HOSTA - idamaade spinat

Minu aias on sellel aastal hostad väga suured ja väga ilusad. On aeg hakata neid otsast sööma:). Spinatina olen ma neid siiani kasutanud vähe, pigem pole raatsinud võrseid ära murda. Küll olen ma varasemalt aeg-ajalt proovinud õisi. Eelmisel kevadel tegin tutvust ka noorte võrsetega. Tegemist aga toidutaimega, mille kasvatamine püsikuna ei nõua vaeva ja mis võiks hoopis enam tähelepanu saada. Vaatame siis Jaapanisse, kus hostad kasvavad ka metsikult...

HOSTA perekond (püsikud)

Hosta perekond moodustab 45 liigilise rühma, mis pärineb Jaapanist, Koreast, Hiinast ja Venemaa idaosast. Varasemalt liigitati hostad liilialiste  perekonda (ja Eesti Wikipedias on seda siiani). Nüüdseks on hostad paigutatud agave perekonda (Agavaceae).  Hostade loomulikuks paigaks on kivised ojad, metsamaa ja avatud paikadest mägiaasad. On väga vastupidavad ja seega kasvavad kõikjal Põhja-Euroopas sh ka Põhja Norras. Taimed taluvad oma päritolu tõttu väga hästi varju ja seega sobivad täiuslikult toidutaimeks metsaaeda.

Kasvatatakse neid peamiselt lehttaimena ja on teada rohkem kui 5000 erinevat kultivari, mis varieeruvad lehtede  värvitooni (rohelisest kollaseni ja hallist sinakani), suuruse poolest. UK veebileht (www.rhs.org.uk/plants/index.asp) annab 1550 erinevat hostat.

Hostasid saab kergelt paljundada kevadel või hilissuvel puhmaste jagamise teel. Võib kasvatada ka seemnetest, kuid siis ei ole sama kultivari saamine kindlustatud. Põhjas nagu meil võivad seemned mitte valmida või on teised maiustajad (teod ja näljad) õie enne nahka pannud.

Huvitaval kombel annab UK söödavate taimede andmebaas hostale kõige madalama reitingu ja söödavate taimede raamatud annavad hostade kohta vähe infot. Samas kui Lõuna Koreas kasutatakse hostasid namul (maitsestatud aedviljaroog) valmistamisel, tavaliselt sojakastme ja röstitud seesamiõliga. Jaapanis kasvatatakse hostad levinud köögiviljana. Hosta retseptide hulgast võib leida  püreesupi ja Kreeka köögist pärit „spanakopita“ (spinatipirukas), kusjuures soovitatakse kasutada pigem hosta lehti aga mitte spinati lehti.  

Kui lehed on juba vanemad on nad kas  kibedad või  kiulised. Kevadel võib puhmast ära lõigata kõik noored võrsed, taim taastub kiirelt, tulevad uued võrsed, mis jõuavad ka hiljem õitsema minna.  Tegelikult paljud hostakasvatajad niidavadki oma hostasid, et saada uusi lehti.

Hosta noored võrsed

Põhja Jaapani mägikülades kasvatatakse hostasid (Jaapani keeles giboshi) nii müügiks, kui oma majapidamise tarbeks.  Kasutusel on Hosta sieboldiana variatsioonid. Põhiliselt lõigatakse ära noored lehevõrsed, mida müüakse Jaapani aedviljapoodides (Jaapanis on noor hosta võrse „urui“). Võrsed leiavad kasutust peamiselt aurutatult, kuid neid süüakse ka toorelt salatites. Võib aurutada, keeta, küpsetada, lisada kastmeks pähklivõid (eriti seesami- või maapähklivõid), maitseaineid.

Hosta on kasutusel ka sushis. Kuivatatud noored võrsed aurutatakse ja marineeritakse sojakastmes ning need on nori-maki sushi sisuks riisil.

Hosta on kuulutatud parimaks metsikuks taimeks hapendamiseks ja noori võrseid ka kuivatatakse.

Jaapani Sagae linna aedades kasvatatakse toiduks Hosta fluctuans sorti Sagae. 

Kui oled Hosta söömisel alagaja soovitan alustada Hosta sieboldiana variantide ‘Elegans’, ‘Big Daddy’ ja ‘Blue Umbrella’ga. 

Elegance

Blue Umbrella

Kõik hostad on söödavad, kuigi populaarseimad on Hosta montana ja Hosta sieboldii. 

hosta sieboldii

hosta montana

Hosta plantaginea kasvatatkse tema magusate õite pärast. 

hosta plantaginea

Jaapanis tuntakse Hosta montana´t ka oobagiboushi´na. See kasvab nii metsikult mägedes, kui ka on kultivarina müügil aedviljaturgudel. 

Loomulikult on söödavad ka õied, mis õitena omavad mahedat maitset. Kui noorte lehevõrsete aeg on möödas, siis on tulemas noored varred õitega:

Potsdami Ülikool diabeedist, düslipideemiast ja ateroskleroosist vol II

Jätkame Potsdami Ülikooli kursuse "Molecular Basis of Nutrition related diseases" kokkuvõtteid. Esimest osa saab lugeda siit. 

Esimese osas selgitati, kuidas aina jätkuv energia (toidu) tulek kehasse seab keha niivõrd suurde stressi, et ta keeldub energia vastuvõtust rakutasandil. Keelduda saab ta insuliini resistentsusega. Meie tänased medikamendid sunnivad raku seda energiat aga igal juhul vastu võtma: on see siis insuliini juurde süstimine või mõne muu äärmiselt spetsiifilise ravimi manustamine. Tulemus - rakk sunnitakse energiat vastu võtma ja lühiajaliselt see saab  ka toimuda. Kuid selline loodusseaduste surkimine ja petmine võib tuua ja eks toobki palju suurema katastroofi tervises. Kui inimene on toitu saanud piisvalt ja veelgi rohkem, siis kas pole huvitav, et diabeedi kahjustused on eelkõige silmanägemise kadumine ja jalgadest ilmajäämine. Et sa ei näeks seda toitu ja ei jõuaks temani minna - sa oled saanud piisvalt. Tänapäeval ei ole sellest keha enesekaitsest enam kasu - toit tuuakse sinuni ja topitakse sulle ka suhu (kui vaja). Ja mitte looduslikult lahja toit (puu- ja aedvili), vaid 10 ja sajakordselt kontsentreertitud toit (loomne, rafineeritud, rasva ja suhruga küllastatud aines). Ja iga lusikatäiega toidad sa mitte keha, vaid diabeeti. 

Prof. Püschel märgib, et olulisem on kui palju me sööme, mitte aga see, mida me sööme. See on kindlasti õige ja ka hanburgeri inimesed võivad olla terved, kui nad söövad väga vähe. Kuid enamik inimesi sööb vähemalt kolm korda päevas ja on võimatu süüa vähe - kui toit on niivõrd kontsentreeritud. Lusikatäis võid/õli/rasva on juba suur toidukogus. Kui vaadata lasteaia menüüsid internetis, siis see toit on igal juhul diabeeti tekitav. Ja eks tekibki - laste diabeeti jäämine on ju äärmiselt levinud. Aga kui laps ei saa piisavalt diabeeti tekitavat toitu, siis me oleme väga kurjad ja sunnime selle lapse sööma - või sunnime vanema teda söötma. Või hakkab riik ISE õnnetut vähe süüasaanud last toitma:). Mäletate veel prof Colin Campbelli uuringut Filipiinidel - jõukad suure söömaga (lihasöömaga) perede lapsed jäid maksvavähki ja vaesed (kes liha ei saanud) ei jäänud. 

Alguses oli õun:). Siis me tegime no näiteks saia. Jämedamast jahust. Siis lisasime tükike võid. Siis suhkrut. Varsti tundus, et sai on mõnusam, kui lisada ka muna. Siis veel rosinaid. Ja lõpuks valasime ta üle šokolaadiga. 

Algsest, kunagisest veest ja jahust tehtavast saiast on tänapäeval saanud meeletu kaloripomm - kusjuures retseptiraamatud võistlevad üksteisega, kes suudab selle veel maitsvamaks teha. Ja kuidas saab ühe vana hea asja veel maitsvamaks teha - me lisame veel muna, veel võid, veel suhkrut, veel-veel-veel. Piimast tehakse või, koor, juust. Koore sisse paneme suhkrut, šokolaadi jne. Nii on juhtunud kõikide toitudega. Ka puuviljadega. Kõigepealt kuivatame, siis kuivatame koos suhrusiirupiga, siis kastame šokolaadi... Salat saab järjest enam õli, siis pähkleid ka lisaks... Toit meie laual kontsentreerub üha. Ja siit ei olegi väljapääsu, ei ole tagasiminekut. Kuna konsentreeritud aines annab sügavama naudingu - kahjuks on iga nauding lühiealine ja seega tuleb seda korrata. Me sööme järjest enam... Mis on oluline, et me ei nimeta seda rahva tervise kahjustamiseks:). Me ütleme, et kui sa sööd lahjem toit, siis see on näljutamine:). Paks laps - ilus laps; paks eestlane ehk diabeedis eestlane on tubli eestlane.  Diabeetik ei ole ilmtingimata ülekaalus, eriti laste puhul aga sellest tuleb juttu järgmises osas. Kuna meie tahame olla nagu teised lääneriikide elanikud ja kuna kogu lääs on diabeedist haaratud, siis meie ei tohi ometi maha jääda. Aga huvitav oli juhuslikult ahju topitavast vanast ajaleheartiklist lugeda, et üht krimikuriteos süüdistatava süüdistuse loetelus oli ka rahva tervise kahjustamine. Võimalik, et ongi - kui ta müüb näiteks narkootikume. Kuid mida müüakse poes ja sunnitakse ja meelitatakse ostma lapsi? Mis üldse katab enamiku poe pinnast? On huvitav, et meid kõiki ei ole rahva tervise hävingus süüdistatud.  Poe uksel võiks ju kohe vahti pidada:)...Või on oluline, et ta ei sureks kõhnana, parem kui sureks diabeeti, vähki, südamehaigusesse? Andes juba kaua diabeedis olnud inimesele 20 erinevat ravimit päevas, võime olla kindlad - ta ei sure ka diabeeti, süda jääb seisma - hoopis süda ja magu ei suuda mürgistusele vastu panna. 

Tuleme Pottsdami kursuse juurde:

Insuliini resistentsusest teise grupi diabeediks.

Sel ajal kui insuliini resistentsusega võib vere glükoositase jääda üsna lähedale normaalsele (seda tänu hüppeliselt tõusnud insuliini tootmisele ß-rakkudes), on 2 grupi diabeetikute ß-rakkude funktsioneerimine kahjustunud ja olemasolev insuliini tootmine ei ole piisav vere glükoositaseme kontrollimiseks.

Millest sõltub asjaolu, kas patsiendil areneb välja 2 grupi diabeet või mitte?

On kolm peamist riskifaktorit: geneetiline eelsoodumus, vanus ja ülekaal. Ülekaalulistel inimestel on eelsoodumus2 tüübi diabeedi arenguks ja see on mitmeastmeline protsess. Nagu me eelnevalt juba nägime, põhjustab ülekaal kroonilise madal potentsiaaliga põletiku ja insuliini resistentsuse. Insuliini resistentsuse kohesed tagajärjed on hüperglükeemia ja suurenenud lipolüüs (lipiidide lagunemine vabadeks rasvhapeteks ja triglütsertiidide hüdrolüüs glütserooliks), mis on tekkinud rasvkoes olevate rasvhapete väljavoolust teistesse organitesse.

 Hüperglükeemia ergutab keha tootma rohkem insuliini. Vajadus toota ülisuurtes kogustes insuliini, tekitab stressi ß-raku endoplasmaatilises retiikulumis so kohas, kus toodetakse insuliin. Rasvhapete suurenenud väljavool ja tõusev glükoositase veres põhjustavad ß-raku metaboolse ja oksüdatiivse stressi. Hüperglükeemia ja süstemaatiline põletik loovad võimaluse lahustumatu valgu, nimega amüloid, sademe tekkeks. Amüloid toetab kõhunäärmesaare (pancreatic islet) põletiku arengut. 

Kõik need faktorid: metaboolne stress, oksüdatiivne stress, ER stress, amüloidi moodustumine  ja põletik toetavad  funktsioonide kahjustumist, millele järgnebki ebapiisavalt vähene insuliini eraldumine ja teise tüübi diabeet. Vanus ja geneetiline eelsoodumus aitavad omakorda areneda ülekaalul. Tekib üleminek insuliini resistentsuselt teise tüübi diabeeti.

Teise tüübi diabeedi hilisemad tagajärjed.

Eelnevast nägite, et rasvkoe põhjendamatu laienemise tulemusel tekib insuliini resistentsus rasvkoes, skeletilihases ja maksas ja sellele järgnevalt kahjustub ß-raku funktsioneerimine. Selline insuliinitundlikkuse ja insuliini tootmise vahelise tasakaalu puudumine vähendab skeletilihasesse võetava glükoosi kogust peale sööki, vähendab glükoosivarusid maksas peale sööki ja suurendab glükoosi tootmist maksas toidukordade vahel. See kõik toetab püsiva hüperglükeemia arengut teise tüübi diabeedi patsientidel. Vastupidiselt hüpoglükeemiale, mil akuutne vereglükoosi taseme tõus ei ole väga ohtlik, on pidevad hüperglükeemia perioodid või pidevalt suurenenud vere glükoositase problemaatilised. Et seda probleemi illustreerida toome siin ühe väikese katse:

Sellel klaasplaadil on puhas valgulahus vasakul pool ja puhas glükoosilahus paremal pool ning mõlema segu on keskel. Klaasalus kuumutatakse 120 kraadini (Celsius). Mis juhtub. Keskmine lahus hakkab muutuma pruunikas aga äärtes olevad lahused säilitavad oma värvitu olemuse. Pruun värv keskmise lahuse juures on valgu ja glükoosi omavahelise reageerimise tulem. Seda reaktsiooni nimetatakse Maillardi reaktsiooniks. Maillardi reaktsioonis reageerib glükoosi karbonüülgrupp valgu aminogrupiga ja tekib Schiffi alus. Edasised reaktsioonid tekitavad spontaanselt teatud hulga erinevaid teisejärgulisi aineid.

Sellist kõrget temperatuuri meie kehas ei ole, samas Maillardi reaktsioon võib toimuda vere glükoositaseme ja keha valkude vahel keha füsioloogilise temperatuuri juures, lihtsalt palju aeglasemalt.  On oluline, et nende valkude, mis reageerivad glükoosiga,  funktsioonid on kahjustunud. Ja selliste reaktsioonide tekkimise tõus toimub vere glükoositaseme tõusmisel. Patsientidel, kellel on kõrge vere glükoositase, on mittefunktsionaalsete (tegutsemisvõimetute)  valkude moodustumine kiirem ja tekib nende akumulatsioon (kuhjumine).

Valgud täidavad meie kehas paljusid funktsioone, näiteks ensüümide, transporterite, hormoonide, retseptorite ja struktuurikomponentide näol. Ja kõik need funktsioonid saavad kahjustatud, kui meie keha valgud hakkavad reageerima liigse glükoosiga. Loomulikult on tagajärjeks organite kahjustumine. Peale peamiste valgu funktsioonide kahjustumise võivad ka valgu ja glükoosi vahelise reaktsiooni tulemusel tekkinud ained organeid kaudselt kahjustada, kuna need ained tekitavad pideva põletikulise seisundi. Selle tulemusel kahjustuvad peamiselt:

1)    Silma võrkkest, diabeetiline retinopaatia on pimedaks jäämise juhtiv põhjus

2)    Neerude filterkapillaarid, diabeetiline nefropaatia on neeruhaiguste lõppstaadiumi juhtiv põhjus

3)    Väikeste arterite seinad, eriti südame koronaararterid ja aju väikese arterid, Nende soonte kahjustumine teeb diabeetikud rohkem vastuvõtlikuks südameatakkidele ja insultidele.

Kõige rohkearvulisem valk meie kehas on hemoglobiin, hapnikku transportiv valk punases verelibles. Punaste vereliblede eluiga on keskmiselt 180 päeva. Nad on võimetud looma valke ja seega on neis sisalduv hemoglobiin sama vana, kui nad ise. Nagu iga teinegi valk, reageerib hemoglobiin glükoosiga ja on seejärel glükeeritud (gets glycated) ja muuhulgas ka ß ahela N-terminaalses otsas (N-terminaalne ots ehk N-ots ehk amino-terminaalne ots on valkude ja peptiidide keemia mõiste, mis tähistab polüpeptiidahela otsa, kus asub vaba -NH₂ rühm. N-ots sünteesitakse valkude sünteesil ribosoomi poolt esimesena. Paljudel valkudel paikneb N-otsas signaalpeptiid, mis määrab ära valgu transporditee).

Kuna aga hemoglobiin punases verelibles ei uuene, siis verelibles akumuleerub glükeeritud hemoglobiin. Sellise akumuöleerumise kiirus tõuseb, kui tõuseb vere glükoositase. Glükeeritud hemoglobiini hulk on proportsionaalselt seotud  vere glükoosi kontsentratsiooniga punase verelible eluajal. Glükeeritud hemoglobiini hulk ß ahelate N-terminaalses otsas, HbA1c, võib seega olla monitoriks vere glükoositasme pikaajaliseks kontrolliks. 

Järgneb...