Kuidas siis läks aasta 2021 😎:
Kui liikumine on piiratud, siis tühiste vaidluste ja järjest hullumeelsemate teooriate uskumise/tagaajamise asemel on hea lugeda: õppimiseks, avastamiseks, meelelahutuseks...
Aasta viimane teadusraamat oli Daniel Kahnemani „Kiire ja aeglane mõtlemine“ (kirjastus Tänapäev, 2021).
500
leheküljeline suures formaadis raamat, mida oli suhteliselt igav lugeda.
Üksikasjalik, täpne, vaieldamatult oma ala tundvalt spetsialistilt, kuid samas
kohati pedantne, liiga detailne. Võtsin lugemiseks psühholoogi raamatu, kuid
see kisub palju majandusteooriasse. Mulle endale oli ülikooli ajal vaieldamatult kõige tüütum ja
igavam aine tõenäosusteooria. Pilk poja gümnaasiumi matemaatikaõpikusse –
tänase õppekava tõenäosusteooria ülesannetesse – ja tuleb tõdeda, et see on jätkuvalt antipaatne. Kindlasti pärl aga neile, kes sellest vaimustuvad.
Sestap
teine pool sellest raamatust – riskistrateegiad, eredad tõenäosused, trall
Bernouilli ümber - ei olnud minu jaoks.
Samuti ei huvita mind, kuidas Iisraeli sõjaväe standartiseeritud teste loodi ja
kohaldati.
2021
aasta teadusraamatutest oli see kõige keerukamalt ja und peale ajavamalt
kirjutatud. Psühholoogia teemadel eelistan kindlasti Haidti, Bloomi, Granti jt.
Kui see oleks esimene teadlase/Nobelisti
poolt kirjutatud raamat, mida kätte võtta, siis jääks see ka viimaseks.
Rohkem õpik vastava eriala tudengile, kui teemast huvitatule.
Aga enda jaoks panin kõrvale:
Raamatus
kirjutatakse, et meie aju on jagatud kaheks süsteemiks: süsteem 1 - kiireks, intuitiivseks mõtlemiseks ja süsteem 2 – (aeglase) üksikasjaliku,
analüütilise mõtlemise jaoks. Mõlemad süsteemid töötavad, kui oleme ärkvel.
Süsteem 1 töötab automaatselt ja süsteem 2
on säästurežiimis. Süsteem 1 toodab Süsteemile 2 vihjeid. Muljeid,
aimdusi, kavatsusi ja tundeid. Kui Süsteem 2 need heaks kiidab, muutuvad muljed
ja aimdused tõekspidamisteks.
Kuidas mõlemad Süsteemid töötavad, näeb
hästi läbi alloleva ülesande:
Kurikas ja pall maksavad kokku üks dollar
ja kümme senti.
Kurikas maksab üks dollar rohkem kui
pall.
Kui palju maksab pall?
Automaatne
vastus on 10 senti. Ja ma oleks selle vastuse isegi öelnud, kui ei oleks paar
viimast aastat koos oma põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajatega matemaatika
eksamiülesandeid lahendanud.
Vastus
ei ole 10 senti. Ja see on lihtne, kui pöörata tähelepanu. Kui pall maksaks 10
senti, siis on kogusumma 1.20 (10 senti palli eest ja 1.10 kurika eest). Õige
vastus on seega 5 senti.
Süsteemi 2 peamisi funktsioone on
jälgida ja kontrollida Süsteemi 1
välja pakutud ideid ja tegevusi. Süsteem
1 ütles siin automaatselt vastuseks 10 senti ja Süsteem 2 oli selle vale
vastuse vaikides heaks kiitnud. Kui aga sa tead, et vastus on vale, hakkab Süsteem
2 korralikult tööle ja arvutab vastuse välja.
Tehes
mingit testi – näiteks liiklustesti, ei tea võib olla täpselt kõiki vastuseid.
Sel juhul hakatakse kasutama kognitiivset
kergust: kui vastus tundub tuttavana, valid selle; kui vastus tundub võõras
või ebareaalne, lükkad selle tagasi. Tuttavlikkuse
tunnet tekitab Süsteem 1 ja Süsteem 2 toetub sellele muljele ja langetab
otsuse: õige või vale.
Veenev sõnum:
Daniel Kahneman sündis 1939
Daniel
Kahneman sündis 1947
Mõlemad
vastused on valed, kuid eksperimendid näitavad, et tumedalt trükitut usutakse
tõenäolisemalt.
Kui
kasutate värve, usutakse rohkem erksinist või punast trükki, mitte hägusat
rohelist, kollast või kahvatusinist.
Värsistatud
aforisme peeti samuti tõesemaks. Nii et tasub luuletada...
Moosese illusioon:
„Kui
palju igast liigist loomi viis Mooses laevale?“
Inimeste
arv, kes tabavad ära, et midagi on valesti, on nii väike, et seda nähtust
nimetatakse „Moosese illusiooniks“ . Miks? Sest Mooses ei viinud ühtegi looma
laevale, Noa viis.
Kindluse eelistamine kahtlusele
Süsteem 1 ei ole aldis kahtlema. See
surub mitmetähenduslikkuse maha ja konstrueerib spontaanselt võimalikult
sidusaid lugusid. Kui sõnumit kohe ümber ei lükata, levivad selle esile mananud
assotsiatsioonid edasi, nagu oleks sõnum õige.
Mis
teeb siis võimalikuks inimestele igasugu soga müümise terviseime pähe....
Varsti saan hakata lugema Adam Granti raamatut "Think again" ja sealt on pärit allolev püramiid:
Kättesaadavus
Hinnanguid
surmapõhjuste kohta moonutab meediakajastus. Kajastus ise on kallutatud uudsuse
ja südantlõhestavuse suunas. Meedia üksnes ei kujunda seda, mis avalikust
huvitab, vaid avalikkuse huvi kujundab ka meediat.
Näiteks
peeti küsitlustes tornaadot sagedasemaks tapjaks kui astmat, kuigi viimane
põhjustab 20 korda rohkem surmajuhtumeid. Tornaadosid kajastab meedia lihtsalt palju
enam.
Alari hirm
Alari
juhtum illustreerib üht peamist piirangut meie mõtlemise (mind) võimes tegeleda
väikeste ohtudega: me kas eirame neid täielikult või omistame neile liiga suure
kaalu: vahepealseid võimalusi ei eksisteeri. Sunstein võttis selle mustri
kirjeldamiseks kasutusele fraasi „tõenäosuse eiramine“.
Alar
on kemikaal, mida pihustati õuntele nende kasvu reguleerimiseks ja välimuse
parandamiseks. Hirm algas ajakirjanduses ilmunud lugudega, mille kohaselt
tohututes kogustes tarbitult põhjustas kemikaal rottidel ja hiirtel
vähkkasvajat. Lood mõistagi hirmutasid üldsust ning see hirm õhutas uusi
meedialugusid.
Õunatööstus
kannatas suuri kahjusid ja õunatooted muutusid hirmuobjektiks. Kuran ja
Sunstein tsiteerivad üht inimest, kes helistas, et „küsida, kas on ohutum
kallata õunamahl kraanikausist alla või viia see ohtlike jäätmete
kogumispunkti.“ - praegu toimub minu arust midagi taolist
vastupidiselt – pelgus vaktsiini ees paneb sisse ajama selliseid kemikaale,
mida rottidele isegi väikeses koguse ei anta.
Tootja
võttiski kemikaali tootmisest maha, FDA keelustas selle. Hilisemad uuringud
kinnitasid, et aine kujutab endast väga väikest ohtu.
Regressioon keskmise suunas
Kahneman
pakub selle selgitamiseks üht väljamõeldud ajalehe pealkirja:
Energiajooki saanud depressioonis laste olukord paranes kolme kuu jooksul
oluliselt.
Iseenesest
vastab see ka tõele: kui anda rühmale depressioonis lastele mõnda aega
energiajooki, ilmutaksid nad kliiniliselt märgatavat paranemist. Samuti vastab
tõele, et paranemismärke ilmutavad depressioonis lapsed, kes seisavad mõnda
aega pea peal või kallistavad päevas kakskümmend minutit kassi. Enamik sääraste
pealkirjade lugejaid järeldab automaatselt, et paranemise põhjustas energiajook
või kassi kallistamine, kuid see järeldus on täiesti õigustamatu. Miks?
Depressioonis
lapsed on äärmuslik grupp, nad on depressiivsemad kui enamik teisi lapsi – ja
äärmuslikud rühmad regresseeruvad aja jooksul. St et depressioonis laste
seisund läheb aja jooksul paremaks, isegi kui nad ei kallista kasse ega joo Red
Bulli. Järeldamaks, et energiajook – või mõni teine ravivahend – on efektiivne,
tuleb seda ravi saavate patsientide rühma võrrelda „kontrollgrupiga“, kes ravi
ei saa (või, veel parem, kes saavad platseebot).
Iseenesest just see koht panigi mõtlema. Olen pikka aega eelistanud "vähem on rohkem" ja nüüd juba varsti kaks aastakümmet ei ole tarbinud rohtusid ega vitamiine ega imerohtu ega eliksiire. Ütleme, et on vedanud siiani. Ja külmetused on olnud piisavalt kergeloomulised ja valud ning kukkumiste traumad lühiajalised. Regressioon keskmise suunas - ehk kui sul on halb, siis peale halvenemise tipu saavutamist lähebki paremaks - võtad sa midagi või mitte. Mis ei käi raskete krooniliste haiguste kohta (kuigi ka siin on juhtumeid, kus haigus regresseerub), kuid selliste hooajaliste akuutsete tõbede/väiksemate traumade osas on see täpne. Mil iganes puutun kokku inimesega, kes ütleb, et näed - tuli külmetus või tuli seen või tuli paha olemine - võtsin seda imerohtu, võtsin seda tilgakest, võtsin seda ja toda ning järgmine päev oli juba parem ja ülejärgmine päev oli täitsa hea. Järelikult see mõjus ja ongi õige asi. Mina saan siis öelda, et jah, mul ka oli paha ja tuli külmetus jne ning ma ei võtnud ei seda, toda ega kolmandat ja järgmisel päeval oli juba parem ja ülejärgmisel päeval täitsa hästi. Ja nii ei saa ma kiita ühtegi imerohtu ega vitamiini megadoosi ega muidu huvitavate nimedega kangeid kemikaale - sest ka ilma nendeta saavad asjad korda.
Tagantjärele tarkus
Tagantjärele
tarkus on iseäranis karm nende suhtes, kes teevad otsuseid teiste kasuks –
arstid, finantsnõustajad, treenerid, tegevjuhid, sotsiaaltöötajad, diplomaadid,
poliitikud. Kaldume süüdistama otsustajaid heade otsuste eest, mis andsid halva
tulemuse ja tunnustama neid liiga vähe edukate sammude eest, mis mõjuvad
enesestmõistetavatena alles pärast seda, kui fakt on aset leidnud. Tegemist on
selge veaga tulemuse hindamisel. Kui tulemus on halb, süüdistavad kliendid
sageli oma esindajaid, et nad seda ette ei näinud – unustades, et see oli
kirjutatud nähtamatu tindiga, mis muutus loetavaks alles hiljem. Sammud, mis
tundusid ette vaadates läbimõeldud, võivad tagantjärele tunduda
vastutustundetult ettevaatamatud.
Mis toetab illusioone
Valiidsuse
ja oskuse illusioone toetab võimas professionaalne kultuur. Me teame, et inimesed võivad säilitada vankumatu usu
igasse, kui tahes absurdsesse väitesse, kui seda toetab samamoodi mõtlev
kogukond.
Suur
hulk finantsmaailma esindajaid peab ennast kuuluvaks väheste äravalitute hulka,
kes suudavad teha seda, milleks teised nende arvates võimelised ei ole.
Jep.
Mitte ainult finantsmaailmas....
Maailm on keeruline
Esimene
õppetund on see, et ennustusvead on vältimatud, sest maailm ongi ennustamatu.
Teine õppetund on see, et kõrget subjektiivset kindlust ei saa täpsuse
indikaatorina usaldada (ebakindlus võib olla informatiivsem).
Just!
Ebakindlus: tuleks teha veel uuringuid, me ei tea täpselt, see pole kindel...
on tänases maailmas palju õigem ja tõele vastavam suhtumine kui netimüüjate:
vot see on nii ja see on naa ja midagi rohkem te teha ei saa. See topsik viib
100% sinult kõik sinu vead ja seda ostma ilmtingimata pead!
Eksperdi intuitsioon – millal võib
usaldada
Professionaalsed
vastuolud toovad teadlastes välja kõige halvema. Vahel avaldatakse
teadusajakirjades mõttevahetusi, mis algavad kellegi kriitikaga kellegi teise
uurimistöö aadressil, millele järgneb vastus ja uus vastuväide. Kahneman
märgib, et on selliseid asju pidanud alati ajaraiskamiseks. Eriti siis, kui
algne kriitika on teravalt sõnastatud. Kahneman nimetab seda sarkasmiks
algajatele ja edasijõudnutele. Vastused võtavad hammustavast kriitikast
haruharva midagi omaks ja on peaaegu kuuldamatu, et kritiseerija hiljem
tunnistaks, et tema arvustus oli mõeldamatu või mingil moel ekslik.
Kahneman
ei arva, et intuitsioon on alati ekslik, kuid ta väidab, et on olemas niivõrd
palju pseudoeksperte, kellel pole aimugi, et nad ei tea, mida teevad ja et
üldreeglina on subjektiivne kindlus petlikult suur.
Me
oleme endas kindlad, kui lugu, mida me endale räägime, tuleb pähe kergesti,
ilma vastuolude ja konkureeriva stsenaariumita. Kuid kergus ja sidusus ei taga,
et kindlaks peetud veendumus ka tõele vastab.
Ehk
see, kui kindlad inimesed oma arvamustes on, ei ütle midagi usaldusväärset
nende intuitsioonide valiidsuse kohta. Ärge usaldage kellegi, kaasa arvatud
iseenda – otsust selle kohta, mil määral te peaksite nende otsustusi usaldama.
Jään jätkuvalt psühholoogia lainele ka järgmise raamatuga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar