Edasi liigub Hamblin oma raamatus „Clean“ Adina Grigore juurde, kes üheaegselt lõpetas duši all käimise ja alustas oma nahahooldustoodete firmaga S.W. Basics. Ka Grigore sõnade järgi, oli tal probleeme aknega ja tema keha oli üleni lööbega kaetud. Talle öeldi, et tegemist on follikuliidiga (karvanääpsu mädapõletik) ja kirjutati välja steroidkreem, mida kasutas 2 aastat. Steroidkreeme ei soovitata kasutada üle paari nädala. Grigore märgib, et nahk muutus silmnähtavalt õhemaks. Ka tema tegi otsuse hakata ise endale abi andma, kuna ta oli tüdinenud veriste linade vahel ärkamisest – kohutav sügelus öösel pani nahka vereni kratsima. Ta loobus kõigest ja jättis oma naha lihtsalt rahule. Parem hakkas juba paari päeva möödudes. Ta töötas välja minimalistliku sarja ega varja fakti, et neid asju võib igaüks oma köögis valmis segada ning ei anna oma toodete kohta ka utoopilisi lubadusi. Oma naha tervise jaoks leidis ta tuge veel unest, stressi maandamisest ja toidust.
Rachel Winard |
Veel
kirjutatakse Soapwalla asutajast Rachel Winardist, Julliardi diplomiga
viiuldajast. Kuigi ta planeeris karjääri viiuldajana, ei suutnud ta toime tulla
selle eluala kommertsliku poolega ja asus hoopis õppima õigusteaduskonda. Mingi
aeg hakkas ta tundma kõikehõlmavat väsimust, oli kogu aeg uimane ja ei suutnud
voodist välja tulla. Algas kõik nahast – Winardil ei olnud teismelisena
probleeme ei akne ega rasuse või kuiva nahaga. Aga nüüd kattus tema näo ja käte nahk punase lööbega. Seejärel tekkis
palavik ja valu liigestes. Läks aasta enne, kui ta sai diagnoosiks luupuse
– autoimmuunhaiguse. Ka Winard tegi läbi immuunsüsteemi mahasuruvate ravimitega
kuurid. Sümptomid paranesid veidi, kuid nahk läks aina hullemaks, punasemaks,
valulikumaks. Kõige hullematel aegadel ei olnud võimalik vett naha vastu lasta.
Samuti käis ta ahastusega riiulite vahel ja ostis kõike, mis oli orgaaniline,
naturaalne, hüpoallergeeniline. Mida puhtamaks ta püüdis saada, seda hullemaks läks.
Ühel
ööl tegi ta otsuse, et kõik – aitab sellest. Ta hakkas ise otsima aineid, mis
oleksid piisavalt leebed ja mille toimel ta ei lõhnaks halvasti ega ka eriliselt
hästi – oleks lihtsalt inimeselõhnaline. Ta töötas välja savi baasil oma
deodorandi, mis on tänaseni populaarne. Samuti hakkas ta tegelema joogaga ja
valima hoolikamalt oma toitu. Soapwalla
tooteid valmistatakse siiani nö koduköögis ja neid ei levitata agressiivse
reklaami ega tühjade lubadustega.
Hamblin
kasutas tema deodoranti mingi aeg, mil loobus tugevatest poedeodorantidest.
Hamblin
märgib, et ta jagaks peavoolu ja alternatiivse poole nüüdseks natuke
teistmoodi. Mitte lihtsalt musta ja valgena – mitte sellena, mis teadus on
kindlaks teinud ja kõik ülejäänud.
Pigem jaotub see kõik nelja klassi:
Mis
kindlalt töötab
Mis
tundub töötavat, kuid pole uuringutega kinnitatud
Mis
ei tööta
Mis
on kindlaks tehtud, et ei oma mõju või põhjustab kahju
Raamatus
kirjeldatakse uuringuid, mis on tehtud naha kohta. Üldiselt on maapiirkondades, farmides elavatel lastel
ekseeme ja allergiaid vähem. Samuti on vähem neil, kel suuremad pered. Seal
kus rohkem lapsi: esimese lapse puhul on nahahaiguste risk suurem ja see
väheneb hüppeliselt iga järgmise lapse sünniga.
Veel
märgitakse olulisena ära, et maal ei
peeta reeglina tubaseid koduloomi ning et maal kasvanud lastel – isegi kui
nad täiskasvanuna on linnaelu elamas, on hilisemalt vähem nahaprobleeme. Maal
on väiksem suitsetamise ja õhusaastatuse protsent ja suurem osakaal
rinnapiimal.
Rääkides
immuunsüsteemist siis ühed peamistest kaitsjatest on lümfotsüüdid. Lümfotsüüte on kaks rühma: B-rakud (ehk B-lümfotsüüdid) ja T-rakud (ehk T-lümfotsüüdid). Esimesed toodavad antikehi,
T-lümfotsüüdid abistavad neid ja tapavad organismi viirusnakatunud rakke. Peale
lümfotsüütide osaleb immuunvastuse tekkes veel mitu rakutüüpi, näiteks
dentriitrakud, mis võimaldavad T-lümfotsüütidel antigeeni ära tunda, ning makrofaagid ja neutrofiilid, mis
hävitavad (fagotsüteerivad) organismi tunginud patogeene. Meie B-lümfotsüüdid
arenevad luuüdis, T-lümfotsüüdid aga tüümuses.
Põletikuks nimetatakse seda, kui
lümfotsüüt ründab antigeeni allikat. See on puhtalt immuunsüsteemi tekitatav
protsess. Põletik võib päästa meie elu ja võib meid ka tappa.
Antigeeni
allikate ründamine nõuab immuunsüsteemi treenitust. St arvatakse, et kui
lapsena puututakse kokku paljude erinevate bakterite ja rikkama elukeskkonnaga,
mis ei ole nii steriilne, siis see treenib immuunsüsteemi ja edaspidi ei hakka
immuunsüsteem ründama meie oma keha ehk tekib tunduvalt vähem autoimmuunhaigusi. Pakutakse, et 3-4 eluaastaks on lapse
mikrobioom paigas ja immuunsüsteem nö treeningud lõpetanud.
Jõukates lääneriikides veedavad inimesed 90% oma ajast siseruumides. Me ei luba sõpradel ja sugulastel vastsündinute juurde enne kui nende käed on korralikult puhtad. Siseruumide õhus napib bakteriaalset mitmekesisust. Ja meie dieet on liigselt töödeldud ja madal puu- ja aedviljade poolest, mis on baktereid täis. Keskmises õunas on 100 miljonit bakterit. Sellest olen ma varasemalt pikemalt kirjutanud siin
Londoni
Hügieeni ja Troopilise meditsiinikooli teadlane David Strachan tuligi 1980
aastal välja hügieenihüpoteesiga –
et liigne puhtus ja steriliseerimine on autoimmuunhaiguste põhjustaja. Oma
uuringute kaudu tegi ta järelduse, et osad
mikroobid on haiguste põhjustajaks aga on ka mikroobe, mille puudumine võib
haigust tekitada.
Kõik
teavad, et väikesed lapse on võimsad bakterite ja viiruste edasikandmise
masinad. Ja mida rohkem majas on lapsi, seda rohkem on edasikandmist ja seda
mitmekesisem mikrobioom tekib. Strachan
märkis, et varases lapsepõlves põetud infektsioonid annavad kaitse edaspidises
elus tekkida võivate allergiate vastu.
Hügieenihüpoteesi
pooldavate teadlaste arvates perede väiksemaks ja isoleeritumaks muutumine,
infektsioonide vähenemine ja suure puhtuse hoidmine ongi allergiate suure kasvu
taga. Ehk me ei puutu piisavalt kokku maailmaga.
Samuti
antibiootikumide suur kasutamine. Need võivad meid ravida kiiresti terveks
teatud haigustest, kuid samas hävitavad ka häid mikroobe.
Londoni
Hügieeni ja Troopilise meditsiinikooli teadlane Sally Bloomfield on aga
skeptiline ja talle ei meeldi kui mainitakse hügieenihüpoteesi. Tema sõnul
võidakse seda kergesti valesti mõista ja loobuda ka vajalikest
hügieenimeetmetest nagu korralikust kätepesust ning me võime tagasi kukkuda aega,
mil kõhu ja muid hädasid tekitavad mikroobid said vabalt ja kiiresti edasi
kanduda. Bloomfield soovitab kätepesu, käterätiku sagedast pesemist, kuid
märgib samuti, et vannis ja duši all käimine ei ole niivõrd oluline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar