Kaks aastat tagasi Taanis Fresh Food Festivalil joonistas Douglas Grahami naine prof Rozalind Graham tahvlile ühe elumudeli - jalgratta kujulise.
Tagumisel rattal olid kodarateks: toit, vesi, hingamine, uni, liikumine, päike. Kui üks neist kodaratest saab liiga palju või vähe tähelepnanu muutub ilus ratas selliseks, mis enam hästi ei veere.
Esimese ratta kodarateks olid meditatsioon, vaimne toit - kõik see, mida me ajalehtedest, televisioonist, meediast sisse ahmime, tunded, emotsioonid. Rozalind juhtis siis tähelepanu sellele, et see ratas on esimene. Kodarad peaksid kõik korras olema, et ratas mõnusalt edasi sõidaks...
Ma tahaksin kirjutada Kim Engist - Eckhart Tolle abikaasast, Yin jooga rajajast. Allpool kokkuvõtted kolmest erinevast intervjuust, mis ma leidsin. Siit võid paralleele tõmmata nii toitumise, kui ka kõige muuga. Sellestki, mis võib olla ühe füüsilise probleemi taga ja kuidas sinu keha sellega ise toime tuleb.
Ja kodu- ning vabaõppe õnnistuseks:) tahaks tuua ära ka paar eluloolist fakti Eckhart Tolle enda kohta. Eckhart
Tolle sündis Lunenis, Saksamaal. Tema vanemate abielu on kirjeldatud, kui suure
tahtejõuga naise ja ekstsentrilise ajakirjanikust isa õnnetut ühendust (MacQueen
2009). Tolle ei olnud just usin kooliskäija. Teda kiusati ja ta sõitis
jalgrattaga sageli kooli minemise asemel metsa.
Tolle
vanemad lahutasid, kui ta oli 13 aastat vana ja kui Eckhart keeldus minemast
kooli, saatis ema ta elama isa juurde Hispaaniasse. Tolle ei käinud koolis 13
kuni 22 eluaastani. Isa lubas tal õppida filosoofiat, keeli ja kirjandust omal
käel (Walker 2008). Pärast seda sai ta ajaloos ja keeltes kraadi Londoni
Ülikoolis ning astus doktorantuuri Cambridge Ülikooli. Kõigile neile, kes peavad koolis käimist
oluliseks J - võib juhtuda,
et koolist tulnud õppur Cambrige Ülikooli sisse ei saa aga koolist loobunud vabaõppur
saab …J
Tolle abikaasa Kim Eng
on sündinud Kanadas, tema vaimsed otsingud algasid 1980ndatel, Tollega kohtus
1998 aastal. Veel 7 aastat ja Kim Eng hakkab nõustama ja loenguid andma, viima läbi töötube teemadel „Women and Spirituality“,
„Awareness through movement“, Yin jooga.
Kim Eng märgib oma
töötubade kohta: "Tuhandeid aastaid on olnud meie planeedi energiaväljas liigselt
YANGi (mehelikku energiat) ja maha surutud ning peetud väheväärtuslikuks YINi
(naiselikku energiat)“. Kim räägib oma töötubades YIN vitaalsuse rollist
vaimsel ärkamisel nii naiste kui meeste puhul, samuti kollektiivse
teadvuse muutumisel. Ta näitab, kuidas kultiveerida rohkem YINi
meie eludes ja läbi selle avardada teadvust. YIN suurendamisega suudavad naised
järjest rohkem oma elu ise juhtida ja olla enam positiivsete muutuste
läbiviijateks.
Marit van der Meulen intervjuu Kim Engiga:
Kuidas algas Sinu vaimne teekond?
"Olin tol ajal abielus
ja koos abikaasaga seotud kirikuga (Christian Church), kuskohast otsisime
vastuseid. Ma olin äärmiselt õnnetu ja langesin depressiooni. See viis mind
otsuseni lahkuda nii abikaasa kui ka kiriku juurest. Seda hetke peangi oma vaimse tee alguseks,
peamiselt lugesin palju vaimset kirjandust. Nii nagu ka piibliga, püüdsin
kõigest aru saada intellektuaalselt. Seda seni, kuni lugesin läbi Nisargadatta
Maharaj raamatu „I Am That“. Alates esimesest peatükist oli mulle kohe
selge „see on see - ma olen selle leidnud“. Naljakas on praegu see, et ma ei
mäleta enam, mis raamatus täpselt kirjas oli. Aga seda tunnet, mida see andis,
mäletan nii värskelt, nagu see oleks olnud alles eile. Ma sain kontakti sõnade
taga oleva dimensiooniga."
"Hiljem läksin ma
Indiasse, et jätkata oma avastuste teekonda. Haiguse tõttu mu keha osaliselt
halvatus. See sundis mind vastuseid otsima seestpoolt. Siit hetkest algas minu
teekond Jumalas. Enne seda, oli minu teekond Jumala poole. Raamatud olid abiks:
sõnad võivad aidata sul pöörduda õiges suunas. Kuid need on ikkagi
mõttemustrid, mitte reaalsus. Tõelised vastused on ainult sinus endas."
Kas Sa oled praeguses hetkes terve
päeva?
"Isegi mulle on see ikka veel teekond
ja õppimine. Ma märkan, et olen kasvanud ja küpsenud. Meil inimestena on
tendents ennast ümbritsevasse maailma kaotada.
Sa samastad ennast maailmaga ja näed seda, kui oma isandat. Seetõttu on
oluline otsida vaikuse hetki ja leida kontakt oma olemusega, jumaliku
energiaga. Me oleme seesmiselt kõik
vaimsed olendid. Kui me läheme maailma, siis on väljakutseks säilitada see
sisemine side."
Kuidas Sina ja sinu partner Eckhart tulete
toime kogu selle meedia tähelepanuga ja faktiga, et inimestel on kalduvus
avaliku elu tegelasi pjedestaalile asetada?
"Me veedame Eckhartiga palju aega üksi
ja meil on võimalus jääda kontakti iseendaga. Me ei ole seda laadi inimesed,
kes vajaksid pidevalt seltskonda. Kui panna kuulus inimene pjedestaalile, siis
sa ei saa aru, kes sa tõeliselt oled. Kõike, mida sa selles kuulsuses näed,
võid leida iseendast."
Maailmas on praegu palju kriise: keskkondlikus
ja finantsilises plaanis. Kuidas sa sellega toime tuled?
"Igas kriisis on varjatud õnnistus.
See on äratuskellaks. Ma ei tea, kui suureks peab kriis paisuma, et me
tõepoolest ärkaksime. Arheoloogilised leiud näitavad selgelt, et varasemad
tsivilisatsioonid on tõusnud ja langenud. Loomulikult võib see juhtuda ka meie
tsivilisatsiooniga. Me ei suuda seda üle
elada, kui jääme mõtete tasandile. Mõtted on põhjustanud need probleemid,
milles asume praegu. On tähtis otsida vaikust ja kontakti sellega, kes sa
tõeliselt oled. Yin-aspekt aitab meil
vaimselt ärgata ja aktsepteerida
praegust hetke täielikult. Sellest alguspunktist järgnevad sammud, mida soovid
ette võtta, sulle spontaanselt."
"Hea uudis on see, et meil kõigil on
jõud ärgata. Kuid loomulikult teeb igaüks seda omas tempos. Üks tempo ei ole
parem teisest, sellepärast on mõttetu üksteise üle kohut mõista. Eckharti ärkamine võttis ühe öö, kuid
enamikule meist on see järkjärguline protsess."
Kuid mulle tundub, et on suurepärane
ärgata ühe ööga.
"Vaata lille oma laual. Isegi, kui me
ei tea, kas see on päris- või kunstlill (Kim naerab). Siis see lill õitseb omal ajal. Sa ei saa
öelda: õitse, õitse, õitse! Idee, et ärgata on vaja kiiresti on intellekti loodud,
mõtete vorm. Kui sa samastud sellega, siis sa ei ole ärganud."
Paljud inimesed kogevad ärkamist,
kuid samas on sellest läbi peavoolu meedia nii vähe kuulda.
"Oleme Eckhartiga märganud, et just
praegu muutub väga palju. Enne seda
intervjuud rääkisin ma ajakirjanikuga päevalehest Trouw seoses vaimse kuuga (Spirituality
Month). Me näeme ka, et Eckharti raamatud
on muutunud populaareks laiale lugejaskonnale, kuigi teatud aastaid tagasi ei
teatud väljaspool vaimseid ringkondi tema raamatutest suurt midagi. Meil on lihtsalt
kalduvus ignoreerida informatsiooni või seda kõrvale heita, kui me ei ole
selleks veel valmis."
Oma töötoas 'Kohalolek läbi liikumise',
kasutad sa keha, et saada kontakti ruumiga, mis asub väljaspool keha. Kuidas
see täpsemalt toimub?
"Kehaga või objektidega
(näiteks laud, tool) märkame vormi. Kui sa vaatad läbi mikroskoobi, siis sa
näed, et need ei ole tahked vormid. Kasutades tahke vormi illusiooni, nagu
näiteks ukse avamine, saab luua kontakti ruumiga selle taga. Energia on mõeldud
voolama vabalt ümber keha, kuid teatud veendumused võivad kehas tekitada
blokeeringuid. Energia muutub siis rohkem tahkeks, nagu liim. See on valukeha
energia. Selle energia lahustamine läbi jooga või Qi
Qong ei ole piisav, et probleemi lahendada.
Teadlikult töötamine, jälgides, kuidas teatud mõttemustrid loovad takistusi,
on sama oluline. See hoiab ära probleemide kordumise."
Kim Eng suhetest
Minu reisidel on üks sagedamini esitatav küsimus „Kuidas on olla suhtes
valgustatud inimesega?“ Miks see küsimus? Võib-olla on tekkinud mingi idee või
kujund ideaalsest suhtest ja sellest tahetakse rohkem teada. Võib-olla tahab
inimeste meel projekteerida iseennast kusagile tulevikku, mil ka nemad on
ideaalses suhtes ja leiavad ennast läbi selle.
„Kuidas on olla suhtes valgustatud inimesega?“
Seni, kuni minu peas on idee „Minul on suhe“ või „Mina olen suhtes“, ei ole
oluline kellega, ma kannatan. See on see, mida mina olen õppinud.
Kontseptsiooniga „suhe“ tulevad ootused, mälestused eelnevatest suhetest ja
edasi isiklikul ja kultuurilisel tasandilt tingitud uskumused, milline peaks
„suhe“ olema. Siis ma püüan tuua reaalsust nendesse
kontseptsioonidesse. Kuid see ei toimi. Ma kannatan jälle. Asja olemus on
selline: ei ole suhteid. On ainult praegune hetk ja praegu on ainult suhtlemine.
Kuidas me suhtleme või pigem, kui hästi me armastame, sõltub sellest, kui
palju ideede, kontseptsioonide ja ootuste vaba ruumi meis on.
Viimati palusin Eckhartil öelda mõned sõnad ego „armastava suhte“
otsingutest. Meie vestlus laienes kiirelt ja puudutas mõningaid inimeksistentsi
sügavamaid aspekte. Järgnevalt tema
märkused:
Eckhart Tolle: See, mida me tavaliselt nimetame „armastuseks“ on ego
strateegia alistumise vältimiseks. Sa otsid kedagi, kes annaks sulle
midagi, mis saab tulla sinu juurde
ainult leppimise/alistumise (surrender) tasandil. Ego kasutab seda isikut, kui asendusmaterjali
alistumise vältimiseks. Hispaania keel on üks ausamaid selles osas. Nende keel
kasutab sama verbi „te quiero“, mis tähendab mõlemat, nii „ma armastan sind“,
kui ka „ma tahan sind“. Ego jaoks on armastamine ja tahtmine sama tähendusega.
Tõelises armastuses puudub tahtmine, puudub iha omada või muuta partnerit. Ego
valib kellegi välja ja muudab ta eriliseks. See isik varjutab alalise rahulolematuse tunde, „ei ole piisavalt“
tunde, viha ja hirmu tunde, mis on kõik omavahel tihedalt seotud. Need on inimolemusesse sügavalt
sissejuurdunud tunde tahud, mis on egost
lahutamatud.
Kui ego midagi välja valib ja ütleb: „ma armastan“ seda või toda, siis see
on alateadvuslik katse peita või eemaldada sügavale peidetud tunded, mis alati
egoga kaasas käivad: rahulolematus, õnnetu olemine, puuduolemine, mis on
niivõrd meile omane. Veidi aega see illusioon töötab. Siis vältimatult, teatud
punktis, see sinu poolt väljavalitud isik või keegi, kes on sinu silmis väga
eriline, kukub läbi sinu valu, viha, rahulolematuse või õnnetu olemise
peitmises. Siis kerkib pinnale tunne, mida on varjatud ja see projekteeritakse
väljavalitud või eriliseks peetud inimesele. Sellele, keda sa pidasid oma
„päästjaks“. Äkki muutub armastus vihkamiseks. Ego ei saa aru, et vihkamine on
oma sisemise universaalse valu projektsioon, selle valu, mida sa tunned oma
sisemuses. Ego usub, et see teine inimene põhjustab valu. Ei saa aru, et valu
on universaalne tunne, mis näitab, et sa ei ole ühenduses oma sügavaima
olemusega – ei ole üks iseendaga.
Armastuse objekt on välja vahetatav nii, nagu on välja vahetatav ego
tahtmise iga objekt. Mõned inimesed käivad läbi paljude suhete. Nad armuvad ja
lakkavad armastamast palju kordi. Nad armastavad teatud inimest teatud aja,
seni, kuni see enam ei toimi, sest mitte ükski inimene ei saa igavesti seda
valu sinus peita.
Ainult alistumine saab anda sulle selle, mida sa oled otsinud oma armastuse
objektist. Muidugi on see alateadvuslik
protsess. Sel hetkel, mil sa
aktsepteerid täielikult selle mis on, miski sinus tuleb nähtavale, saab aru, et
on oldud ego tahtmiste katte all. See on kaasasündinud, sisemine rahu, vaikus,
elusolemine. See on tingimusteta sina ise olemine. See on
see, mida sa oma armastuse objektist otsinud oled. See oled sina ise. Kui see
juhtub, siis on täiesti teistmoodi armastus, mis ei allu armastan/vihkan
olukorrale. See ei vali välja ühte erilist asja või inimest. On absurdne isegi
kasutada selle kohta sama sõna. Muidugi võib see juhtuda ka tavalises
armastan/vihkan suhtes, aeg-ajalt sisened sa alistumise tasandile. Ajutiselt,
hetkeks võib see juhtuda: sa koged sügavat universaalset armastust ja täielikku
aktsepteerimist ja see võib mõnikord kiirena läbida isegi egokeskseid suhteid.
Kui alistumine ei ole pidev, siis ta kaetakse taas ego vanade harjumuste
vaibaga. Ma ei ütle, et sügav, tõeline armastus ei saa juhuslikult tavasuhetes
olla. Kuid see on harv nähtus ja tavaliselt lühikese elueaga.
Mil iganes sa aktsepteerid seda mis on, siis midagi sügavamat ilmutab
ennast. Nii võid sa sattuda kõige valulikuma dilemmani, sisemise või
välimiseni, kõige valusama tunde või olukorrani ja kui sa nüüd aktsepteerid
seda mis on, siis sa ületad selle, oled teisel pool. Isegi, kui tunned
vihkamist, siis hetkel, kui lubad endal tunda just nii, siis sa ületad
selle. See võib ikka olemas olla, kuid
äkki oled sa sügavamal ja see ei oma enam erilist tähtsust.
Kogu fenomenaalne universum eksisteerib seetõttu, et on vastaspooluste
pinge. Kuum ja külm, kasv ja närbumine, juurdevõtmine ja kaotamine, õnn ja
ebaõnn. Vastandid on osa eksistentsist ja loomulikult osa igast suhtest.
Kim Eng: Kas siis oleks õige öelda, et me
mitte kunagi vastuolusid ei lahenda?
Eckhart Tolle: Me ei lahenda
vastuolusid vormi tasandil. Vastuolud saab ületada läbi alistumise. Siis oled
sa ühenduses sügavama osaga endast seal, kus vastuolusid ei eksisteeri. Need eksisteerivad ainult välisel tasandil. Ja
praegusele hetkele alistumise või aktsepteerimise tasandil muutub ka see,
kuidas vastuolud välisel tasandil avalduvad. Vastuolud ilmnevad siis palju
leebemalt ja healoomulisemalt.
Mida ebateadlikum sa oled, seda rohkem ennast vormiga samastad. Ebateadlikkuse
olemus on järgnevas: vormiga samastumine, on see siis väline vorm (olukord,
koht, sündmus või kogemus), mõttevorm või emotsioon. Mida rohkem vormiga
samastutakse, seda vähem sa praeguse hetkega lepid, seda ekstreemsem,
vägivaldsem või karmim on sinu kogemus vastandite ilmnemisel. Sellel planeedil
on inimesi, kes elavad virtuaalselt põrgus ja teised samal planeedil, kes
elavad suhteliselt rahulikku elu. Inimene, kelles on rahu, kogeb edasi
vastandeid, kui palju healoomulisemas vormis, mitte ekstreemsusena, nagu seda enamik
näeb. Vastandeid endid ei saa eemaldada,
aga võib väita, et kogu universum muutub millekski palju heatahtlikumaks. See
ei ole enam nii ähvardav. Maailm ei tundu enam sellise vaenuliku paigana, nagu
ego seda tajub.
Kim Eng: Kui ärkamine või elamine valgustunud
tasandil ei muuda asjade loomust, duaalsust, pinget vastaspooluste vahel, siis
mida see ärganud tasand teeb? Kas see
mõjutab maailma või ainult selle isiku subjektiivset kogemust sellest
maailmast?
Eckhart Tolle: Kui sa elad
praeguse hetkega leppimises, siis midagi läbi sinu voolab duaalsuse maailma,
mis ei ole sellest maailmast.
Kim Eng: Kas see tegelikult muudab välist
maailma?
Eckhart Tolle: Sisemine ja väline
on lõppkokkuvõttes üks. Kui sa enam ei taju maailma hirmtavana - ei ole enam hirmu
ja kui hirmu ei ole, siis sa mõtled, räägid ja tegutsed erinevalt. Armastus ja
kaastunne kasvavad ja mõjutavad maailma. Isegi, kui leiad ennast konfliktses olukorras,
toimib rahu väljavool polaarsustele. Just siis peab miski muutuma. On mõned õpetajad ja õpetused, mis ütlevad,
et midagi ei muutu. See ei ole oluline. Midagi väga olulist muutub. See on
miski, mis särab läbi vormi, üle vormi, igavene sära voolab läbi vormi sellesse
vormide maailma.
Kim Eng: Kas on õige öelda, et see on sinu „vastureaktsiooni“ puudumine, sinupoolne
selle maailma vastandite aktsepteerimine, mis toob muutused sellesse, kuidas
vastandid avalduvad?
Eckhart Tolle: Jah. Vastupidine
jätkab toimimist, kuid see ei saa sinupoolset toidet. See, mida sa ütlesid, on
väga oluline: „vastureaktsiooni puudumine“ tähendab, et vastanditele ei anta
kütust. Mis tähendab, sa koged sageli vastandite kokkupõrget,
näiteks konfliktsituatsiooni. Mitte ükski isik ega olukord ei ole loodud „vaenlaseks“.
Kim Eng: Kas siis mitte reageerides vastandid
muutuvad nõrgemaks, selle asemel, et muutuda tugevamaks. JA võib-olla on see
viis, kuidas nad hakkavad lahustuma.
Eckhart Tolle: See on õige. Sel
viisil elamine on konfliktide maailma lõpu algus.
Üks youtube video, mida on raske leida http://www.youtube.com/watch?v=6V5ZCaUSXFk,
kus Kim Eng räägib enda ja Eckharti teemal.
Väike kokkuvõte
sellest: Oma suhetes Eckhartiga olen õppinud, et kõik minu ideed, mis mul olid
sellest, missugune peaks suhe olema, suhe välja nägema, ei olnud see. Mul võttis
kaua aega, et jälgida/vaadelda, aru saada. Mõnede aastate pärast sain aru, et
ma ei ole olnud tõelises suhtes. Olin olnud suhtes ideega oma peas – ideega, milline
peaks suhe olema. Ma ei kohtunud teisega, ma ei näinud teist nii nagu
iseennast, oma olemust, ehk siis teise olemust. Kuid mul olid kõik need ootused,
ideed, kujutlused selle nö suhte kohta.
Sa võid ainult näha
seda oma päevastes tegemistes, saada aru, et teadvus ja vaikus ei ole mõtted,
ideed. Ka suhe ei saa olla mõtetes, ideedes. Sisemine töö peab olema tehtud.
Tuleb minna intellekti taha ja avastada. See avastamine tuleb sinu seest,
sügavaimast teadmisest. Oh, ok – see mida ma näen, see mida ma teen – ma suhtlen
teise inimolevusega, nii teadvusega, nii vaikusega, kui ka egoga. Kui ma sellest aru sain ja see võttis mul kaua
aega, et aru saada. Me tuleme erinevatest kultuuridest. Eckhart Saksa
kultuuriruumist ja isegi, kui ma olen sündinud Kanadas, olen ma hiinlanna ja
mind on mõjutanud Hiina kultuur. Me kõik oleme teatud tingimustest mõjutatud.
Kõik see, et mina olen naine ja sina mees jne. See aeg, mil mina sündisin ja
see aastakümme, kus sündis Eckhart, kõik see toob endaga kaasa teatud ootused.
Esimest korda, kui ma senda tähele panin oli siis, kui me Eckhartiga olime koos
ja ma mõtlesin, et minu teha on kogu see söögitegemise protsess. Ja pärast
söömist see koristamine – see kõik oli minu tingitus. Ja, et tema ei teinud
midagi. Ning ma taipasin, et see olukord, kus ta sündis – Euroopas; Saksamaal
ja elades Hispaanias, tema ema ja kasuema tegid seda kõike ise. Nii, et
Eckhartile oli kerge võtta seda loomulikuna – nii see ongi, naine teeb süüa,
koristab. See on naiste asi. Ma muutusin rahutuks, Muudkui lõikusin neid
aedvilju, puhastasin ja mõtlesin: „No miks tema midagi ei tee, ta peaks midagi
tegema. Kas ma peaksin paluma. Ei ma ei pea paluma.“ Siis märkasin, et need on
kõik minu peas keerlevad mõtted ja ootused. Ma võiksin ju lihtsalt öelda, et ma
ei taha teha kogu seda söögitegemist. Ja ma ütlesingi. Eckhart ütles: „Oh, ok.
Sa ei pea süüa tegema. Me läheme välja sööma.“ Mina imestasin: „Oh – ok. Me
läheme välja.“ Sel ajal ma ei osanud kuidagi öelda, et lihtsalt aita mind. Ja
nii ma ütlesin, et ok, läheme välja sööma, kuna niikuinii mulle eriti ei
meeldinud süüa teha. Või vähemalt nii ma tol ajal arvasin. Niisiis, sõime
väljas ja tegime seda päris palju, kuna reisides sõime ju ka alati väljas. Aga ma hakkasin tundma ennast järjest rohkem
ebatervena. Ja kui me saime omale toreda elamise, kus oli nii ilus ja suur
köök, leidsin ennast järsku süüa tegemas. Ja mulle meeldis süüa teha, ma
nautisin seda. Me soovisime olla kodus. Kuid nii me jõudsime tagasi selle vana
stsenaariumi juurdeJ.
Kuid sel korral olin ma valmis ennast kohe väljendama. „Mulle meeldiks, kui ma
saaksin veidi abi!“ Eckhart ütles, et ok. Kuid mõned nädalad ja kuud möödusid. Ning
ma pidin alati seda praegust abi paluma. Panin tähele, et kuskil hakkab lugu jälle
keerlema: „Oh jumal küll, miks ma pean alati teda paluma, nagu oleks ta väike
laps. Väikesele lapsele tuleb ette
öelda, mida teha. Miks ta ei võiks oma abi pakkuda? Jne“. Vau – see oligi minu
ootus. Ma ootasin, et ta lihtsalt aitaks mind. Kuid, kui Eckhart on sündinud sellistes
tingimustes, kus oodati, et abi tuleb küsida, siis ma võin sellest aru saada ja
paluda tema abi. Kogu see mure ja
ängistus mõtteprotsessist seetõttu, et ma tahan, et ta käituks teisiti, kui ta
tegelikult on. Ja nii ma palusingi, kui oli vaja, tema abi ja ta ütles: ok.
Nii et suhtes on
sellised üldised asjad, igapäevaelu asjad. Palju küsitakse, et küll võib olla
suurepärane olla suhtes valgustatud inimesega. Ja võib öelda, et vaikuse
tasandil, on see absoluutselt suurepärane. Ma tunnen ennast nagu oleksin
saabunud koju. Vaikuses me ei pea ütlema ühtegi sõna, vaid ainult tundma –
vaikust. Kuid meil on ka igapäevaelu. Sa
vajad kedagi ja kui on suurepärane vaimne side, siis see on – vau, see on
suurepärane. Inimesed ei pruugi midagi teada vaimsetest asjadest, kuid nad
tunnetavad midagi, tunnevad armastust, sa tunned sidet ja mõtled, et tahaksid
selle inimesega koos elada. Siin ongi tööpõld. Tuleb jätta palju ruumi, et inimestel võiksid need tingitused olla. Kuna need tingitused, need lihtsalt on – meil kõigil
on. Kuid meie asi on olla teadlik sellest, milline see meie tingitus on,
millised on ootused. Ja siis ka seda, millised on selle teise inimese
tingimused.
Võttis hea mitu aastat
aega, Eckhart ei küsinud kunagi midagi. Aru sain ma millestki siis, kui me
ükskord olime Saksamaal. Läksin koos grupi inimestega õhtusöögile. Seal üks
naine küsis minult: „Kas sinu vesi ei ole hea?“ Ma ütlesin, et jah, see on hea.
Kuid siis üks minu sõber, kes on ka sakslane ja istus minu kõrval, ütles mulle:
„Tead, tegelikult ta palus sinult klaasi vett!“
Ma imestasin ja mõtlesin: „Oo! Aga ei, ta küsis kas vesi on hea.“ Sõber aga
ütles: „Ei, see on viis, kuidas me küsime. Me ei küsi otse.“ Ja siis ma
jahmusin: Oh jumal, Eckhart on minuga nii rääkinud aastaid. Ta on minult
küsinud vett ja ma isegi ei teadnud seda.“ Ja siis – „ok, ma sain aru.“ See
ongi üksteise tingituse õppimine. Nii, et kui meil on oma tingitus, ja ootused
ning ideed, milline peaks suhe olema, siis ka teisel inimesel on oma tingitus ja
ootused. See toimub nii kogu maailmas. Kõik need erinevad ideed. Näha ja
õppida, millised on need ideed, need ootused, need tingimused, see kultuur.
Just õppida, mitte nõuda. Lasta neil olla ja muutuda nagu sa ise seda teed. Ja kui
ma jõudsin hotelli tagasi ja rääkisin sellest Eckhartile, siis ta ütles: „Jah,
see on õige, nii see on.“ Ma arutlesin endamisi, et nüüd jah ma saan aru aga
mis võis tema arvata kõik need aastad, näiteks, et ma olen isekas vms. Kuid
Eckhart oli omakorda võimeline nägema seda tingitust ja andma ruumi. Andes
üksteisele seda ruumi – ruumi lihtsalt olla ja vaadata, õppida, kuulata, olla
tähelepanelik selles osas, kuidas me suhtleme. Ja on suurepärane, et meil on
need kaks kultuuri: saksa ja hiina oma. Mis on oma olemuselt kaks väga
vastandlikku kultuuri. Ja õppida neid tundma.
Kim ja mina räägime
sellest, kuidas lahustada seda, mida Eckhart nimetab “valukehaks“ –
kokkupressitud valu meie minevikust. See valukeha toimib Eckharti arvates
teatud isemajandava olendina ja Kim räägib, kuidas valukeha võib vahel vabaneda
läbi liikumise (Kimi töötuba „Presence Through Movement“) .
Kim Eng: Ma kasutan regulaarset istumismeditatsiooni – istudes padjaga
jalad ristatud põrandal – ja ma ei tea, mis juhtub. Ükskord, ma lihtsalt
istusin ja ma võisin tunda energiat enda sees. Mõtlesin – Ok, ma istun ennast
sellest läbi – istumismeditatsioonis sa lihtsalt lubad asjadel/olukorral olla. Ja ma ei suutnud. See lihtsalt pani mind
liikuma. Täht-tähelt võttes – see energia liigutas mind.
Miski ei peatanud seda.
Leidsin ennast istudes liigutamas – väga, väga aeglaselt. Peaaegu tundsin seda,
kui lahtikeerdumist. Seejärel,
järk-järgult, kui ma võtsin sisse istumismeditatsiooni poosi, peale 15 minutit
– vahel läks ainult 5 minutit - tõusis
see taas minus – see energia – ja ma tahan jälle liikuda. Varsti
olen oma jalgadel ja ma lihtsalt liigun selle energiaga. See energia liigutab
mind.
Ühel teisel korral
mediteerisin ja tegin jooga asanaid. See oli veel enne, kui ma teadsin, et see,
mida ma tegema hakkasin oli Yin jooga.
Energia hoidis mind teatud poosis kas 15, vahel isegi 20 minutit. See
lihtsalt hoidis mind teatud asendis. Ma sain aru, et see oli energia, mis vabanes
selle poosi ajal minu kehast – minu liigeste ja sidekoe vahelt. Sa võid
lihtsalt tunda energia vabanemist.
TS: Üks asjadest, mis
mind alati väga huvitanud on jooga
päritolu: tai chi ja qigong. Tuhanded
aastad tagasi, kuidas nad need teatud poosid ja asanad – no kuidas nad need
avastasid? Sinu jutu põhjal saan aru, et see ongi selline sinu enda intuitiivne
tee teatud pooside leidmiseks. Mida sinu
intuitsioon ütleb nende tehnikate päritolu kohta?
KE: Ma usun, et originaal tuleneb vaikusest. Ma ei usu, et need
on loonud meel. Põhjus, miks ma seda
arvan, et sama on juhtunud minuga. Mul ei olnud mingit ideed, kuidas teha tai
chi´d. Ma teadsin joogat – olen joogat varasemalt teinud – kuid ma ei teadnud
yin joogat. Usun, et see tuli vaikuse tasandilt ja vorm lihtsalt sündis – võib
ka öelda, et see loodi. Mida mina aru sain on see, et vau! kui see tõuseb pinnale
vaikusest, siis saab seda harjutust kasutada, et vaikusesse tagasi pöörduda.
See ongi see.
Jooga on ühendus
jumalikuga. See on jooga tähendus. Sama on tai chi´ga. See ühendab energiaga,
mis sina ise oled. Tehes neid harjutusi/asanaid, mis on sündinud vaikusest saad
naasta vaikusesse. Kuid kasutades neid poose lihtsalt võimlemisena või
füüsilise vormi täiustamiseks jääd ilma selle poosi sügavaimast olemusest –
algallikast.
Erinevusi tajud sa siis,
kui mõistad enda üle kohut. Sa võrdled ennast iseendaga. Näiteks, kui ma olen mingis
treening-grupis ja ütlen: „Oh, ma tegin seda eile paremini,“ või „Oh sa poiss,
2 nädalat tagasi sain ma paremad tulemused kui täna,“ või „see inimene seal on
ennast tõesti ületanud.“ Sinu meel on siin mõtlemises. Sa võid mõelda, mida
teha õhtusöögiks, või mis oli eile, või tulevikus, või mil iganes. On vaja
praeguses hetkes olemise tunnetust – nii praeguses, et kõik ruumis lahustub ja
sa oled üks oma hingamisega, üks oma kehas oleva energiaga ja aktsepteerid
seda, kus sa praegusel hetkel oled – kuna iga päev on erinev, kui sa seda
praktiseerid.
On nii palju asju, mis
võivad sel päeval juhtuda ja põhjustada kehas stressi, seega iga päev kulgeb
erinevalt. Ühel päeval oled sa võimeline puudutama oma varbaid ja järgmisel
päeval sa ei saa seda teha. Või me kahjustame ennast mingil moel. Olles kohal
praeguses hetkes tähendab aktsepteerimist – leppimist sellisel tasandil, et ei
soovi üldse midagi muuta. See on tõeline
aktsepteerimine – et sa soovid seda kogeda igavesti. Kuid miski ei ole igavene,
kõik vormid muutuvad. Nad on ebapüsivad, tulevad ja lähevad. Ole lihtsalt
sellega, mis parsjagu on – „Ok, täna suudan ma minna just niikaugele.“
Niisiis, ma olen mingis
asendis ja ma puhkan selles asendis ja luban praegusel hetkel oma kehal avaneda
ja aktsepteerin seda. Kui sa aktsepteerid, siis nagu algab avanemine kogu sinu
energiaväljas ja kehas ning see viib sind sügavamale. Sama toimub tai chi´ga.
On liigutused, millega sa võid laskuda kükki täiesti alla või sa liigutad ja
tunned valu õlgades ning ei saa edasi liikuda. Sel hetkel, just praegu, on mul õlgades valu.
Mõnedel parematel päevadel, saan oma käsi painutada väga laialt. Teistel
päevadel, ei saa. Sa pead sellega kaasa minema. Ütlema selle kohta lihtsalt
„Oh, see on ok“. Järgi praeguse hetke energiat ilma igasuguse jõu kasutamiseta.
Siin ei ole jõu kasutamist – ei tai chi´s, ei yin yoga´s. On lihtsalt olemise kergus ja
liikumine.
TS: Mind huvitab, kas
sul on mingi käima minemise poos – sageli inimestel võtab mõni asi palju rohkem
aega, näiteks stressi korral või päeva lõpus. KE: Mul on mitmeid selliseid, kuna mõnel päeval toimib üks ja see üks, mis töötas eile, järgmisel päeval enam ei toimi – proovime seega midagi muud. Esimesena ma proovin istumismeditatsiooni ja luban energial taas tõusta ja siis lihtsalt voolan selle energiaga kaasa. Mõnikord voolab see minust välja hääle kaudu. Ma liigun ja teen häält – mingit heli. Ma armastan mingitel põhjustel seda. Mõnikord kõlab see nagu põlisindiaani hüüd või miski, mis hüüab või õnnistab.
Kui aga leian, et ei
suuda istuda ja energiavoogu saada, ja see ei ole mina, kes liigub, ma ei suuda
rahuneda, siis ma hingan. Lasen ülearusel energial väljuda. Kasutan ka ühe
ninasõõrmega hingamist. Hingan ühe ninasõõrme kaudu sisse (hoides samal ajal
teist kinni) ja teise kaudu välja. See rahustab mu maha ja ma saan istuda ning
kontakteeruda vaikusega.
Energia, mis tõuseb on
samuti seotud vaikusega, ma tunnen seda ja tunnen ka, et see on puhas elu
energia – puhas eluvorm, mis tõuseb vaikusest. Vaikus on alati – arvestades
tema ulatuslikkust – midagi, mida võib nimetada tühjuseks. Siin on jätkuvalt
palju energiat ja potentsiaali, nii et mõlemad eksisteerivad. Nii yin, kui
yang. Mõlemad on olemas. Vorm ja vormitus. Tõuseb puhtaim elu vorm ja loovus
sünnib sellest. Ma usun, et see on seisund, milles maalikunstnikud maalivad ja
heliloojad loovad oma muusikat.
TS: Sinu kogemus valgustumisel, mida sina tunned ja tajud oma
sisemuses. On see midagi, mida peab pidevalt tuunima?
KE: Ma usun, et see,
mida koges Eckhart ja mida kogen mina, kui lähen läbi sügava
liikumismeditatsiooni – kohalolek läbi liikumise. See on elus. Sa lihtsalt
vibreerid sisemiselt. See ei ole ainult vibratsioon, vaid on ühendus. Mul on
aisting, nagu see käsi oleks selle lille pikendus, mis on omakorda sinu
pikendus, mis on omakorda selle ruumi pikendus. Midagi ei ole
üksteisest lahus – mitte miski. Ainult meel loob selle lahusoleku tunde, selle
jagunemise.
TS: Niisiis sisemine
olemus on väga elav ja vibreeriv ja teatud tuksuv/pulseeriv kogemus sinu jaoks? KE: Jah, jah.
TS: Ja kas sa saad -
KE: Ma soovin, et saaksin seda tunda kogu aeg (naerab). Kas ma
saan seda nö tuunida stressis olles? Ei. Ma pean minema ja istuma ning olema
kuskil vaikuses, et uuesti taastada kontakt. Kuid see on minu tegelikkus. Ma
olen jätkuvalt teel. Ärkamine ei juhtu enamiku inimeste jaoks ühe ööga, nagu
see toimus Eckhartiga. See on järk-järguline protsess. Kuidas ma seda teen? Ma lähen enda
sissepoole. Kuidas oleks seda parem kirjeldada? Ma pööran oma tähelepanu oma
kehale. Vahel ma isegi ei pööra esimesena tähelepanu hingamisele – paljud
inimesed mediteerides teevad just seda. Vahel ma teen seda, vahel on lihtsalt „Oh!“
Lihtsalt pöörad tähelepanu kehasse ja see on seal. Võib-olla sellepärast, et
olen seda teinud juba piisavalt kaua, et ära tunda. Ma tean juba, milline see
hetk on.
TS: Mulle meenub, sa rääkisid ükskord, et kui olid loomas „presence through movement“ ja yin jooga asendeid ning veetsid nii järjest enam aega, siis
sinu keha kattus lööbega ja mitte üks-kaks korda, vaid terve aasta!
KE: Jah, see on tõsi. Esimest korda, kui see juhtus, siis ma ei
saanud aru, milles on asi. Kõik, mida teadsin oli see, et ma ei saanud ennast
aidata. Kuid mediteerides lõpetasin alati poosiga. Seega ma ei saanud seda
lõpetada – see tähendab, et võinuks lõpetada, kui oleksin tahtnud – kuid olin
juba sellises staadiumis, et „Ei, ma lähen sellest läbi. Ma jätkan.“ Ja ma
jätkasin sellega ka lööbest läbi minemist.
TS: Oli see lööve kätel? Jalgadel? Tervel Kehal? KE: Igal pool..
TS: Suured punnid? Väiksed punnid?
KE: Mõnikord suured, mõnikord väikesed. Mõnikord vähe, mõnikord
hästi palju. Siis umbes kuu või paari
pärast ütlesin Eckhartile: „Tead mis? Ma teen neid poose ja lõpetan
meditatsiooniga ning iga kord seda tehes lõpetan lööbega.” Ja tema ütles:
„Hästi, hmm. Kas tead mida? Sa muutud järjest enam teadlikuks, ärkad järjest
enam ja võib-olla valukeha ei saa enam sinust nii palju kinni haarata.“ Niisiis
see on reaktsioon. See on valukeha energia.
Eckhart ütles:
„Võib-olla on see vabanev valukeha energia.“ Kui ta seda oli öelnud – mõnikord,
kui keegi sulle midagi ütleb, sa lihtsalt tead, et see on tõsi! Ja nüüd, kui ta
seda ütles, teadsin ma kohe, et see ongi see. Teadsin, et see on tõsi. Ja ma
lihtsalt jätkasin oma poosidega. Peale aastat probleem kadus.
Minu kogemus sellest –
ükskord, kui ma istusin meditatsioonis, hakkasin tundma valukeha ülesse tõusmist. Ma istusin selles energias –
valukeha energias – kuna sa võid seda tunda. Võid tunda ja mõnikord see
põhjustab valu. Valukehaks on
kokkusurutud emotsionaalsed haavad. Iga emotsioon ja mõte on energia. Ja nagu
me teame on energia – sarnane veega – näiteks keedame vett, see muutub auruks,
kuid on jätkuvalt vesi. Oleme mõtted ja emotsioonid endas kokku pressinud, kuna
konkreetsel hetkel me ei saanud nendega tegeleda. Neid hoitakse meie sees –
rakkudes, kehades, mälestustes, meeles. Ühesõnaga nad on meis varjul. Ja võivad
aktiveeruda. Nagu ütleb Eckhart: nad on meis vaikivas seisundis seni, kuni
keegi ütleb midagi või sinu enda taju tunneb midagi ja valukeha aktiveerub.
Kui see aktiveerus
minus, siis ma istun sellega maha, kuna mõtlen: „Ma kavatsen olla kohal koos sellega,“ – ja istun
mediteerides ja energiat tunnetades, see on nagu suur energiapall. Mediteerides vaatlen ma ka mõtteid, mis
tekivad – seda „lugu“, mis on selle kogetava valuga seotud. See, mida ma nägin
– see oleks nii nagu tuleks mingi mõte ja ma näen ennast seda mõtet uskuma
jäävat. Niipea, kui ma seda mõtet uskuma jään, selle mõtte energia haagib
ennast olemasoleva tunde energia külge.
Äkki saingi ma aru –
see on üks neist ahaa momentidest, kuna Eckhart räägib valukeha toitmisest –
kuidas ma valukeha toidan. Ma taipasin,
et ah see siis ongi see valukeha toitmine, millest Eckhart räägib. See oli nagu oma mõttega toitmine. Ma panin
selle enda sees kasvama. Sellest aru saades tekkiski moment, kus ma suutsin
mõtteid lihtsalt vaadata. Ma lubasin „lool“ endal omaette mängida, ilma et
lisanuks mingeid osi või uskumusi. “Mis mõtted need minu poolt tajutava
valukeha taga peituvad? Lihtsalt luba neil olla.“ Ma lihtsalt lubasin neil olla
ja nad lahustusid minu sees. Energia vajus kokku.
Mida mina näen - see olukord võtab sinu üle võimust, kuna
toimub looga, mõtetega, emotsiooniga
samastumine. Kui sa samastud sellega, siis ei ole vaikuse tunnetust. Sa
usud, et see oled sina ja sa reageerid sellest punktist. See valukeha
- see entiteet (Eckhart nimetab seda pigem entiteediks, kui olemuseks) –
mis tegelikult on ego vorm, on reageerimise aste. See reageerib nii, nagu tal
oleks omaenda meel. Ja see omakorda, kuna me toimime reageerimise tasandilt,
valu tasandilt – varjutab tegeliku
reaalsuse.
Kui meid on näiteks
lapsena ühe vanema poolt hüljatud ning me kasvame üles ja ei ole sellega
leppinud ja pole ka kedagi, kes oleks meid sellest üle aidanud vms, siis
hakkame märkama – et igas suhtes, mis meil on – oletame, et see oli isa, kes
lahkus – hakkame kartma, et isik, kellega oleme koos praegu, jätab meid
maha. See on nagu selle sama vana valu uuesti kogemine, kuna just nii me
maailma näeme. See on meie filter.
TS: Mida siis ette võtta, kui saad aru valukeha rünnakust või
oled selle sees?
KE: Kui sa oled selle
sees – oled ennast sinna kaotanud – siis oledki tõenäoliselt kaotanud. Seal ei
ole enam teadlikkust. Minuga on see kunagi varem meie suhtes juhtunud. Mul oli
valukeha rünnak. Eckhart püüdis aidata mul jääda praegusesse hetke, kuid ma ei
suutnud. Ma lihtsalt ei suutnud. Ja
Eckhart ütles, et sa pead nüüd endast auru välja laskma. Nii juhtuski.
Mitte keegi ei ole kogu
oma elu 100% valukeha mõju all. Meil on selguse hetki, mil me oleme sealt väljas.
Kui sa oled täielikult kadunud ja ei ole
mingit märkigi teadvusest, siis tuleb aur endast välja lasta. Kuid siis, kui
see on väljas ja sul hakkab teadvus tagasi tulema – siis on vaja veel ka endale
andestada.
Sageli tuleb tagasi
meel ja tuleb tagasi ego ning seda koos häbi, süütunde või muu taolisega.
Toimub midagi sarnast, et ego tuleb tagaukse kaudu sisse ja ütleb: „Oh vaata
nüüd, sa oled kõik ära rikkunud. Sa ei
ole üldse teadlik. See, mis sa teed on ebapiisav.“ Me peame olema ärksad ja
teadlikud sellest, et see on jälle meel. See on ego, kes tagauksest sisse
hiilib. Tule lihtsalt kehasse tagasi –
tule tagasi vaikusesse, tunneta energiakeha ja tee seda, mis aitab sul olla
rohkem kohal praeguses.
Kui sa ei ole sellesse
täielikult kadunud, siis sinus on veel veidi teadlikkust. Kui valukeha hakkab tõusma, oled sellest
teadlik. Mine meditatsiooni – sarnasesse, mida mina tegin ja lihtsalt vaatle
seda, uuri seda ja tunne seda.
Niisiis, see tuleb
üles. Kui sa nüüd sellele hetkele vastu seisad, siis see jääb püsima. Kui sa
suudad jätta endale ruumi ja lubad tundel olla, ilma reageerimata - ja mõtted
tulevad ilma nendega samastumata ja ilma neile reageerimata, teades, et see on
midagi, mis peab lihtsalt tulema ja minema või nagu film, mis kerib ise ennast
lõpuni. See on sarnane sellega, et hoiad tagasi heeliumiga täidetud õhupalle.
Sa hoiad neid all ja ühel päeval lihtsalt väsid neid hoidmast. Mingil hetkel hüppavad
lihtsalt käest. Või nagu popkorn – terad peavad hüppama, et paisuda. Ja ka meil
tuleb see vabastada, kuna meist enamiku jaoks ei toimu midagi üleöö. See on
protsess.
TS: Kuidas sa teed
vahet, kas tegemist on valukehaga või on see lihtsalt emotsioon, mis on
konkreetse olukorraga kaasas. See ei pea ju olema ilmtingimata valukeha, kui
kurvastad millegi kaotuse pärast või vihastad, et keegi sulle ette sõidab?
KE: Ei pea. Need on normaalsed emotsioonid, mida tuntakse
teatud olukordades. Tavaliselt, kui midagi juhtub, siis on ainult energia ja
emotsioon. Aga kui leiad ennast minemas mingi loo sisse nagu näiteks: „oh, ma
ei oleks tohtinud seda teha,“ või „See ei oleks tohtinud juhtuda.“ Siis toimib
„lugu“ ja selle energia ja emotsioon, mis kerib ja kerib ja kerib ning mässib
sind täiesti sisse. Siis on tegemist tõenäoliselt vana emotsionaalse haavaga.
Tavaliselt, kui sul on võimalik – kui sa oled kohal mingi uue asjaga –
emotsiooniga, mis on uus – siis ei ole mingit valukeha juures. Sa tuled sel
juhul kõige toime umbes 30 sekundi jooksul. Vahel mitte, vahel võtab veidi
kauem aega aga see tuleb üles, sa tunned seda, võid vaadelda seda, näha,
millele see osutab, mis on selle taga olev tarkus, mis sõnumi see sulle annab –
ja juba ta ongi läinud. Kuid, kui see aktiveerib midagi või sa oled üle
mõistuse vihane mingi väikese asja pärast, siis on selge, et aktiveerunud on
valukeha ja midagi väga vana.
TS: Sel ajal, kui sul
oli lööve ja kui see kadus. Kas sealtmaalt on toimunud mingi areng valukehaga
tegelemisel? Kuidas sa seda kirjeldad?
KE: Paar aastat tagasi
oleksin ma arvatavasti öelnud, et see lahustus ja lahustus lõplikult ning ei
tulnud enam tagasi. Kuid tasub meeles pidada midagi sarnast nagu ütles Ram
Dass: „Kui sa arvad, et oled valgustunud, mine ja ela mingi aeg koos oma
vanematega.“ Niisiis, kui sa arvad, et see on läinud, toob elu sulle midagi
aktiveerivat, et näidata, kas pole midagi mitte alles jäänud. Ja see on tegelikult
suur õnnistus, kui me oskame asju näha just selle nurga alt. Elu näitab sulle,
kus veel on midagi hoiul, kus nö sinu/ego entiteet olemas on. Lihtsalt näitab
sulle ja see on väga ilus. Midagi sarnast, et „Ok, tuleb veel tööd teha.“
Ja kas see tegelikult
ka töötab? Ma olen mõelnud, et kas see töötab või on see lihtsalt momendil
juhtuv? Ma ei ole seotud valukehaga kogu aeg, keegi ei ole. Kuid selle üles
tulles, saame me mõelda kas: “Ma tahan, et see oleks igaveseks läinud, ma ei
taha, et see enam kunagi üles tuleks,“ ja sel juhul sa ei ole tõeliselt
praeguses hetkes, kuna elad ikka veel minevikus ja elad ikka veel tulevikus.
Kui sa aga lihtsalt vaatad seda nii: „Oh, see on siin. OK, see on see, millega
mul tuleb tegeleda just praegu sel hetkel,“ siis on hästi ja sa liigud edasi.
See lahkub ja sa lähed oma päevaga edasi. Seejärel võivad mööduda nädalad ja
kuud ilma, et midagi üles tõuseks. Ja siis tuleb jälle. See on OK, järelikult
tulebki jälle.
Väljakutsed? Näiteks, ma pidin eelmisel aastal minema lühikeseks ajaks
tagasi tööle äritegevusse, kuna tegime teatud muudatusi. Kuigi ma võin seda teha, ei tee ma seda hästi.
Tema eemaldus ärist. [Ta
ütles,] “Mitte mingil juhul, ma ei saa seda teha. Ma ei taha seda teha.“ Sama
minuga – ma ei tahtnud seda teha, kuid vahel paneb elu sind olukordadesse, kus
kedagi teist ei ole ja sul tuleb seda teha.
Ja see aktiveeris minus
teatud asju lapsepõlvest, kuna siis, kui olin palju noorem —ma pidin töötama. Meil oli pereettevõte.
Olin sel ajal 12 aastane ja ma pidin tööd tegema. Selline oli minu elu. Et
mitte pikalt jutustada, märgin lihtsalt, et selle vana olukorraga seoses tuli
mitmeid asju üles. Sattudes tegema sarnast tööd, nagu kunagi meie pereäris,
sain teada, et „Vau, mul on siin veel asju üles kerkimas.“
On kerge lihtsalt
mediteerida või õpetada kohalolekut ja vaikust ja energiat aga siin on ikka
midagi enamat ja see on minu igapäevaelu. Praegu ma olen suuteline
praktiseerima vaikust ja valukeha vanade energiate lahustamist ning lihtsalt
selles olemist. See tuleb üles ja ma saan siis tal minna lasta, mis on lihtsalt
imeline võimalus. Kui seda olukorda ei oleks juhtunud, siis ma ei olekski
teadnud, et see kraam on alles, on olemas. Aga on ilmne, et miski hoidis mind
ikka tagasi. Olla täiesti vaba ja elada vabadena, mida me tõeliselt oleme, tuleb
meil täielikult lasta kõigel minna – absoluutselt kõigel. Meil ei ole seotud millegagi.
TS: Sa oled öelnud, et kui valukeha aktiveerub, siis selle
asemel, et öelda “Oh kirevase päralt, mul on ikka veel see näljane valukeha,” võiksime
hoopis öelda, “Oh, miski minus on praegu valmis laskma sel minna, kuna olen
sellest momendil teadlik.” Saaksime selle valukeha tulemise tagasi pöörata.
KE: Jah. Me saame selle tagasi pöörata. Me ei saa ka eales
loota, et see on läinud, kuna me lihtsalt ei tea seda. Me lihtsalt ei tea. Eckhart on sageli öelnud, et on palju
vaimseid õpetajaid, kuid vahel tuleb ego tagasi. Ta saab aru, et ka temaga võib
see juhtuda. Ta ei tea seda. Kuidas me saame seda teada? Kuidas saaksime teada,
kui tühjad me tegelikult oleme? Kuna sellel – nimetame seda tasandiks, kuigi
see ei ole tasand – teadvuse vaikuse tasandil – on tühjus ja selles tühjuses
võib elu luua mis tahes vormi, mida vaid soovib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar