Alasti tõde Geneen Roth

Juhtusin kuulama Eckhart Tolle vestlust Geneen Rothiga.  Ta meeldis mulle, lugesin läbi mõned tema artiklid ajakirjades ja ühe sellise tõlkisin siiagi lugemiseks. Vaatasin, et eesti keeles on ilmunud ka üks tema raamat "Naised, toit ja jumal". Geneen on kirjutanud mitmeid raamatuid emotsionaalsest söömisest, siin ja praegu elamisest.

G. Roth kirjutab: „Aja see kõik maha“, ütlesin ma Elizabethile, oma juuksurile, „Ma ei suuda vaadata, kuidas juuksed peotäite kaupa välja tulevad! Ma ei suuda igal hommikul ärgata ja näha padjale jäävaid juuksesalke ! Võta see elektriline lõikur ja aja need kõik maha.“

Ei mul ei ole vähki. Ma ei ole suremas. Mul on A vitamiini mürgitus. 

Väike arusaamatus minu ja minu arsti vahel. Selle asemel, et võtta 2 tabletti, võtsin mina neli. Tekkis vahe vitamiini 20000IU (ühik)  ja 400000IU vahel. Kuna A vitamiini hoitakse maksas ja ei pesta kehast välja uriiniga, siis on see eriti toksiline vitamiin. Sümptomite kadumine võtab aega vähemalt 6 kuud. Sümptomiteks on luude ja liigeste valu, oranž nahatoon, migreenilised peavalud. Iga toll minu kehas sügeles ja põles, kuid miski ei olnud võrreldav sellega, et kaotasin oma juuksed.

„Ma ei arva, et oleks aeg teha nii põhjalik puhastus.“ Ütles juuksur, „See oleks väga suur muutus. Ei pea olema kohe nii drastiline. Ma lõikan sulle lühikese soengu ja kui sa kuu aja pärast ikka soovid paljaks ajada – siis teeme seda.“

Ma olin lühikese lõikusega nõus. Juuksur sättis mu juuksed teistmoodi ja paljad kohad ei paistnud nii välja. Tagantvaates paistsin täiesti tavaline, kuid eest olid paljanevad kohad siiski näha. Alles augustis ma pidin endale tunnistama, et ma kaotan oma juuksed. Ma sügelesin liialt, et üldse millestki mõelda, hoolida või  tähele panna. Ühel hommikul hambaid pestes, märkasin, et minu kulmud kukuvad ka välja. Padjal olevad tuustid näitasid, minu juuste kadumist peast … ma seisin kraanikausi juures ja nutsin.

Need on ainult juuksed, kordasin ma endale pidevalt, üha uuesti, nagu mantrat, nagu refrääni laulust. Need on ainult juuksed. Need on ainult kulmud. Minu nägu ei ole mina. Aga ma ei uskunud ennast. Need ei olnud ainult juuksed, ei olnud ainult kulmud. See nägu OLIN mina. Ma ei teadnud seda varem, kuid ma teadsin seda praegu. Arvamus, et 20 aastat meditatsiooni igal hommikul on mul aidanud neist nö ajalistest nähtustest vabaneda, oli täiesti vale.

Ma otsustasin minna TASSAJARA  Zen puhkekeskusse Carmel Valley´s. Mitte keegi ei teadnud mind seal ja mungad olid kiilaspäised. Ma saan seal õppida nende kiilaspäid aktsepteerima, vaadelda, kuidas näeb välja kael ilma juusteta. Saan mediteerida, võtta mingi kontroll selle situatsiooni üle ja teadvustada, et ma ei hakka surema, need on ainult juuksed.

Kuumavee allikates ujudes nägin ma naist, kes oli kaotanud mõlemad rinnad ja kelle üks käsi oli teisest kolm korda suurem. Ma jälgisin, kuidas ta manööverdas oma ratastooliga vee juurde ja libistas end  basseini. Olime selle naisega ainsad vees olijad. Üks lind laulis ja naine küsis minu nime. See, mida ma talle öelda tahtsin oli: „Minu nimi on Geneen, ma olen olnud haige 3 aastat ja kaotanud oma juuksed, kuid minu mõlemad rinnad on alles ja ma ei ole ratastoolis. Ütle mulle kuidas sina oma elule mõtte leiad? „

Selle asemel me aga rääkisime Tassajarast, elust Berkleys, oma tööst – ta oli just tähistanud oma 70 sünnipäeva.

Järgmisel hommikul vees olles, võtsin julguse kokku ja küsisin, kuidas kaotas ta oma rinnad ja miks ta on ratastoolis. Ta vastas, et sai lastehalvatuse 50 aastat tagasi, rinnavähi 30 aastat tagasi ja kiiritusravi tulemusel suurenes üks käsi. Mina rääkisin talle kroonilisest väsimusest, candidast ja A vitamiini mürgitusest. Kuid see oli  minu juuste kaotus, mis mind lõplikult rivist välja viis. Ja mul on imelik, et ma niiväga oma juust pärast põen. Ma ei ole ju ratastoolis  ega hakka ka surema.

Ta vaatas mulle otsa sellise kaastundega, et ma hakkasin nutma. Ma küsisin „Ütle mulle, kuidas sa suudad toime tulla nii paljude füüsiliste puuetega?

„Sa ei saa võrrelda ühte haigust teisega. Ma ei mõtle ratastoolis olemisest. Ma ei saa sel lasta peatada minu elamist. Minu teadvus ei tea puuduvatest rindadest“

„Kuid eelmisel nädalal tehti mulle jube lõikus ja kui ma vaatasin peeglisse, siis mu juuksed nägid nii koledad välja. Kui mulle ei meeldi minu juuksed, mulle ei meeldi see, kuidas ma välja näen, siis see teebki mind endast teadlikuks.“

Ma põrnitsesin teda üllatunult ja siis hakkasin naerma. Ma sain aru, et kuulen siin vastamisi 50 aasta jooksul kogutud tarkusi haiguste olemusest ja nendega toime tulemisest ning paari nädala kogunenud ärritust kaotatud juustest. Ja siiski, idee, et teda häiris kõige enam tema juuste kaotus, lahustas minu häbi ja üksinduse, mis hajus nagu suits.

 Veetsin nädala kirjutades, uinakuid tehes, süües sooja koduküpsetatud leiba ja puuvilju. Lugesin Reinolds Price raamatut „A Whole new life“. Price kirjutab, et pärast kohutavalt valurikast ja elumuutvat lahingut vähiga, pärast alakeha halvatumist, pärast kannatamist ja kisamist, võrreldes nüüd   oma minevikku  ja praegust  elu, siis: „peab ütlema, et selle 50 aastase hoovõtu tulemusel, näen ma kõiki möödunud aastaid katastroofina, mis nüüd järjest paremaks muutub.“

Paremaks! Ta ütleb, et tema elu on praegu parem kui siis, mil ta võis kõndida, joosta, minna vannituppa ilma nende suurte pingutusteta.   

Kui tema elu on parem praegu, kui ta ei saa elada üksi, kui tema jalad on nagu üks surnud kalade kimp, mis torsost välja ripuvad, kui tema saatjaks on alaline valu, siis on see seda selletõttu, et ta on võtnud kannatused ja istutanud need pulbitsevasse, viljakasse pinnasesse oma teadvuses, kus  lõputute tundide ootamisest kasvab rahu ja voolab armastus. Kui puhas rõõm sõprusest ja tööst ja lähedusest on piisav, kui oled nõus olema sulatatud ja sepistatud valu poolt. See juhtub, kui sa ei ole aheldatud arvamuste külge, milline peaks sinu elu olema. See juhtub, kui sa aktsepteerid ennast sellisena nagu sa oled.

Me võime aktsepteerida seda, kes me oleme või sellest keelduda. Keeldumine avaldub paljudes erinevates vormides: häbina; intensiivsest keskendumisest enda paremaks muutmisele; uskumusest, et kui me jääme üksi, siis me ei suuda kunagi teha tööd, sportida. Keeldumine avaldub kui ettemääratuse tundmus, tahtejõud, järeleandmatus muutustele. Fantaseerides-unistades omale paralleelse  elu, keeldume ennast tunnistamast, oma praegust elu elamast.

Aktsepteerimine  on usk, et me soovime teada tõde ja et  see on tegelik osa meist ehk  „olemine“  mis tunneb ära tõe, tõmbab tõde enda poole.  Olemine on osa meist, mida ei saa kaaluda ega mõõta. Sa oled endiselt olemas, kui sinu keha laastab vähk ja sa ei saa võtta sülle oma lapsi või kui sa oled murdnud jala ja ei saa iga päev võimelda või sul on A vitamiini üledoos ja sinu juuksed kukuvad peast välja. Kui see kõik, mida sa oled pidanud endaks kaob, on siiski midagi, mis on alles. Olemine, ON, olevik ise. Ja see on midagi (ka selle tunnistamine ),  mis toob rahu, tugevuse, terviklikkuse tunde ja rõõmu.

Nii palju, kui mina oma juuste kadumisega teada sain: minu nägu ei näinud enam välja nagu mina, kuid ometigi see miski minust, see suurem osa jäi muutumatuks. Nii kaua kui ma oma vana mina küljes rippusin ja püüdsin  seda tagasi saada; nii kaua kuni ma arvasin enda teadvat, milline ma peaksin olema, milline peaksin välja nägema; seni kuni ma keeldusin  ennast praeguses omaks võtmast; seni kuni mul oli fantaasia sellest, milline ma võiksin välja näha – seni olin ma ärevuses ja tundsin suurt valu.

Ma vaatasin hoolikalt Tassajara munkade paljaid pealagesid. Otsustasin, et mulle meeldivad nahavoldid paljastel peadel, et mulle meeldivad ümaramad pead enam kui nurgelised. Kui minu juuksed langesid välja üha enam, siis ma ajasin oma pea paljaks ja nägin esimest korda elus, milline minu kolp välja näeb. Libistasin käega üle oma palja peanaha, tunnetasin selle pehmust ja õrna tunnet, mis tekkis kui paljas käenahk puudutas paljast peanahka.

Kui ma hakkasin märkama, et   olen uskunud, et  ainult juustega inimesed (saledate kehadega, kes teevad poliitiliselt või vaimselt korrektset tööd vähese tasu või hoopis ilma rahata ja kui nad seda ei tee siis on nad näiteks rikkad ja kuulsad nagu Julia Roberts) väärivad austust. Ma veensin ennast, et selline arvamus minus ei ole tõde, ei ole õige, ei ole tegelikkus. See võttis kaua aega, see võttis palju meeldetuletamisi.

Kuid väga aeglaselt, paari järgneva kuu jooksul, lõdvestusin ma oma juuste kaotusest. Puudutasin paljast pead õrnusega. Minus hakkas kasvama kindlus, et isegi kui minu juuksed ei kasva enam kunagi tagasi ja kui ma olen järgmised 40 aastat sama haige, kui olin olnud viimased 3 aastat, siis ma suudan luua endale uue elu. Ma lakkasin püüdmast olema keegi, kes ma olin juuste ja terve kehaga. Ma olin keegi, kes oli ilma kulmude, ripsmete, juusteta ja ainult neljandikuga varasemast energiast. Minu nägu oli mina, ikka see sama, kes ma olin olnud. Mu nägu oli ikka veel minu nägu, ilma juusteta, pruunide laikude, oranži nahaga. Minu elu oli ikka veel minu oma. Kuid see oli erinev elu, ma ei olnud enam see, kes olin olnud varem.

Mõned nädalad tagasi – Matt – minu abikaasa palus mul helistada Patty´le, kes valmistas riideid, kübaraid, ehteid. Me külastasime teda, ostsime kaks lillelist kübarat päevadeks, kui ma ei taha minna poodi kiilaspäisena. Üks kübaratest on tumedast burgundipunasest velvetist samblaroheliste pojengidega eesotsas. Selle välimus oli väga glamuurne ja mul oli hea meel, et oman midagi nii sooja ja pehmet oma pea ümber.

Patty serveeris meile virsikuid jäätisega. Ma istusin seal tema sini-valgel sohval ja tajusin äkki – kui suurepärane see on – istuda siin ja praegu, teisipäeva pärastlõunal, keskealisena ja teada, et mul ei ole mingeid soove olla kuskil mujal või olla keegi teine.