On taas järjejutu aeg:). Ma juba olen kohanud sooviga raamat kohe otsast lõpuni läbi lugeda ja teada saada just lõpp - see viimane harjutus. Kuid keha uuenemine käib ikka läbi paljude etappide ja kiirustada ei tasu ...
KOLMAS PEATÜKK
Kogume energiat, saame
lahti üleliigsest kaalust
Iga ühiskonnas elava
inimese peamine probleem on selles, et tal pidevalt ei jätku energiat. Siin on
kaks olulist põhjust: esiteks – energia saamiseks on kanalid suletud; teine – raiskame
seda igasugu jama peale, ainult mitte sinna, kuhu vaja.
Ühest suurest meie
energia kulutajast: televiisorist ja meediast oleme vabad, sest oleme
eemaldanud (oleme ju metsas – eks ole?). Vaatame nüüd teist. Ja see on ebaõige
toitumine …
Kohe alguses ütlen, et
ei ole suuremat rumalust, kui hakata endale keelama kas magusat või rasvast või
küpsetatut või veel midagi. Kõigepealt vägistame organismi toppides sinna sisse
kõike tobedust ja siis istume dieeditama ehk jätame talle vajaliku
andmata.
Meie keha, just
nimelt, see kohmakas, tülikas, uimane keha, teab seal kuskil sügavas sisimas
väga täpselt, mida just tema vajab. Ja
ta saadab meile isegi signaale. Kuid me vaatame televiisorit, lobiseme telefoniga,
loeme ajalehte, tegeleme keelepeksuga – ühesõnaga liugleme kuskil pinnal, selle
asemel, et sissepoole minna. Parem on vaikuses. Parem on looduses. Ja kuulata …
Millest alustame?!
Kahjuks, nälgimisest. Kiiremaid mooduseid, mis paneksid keha mitte sosistama,
vaid karjuma, ei ole. Niisiis, kui olete suitsetamise maha jätnud, andke omale
vaba graafikuga päev. Seejärel 33 tundi nälga. Ja aega ei hakka arvestama
sellest ajast, mil te hommikul viimasena sõite, vaid sellest hetkest, mil
tühjendate soolestiku.
Kui te ei ole suitsetamist
maha jätnud, siis enne nälgimist tuleks palju juua. Vähemalt 2 liitrit. Parem,
kui veel rohkem. Ja seejärel 33 tundi – 33 piinarikast tundi iseendaga.
Kui te olete tundmatusse
hüppamise jäik vastane, teile ei meeldi suured eksperimendid ja ekstreemne
suunamuutus omaenese kehaga – siis võite minna pikemat teed pidi. Ja selleks
on: nädala jooksul süüa allpooltoodud süsteemi järgi.
Hommikul: puder
ükskõik millisest täisTERAviljast (mitte helvestatud). Parem keeta see veega ja
ilma suhkruta. Kuid muidugi ilma fanatismita – kui on tugevalt vastumeelne,
siis sööge nii nagu meeldib.
Lõuna: Ükskõik milline
toit, millega olete harjunud. Kasvõi liha, kasvõi seened, mis iganes. Kuid
sellises mahus nagu tavaliselt. Mitte rohkem!
Õhtu: tee, kompott, kissell,
mahl, või muu mittealkohoolne jook. Nagu kombeks öelda – õhtusöök anna
vaenlaseleJ.
Ja sellise toreda
menüüga tuleks nädal aega elada. Selle aja jooksul, uskuge mind, organismil on
piisavalt võimalusi valmistamaks teid ette minu fraasiks: „ Millest alustame?
Nälgimisest!“ See tähendab tuleme tagasi selle koha juurde, kus alustame 33
tunnist nälga ilma külmkapi ja pliidita.
Kas pidasite selle
katsumuse vastu?!!! No, mis siis ikka …. Läheme edasi ….
Võtke välja kogu söök, mis teil kaasas on. Kui
midagi ei ole, tuleb sõita turule-poodi ja osta väikeste koguste kaupa, kuid
kogu sortiment … mida vähegi võimalik osta on. Ja hakkate eksperimenteerima:
hammustate ühest asjast väikese tüki ja mälute aeglaselt. Mälute ja ei kugista
alla. Mälute ja mälute. Edasi on kolm varianti: 1) toit ISE sulab suus ja läheb
süljega alla; 2) toit peenestub selle määrani, et on võimalik ta alla neelata –
st on vaja väikesed jõupingutused; 3) on
tahtmine see, mis suus on, välja sülitada…
On selge, mis toimub
esimesel juhul – see toit on kehale väga vajalik; teisel juhul – võib süüa
väikestes kogustes ja kolmandal juhul – võiks loobuda.
Selle meetodi
miinuseks (ja samal ajal ka plussiks) on see, et mingi teatud aja jooksul
taastub kehas nii tasakaal ja sellist kontrolli on vaja läbi viia IGA KUU või
kuu aja pärast küsib keha teisi toiduaineid.
Järele kontrollitud.
Niipea, kui lubate oma
kehal ette öelda, mida ta soovib mingil ajahetkel, siis te lakkate raiskamast
energiat toidu ümbertöötlemiseks, et „saada“ ebavajalikest toitainetest kätte
vajalikud ained.
Järgmine samm on
väljast vaadatuna lihtne, kuid paljudele sisemiselt väga raske. Lähete peegli
juurde, vaatate ennast ja ütlete: „Ma armastan oma keha“. Ütlete kuuldavalt. Ja
usute seda. Võite mitte kahelda: teie
keha, ükskõik kui paks, rasvunud või kõhnunud, kondine ta ka ei oleks – on see
ideaalne teatud kindlate ülesannete täitmiseks just sel praegusel hetkel. SEL
PRAEGUSEL HETKEL on keha teile vajalik just sellisena nagu ta on. Hakkate oma
keha armastama praegu ja sel juhul võib ta muutuda ja transformeeruda teie
soovi kohaselt tulevikus. Leppige endaga, võtke ennast omaks. Ja siis laske
käiku kavatsus – eesmärk, millisena teda soovite keha näha … Küll näete, õige toitumise korral (siis kui
keha ise otsustab, mida ja kuna süüa), läheb keha ideaalsesse seisundisse paari-kolme
kuu jooksul.
…Veel üks asi toidu kohta! Ma kirjutasin
juba, et taigas olles oli mul söömisega väga raske olukord. Vähe sellest, et
mäluda polnud millegagi, ei olnud ka mäluda midagi! Paljuski päästis mind ootamatud
leid. Jälgede järgi märkasin, et ühe teatud kindla koha peal – paari kilomeetri
kaugusel minu hütist – käib karu. Mul ei oleks kunagi elus olnud julgust elusa
karu järel käia ja teda passida, kuid ühel korral nägin ma järgmist pilti: päntjalg seisab jões, võtab midagi põhjast ja
sööb. Kui ta ära läks, läksin ja uurisin selle paiga läbi. Kilomeetri jagu
mööda jõge üles, seisid kaldal seedrid. Tuul raputas valminud käbid alla jõkke,
kus need põhja vajusid. Kohe mesikäpa söögilaua juures oli barjäär, mille taga
auk. Ja sinna auku need mahalangenud seedrikäbid kukkusidki. Ronida oma nõrgestunud organismiga iga kord jäisesse
vette, oli mulle liiast. Õnneks oli minu
hütis ämber ja nöör ning nagu vanamees võrguga saatsin ämbri vette, ootasin,
kuni see vajub ja tõmbasin saagiga välja. Ma püüdsin pähkleid! Nii, et kuu aja
jooksul koosnes minu menüü peamiselt seedripähklitest.
Mäletades hästi
seda, kuidas minu vanaisa tegi seedripähklitest omale ravinastoikat (ta võttis
koorega pähklid ja valas piiritusega üle. Mingi aja pärast omandas piiritus
konjaki värvuse – samal ajal osutusid pähklikoored seest tühjaks. Minu jaoks
oli see üks lapsepõlve võlutrikk), sellega ravis ta paljusid haigusi ja võib-olla
seega mängisid ka seedripähklid väikest rolli minu hammaste taastumises.
Kuid, ma olen
teemast kõrvale läinud! Tahan veel kord südamele panna raamatu aegsalt ja
tähelepanuga lugemist. Kui te ei ole suitsetamist maha jätnud ega kaalust
vabanenud aga kavatsete edasi lugeda, siis ma ütlen teile – lõpetage! See on
mõttetu. Kui teil ei ole kaht olulist omadust: kannatlikust (et peatuda iga
peatüki järel) ja tahtejõudu (et vabaneda kahjulikest harjumustest või liigsest
kaalust), siis teil ei ole mõtet raisata aega ka uute hammaste kasvatamisele. Usk,
tahe ja kannatlikkus – on selle protsessi edukuse alus.
Tuleme tagasi kööki. Täna
on terve päev minu laual seisnud taldrik kuivatatud aprikooside, mõned
pähklite, rosinate, õunade, pirnide, tumedate ploomidega … Alati mõned
taldrikud nende delikatesside väikeste portsjonitega. Ja päeva jooksul ma alateadlikult panen suhu
ühe või teise magusa pala. Nii imelik kui see ka ei ole, osaliselt asendab selline
söömine mulle lõunasöögi, kuid ometi ma tunnen palju enam energiat, kui
varasematel aegadel. Olen hakanud vähem sööma, vähem magama.
Selleks, et veel
täpsemalt aru saada, kuhu meie energia kaob, tuleb teil ennast käsile võtta ja
lugeda järgnevat:
NELJAS PEATÜKK
Õpime kuulama oma
keha
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar