Kuu aias - muinasjutt

Korrastades vanu lasteraamatuid leidsin ühest raamatust tänasesse sobiva loo. Et ka sel ajal sellised lood üldse trükitud said ...

katkend muinasjutust KUU AIAS (kirjutanud läti kirjanik Karlis Skalbe 1907; eesti keeles kogumik Muinasjutte 1981)

1

Kord oli meil, minul ja minu sõbral, vaja üht inimest kätte saada. Hilisööni ekslesime tänavatel justkui sügavates, lõpututes kraavides. Kolistasime pimedates, kolu täis loobitud hoovides ja pikkades läppunud koridorides ning koputasime tummadele hallidele ustele, kuid igal pool nägime võõraid, tundmatuid nägusid. Seda, keda me otsisime, polnud kusagil. See, kelle järele meie süda igatses, oli kuhugi sellesse otsatusse kivilasusse maetud, siin kusagil ta vaevles, närbus – me ei kuulnud temast kippu ega kõppu.

Kõike mattis suits ja toss, kõik hääled lämmatas rataste mürin. Me ei kuulnud enam ei oma samme kividel ega südame tuksumist rinnas. Kas meil oligi veel südant sees või olime muutunud niisama elututeks ja pimedateks rauakolakateks nagu need, mis haisu ja kolina saatel meist mööda kihutasid? Panime käe rinnale, et katsuda, kas ihu on veel soe; praegu siiski süda veel tuksus põues ja veri sosistas kõrva elusõnu. Viivuks kohus meis kõrgele elurõõm, kuid vaibus samas, kadus nagu maa alla, sest kui me tahtsime, et teine teise häält kuuleks, pidime kurtide kombel kisendama; see ei olnud enam inimese hääl – see oli rataste mürinaga segatud; allikad muutusid siin porilompideks, kõik loksus sogaseks nagu elutu vesi kanalis.

Me pigistasime hambad risti ja sõtkusime sõnatult tänava halle munakive.

Hommiku eel, kui lärm pisut vaibus, jõudsime linna servale. Väsinult toetusin kiviposti vastu, sõber istus majatrepil. Kumbki meist ei tahtnud enam käia, jalad olid kividel trampimisest rampväsinud. Ei olnud mingit tahtmist edasi minna.

Majade mustendavate katuste kohal läksid pilved laiali ja me nägime tähti kahvatamas. Palgeid riivas karge tuuleiil, mis eksikombel oli tuhisenud sellesse majade labürinti, ja me kuulsime kaugusest mere kohinat. Hoonete taga hämarikus võis aimata koidukuma.

Minus tärkas lootus. „Läheme  mere äärde!“ ütlesin sõbrale.

„Mis me seal teeme?“ küsis ta ja naeris loiult.

„Näeme kuidas koit merel ärkab …“

„Ei näe me midagi! Kõik on asju täis kuhjatud, nii maa kui meri … Kõik on täis laotud, plankudega ümbritsetud, kõik on tükkideks lõigutud ja osadeks jaotatud nagu kesvakarask kerjuse laual. Igaühel on oma tükk, aga kõik on näljased.“

Põllumaad on ära jagatud, metsad hõredaks raiutud ja sihtidega poolitatud nagu siledalahulised kodanlaste pead. Kuskil ei ole enam terviklikkust. Ei ole kuskil enam avarust, igal pool on seinad ees, kõik sagivad edasi-tagasi nagu suurest puust kummutis. Kõik sünnib toas või kambripugerikus, kellelgi pole enam aimugi maailmast! Aga kord oli ju kõik veel jagamata! Mu peas tärkavad mõnikord veidrad mälestused, justkui tollest ajast – ja ma usun neid …

2

Mulle tundub, et kord olin ma konnakapsaõis ja armastasin kahust metsmesilast. Ta oli magus minu meest, me jagasime mee omavahel ära, öösel puhkas ta minu õiel ja hommikuti käis mul pea tema suminast ringi.

Kord aga olin ma üksildane kivi metsaniidul ja lebasin ükskõiksena sambla sees. Mitte keegi pole iialgi olnud nii hüljatud ja võõras ...

Ja kord olin ma kalju, mille peal kohises kuusemets; tema juured tungisid minu lõhedesse ja ma jootsin teda oma rinnast. Minu koobastes magasid karud, üle minu sambla jooksid kergel sammul lustakad rebased, kuninglikult uhked põdrad lükkasid minu kuuskede oksi sarvedega laiali. Minus tuksus allika süda ja kõik jõid minu rinnast.

Ja siis olin ma kiskja loom. Mäletan veel oma painduvaid hüppeid: olin nagu vinnatõmmatud terasvibu. Praeguseni mäletan oma vaba möiret laanes …

Seejärel ärkasin inimesena. Kõik oli juba ära jagatud, taradega piiratud. Maharaiutud, rüüstatud metsad kiratsesid. Minus elasid veel muistsed hääled, läksin metsa – loomi polnud enam. Kes oli veel õnnekombel ellu jäänud, see põgenes kabuhirmus. Harva võis kuulda linnulaulu …

Lõpuks jõudsin loomaaeda. Seal olid puuridesse pandud kõik ellujäänud loomad ja linnud ja iga nukralt longuvajunud, pulstunud pea kohale oli kinnitatud plekktahvlike kolmes keeles kirjadega. Puuride juures seisid külmad uudishimulikud inimesed, peas siledad kõvad kübarad nagu mustad plekk-kaaned, ja torkisid loomi keppidega läbi võre. Kõik olid vangis, muidu ei oleks nad võinud olla nii julmad.

Kõigil oli igav, kõik olid kurvad, niihästi inimesed, kes siin ringi kõndisid, kui ka loomad, kes lamasid või jooksid edasi-tagasi oma puurides …

4

/…/

Olin tüdinenud neist kägisevatest majadest, kiratsevatest inimestest. Ma läksin suitsu laiali ajades, otsides valgust, nagu vingust uimane otsib akent. Nõnda jõudsin kuu aeda (rõngas ümber kuu).

See juhtus tol ajal, kui mu elul ei olnud veel piire. Praegu näeb kuu aeda vaid mõni üksik, kes veel taevasse vaatab. Enne vihma ja raju võib seda näha.

Linnas seda ei tunta, seal on taevas tänavatega jaotatud kitsasteks ribadeks, kus võib mõrgata ainult mõnd üksikut tähte. Inimesed on seal targad, endaga rahul, harva vaatavad nad taevasse, mida nemad pole loonud, - tänavalaternad, mis heidavad valgust nende jalgadele, seisavad neile palju ligemal kui tähtede sinkja sära, mis voogab üle kogu maailma.

/…/

5

Minus elas veel maa hing, ma astusin kergelt piiridest üle: piirid on ainult nende jaoks, kes elavad kivimajade seinte vahel; 

nemad näevad igal pool lukus uksi ja mõtlevad välja võtmeid nende avamiseks; kuid see on tühi töö, sest ei ole niisugust võtit, millega saaks valla keerata ukse, mis on juba lahti: uks on lahti, kuid ei ole kedagi, kes sellest sisse astuks. Mõnikord harva tõmbavad selle lahti lapsed või vaimust vaesed, kes usalduslikult lähenevad igale lävele.

Ja mina astusin kuu aeda. See on saar tähtede meres. Kaldaid uhab vaikne kiirtelaine. Selle taga on kõik täis kuldset helinat: helisevad puud, helisevad lilled, heliseb rohi. Kaasiku all karjatab kuupaiste hõbedasi utekesi …

Kuupaiste valge sõba narmad libisesid helinal üle rohu, kuupaisteneiu tuli mulle vastu, kudumistöö käes.

Sinna kaskede alla kattis ta mulle laua ja sõi leiba mu peost, ning tema valged peened sõrmed heitsid sädelevat kiirtelõnga sinistele terasvarrastele.

Tema utekesed tulid laua juurde ja sõid leiba minu peost – ning ma jõin tema kuldsest karikast.

Karikas oli pilgeni täis, vaevu jõudsin teda tõsta.

„Mispärast su karikas on nii raske?“ küsisin

„Iga päev kallab päike selle ääreni täis, kuid ainult mõni üksik joob siit. Igal õhtul tardub jook karika see kullaks. Ainult elava inimese hingeõhk võib kulla üles sulatada. Kuid harva eksib siia keegi. Kõik on aia hüljanud, majadesse pugenud. Umbusklikult vahivad nad akendest välja. Kõik oigavad ja surevad hoonete hämaruses. Mina üksipäini kõnnin siin ringi, ainuke sõber on mul tuul. Kuula, seal seob ta endale õlgade külge tormitiibu. Mine talle järele kui põlgad maju! … „

6

Läksin tuule jälil ja mind täitis õel rõõm. Nägin, kuidas majad ümber kukkusid ja vihm tuiskas tuhinal mööda tühje tänavaid. Võidurõõmsalt kloppisin majade akendele ja hüüdsin: „Välja, välja! Jätke tunnete mängimine, hakake tõeliselt tundma! Jätke igatsemine ja nukrutsemine, tulge elage maa peal, maamunal!“

Majad varisesid, katustest lõid leegid üles. Inimesed ronisid oiates välja nagu puukoid majaseintest. Õhk oli täis halinat.

Tuli haaras majad, vesi uhtis varemed …

Raju taltus. Inimesed lõdisesid lageda taeva all ja nutsid. „Ärge nutke! Maa pole ära põlenud, ainult teie kitsad majad on maha lammutatud, samuti teie haiglad ja kasvuhooned. Kuulake, kuidas maa hingab!“

Kuid nemad ei näinud minu rõõmu ja pöördusid minust kõrvale nagu kurjategijast …

Nad ei läinud mööda lagendikku kuigi kaugele, vaid hakkasid kohe kive otsima ja maju ehitama. Nii kasvaski siia see kivilasu, kus me eksleme ega suuda leida inimest.

Kord olin õnnelik, nüüd muutusin nukraks. Kord elasin, nüüd hakkasin surema. Kõik oli jälle neisse kivikirstudesse kokku pillutud.

„Kui ometi tuleks torm!“ soovisin.

„Mul ei ole enam usku tormi sisse. Kõik algab uuesti otsast peale.“

Ning luuletaja vajus taas nukrusse.