nägemus iseendast. Nii võime sellele
kuvandile toetudes ekslikult eeldada, et asjad lähevad kõige paremini ja
seetõttu ei tee me just parimaid otsuseid. Enesepettus võib ka panna meid oma
elulugusid "täiustama" näiteks maineka ülikooli kraadiga, mis võib meile
tõe ilmsiks tulles palju pahandusi tuua. Ja muidugi on pettusel alati oma hind.
Kui meie ise ja meid ümbritsevad oleme ebaausad, hakkame kõiki kahtlustama ja
ilma usalduseta muutub meie elu peaaegu igas mõttes raskemaks.
Tuli
välja ka, et loovuse ja ebaaususe
vahel on korrelatsioon, mis on seotud võimega veenda ennast selles, et me
käitume õigesti, isegi kui see tõele ei vasta.
Uuriti
ka äärmuslike petjate ehk nende katsealuste skoore, kes tegid peaaegu
maksimaalsel mööral sobi. Kõigi mõõdikute järgi oli nende loovus suurem kui
vähem sohki teinutel. Aga intelligentsustase ei erinenud teiste omast
kuigivõrd.
Loovuse pahupool
Muidugi
oleme harjunud kuulma, et loovust ülistatakse kui isiklikku voorust ja kui
olulist ühiskonna arengumootorit. See on omadus, mille poole me püüdleme –
mitte ainult üksikisikute, vaid ka ettevõtete ja kogukondadena. Austame
uuendajaid, kiidame ja kadestame neid, kellel on algupärane mõistus, ning
vangutame pead, kui teised ei suuda raamidest väljaspool mõelda.
Loovus
suurendab meie võimet probleeme lahendada, avades uksed uutele
lähenemisviisidele ja lahendustele. Just see on võimaldanud inimkonnal meie maailma
(mõnikord) kasulikul viisil ümber kujundada leiutistega, mis ulatuvad
kanalisatsiooni- ja puhta veesüsteemidest päikesepaneelideni ning
pilvelõhkujatest nanotehnoloogiani. Kuigi meil on veel palju teha, võime suure
osa edusammude eest tänada loovust. Lõppude lõpuks oleks maailm palju süngem
paik ilma selliste loominguliste teerajajateta nagu Einstein, Shakespeare ja da
Vinci. Kuid see on vaid osa loost. Nii nagu loovus võimaldab meil kujutada ette
uudseid lahendusi rasketele probleemidele, võib see samuti võimaldada meil
välja töötada originaalsed teed reeglitest kõrvalehoidmiseks.
Loov
mõistus aitab meil pajatada lugusid, kus me ise oleme alati head ja mitte
kunagi pahad.
Kõikvõimalike
eksperimentide järel ütleb Ariely kokkuvõtvalt:
Väga
vähesed inimesed varastavad maksimaalsel määral. Kuid paljud head inimesed
teevad siin-seal veidi sohki: ümardavad oma arveldatavaid tunde ülespoole,
võimendavad kindlustusjuhtude puhul oma kahjusid, soovitavad ebatarvilikke
ravimooduseid jne. Ka firmad leiavad väikeseks petmiseks palju võimalusi
(mõelge krediidiasutuste ja pankade peale).
Ariely ise arvas, et Iisraelis petetakse rohkem kui USAs. Kuid selgus, et nad tegid sama palju sohki kui ameeriklased. Sama oli hiinlaste ja itaallastega. Ning rohkem ei petetud ka Türgis, Kanadas ja Inglismaal. Petmise määr paistab seega olevat võrdne kõigis seni uuritud riikides.
Oli iseenesest mulle suht igav raamat. Võib olla seetõttu, et teema ei paku erilist huvi ning elukogemus just seda näitabki, et paljud teevad sohki 😎.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar