Kui
loetud raamatutele tagasi vaadata, siis on mulle siiani eriti meeldinud
evolutsiooniga seotud raamatud: evolutsiooniantropoloog H. Ponzeri „Burn“,
evolutsioonibioloog R. Dunni „The Wild Life of Our Bodies“, Dan Riskinini "Mother Nature in Trying to Kill You". See, kuidas kehas
on meie kaitseks tekkinud erinevad mehhanismid, tundub loogiline ja tõepärane.
Me oleme osa loodusest ja reageerime ümbritsevale keskkonnale samamoodi nagu keskkond reageerib meie tegevusele.
Nüüd
loen evolutsioonilisest psühhiaatriast Randolph M. Nesse 2019 aastal ilmunud
raamatust „Hea põhjus end halvasti tunda“ (eesti keeles 2020). Ja meeldib väga.
Randolph M. Nesse (sündinud
1948) on USA arst, teadlane ja autor, kes on tuntud oma rolli poolest
evolutsioonilise meditsiini ja evolutsioonilise psühhiaatria valdkonna
rajajana. Ta on bioteaduste professor ja ASU fondi professor Arizona ülikoolis,
kus temast sai 2014. aastal evolutsiooni- ja meditsiinikeskuse asutajadirektor.
Varem oli ta psühhiaatriaprofessor, psühholoogiaprofessor ja Michigani ülikooli
teadusprofessor ning aitas luua üht maailma esimestest ärevushäirete
kliinikutest ning viis läbi uuringuid neuroendokriinsete reaktsioonide kohta
hirmule.
Randolph
Nesse raamat raputab tolmu igivanadelt küsimustelt inimese seisundi kohta:
“Miks vaimsed häired üldse eksisteerivad? Miks neid nii palju on? Miks need nii
levinud on?" Kindlasti oleks võinud me oodata, et "looduslik valik kõrvaldaks
ärevuse, depressiooni, sõltuvuse, anoreksia ja geenid, mis põhjustavad autismi,
skisofreeniat ja maniakaal-depressiivset haigust“. Aga seda ei juhtunud. Miks
siis mitte?
Nesse
korrektse teadlasena ei paku siin raamatus imerohtu ega lõplikke vastuseid. Just see teeb materjali tõepäraseks. Ta
kirjutab oma 30-aastasele kliinilisele praktikale toetudes huvitavalt nii
teaduslikke kui ka oma patsientide arusaamu, millest koorub välja, miks meie
psüühika haavatavused on meie geenide ellujäämise seisukohalt olulised.
"Meie kannatused toovad sageli kasu meie geenidele," väidab ta.
Nesse
kirjutab, et neli aastakümmet uuringuid
tuhandete taibukate teadlastega ja miljardite dollarite toetusel pole ikka
suutnud ajust leida ühegi suurema psüühikahäire põhjust (v.a. Alzheimeri ja
Huntingtoni tõbi). Samuti on kokku varisenud lootus geneetikapõhisele
diagnoosimisele. Sajandivahetusel arvas enamik neid, kes hõivatud psühhiaatria
teadustööga, et konkreetsed geneetilised süüdlased leitakse üsna varsti. Paraku
on ka selle ala uuringud näidanud, et haiguste puhul ei eksisteeri tugevat mõju
avaldavaid sagedasi geenivariatsoone.
Nii
puutus Nesse esimest korda kokku evolutsiooni uurivate teadlastega. Tavaliselt
on kõige paremad tunnused need, mille väärtus jääb keskele. Piltlikult
kirjeldades: jäneste julgus varieerub. Ülijulgetest jänestest saab rebase
õhtusöök. Arglikud jänesed pagevad kiirelt, et ei jõuagi süüa. Keskpärase
julgusega jänesed on need, kes ellu jäävad ja rohkem poegi saavad. Ja nii
levivad just nende geenid.
Alguses kui Nesse hakkas uurima võimalusi evolutsioonilise meditsiiniga edasi minna, tegid nad suure vea: püüdsid leida haiguste evolutsioonilisi põhjuseid. Püstitati küsimused: miks kujundas looduslik valik isheemiatõve või rinnavähi või skisofreenia? Kuid lõpuks Nesse taipas - haiguste pidamine kohastumuseks on viga. Haigused ei ole kohastumused. Neile puuduvad evolutsioonilised põhjused ja neid ei kujunda looduslik valik. Evolutsioonilised põhjused on aspektidel, mis muudavad keha haigustele vastuvõtlikuks.
"Sümptomite hoolikas eristamine nii sündroomidest kui ka haigustest on esmatähtis, et panna psühhiaatriline diagnoos. Sarnaselt palaviku ja valuga on ärevus ja meeleolulangus mõnes olukorras kasulikud normaalsed reaktsioonid. On aeg loobuda fantaasiast, et igal psüühikahäirel on kindel põhjus. Selle asemel on paljud psüühikahäired, nagu ülejäänud meditsiiniski, äärmuslikult väljendunud sümptomid. Teised psüühikahäired on aga mehhanismirikked, millel võib olla palju erinevaid põhjuseid.“
Vaimu
emotsionaalsed võimed on hämmastavad ja need seovad meid partneriga, kallavad
üle armastusega, igatsusega, kaastundega. Siin on ka raev ja viha ja kurbus.
Vaim on tööl nii ööl kui päeval, planeerides, juureldes, fantaseerides ja
unistades:
"Vaimu nõrgad kohad on sama erakordsed kui selle võimedki. Vaim keerab metsa poole nii sageli ja nii paljudel eri viisidel, et igasugused kiidulaulud selle loonud insenerile muutuksid õige pea raevuks ja kohtuasjadeks. Mõningad rikked ilmnevad varakult. Just sel ajal, kui armastus sõlmib lapse emtsionaalseid sidemeid vanematega, tõmbuvad mõned lapsed autistlikku kesta, et sealt enam mitte kunagi väljuda. Mõned kolmeaastased õpivad selgeks sõna „ei“ ega muuda enam meelt, eirates järjekindlalt kõiki lapsevanema korraldusi. Enamik vanemaid toob laste heaolule erakordseid ohvreid, kuid mõned üksikud lukustavad oma lapse kappi, hoiavad tema kätt gaasileegi kohal või sunnivad teda osalema seksuaalaktides.“
Algkooliaastad
on hingetõmbepaus. Energia kulub peamiselt kasvamisele ja õppimisele,
konfliktid ja uued psüühikahäired on haruldased.
Siis
raputab puberteet vaimu/aju samasuguse jõuga nagu rusikas, mis raksatab vastu
sülearvuti klahve.
Kuus põhjust, miks looduslik valik on teinud inimese haigustele
vastuvõtlikuks
Vaim
ei ole masin. Aju jaoks ei ole olemas projekti. Pole olemas ühtainsat üleni
normaalset versiooni. Nagu teisi kehaosi, on ka aju kujundanud looduslik valik.
Tulemuseks on aju, millel on erakordsed võimed ja koos sellega ka palju nõrku
kohti.
1. Sobimatus – meie kehad ei ole ette
valmistatud elama nüüdisaegses keskkonnas
2. Nakkus – bakterid ja viirused arenevad
kiiremini kui meie
3. Piirangud – mõne asjaga ei saa
looduslik valik lihtsalt hakkama
Ükski
süsteem ei suuda geneetilist infot absoluutse täpsusega replitseerida, mistõttu
tekivad mutatsioonid. Looduslik valik ei saa muuta füüsikaseadusi st et näiteks
elevant ei hakka kunagi lendama.
4. Kompromissid – igal asjal inimkehas on
eelised ja puudused
Mitte
miski ei saa olla täiuslik, sest ühe tunnuse paremaks lihvimine teeb teise
tunnuse kehvemaks. Keha on kompromisside pundar. Kõik võiks olla parem, ainult et teatud hinnaga. Immuunsüsteem võiks
reageerida jõulisemalt, kuid üksnes suuremate koekahjustuste hinnaga.
Inimene võiks ju märgata hiirt kilomeetri kauguselt nagu kotkas, kuid seda siis
värvide ja perifeerse nägemise arvelt. Aju võiks olla suurem, kuid sellega
kaasneks sünniaegse surma oht. Valutundlikkus saaks olla suurem vaid rohkemate
vigastuste hinnaga. Stressireaktsioon saaks olla vähem tundlik, kuid hinnaks on
kehvem toimetulek ohuolukorras. Äärmustel on alati puudused. Parim tulu-kulu jääb
kusagile keskele.
Elu ilma valu või ärevuseta tundub
ahvatlev, kuid see jääks sageli väga lühikeseks.
5. Sigimine – looduslik valik soodustab
sigimist, mitte tervist
6. Kaitsereaktsioonid – reaktsioonid nagu
valu ja ärevus on ohuolukorras kasulikud
Inimesed
otsivad abi peamiselt sümptomite, mitte haiguste tõttu. Valu, palavik, halb
enesetunne, köha, iiveldus ja kõhulahtisus on organismi kaitsereaktsioonid. Sama võib öelda ärevuse, armukadeduse, viha ja alanenud meeleolu kohta. Need
saavad alguse siis, kui toimub midagi halba ning on ebameeldivad, kuid
kasulikud. Kui teil on kopsupõletik, siis tuleb loota, et köharefleks töötab
hästi, vastasel korral te tõenäoliselt surete. Tuleb loota ka seda, et arst
teab köha kasulikkust ega määra nii palju ravimeid, et üleliia köha alla
suruda.
Asjatu valu, iivelduse, köha ja palaviku kaotamine muudab elu kergemaks. Siiski, kui need kaitsereaktsioonid on loodusliku valiku kasulikud reaktsioonid, siis nende allasurumine teeks inimesed veel haiemaks. Miks siis inimesed ei sure, kui nad allasuruvaid ravimeid võtavad? Nesse kirjutab, et mõtles sellele küsimusele mitu aastat ja leidis siis, et lahenduseks võib olla nn suitsuanduri põhimõte. Suurem osa juhtudest on täiesti normaalsed, kuna aeg ajalt läheb andur tööle (näiteks röster hakkab suitsu välja ajama) ja võimaldab teil väikeste kahjudega suurest hädast pääseda. Juhuslik oksendamishoog tasub ära kannatada, sest nii saate olla kindel, et olete kaitstud mürgituse eest.
Looduslik valik maksimeeib sigimist, mitte tervist. Meil on kalduvus otsida haiguse puhul ainult ühte põhjust, süüdistades kõigis probleemides näiteks keskkonda, kompromisse või piiranguid. Enamasti on siiski mängus mitu tegurit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar