Juba tahab kasvama hakata:) - täna õhtul tuli osa huvitavatest hooajalistest soojadest viljadest neljapäevase kursuse jaoks. Jackfruidi seest vaatas vastu juba idaneva hakkav seeme. Sigrid pani kohe potti ...
“Do the best you can until you know better. Then when you know better, do better.” (Maya Angelou)
Tere! Sattusin juhuslikult Sinu blogi lugema ning ootamatult on juba 2 tundi mööda läinud. Lugedes tekkisid mul mõned spontaansed mõtted, (mitte kõik ei ole siit loetuga seonduv)mida tahtsin Sinuga jagada ja näha sinu arvamust nende kohta. Mul tekkis küsimus, kuidas suhtuda väitesse, et toortoit on loomulik ning küpsetatud (ja liha) mitte? Mulle endale tundub, et liha söömisel on pigem praktilised põhjused. Ehk siis, toit võiks olla alati mitmekesine, aga kui sul iga päev lihtsalt ei ole võimalik poest endale mangot, granaatõuna või pomelot osta ning kui sa pead oma söögitegemisel toetuma ainult kodus/kodumaal (pean silmas konkreetselt Eestit) kasvavaga, piirab see minu arvates toidu mitmekesisust ääreltult palju. Loomulikult saab kartulit, porgandit, kaalikat, õunu - kõiki aed- ja köögivilju, valmistada sajal erineval moel kuid probleem on selles, et kõike seda ei saa värskena hoida aasta läbi. Kindel on see, et kõik puu- ja juurviljad on Eestis hooajalised ehk siis neid saab tõeliselt värskena nautida vaid suvel või sügisel (vb mõnda ka kevadel). Muidugi saab praktiliselt kõigest teha hoidiseid või siis kuivatada kuid (vähemalt minu jaoks) kaotab see toit sellega oma värskuse ja niinimetatud „elusa“ mõõtme. Loomulikult on üks võimalus ka see kui sa kasvataksid kasvuhoones aastaringselt kõiki puu- ja juurvilju, mida sa süüa soovid kuid sel juhul peaksidki sa kogu oma elu sellele pühanduma kuna taoline aiandamine nõuab tohutult palju aega ja resurssi. Sellises olukorras olemise kirjeldamiseks sobiks tõeliselt hästi väljend „elan selleks, et süüa.“ Lihaga on kuidagi teistmoodi. Põhimõtteliselt on värsket liha võimalik hankida aastaringselt, samuti on seda väga hõlbus säilitada. Ehk siis: liha on kättesaadav ja mugav, taimetoidu hankimine komplitseeritum ning säilitamine vaevalisem. Ma ei taha hakata arutlema sel teemal, kas ainult taimse toidu söömine on tervislikum kui taimi ja liha segamini söömisest, sest seda ma ei tea ja tegelikult julgen arvata, et peale minu pole ka kedagi, kes seda sajaprotsendilise kindlusega väita võiks, kuid ma tahaks pakkuda välja väite, et taime/toortoitluses ega taim-liha-toitluses ei ole kummaski midagi loomulikku vaid tegu on puht pragmaatilise dilemmaga. Teiseks tahaksin ma paisata õhku küsimuse, kas taim/toortoitluse puhul ei ole määrava tähtsusega seda harrastava inimese kultuuriline- ja majanduslik kapital. Juba see, kui inimene tiirleb sotsiaalses ruumis, kus keerlevad ringi küsimused tervislikkude eluviiside ja -toitumise kohta, peaks minu arvates tähendama seda, et tegu on automaatselt mõnevõrra kultuursema indiviidiga. Mõningasest majanduslikust edust ühe toortoitlase juures võiks kõneleda see, et ta on üleüldse võimeline endale igapäevaselt hankima piisavalt palju tooraineid, et oma menüüd mitmekesisena hoida. Iseenda – töötava üliõpilase – kogemusel võin küll väita, et Eesti kaubanudsaastas leidub perioode, mil puuvilja hinnad kerkivad kõrgustesse, kus nad lihtsalt ei tundu eriti ahvatlevad. Muidugi võiksin osta „Poola õuna“ (minu metafoor kõigele kehva maitsega ja mürkidest krudisevatele viljadele) kuid sellisel juhul kaoks nagu asja mõte (oma keha eest hoolitsemise). Nüüd, kas te kujutate ette ühte 8-liikmelist toortoitlaste perekonda? Mina küll ei tahaks olla selle pere toiduvamistaja. See on ju jube vaev, mida sa pead nägema selleks, et oma pere menüüs hoida vähegi varieeruvat joont. Ning kui palju aega ja raha see kulutab. Ehk siis, mina leian, et igal-ühel ei ole võimalik hakata toortoitlaseks. Paljudel lihtsalt puuduvad selleks kultuurilised ja majanduslikud võimalused. Kuidas arvad sa?
VastaKustuta