Mida teha oma eelarvamustega toidusõjas?

Kõigil on oma arvamus ehk igaühel on oma ettekujutus tõest, kuid on veel faktid ...

Pole täiuslikku eluviisi, millel poleks puudusi. Mis on parim loomade heaoluks, pole ilmtingimata hea inimeste tervisele. Meie tervislik ei pruugi tähendada head planeedile. Mis on hea planeedile, ei pruugi tähendada head majandusele.

Toidusõjad on omaette klass: taimetoitlane jääb haigeks, süüdistab selles taimetoitu ja hakkab omnivooriks; omnivoor jääb haigeks, süüdistab selles lihatoitu ja hakkab taimetoitlaseks; taimetoitlane ja omnivoor jäävad haigeks, süüdistavad selles toitu ja hakkavad kas toorlihatoitlaseks või toortaimetoitlaseks; toortoitlased jäävad haigeks, süüdistavad selles toortoitu ja hakkavad .... olenemata sellest, kui palju sa ei muudaks oma toitumist, teatud haigused sellest ei hooli. Loodusel on omad plaanid.

Kõik põhjendavad iseenda näitel oma valikute õigsust. Aga kuidas me leiame üles selle, mis on tõde?

Leonard Mlodinow kirjutab oma raamatus "Subliminal: How Your Unconscious Mind Rules Your Behavior": “Nagu psühholoog Jonathan Haidt ütles, on tõeni jõudmiseks kaks võimalust: teadlase viis ja advokaadi viis.”

Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt, kes uurib inimeste moraali ja seda, kuidas me oma otsused teeme, räägib elevandist ja elevandi seljas sõitvast ratsanikust:

Ta märgib: “Kui te tahate muuta inimeste meelt, tuleb teil rääkida nende elevantidega.”
Millist elevanti silmas peetakse? 

Haidt kirjeldab elevanti, kui impulsiivset meelt ja elevandi seljas istujat, kui ratsionaalset meelt ja rada, mida mööda elevant astub on keskkond.

Sageli võivad meie põhjendused ehk meie ratsionaalne meel olla ühel arvamusel aga kuna elevanti on raske teisele teele suunata, siis me sõidame sinna, kuhu elevant läheb. Elevandiajaja tundub olevat juht, sest tema käes on ohjad. Iga kord aga, kui need kaks on lahkarvamusel, millist rada mööda minna, siis 6 tonnine elevant on oma seljas istujast üle. 


Noppeid Haidti raamatust "The Righteous Mind: Why Good People are Divided by Politics and Religion" :

“Kui arvate, et moraalsed mõttekäigud on tõe väljaselgitamiseks vajalikud, peate pidevalt pettudes avastama, kui rumalateks, erapoolikuteks ja ebaloogilisteks muutuvad inimesed, kui nad teiega nõus ei ole.”

Ma olen vaidlustes seda sagedasti kohanud. Ja hoolimata sellest, kui hästi ma oskan põhjendada või tõendeid esitada, ei ole sellest suurt abi. Teine pool muutub täiesti ebaloogiliseks.
Siin on nüüd aga konks - olenemata sellest, et ma oskan hästi tõendeid esitada ja põhjendada, ei tähenda see üldsegi seda, et mina väljendan seda ainumast ja õiget tõde :). 

“Sotsiaalpsühholoog Tom Gilovich uurib kummaliste uskumuste kognitiivseid mehhanisme. Ta sõnastab selle lihtsalt nii, et kui tahame midagi uskuda, küsime endalt: “Kas ma saan seda uskuda?” Seejärel otsime (nagu Kuhn ja Perkins leidsid) tõendusmaterjale ja kui leiame isegi ühe väikese pseudotõendi, võime mõtlemise lõpetada. Nüüd on meil luba uskuda. Meil on põhjendus juhuks, kui keegi küsib. Vastupidiselt, kui me ei taha midagi uskuda, küsime endalt: “Kas ma pean seda uskuma?” Siis otsime vastupidiseid tõendeid ja kui leiame kasvõi üheainsa põhjuse kahtlemiseks, võime selle tagasi lükata.”

Seda ma usun teevad kõik. Ja me koondume gruppidesse, kajakambritesse. Kuulame ainult oma hõimu põhjedusi:

“Moraalsed maatriksid seovad inimesi omavahel ja varjavad neid teiste maatriksite sidususe või isegi olemasolu eest. Seetõttu on inimestel väga raske kaaluda võimalust, et moraalse tõe vorme võib tõesti olla rohkem kui üks või rohkem kui üks kehtiv raamistik ühiskonna juhtimiseks või kohtumõistmiseks...”

Ja mida enam sa viibid ainult oma mullis, seda enam võib sellest sõltuvusse sattuda:

“See selgitaks, miks äärmuslikud radikaalid on nii kangekaelsed, suletud mõtteviisiga ja fanaatiliste uskumustega, mis sageli tunduvad veidrad või paranoilised. Nagu rotid, kes ei saa nupu vajutamist lõpetada, ei pruugi ka radikaalid enam imelike asjade uskumist lõpetada. Nende aju on vaimsete väänamistega nii palju mõjutatud, et see laseb soovimatutel tõekspidamistel minna. Äärmuslik ekstremism  võib olla sõna otseses mõttes sõltuvust tekitav.”

Sestap liiga oskuslikud või ägedad vaidlejad ei ole ilmtingimata õige asja eest väljas :).

 “oskuslikud vaidlejad … ei ole otsimas tõde, vaid argumente, mis nende vaateid kinnitaksid.”

Mida siis ette võtta:

“Kui soovite tõesti moraalsetes või poliitilistes küsimustes kellegi meelt muuta, peate asju nägema nii selle inimese kui ka iseenda vaatenurgast. Ja kui näete seda tõepoolest teise inimese moodi - sügavalt ja intuitiivselt -, võite isegi kogeda, et teie meel avaneb vastuseks. Empaatia on õiguse vastumürk, ehkki seda on moraalse lõhe korral väga raske mõista..”

Mind ennast on aidanud kõige enam üks Tamar Haspeli soovitatud abivahend oma eelarvamuste märkamiseks ja selleks on: leidke kõige targem inimene, kes pole teiega nõus, ja kuulake teda... :). See on olnud ka äärmiselt nauditav teadmiste kogumise viis. 



Tamar Haspel on ajakirjanik, kes on kirjutanud toidu ja teaduse teemadel paarkümmend aastat. Ta kirjutab James Beardi auhinnaga pärjatud Washington Posti veergu "Unearthed", mis hõlmab toiduvarude küsimusi: biotehnoloogiat, pestitsiide, lisaaineid, orgaanilist majandamist, toitumist, toidupoliitikat ja muid teemasid. Ta teeb  kaastööd ka National Geographicule, Discoverile, Cooking Lightile, Edible Cape Codile ja teistele väljaannetele.

Ta kirjutab: "See on minu kui ajakirjaniku prioriteet - kaitsta end oma eelarvamuste eest ja aru saada, mis mul valesti läheb. Olen selle jaoks välja töötanud hunniku strateegiaid ja ma loetleks need siin üles:

1. Tea, et sul on  eelarvamused.

Meil kõigil on neid. Keegi meist pole nii mõistlik, tõenditel põhinev otsustaja, kelleks arvame end olevat. Kui te pole selles veendunud, lugege Jonathan Haidti suurepärast raamatut  „Righteous Mind“.

2. Ole heauskne inimeste suhtes, kes pole sinuga nõus.

Palju on inimestele valetamist ja desinformatsiooni propageerimist, kuid ma arvan, et inimese tunnetuse olemus on selline, et lihtsam on endale selgeks teha midagi, mis on tõde, mitte valetada.

3. Alustage tööd  ühiselt pinnalt.

Me kõik soovime jätkusuutlikku ja tervislikku toiduga varustamist. Me kõik armastame oma lapsi. Me kõik tahame, et maa oleks järgmise põlvkonna jaoks elamiskõlblik.

4. Leidke targeim inimene, kes pole teiega nõus, ja kuulake teda.

Mulle on suur õnn olla WashingtonPost  kolumnist ja ma saan helistada iga käsitletava teema puhul kõige targematele inimestele ja paluda neil minuga rääkida. Minu esimene kõne on alati inimesele, kes ei näe seda minu moodi.

5. Selgitage välja teise poole tugevaimad küljed.

Nõrku argumente on lihtne ümber lükata. Aga võtke tugevamad küljed. Mu lahkunud isa haaraks ükskõik, mis teemast hoolikalt kinni  ja töötleks seda rahulduse pärast igast võimalikust küljest. Nii me õpime ja leiame üles vead oma argumentides.

6. Kontrollige oma allikaid ja hallake korrektselt oma meediat.

Keda sa kuulad? Millised on nende eelarvamused? Kas olete vaaginud mõlemat poolt? Vältige silode (ei jagata piisavalt teavet, vaid see jääb sekvesteerituks igas süsteemis või alamsüsteemis, jäädes piltlikult konteinerisse, nagu tera on lõksus silopallis) ja kajakambrite (olukord, kus isiku uskumust tugevdab kommunikatsioon ja kordamine suletud süsteemi sees) kasutamist.

7. Kaotage oma  sõnavarast "anti-teadus".

Samuti "teaduse eitamine". Iga inimene on aegade algusest peale uskunud, et teadus toetab nende positsiooni - nad vaatavad lihtsalt erinevaid teadusi. "Antiteadus" = "sa oled idioot" ja see pole see, kust head arutelud alguse saavad.

8. Kontrolli oma poolelt.

Otsige välja teiega nõustuvad inimesed ja laske neil tuua välja probleemid. Kuulame kõik tõenäolisemalt meelsamini oma ideoloogilise leeri inimesi, seega on ülioluline, et kriitika pärineks oma keskkonnast.

9. Jõua üle pooli lahutava silla.

Püüdke suhelda mõistlike inimestega, kes pole teiega nõus. Jälgige neid sotsiaalmeedias. Jagage nende postitusi ka siis, kui te pole nõus aga arvate, et see on mõistlik mõte. 

10. Ole lahke.

Ja mitte ainult sellepärast, et nii me peaksime teisi kohtlema. Vaid ka sellepärast, et see on hea sulle. See aitab teil hoida ära enda nö kinnimatmist ja annab teile ruumi oma arvamusi muuta.

ÜLESTUNNISTUS: Ma ei tee seda kõike alati nii hästi, kui peaks