Rahuleping oma kehaga

Tõeline heldus ei ole kaloririkas

Geneen Roth artiklitest Good Houskeeping ajakirjast

Halb päev? Loomulikult – jäätis ootab. Kuid on palju paremaid viise olla enda vastu hea. 

Näiteks kujutlege: Te jalutate varasügisesel aasal.  Lehed hakkavad värvi vahetama, muutudes rohelisest kollaseks ja punaseks. Sa tuled pika valgete linadega kaetud laua juurde, millele annavad värvi suured lillevaasid. Siis märkad sa toitu.

Toit!

Vist on keegi teadnud, et sa tuled, kuna laual on absoluutselt iga toit, mis sulle eales meeldinud on. Isegi need toidud, mida sa ei söö, kuna nad on liiga kallid või liiga rasvased. Austrid ja või. Kaksteist eri liiki magustoite, sealhulgas ka šokolaadikook, juustukook, kohupiimakorvikesed, täpselt sellist värvi jäätis, nagu sulle meeldib. Koduküpsetatud leib krõbeda koorega ja kõikvõimalikud juustud. Sinu lapsepõlve lemmikud on samuti siin: koorekommid, sefiir, vahukommid, kartulipuder, magusad kreemid. See kõik on pidusöök sinule. Kõik ainult sinu jaoks.

Kui kõik need toidud oleksid võrdsed – kui sa võiksid süüa leiba samasuguse süütundeta nagu brokolit, siis mida sa valiksid?

Võta omale aega, kiiret ei ole. See toit on  ja jääb siia. Nüüd – küsi endalt: kas sa võtaksid väikese suutäie neist kõigist? Valiksid sa välja ainult ühe ja sööksid seda niipalju kui tahad ja alles siis läheksid järgmise juurde? Või kui sul oleks täielik vabadus, hakkaksid suure elevusega kohe peale kummaski käes kahvel?  

Olete te näinud filmi Groundhog Day, kus Bill Murray saab teada, et ta võib süüa kooki niipalju kui soovib, ilma et ta läheks paksuks.

„Ma võin kõike süüa!“ ütled endale.

Või „Ma sukeldun kreemjasse koorejäätisesse ja ei tule enam kunagi taas pinnale.“

„Vähemalt,“ ütled sa „Ignoreerin ma oma diabeeti ja kraabin lusikaga maha kogu porgandikoogil oleva šokolaadiglasuuri ja söön selle ära.“

Ja osad teist ütlevad, „Oodake veidi. Kolesterool on tegelikult olemas ja nii on olemas ka minu südameprobleemid. Ja mis üldse on sellise fantaseerimise mõte?“

 Enne kui me põhipunktini jõuame, tahaksin rääkida ühe loo.

Aastaid tagasi, üks naine nimega Oona, tuli minu töötubadesse koos oma 11 aastase tütre Mirandaga. Sel ajal, kui me kohtusime, oli tema tütar nö nagu minu ema mind kutsus „paksuke“. Ümarad põsed, ümarad põlved, ümarad käsivarred. Tema keha tundus koosnevat ringidest. Miranda ei olnud ülemäära tüse, kuid tema ema oli väga mures. Ta vaatas üle Miranda söögikorrad, kommenteeris tema söömisharjumusi, eemaldas magustoidud. Oona ise oli olnud paks laps, kaaluprobleemidega täiskasvanu ja ei soovinud, et laps peaks sama teed minema. 

See kõik on tavapärane ema-tütre vaheline võitlus. Miranda peitis toitu Oona eest; Oona oli raevus, et vaatamata tema valvsusele, võttis tütar ikkagi kaalus juurde. 

Minu lahendus ehmatas nad mõlemad sõnatuks. Ütlesin Oonale keerutamata: pane padjapüür M&M´s komme täis ja anna Mirandale.

 Ja kui see padjapüür peaks kunagi jääma tühjemaks kui veerand, täida see kohe uuesti. Lõpeta tema keha kommenteerimine. Lõpeta see sõda kohe praegu! Tule kuu aja pärast tagasi ja vaatame, mis on saanud. 

Miranda mõtles, et ta on surnud ja jõudnud kommi-paradiisi. Oona soovis mind lihtsalt ära kägistada. 

Kuu hiljem, tuli Oonal tunnistada, et imed juhtuvad. Esimesel nädalal võttis Miranda oma padjapüüri kõikjale kaasa; isegi magas koos sellega Esimest korda elus võis ta süüa nii palju kui soovis, kartmata ema keelamist. 

Teisel nädalal ei võtnud ta oma kommikotti enam kooli kaasa. Ta sõi vähem M&M's.

Kolmandal nädalal, ta vaevu puutus neid. Kuid neljandal nädalal – ei soovinud ta enam kunagi ühtegi M&M kommi maitsta.

Kuid M&M's kommidest olulisem oli see, et sõda lõppes. Miranda ei pidanud enam sööma selleks, et emale selle pideva halvakspanu eest tagasi teha. Ta ei otsinud ega vajanud enam turvatunnet M&M's kommidest. Kuna see on tõestisündinud  lugu, soovin ma, et te võtaksite seda kui metafoori. Mitte kui eeskuju enda ja oma lapsega toimimiseks.  

Mõlema loo mõte on mitte toit ise, vaid teie suhtumine toitu. Asi on selles, et me võime vabaneda sellest meeletust enesepiiramise ja allasurumise tsüklist, kui suhtume endasse tõelise heldusega, tõeliselt avatud südamega. Paljud soovivad saada saledaks, kuna me usume, et siis oleme lõpuks meie ise ja  kohtleme end hästi. Me soovime olla saledad, sest usume, et alles siis oleme õnnelikud. Kuid kõik on vastupidi.

Mis juhtuks kui, just praegu, annaksite endale loa, austuse – isegi jumaldamise -  ilma, et te enne võtaksite kaalus alla  5-10kg? 

Vaadake, kuidas teie toitumiseelistused muutuvad, kui need baseeruvad enese respekteerimisel ja sellel, mis muudab teid elusaks ning annab suurepärase enesetunde.  Kui sa iseendale väga meeldid, siis sa ei vaja turvatunde tekitamiseks kõiki neid jäätiseid, pidevaid dieete.   Sa teaksid, et õhtul söödud jäätis teeb sind õnnelikuks ainult sekunditeks, seejärel tühjaks ja seejärel väsinuks. Varsti oled tusane, karjud laste peale, nääkled abikaasaga.

Selline uutmoodi austus enda vastu ei  otsi lohutust toidust, kuna sa ei pea ennast keelama ja maha suruma igal minutil. Mitte keegi ei suuda sellist kriitikat (mida me ise enda suhtes teeme) välja kannatada ilma, et otsiks kuskilt lohutust ja šokolaadinööbid sobivad selleks vägagi suurepäraselt. 

Enamik inimesi ütleb, et nende kaal tõuseb, kui nad söövad seda, mida tahavad. Kuid tõsi on hoopis see, et kaal tõuseb, kui nad söövad seda, mida nad ei taha -  ja seejärel ajavad sisse suurel hulgal lemmiktoitu, kuna kardavad, et varsti hakkavad nad jälle ennast piirama. Kaal tõuseb seetõttu, et nad sõdivad iseendaga pidevalt ning siis olles ise oma argumentidest täiesti masendatud, söövad suure hulga jäätist, et ennast lohutada. 

Tõelisel heldusel ei ole kaloririkkust. Tõeline heldus otsustab kohe praegu, et sa oled väärt ennast tundma imelisena, suurepärasena –isegi kui sa kohe seda kilo ei kaota. Kui sa teed oma toiduvalikud sellist heldust silmas pidades, siis saab sinu elust pidupäev. 

Ma küsiks enne järgmist lugu siia vahele - kui sellel pikal laual - ei teaks sa ühegi toidu kohta - ei vitamiini ega mineraalisisaldust. Ei oleks kuulnud ühtegi legendi, ühtegi lugu. Kui sind ei paina ükski mõte kohalikust ja välismaast ... mida sa sel juhul valiksid ja naudiksid täiesti kohal olles ...

Sõlmi oma kehaga rahu

Kui sa oled ülekaaluline, siis on bikiinid sinu vaenlased. Kuidas vaadata peeglisse ja sõlmida oma kehaga rahu. 

Saabunud on soojad ilmad. Aeg on riideid vähemaks võtta. On lühikeste pükste, toppide ja bikiinide aeg.

Tõlge:  Aeg on paljastada reied, käsivarred, tagumik. Sügav ohe!

Mul on sõber, kes peab suve õudusunenäoks ja kutsub seda keha paljastamise perioodiks. Koorides endalt riided, märgib ta, tuleb nähtavale kogu jubedus. Taguotsa paksus. Tselluliit. Suures koguses müstiliselt talve jooksul tekkinud  tselluliit järjest suuremal keha pinnal. Esilepunnitav kõhuke, mille tõttu sinu tuttavad küsivad, „oi, kas sa oled rase?“

Kas sinagi jagad minu sõbra hirme suve osas? Kui jah, siis ma olen siin selleks, et sulle midagi rääkida: Mida sa ütled iseendale oma keha kuju kohta, see omakorda kujundab sinu tundeid sinu enda kohta! Ole ettevaatlik sellega, mida sa oma kehale ütled, kuna võid seda uskuma jääda!!!  Ole kindel, et räägid täiesti tõtt. Ole kindel, et sa lased endal näha kogu tõtt.

Las ma selgitan pikemalt. 

Ühel üsna hullumeelsel aastal, kui ma olin üle 20 aasta vana otsustasin, et minust saab ülimalt kõhn isik.   Tegin selle otsuse, olles paks. Tegin selle otsuse, omades mitmeid volte reitel ja siis kui minu käsivarte ülemine osa ja talje olid puhvis nagu muffinid.  Otsustasin seda, kuna vihkasin ennast oma ülekaalulisuse pärast. Nii ma hakkasin järgima mingit programmi, mille keegi mulle andis.  Seda programmi kutsusin ma ise Breatharian Diet (praanatoidulise dieediks), sõin 150 kalorit päevas – ainult toorest aedvilja. Sörkisin 7 km iga päev ja paastusin 3 nädalat igal aastaajal. Ülimaks eesmärgiks oli detoks ja keha puhastumine punktini, mil toitu enam vaja ei ole.  Selle asemel suudan ma nö süüa päikesevalgust, juua vaikust ja metaboliseerida õhku. (Ma ütlesin juba enne, et tol aastal olin ma veidi segane. Te võite arvata, et ma liialdan.)  Tegelikult ei olnud ma eriti huvitatud sellest puhtusest või ülimast seisundist. Lihtsalt arvasin, et igaüks, kes saab söönuks päikesest ja joob vaikust, on väga sale. Väga-väga sale. 

Mul oli õigus. Ma kaotasin palju kaalu – kiiresti. Võtsin alla ligi 37 kg, suurusenumber oli peaaegu 0. Lõpuks olin nii kõhn, nagu üldse võib ette kujutada.  Vähemalt, nii ütlesid minu sõbrad. Siin oli ainult üks konks: Kui ma ise ennast vaatasin, nägin ma ikka seda sama keha: suured reied, lõtvunud käed, kuunägu. Kas mu keha kaalus 36kg või 136kg, minu jaoks, näis see alati paksuna. 

Vaadates maailma läbi kõverpeegli, näib maailm moondunud. Kui sa vaatad oma keha  läbi „rasvasilmade“, siis näed rasva kõikjal. Kui soovid muuta seda, kuidas sa ennast näed, siis on vaja muuta silmi, millega vaatad.

Tõenäoliselt mõtled nüüd, jah, muidugi on see õige, kuid praegu on mul kogu see tselluliit!  Hästi, mis siis sellega on? See on siin. Sa ei ole täiuslik – ja mis siis?

Heaolu on erinev täiuslik olemisest. On oluline enda eest hoolitseda, süüa viisil, mis annab sulle energiat, et elada oma elu täpselt nii, nagu sa soovid. Kuid heaolu ei samastu saledusega. See on oluline: Sa võid tunda heaolu – jah, sa võid olla õnnelik- isegi kui lühikeste varrukatega näevad sinu käed välja teisiti kui Madonnal. 

Kui sa oled nõus, siis mõtle kuidas sa endast räägid. Kujutle, mis tunne on omada sõpra, kes sinu keha kogu aeg kritiseerib.  "Oh, mu jumal," ütleb ta, "kas sa oled viimasel ajal üldse hea välja näinud? Järgmine asi – tead ju küll, on see, et võtad lennukis enda alla 2 kohta.“ 

"Oh, ja ma just märkasin, et su silmalaud on lõtvunud. Kas sa saad seda parandada?“

"Kas see on sinu käes friikartul? Tee endale teene ja jäta see söömine – võibolla aastaks või paariks.“

Kui sõber räägiks sel viisil, mida sa  arvad, et teeksid? Palud ta lõunale? Tänad teda aususe eest? Või jätad temaga suhtlemise? Ja siiski kõneleme iseendaga just sellisel moel ja see teeb haiget. 

Sellised kõnelused panevad meid tundma ennast väikeste, lootusetute ja inetutena. Need ei võta arvesse meie kohta asju, mida ei ole võimalik mõõta ja kaaluda – kuigi just need asjad on kõige olulisemad, just need loevad.   

Endaga halvustavalt või kritiseerivalt rääkides muudatusi ei tule; see viib ainult kohutava enesetundeni, mis paneb su sööma vähemalt kilo jäätist, et taas ennast hästi tunda. 

Halvustavad jutuajamised endaga peavad lõppema. Juba täna. Just praegu.

Kuidas peatada?  Vahel, kui ma räägin väiksematele gruppidele, siis palun ma igal ühel tulla peegli juurde ja ennast vaadata.  Seejärel öelda grupile, mida ta näeb. Vastused on alati väga sarnased: paks nägu, mäesuurused reied, hõredad juuksed, rippuvad rinnad, jämedad sõrmed. Harva öeldakse midagi positiivset. Peale seda palun inimesel peeglist eemale pöörduda ja märgata, milline on tunne enda kohta selliseid asju rääkida. Isegi juhul, kui inimene suudab kasvõi momendis teadvustada seda, mida ta just enda kohta ütles – siis nende sõnade julmus ehmatab teda – julmus oma keha vastu. 

Ma küsin neilt, kas on üldse olnud nende elus kedagi, kellel nad lubavad endaga sel viisil rääkida.

Vastuseks on ei.

Ma küsin, kas enda vastu julm olles, on nad eales kaotanud kaalu.

Vastuseks on ei.

Siis palun ma inimesel taas pöörduda peegli poole ja öelda, mida ta näeb, kui vaatab ennast oma südamega – mitte aga „rasvasilmadega“. 

Kõige sagedamini öeldakse midagi sellist: „Ma näen ema, naist, isikut, kes püüab kõigest väest anda oma parimat. Ma näen puhtaid juukseid. Ma näen lihavat kõhukest, mis on tulnud laste sündimisest. Ma imestan oma silmade üle. Ma näen seda, mida ma nägin endas lapsena. Ma näen võimalusi, isegi peale kõiki neid aastad.“

Ja selle peale ma saan öelda, "Vau!.... Just nii!"

Sel suvel, püüa ennast näha uuel viisil. Näe tegelikku ennast. Ja ära unusta anda laksu selle sisemise kriitiku suure tagumiku pihta.