Naha puhtus vol 10 - akne ja uue kreemi turule toomine

 

Hamblin kirjutab oma raamatus „Clean“ kogu elu aknega kimpus olnud ajakirjanik Maya Dusenbery´st.

Dusenbery on hiljaaegu välja andnud ka raamatu „Doing Harm: The Truth About How Bad Medicine and Lazy Science Leave Women Dismissed, Misdiagnosed, and Sick“

Maya Dusenbery põimib raamatus „Doing Harm“ kokku teaduslikke ja sotsioloogilisi uuringuid, intervjuusid arstide ja teadlastega ning isiklikke lugusid naistelt üle kogu riigi, et anda põhjalik ja hästi arusaadav ülevaade sellest, kuidas seksism meditsiinis tänapäeval naisi kahjustab.

 

Dusenbery sõnul oli ta ära proovinud kõik erinevad ravivõimalused, mida dermatoloog akne raviks pakkus: suukaudsed ja toopilised antibiootikumid, puhastavad, poore ahendavad jm tooted. Ta proovis rasestumisvastaseid pille ja tugevatoimelisi Accutane ja  spironolaktooni, millel tõsised kõrvaltoimed. Ta märkis, et mida iganes traditsiooniline meditsiin talle välja kirjutas, selle ta ka ära proovis.

Ükski neist ei aidanud ja 26 aastaselt, kui ta oli alustanud taaskord uut antibiootikumikuuri, hakkasid valutama liigesed, mis muutsid liikumise pea võimatuks. Arst diagnoosis autoimmuunhaiguse reumatoidartriidi ja määras immuunsüsteemi mahasuruvad ravimid sh metotreksaadi, mida kasutatakse keemiaravis.  Ravi aitas veidi, kuid samas hakkasid juuksed välja langema.

Akne puhul on antibiootikumide määramine väga levinud ja paljud patsiendid võtavad neid kuid ja isegi aastaid, saamata samas oma aknele erilist leevendust. See toob kaasa soolestiku probleemid, kuna antibiootikumid hävitavad normaalse mikrofloora. Dusenbery hakkas kahtlustama, et pidev antibiootikumikuur on seotud ka reumatoidartriidi tekkega ja hakkas internetist otsima teisi võimalusi akne raviks.

Taaskord proovis ta kõike, mida pakuti: näo harjamist (sarnaselt juustega, mis pidi stimuleerima immuunsüsteemi), õlidega puhastust, pealemääritavaid ja allaneelatavaid vitamiine, erinevaid ravimtaimi ja palju, palju muud.

Dusenbery märgib: „See ei ole nii, et inimesed ütlevad ära meditsiini poolt pakutavast ravist. Need on lihtsalt ahastuses patsiendid. Kui sa tead, et oled haige, proovid ära kõik, mis võiks aidata. Ma ei ole alternatiivsete meetodite austaja, kuid kui ma jäin haigeks, siis jah tekkis suhtumine, et laske ma proovin kogu selle hullumeelse värgi ära. Haigus nihutab sinu tasakaalu. “

Ka kõik need meetodid ei mõjunud eriti palju. Naha tervis kõikus halva ja ebamäärase vahel. Kuni selgus, et kõige intrigeerivam alternatiivravi oli teha vähem – palju vähem.

Meie naha pind on kergelt õline seega kergelt happeline (õli=rasv=rashape). Kui neutraalne pH on 7 juures, siis naha pinna ideaalne pH on kuskil 5 juures.

Dusenbery leidis saja aasta taguse dermatoloog Alfred Marchionini töö, mis rääkis kuidas happeline naha pind kaitseb nahka kahjustavate bakterite eest.

See pole eriti võõras teema, kuna ka naiste tupp on kergelt happeline ja paljudele pahadele bakteritele selline keskkond ei sobi. Just mensese ajal, mil aluseline veri läbi tupe voolab, on naistel bakteriaalsete infektsioonide oht suurim.

Kui happeline naha pind kaitseb ründavate bakterite eest, siis peab see happelisus olema sobivaks koduks nahka kaitsvatele bakteritele (nagu tupeski). Kui naha pinna pH tase nihkub, muutub ka naha mikrobioom ja seega muutub nahk kergemini haavatavaks.

Seep on aga tugevalt aluseline ca pH 10.3. Ja mida vähem aluseline seep on, seda halvemini see puhastab. Dove seep on neutraalne pH 7 ja seetõttu ei eemalda hästi õlisid. Seebimaailma Dove on sama mis õllemaailma alkoholivaba õlu .

Dusenbery sai aru, et pidevalt nahka rasust puhastades, tekkis vaid rohkem rasu. Et see pidev võitlus aknega oli probleemiks. Ta lihtsalt loobus võitlemast ja lõpetas kõige kasutamise. Ta luges foorumitest, et inimesed ei olnud aastaid vett näole lasknud. Dusenbery jätkas duši all käimist, kuid ei kasutanud seepi ega šampooni.

Pidevalt naha rasu söövate bakterite kogukonna eemaldamine, tekitab lihtsalt rohkem rasust nahka. Dusenbery sõnul läks tema nahk alguses hullemaks, kuid pärast kahte kuud hakkas nahk puhtamaks minema. Enam ei ole drastilisi kuiva ja rasuse vahel kõikumisi. Nahk muutus normaalseks: „Ma ei saa öelda, et mu nahk oleks ideaalne, kuid mul tekib vaid paar punnikest kuus.“

Edasi raamatut pidi liikudes jõuan V peatükini, kus Hamblin võtab ette omaenda nahahooldustoote turule toomise. Ta soovib näha, kui kerge või raske see on ja kui palju ta selleks peab vaeva nägema.

Selgub, et mitte eriti. Tal puudub igasugune kogemus nahahooldustoodete tootmise alal. Koos oma disainerist kolleegiga maha istudes mõtlevad nad uuele tootele  välja nime ja pakendi kujunduse. Edasi kavatseb Hamblin kreemiks kokku segada nii palju „kuumi“ koostisosi kui võimalik. Milliseid sõnu võiks reklaamis kasutada: orgaaniline? Vananemisvastane? Naturaalne? Tervendav? Kõiki neid sõnu!

Seaduse poole pealt, peab ta saatma ravimiametile teatise, et kavatseb hakata tootma uut toodet ja andma oma aadressi. Mis kreemi koostises on, selle kohta pole infot vaja edastada nagu ei ole vaja mingit tõendust, et see toode on ohutu või et kas sellel tootel üldse mingi mõju on.

Hamblin läheb Whole Foodsi keskusesse ja ostab trendikaid koostisosi: kollageeni, jojoba õli, C vitamiini, kurkumi, shea võid, akaatsia kiudu (probiootikum), mett, kookosrasva. Koju jõudes segab ta koostisosad oma köögis kokku ja paneb Amazonist ostetud pruuni potsikusse. Kogu protsess võttis aega ühe pärastlõuna ja kõik kokku maksis 150 dollarit. Müügihinnaks määrab Hamblin 200 dollarit.

Ta ei proovi seda iseenda peal. Sest vastasel juhul, kui tekib mingi reaktsioon,  ei ole ta sellest teadlik. Ta usub, et selles kreemis ei saa olla midagi ohtlikku ega kahjustavat. Samas kui kreemil ei oleks mingit mõju või see tekitaks kahju, siis eetilise poole pealt peaks ta oma tootest loobuma.

Kosmeetikatoodete puhul ei ole turule sisenedes tarvis tõendada nende ohutust. Ja isegi kui toode põhjustab probleeme, on seda väga raske tõendada. Praktiliselt võimatu.

2017 aastal  tuli juuksestilist Chaz Dean välja puhastava palsamiga WEN. Toode muutus väga populaarseks, seda reklaamiti kui „õrnatoimelist“ ja „vabana tugevatest kemikaalidest“. Ometi tulid ühel palsamit kasutanud tüdrukul juuksed peast. Sotsiaalmeedias ringlevad pildid jõudsid kahe senaatorini, kes asja üles tõstatasid. Selgus et 2014 oli FDA alustanud toote osas uurimist – aga alles siis, kui laekunud oli 127 kaebust. 2016 aastaks oli kaebusi 1386. FDA leidis, et tootja ise oli saanud 21000 kaebust juuste kaotuse ja peanaha ärrituse osas. Tootjal ei ole aga mingit kohustust need kaebused ravimiametile edasi saata.

Isegi kui tüdruku juhtum sai senaatorite tõttu rohkem meediakajastust, siis tootja väitis jätkuvalt, et see on vale. Nende esindaja kinnitas, et ei ole konkreetseid tõendeid nende toote kahjustava toime kohta. Ja palsam jäi turule.

Kosmeetikatoote kahjulikkuse tõestamine ongi väga keeruline. Kui toime ei ilmne kohe pärast toote kasutamist, siis loetakse sageli seda pigem mitmete asjade kokkusattumiseks.

2017 aastal kutsus Claire tagasi mitmed teismelistele mõeldud kosmeetikatooted, milles tuli välja asbesti sisaldus.

Kuid FDA ei saa sundida tootjat oma kaupa tagasi kutsuma. Kui firma on nii vastutustundlik siis ta võib seda teha, kuid ei pea.

Palsamit WEN võib poodidest jätkuvalt leida. Ma ei tea kuidas Eestis asjad käivad. Aga kui meil on müügil merekäsnast tampoonid ja  kõikvõimalike terviselubadustega must pässik, siis eeldan, et kontroll pole eriti tõhusam ega tarbija tervist kaitsvam kui mujal ilmas. 

Tarbijal lasub vastutus, paistab et tootjal mitte. Vähem on rohkem!