Järjekordne lastega raamatukogus käimise tagajärg. Sigrid (7 a) otsib järjekindalt omale ramatuid, kus on peal mõni väike tüdruk ... Nii me leidsime Fynn´i raamatu "Armas Jumal, siin Anna". Inglise keeles on neid 3, eesti keeles ainult üks. Anna juhtumised toimiuvad enne teist maailmasõda (avaldatud aga alles 1974, eesti keeles 2000) ja see on üks võrratult ilus raamat, mis annab küll silmad ette igale nö vaimsele raamatule.
„Inglil
ja inimesel on lihtne vahet teha. Suurem jagu inglist on seespool ja suurem
jagu inimesest on väljapool.“ Need on 6 aastase Anna sõnad, keda vahel hüütakse
ka Hiireks, Sumisejaks või Rõõmuks. Viieaastaselt teadis Anna täpselt, mis on
elu mõte ja mida tähendab armastus, ning oli härra Jumala isiklik sõber ja
abiline. Kuueaastasena oli Anna teoloog, matemaatik, filosoof, poeet ja aednik
/…/
Vanamees
pani Anna enda ette seisma ja vaatas tüdruku veel kord üle.
„Sa
oled sellise asja jaoks pisut noorevõitu, kas pole, pisike?“
Anna
silmitses teda vaikides ja pani vana Woody proovile, ise teda põhjalikult
uurides. Mees ei nõudnud vastust, ta ei olnud ärevil, ta oli valmis ootama.
Woody
tegi katse edukalt läbi ning sai oma vastuse. „Ma olen küllalt vana, et elada,
härra,“ ütles Anna tasakesi.
…
Andsin
kriidid tema kätte. Ta põlvitas kõnniteele maha ja joonistas suure punase ringi.
„See
olen mängult mina,“ ütles Anna
Väljapoole
sõõri puistas ta terve hulga täppe. Umbes samapalju täppe puistas ta sõõri
sisse. Ta viipa mulle, et ma müüri pealt maha tuleksin. Läksin ja põlvitasin
tema kõrvale. Ta vaatas ringi ja osutas ühe puu poole.
„See
on see seal,“ ütles tüdruk ja osutas ühele täpile ringist väljas ning märkis
selle ristiga ära. Siis osutas ta ühele täpile ringi sees ja ütles: „See on too
täpp seal ringist väljas, mis tähendab puud,“ ja hoides näppu „puu täpil“ ringi
sees.
„Ja
see on puu minu sees,“ jätkas ta.
„Tuleb
justkui tuttav ette,“ pomisesin.
„Ja
see,“ hüüatas ta võidukalt, pannes oma näpu ühele täpile ringi sees, „on –
lendav elevant“. Aga kus see väljaspool on? Kus see on, Fynn?“
„Niisugust
elukat ei ole olemas, nii et seda ei saagi väljas olla,“ seletasin.
„Aga
kust see siis minu pähe sai?“ Tüdruk laskus kandadele istuma ja vahtis mulle
otsa.
„See
on üldse suur mõistatus, kuidas sulle asjad pähe tulevad, aga lendav elevant on
küll puhas kujutluse vili, seda pole päriselt olemas.“
Kas
minu kujutlusvõime ei ole siis päris, Fynn?“ uuris Anna, endal pea viltu.
„Muidugi,
sinu kujutlusvõime on kindlasti päris, aga see, mis sealt välja tuleb, ei pruugi
tingimata päris olla.“ Ma hakkasin nihelema.
„Aga
kuidas siis see siia sisse sai,“ küsis ta ja põrutas rusikaga ringi sisse, „kui
seda seal väljas ei ole?“ jätkas ta, lüües rusikaga veel paar korda vastu maad.
„Kust see tuli?“
Olin
tänulik, et mulle ei antud võimalust sellele küsimusele vastata. Tüdruk sattus
hoogu. Ta tõusis püsti ja tegi ringi ümber oma universumi diagrammi.
„Seal
väljas on palju asju, mida siin sees ei ole.“…
Ta
oli tükk aega vait, laiutas diagrammi kohal käsi ja ütles hämmeldunud häälel: „Mõnikord
ma ei tea, kas ma olen ringi sisse suletud või sellest välja jäetud.“’
Puudutades
esmalt sisemisi täppe ja seejärel välimisi täppe, jätkas ta: „Imelik, mõnikord
sa vaatad sissepoole ja leiad midagi väljastpoolt, teinekord vaatad väljapoole ja
leiad midagi seestpoolt.. See on tõepoolest imelik.“…
„Oh
sa tont, see on Oberon,“ pomisesin mina üles vaadates ja politseinikku nähes.
„Kas
teil pole kodu, kuhu minna? Ja mis asja te siin omaarust üldse teete –
joonistate kõnnitee peale pilte?“
„Meil
on kodu täiesti olemas,“ tunnistasin.
„See
ei ole pilt, härra,“ ütles Anna endiselt kükitades
„Mis
asi see siis on?“ küsis politseinik.
„Tegelikult
on see härra Jumal. See olen mina, siitsaadik on minu sees ja sealtsaadik on
minust väljas, aga kõik kokku on härra Jumal.“
„Nojah,“
ütles politseinik, „aga ikkagi on see joonistatud kõnnitee peale, mis pole
sugugi lubatud.“
Anna
sirutas käe välja ja lükkas saapad oma universumist minema. Politseinik vaatas
Annale etteheitvalt otsa.
„Te
astusite just paar biljonit tähte laiaks,“ ütlesin mehele.
Politseinik
võis küll esindada seadust ja korda, aga Annat huvitasid kõrgemad seadused ja
kõrgem kord.
„See
täpp olete teie, härra,“ jätkas Anna söekalt, „ja see täpp olete teie minu
sees. On ju, Fynn?“
„Muidugi
konstaabel olete see teie,“ nõustusin mina.
„Ainult
ega te tegelikult niisugune välja ei näe. Te olete hoopis selline. Anna nihkus
pisut kaugemale, joonistas veel ühe suure ringi ja tegi selle täppe täis.
„See
olen mina teie sees,“ ütles ta ühele täpile osutades, „aga tegelikult on see
täpp hoopis too teine ring. See tähendab mina.“
…
„Siis
sa tunned oma keskpaigas härra Jumalat, kes asub minu keskpaigas, ja sa tajud
oma keskpaigas kõiki asju, mida sa tunned, ja kõiki inimesi, keda sa tunned.
Igal inimesel ja igal asjal on keskpaigas härra Jumal, ja niimoodi on nende
Jumal ka sinu keskpaigas – nii lihtne see ongi.“
…
Anna
jaoks polnud kirikuskäimisel ja „härra Jumalaga“ jutuajamistel mingit seost.
Tema arust oli kogu lugu täiesti klaar. Kui sa väga väike olid, siis läksid
kirikusse sõnumit saama. Kui sõnumi kätte olid saanud, siis hakkasid seda teoks
tegema.
…
Üks
lastest küsis: „Mitu korda kimalane minutis tiibu liigutab?“
„Miljon
korda vist,“ arvas teine laps.
Anna
tormas tuppa, ise samal ajal midagi madalal häälel ümisedes. Mina istusin ukselävel.
Paari kiire klahvilöögiga oli ta nii enda kui kimalase sumina noodi kindlaks
teinud. Uuesti ukse peale tulnud, küsis ta: „Kas ma võin su lükati võtta?“ Mõne
hetke pärast hüüdis ta teistele lastele: „kimalane liigutab tiibu nii- ja – nii
- mitu korda sekundis.“ Keegi ei uskunud teda, aga Anna oli ainult mõne
numbriga mööda pannud.
Anna
oli igat üksikut nooti selleks ajaks juba põhjalikult uurinud ning teadis, et
heli kõrgus sõltub sellest, kui mitu korda see sekundis võngud
…
Ta
ei jõudnud kaheksa-aastasekski saada, sest sai enne õnnetult surma. /…/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar