Naise aju vol 2 - naiste erinevus/erilisus

 

Alzheimeri tõbi on suhteliselt kiirelt progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, mille areng on seotud närvirakkude (neuronite) hulga vähenemisega suurajukoores. Neuronite kaoga kaasnevad ka närvisüsteemis impulsse vahendavate virgatsainete tasakaalu nihked. Kõige rohkem häirub suurajukoores närviimpulsse vahendava atsetüülkoliini süntees, kuid väheneb ka teiste virgatsainete aktiivsus. Alzheimeri tõve tekkes on oma osa geneetilistel teguritel, kuid pigem on siin tegemist nn vastuvõtlikkuse ehk riskigeenidega, mis võivad Alzheimeri tõbe põhjustavatele muutustele närvirakkudes kaasa aidata.

Alzheimeri tõbe diagnoositakse kliinilistele andmetele ja haiguse kulule tuginedes, kusjuures oluline on välja lülitada peaaju muud haigused, mis tekitavad nn sekundaarset dementsust (ajukasvajad, mõnikord ka kilpnäärme alatalitlus ning B vitamiini vaegus). Ajuvereringehäiretest põhjustatud nn vaskulaarsele dementsusele viitavad haiguse järsk algus, järkjärguline halvenemine, laineline kulg ja vastavate riskitegurite, näiteks ajurabanduse esinemine. Sekundaarset dementsust põhjustavaid haigusi aitab välistada piltdiagnostika, kuid Alzheimeri tõve esinemist need uuringud otseselt ei kinnita ega eita.

Alzheimeri tõve korral tekivad mälu- ja orientatsioonihäired, kusjuures esmalt kaob lühimälu, seejärel ka pikaajaline mälu. Inimese mõttemaailm vaesub, taiplikkus väheneb, kõne häirub. Haiguse süvenedes ei suuda haige enam leida õigeid mõisteid, eksib lihtsates asjades, mistõttu toimetulek muutub järjest raskemaks. Lõpuks ei tunne ta ära oma lähedasi, ei hooli hügieenist, ei orienteeru isegi oma kodus. Uuringud on tõestanud, et mida aktiivsemalt inimene oma vaimseid võimeid kasutab, seda väiksem on risk haigestuda.

Lisa Mosconi kirjutab oma raamatu sissejuhatuses:

„Hakkasin seda raamatut kirjutama pärast #MeToo liikumist, mis sündis uue äratundmise tõttu, kuidas naisi otseselt kuritarvitatakse ja rünnatakse. Kuid selles liikumises on sügavamaid nüansside varjundeid, mis räägivad hoopis sellest, kuidas veel naiste jalgealust õõnestatakse - mitte rünnates, vaid hooletusse või tähelepanuta jättes  ja nii mõnikordki saboteerides.“

Ta viitab eelkõige tähelepanuta jätmisele meditsiinis, nagu seda tegi ka Jennifer Gunter oma raamatus The Menopause Manifesto. On veelgi kurba statistikat – kirjaoskamatutest inimestest moodustavad naised 2/3.  

Naised on tegutsemas nii töö- kui ka kodumaailmas. Ja hoolitsemas nii laste kui ka abitute eakamate pereliikmete eest.

Kui jõukamates lääneriikides arvatakse, et nad on naised paljudel juhtudel tähelepanuta ja õige ravita jätnud, mida me võiks arvata Eesti naiste kohta? Arvestades, et Eestis on kõigi osteoporoosijuhtumite peale kokku 4 kabinetti ja nagu eelmises postituses dr Kai Saksa märkis – Alzheimer on Eestis tugevalt aladiagnoositud? Eesti naise tervis ei paista kuidagi olevat meie ühiskonna prioriteet. Ja nii me rabame, et kõigega ise hakkama saada.

„Sellel ebamugaval takistusrajal navigeerides kipume endale väga kõrgeid standardeid seadma, paljud meist koormavad tõsiselt üle nii oma keha kui ka vaimu. Hullumeelselt žongleerides sunnib ühiskond meid seda tegema ilma higipiisata otsa ees, laia naeratusega näol ja kogu aeg peeglil silma peal hoides, et me selles protsessis „hea välja näeksime”. Naistele esitatavate ühiskondlike, kultuuriliste ja perekondlike nõudmiste pikas nimekirjas tundub, et meie tervis millegipärast ei oma tähtsust. Pole vaja olla teadlane, et aru saada - siin on midagi viltu. Kuid teadlasel on vaja hukka mõista see, et naised on ka meditsiiniliselt tähelepanuta jäetud, et meie vajadused jäävad liiga sageli teadvustamata, vale diagnoosiga või lahendamata. See on suuresti tingitud asjaolust, et meditsiinivaldkonnas on ajalooliselt domineerinud mehed, mis tõi enamiku meditsiiniuuringute põhimudeliks mitte inimese, vaid mehe.“

Mosconi märgib, et see ei ole mingi konspiratsiooniteooria, kuigi see võib sellisena tunduda, lihtsalt väga kaua aega pidasid meesarstid naisekeha ainsaks erinevuseks bikiinipiirkonda ehk reproduktiivorganeid. Ehk kui need välja jätta, siis raviti naisi täpselt samamoodi kui mehi. Ja see on kultuuriliselt väga juurdunud – kui paluda arstil vaadata naist läbi „naise tervise“ prisma, siis reeglina tellitakse mammograaf ja/või võetakse proov emakast, et testida vähki. Levinud on ka vereproovid, et vaadata hormoonide taset. Ja loomulikult on need proovid parandanud paljude naiste elu kogu maailmas.

Samas on keskendumine bikiinipiirkonale tohutult kitsendanud seda, kuivõrd erinev on naise keha mehe omast.

Mosconi, kui ajuteadlane, juhiks eelkõige tähelepanu naise ajule. Meie rindadest ja emakatest on palju rohkem ohus meie aju. Kui see kõlab hüperboolselt, siis siin on statistika, mida enamik inimesi tähele ei pane:

1. Naistel esineb ärevust ja depressiooni kaks korda sagedamini kui meestel.

2. Naistel diagnoositakse autoimmuunhäireid rohkem kui kolm korda sagedamini kui meestel, sealhulgas neid, mis ründavad aju, nagu hulgiskleroos (sclerosis multiplex).

3. Naistel esineb migreeni ja peavalu kuni neli korda sagedamini kui meestel.

4. Naistel on suurem soodumus meningioomidele – enimlevinud ajukasvajate tekkeks

5. Insult tapab rohkem naisi kui mehi

Alzheimeri kohta märgib Mosconi, et enamikus maailma paikades on raske leida inimest, kelle pere või lähedaste või sõprade hulgas poleks esinenud Alzheimerit.

Kolmest Alzheimerisse haigestunud inimesest kaks on naised. 60+ naistel on Alzheimerissse haigestumise risk 2x suurem kui rinnavähki. Ning samas on rinnavähk tunnistatud tähelepanu väärivaks naiste tervise probleemiks, kuid Alzheimer mitte.

Üks hirmutavamaid fakte on see, et ühel viiest 45 aastasest naisest on tõenäosus oma eluajal haigestuda Alzheimerisse, kuid vaid ühel kümnest 45 aastasest mehest on sama risk.

Samuti on statistika järgi peamiselt naised, kes hakkavad hooldama oma haiget pereliiget või lähedast. USAs hooldab 10 miljonit naist oma lähedasi, saamata selle eest mingit psühholoogilist või materiaalset tuge.

Huvitav on asjaolu, et aastakümneid kasutati meditsiinilistes uuringutes – alates rakutasandist - mehi. Kardeti, et ovulatsioonitsükkel ei anna piisavalt täpseid tulemusi. Meeste rakud, isahiired ja mehed. Välja jäeti tervelt pool elanikkonnast. „Normaalne“ tähendas meest.

Kuid nüüdseks on välja tulnud, et naiste keha metaboliseerib ravimeid hoopis teisiti kui meeste keha:

„Alustuseks teame juba ammu, et naised metaboliseerivad ravimeid erinevalt kui mehed ja vajavad sageli erinevaid annuseid. Kuid annuseid kohandatakse harva soo järgi, mistõttu naistel on peaaegu kaks korda suurem kõrvaltoimete tõenäosus kui meestel. Sellele viitavad teated, milles märgitakse, et ajavahemikus 1997–2000 turult kõrvaldatud kümnest retseptiravimist kaheksa kujutasid naiste tervisele suuremat ohtu kui meestele.“  

 

USA kõige populaarsem unerohi zolpiem (tuntud ka kui Ambien) on samuti üks näide ravimi erinevast mõjust:

„Aastal 2012 sai selgeks, et meestel ja naistel, kes võtsid täpselt sama annuse Ambieni, avaldusid dramaatiliselt erinevad reaktsioonid. Unerohtu võtnud naised leiti tõenäolisemalt järgmisel hommikul poolunes kõndimas ning söömas ja isegi pooluimasena autot juhtimas, mis tõi teateid autoõnnetustest. Miks? Nagu selgub, saavutavad naised Ambieni maksimaalse taseme veres palju väiksemate annustega kui mehed. Lõpuks kutsus meditsiiniringkond üles ravimi näidustuste uuesti läbivaatamist, mistõttu FDA vähendas naistele varem soovitatud annust poole võrra! Kuid umbes viimase kahekümne aasta jooksul oli miljoneid naisi Ambienis olles üle ravitud ja seejärel ohtu seatud, lihtsalt järgides juhiseid, mis eirasid naise konkreetseid kriteeriume.“

See on ravimite puhul. Kes aga jälgiks selliseid metaboliseerimise erinevusi imerohtude, toidulisandite ja populaarsete tervisetoodete puhul. Taimed on samuti kemikaalide kompott, neist väljasünteesitud ja ime- ja heaolusegudesse kokkupanduna – kuidas mõjuvad need doosid naistele? Eriti praegusel „võta rohkem, võta megadoos“ ajal. Pole vist ka ime, et toidulisandite tarbimisest tekkinud maksapuudulikkuse juhtumid on tõusuteel. Võiks vist lausa kihla vedada, et üledoosidest tervisekahjustusi saanud on samuti suures osas naised. Kuna just naistele on heaolutööstus oma peamised müügistrateegiad suunanud. Ainult et heaolutööstuses ei hakka keegi midagi üle vaatama, parandama ega muutma – vastutus puudub.