Mõtisklusi Imede radadelt...

Psühhiaater D. Hawkins ja Eckhart Tolle on kirjutanud/tsiteerinud sageli "A Course in Miracles". 

Raamatu nö  autor Helen Cohn Schucman (14. juuli 1909 – 09. veebruar, 1981) kliiniline psühholoog. Ta oli meditsiinilise psühholoogia professor Columbia Ülikoolis (1958-1976). Schucman ongi tuntud, kui inimene, kes koos oma kollegi William Thetford abiga pani kirja raamatu A Course in Miracles. Raamatu dikteeris talle tema sisemine hääl, mille ta identifitseeris Jeesuse omana. Tema roll   „kirjutajana“ sai teatavaks alles peale tema surma.  Raamat kirjutati sisemise hääle dikteerimisel üles aastatel 1965-1972

Raamatu juurde kuulub töövihik, mida on paljudes keeltes võimalik lugeda siit http://acim.org/workbook_lesson_intro.html. Töövihiku eesmärgiks on treenida sinu meelt süstemaatiliselt, et tekiks erinev tajumine kõigest ja kõigist siin maailmas. 

Harjutused on väga lihtsad.

Need ei nõua eriti palju aega ja ei ole oluline ka koht, kus sa neid teed. Nad ei vaja ettevalmistumist. Kursuse läbimise periood on 1 aasta. Harjutused on nummerdatud 1-365. Palun ärge võtke päevas rohkem kui ühte ülesannet.    

Mõningaid Töövihiku ideesid on sul raske uskuda ja mõned neist võivad tunduda jahmatavad. See ei oma tähtsust. Sul palutakse neid ideesid lihtsalt kohaldada vastavalt ülesandele. Sa ei pea neile andma hinnangut. Ainult palutakse neid kasutada. 

Pea meeles ainult seda; sa ei pea nendesse ideedesse uskuma ega neid ka vaimustusega tervitama. Mõned neist võivad esile kutsuda tugeva vastuseisu. Mitte miski aga ei oma tähtsust ega ei vähenda ka nende mõju. Kuid mis iganes tundeid need harjutused ka ei tekitaks – kasuta neid kõiki. Midagi enamat ei nõuta.

Algus on väga lihtne, näiteks  algab esimene harjutus nii:

Mitte miski, mida ma näen siin toas (sellel tänaval, siit aknast, selles kohas), ei tähenda midagi.

Nüüd vaata aeglaselt enda ümber ja praktiseeri seda ideed just nimelt kõigele, mida sa näed:

See laud ei tähenda midagi.
See tool ei tähenda midagi.
See käsi ei tähenda midagi.
See jalg ei tähenda midagi. 
See pastakas ei tähenda midagi.

Siis vaata kaugemale oma vahetust alast ja rakenda ideed suuremas raadiuses:

See uks ei tähenda midagi.
See keha ei tähenda midagi.
See lamp ei tähenda midagi.
See silt ei tähenda midagi.
See vari ei tähenda midagi.

Harjutused muutuvad edaspidi järjest intensiivsemaks. Ma toon mõned tsiteeringud, mis mulle mõtlemisainet andsid:

Kui ma ennast kaitsen, siis mind rünnatakse.

Kes poleks ennast kaitsnud mõeldes, et teda võidakse rünnata ja et see rünnak on tõeline ja et enesekaitse suudab sind päästa? Ja siin peitubki kaitse lühinägelikkus; see annab illusioonile täieliku reaalsuse ja seega püüab neid käsitleda tegelikkusena.  Illusioonile lisandub illusioon ja nii järjest edasi, kuni vea parandamine on muutunud väga keeruliseks. Ja seda sa teedki, kui püüad planeerida tulevikku, aktiveerida minevikku või muuta praegust selliseks, nagu ihaldad. 

Sa lähtud uskumusest, et pead ennast kaitsma selle eest, mis toimub, kuna see olukord sisaldab endas midagi sind ähvardavat. Hirmu tunne on sisemise nõrkuse tunnistamine; uskumus, et on olemas hädaoht, millel on võim kutsuda sinus esile vajadus alustada vastava kaitsega.  Kogu maailm baseerubki sellel rumalal uskumusel. Ja kõik tema struktuurid, kõik tema mõtted ja kahtlused, tema karistused ja raskerelvastus, tema seaduslikud definitsioonid ja kodeeringud, tema eetika ja juhid ja tema jumalad – kõik nad püüavad sinus säilitada seda ohu ehk hirmutunnet. Mitte keegi ei kõnni maailmas raudrüüs ilma, et tema süda ei oleks täis silmatorkavat hirmu.  

Kaitse on hirmu tekitav. See on hirmu juurestik, iga tehtava kaitseaktsiooniga hirm kasvab. Sa arvad, et see pakub turvalisust. Kuid see vaid muudab hirmu tegelikkuseks ja õigustab terrorit. Kas ei tundu sulle kummaline, et pole aega peatuda ja endalt küsida – kui sa oma plaane nii hoolikalt läbi töötad ja muudad oma raudrüü veel tihkemaks – keda sa kaitsed, mille eest sa ennast kaitsed ja kuidas? 

Vaatame kõigepealt seda, mida sa kaitsed. See peaks olema midagi väga nõrka ja kergesti haavatavat.  See peab olema midagi, mis on kergeks saagiks, ei ole võimeline enda eest seisma ja vajab sinu kaitset. Kas mitte keha ei ole see, mis vajab pidevat hoolitsust ja jälgimist, sügavat muretsemist ja lakkamatut turvamist? Mis siis, kui keha jääb seisma ja ei suuda vapra rüütlina teenida Jumala Last? 

Kuid see ei ole keha, kes kardab ja ei ole ka hirmu ennast.  Ei ole mingeid muid vajadusi peale nende, mida sa ise oled määranud. Ei ole vajadust ülimalt keerukate struktuuride ega tervendava tableti järele, ega mingit vajadust hoolitsemise ning muretsemise järele.   Kaitsta oma elu või jagada kingitusi, et muuta see kauniks või ehitada müürid, et muuta seda turvaliseks või ütled sa endale, et muidu avad oma kodu varastele, kaduvusele ja lagunemisele ja seega tuleks kõike valvata terve oma elu. 

Kas see pilt pole mitte hirmutav? Kas sa saad olla rahus sellise oma kodu kontseptsiooniga?  Millega on õnnistatud sinu keha, et ta suudab sind teenida kõiges välja arvatud sinu uskumuste vastu? See on sinu meel, mis on andnud kehale kõik need funktsioonid, mida sa temas näed ja asetanud keha väärtuse kaugelt üle peotäie põrmu ja vee. Kes hakkaks kaitsma midagi sellisena mõistetavat asja? …

Keha ei vaja mingit kaitset. Seda ei ole võimalik kunagi rõhutada liiga palju. Keha saab olema tugev ja terve, kui meel ei kuritarvita teda sellega, et paneb talle rolle, mida ta ei suuda täita, kasutab teda väljapool tema kasutusala või seab eesmärke, mida ei ole võimalik saavutada. Sellised püüded, kuigi naeruväärsed, on sügavalt juurdunud ning on paljude teie hullunud rünnakute allikaks. 

„Mina“, mis vajab kaitset ei ole tõeline. Keha, kasutu ja kaitset mittevajav, vajab tajumist sinust sõltumatu osana ning on siis terve tööriistana, mille kaudu meel saab opereerida seni, kuni kasutusaeg on läbi. Kes tahaks hoida seda, kui ta ei ole enam kasulik?

Kaitse oma keha ja sind ründab meel. Sa oled näinud kehas vigu, nõrkusi, piiratust ja puudujääke ning mõtled, et päästa on vaja keha. Sa ei näe meelt eraldiseisvana keha seisunditest. Ja sa arvad, et kehast oleneb kogu see valu, mis tuleneb tegelikult limiteeritud ja nõrgast ning ennast teistest meeltest ja sisemisest Allikast lahusoleva meele kontseptsioonist.

Need mõtted vajavad tervendamist ja kui nad on korrigeeritud ning asendatud tõega, siis keha vastab tervisega. See on ainus ja tõeline keha kaitse. Kuid kuskohast otsid kaitset sina? Sa pakud talle sellist liiki kaitset, mis ei aita teda üldse, kuid ometi lisab meelele stressi. Sa ei tervene ja eemaldud ka lootusest terveneda, kuna loodad näha seda valest kohast.  

Tervenenud meel on vabanenud uskumusest, et ta peab planeerima - kuna ta ei tea, milline tulem on parim, kuidas seda parimat saavutada või kuidas tunda ära probleemi tegelik olemus, mille jaoks plaani tehakse. Seega on selline planeerimine keha valesti kasutamine. Kui seda aktsepteeritakse tõena, siis meel terveneb ja keha järgneb talle. 

Kui ebaterve meel orjastab keha oma plaanide jaoks, siis keha jääb haigeks, et ennast kaitsta. Selles plaanis on tervis tagatud. 

Planeerimist ei tunta tavaliselt kaitsena ära… 

Haigus on kaitse tõe eest

Mitte keegi ei saa tervendada  seni, kuni ta mõistab, mis eesmärki haigus näib teenivat. Sest siis ta mõistab samuti, et sel eesmärgil pole tähendust. Olles põhjuseta ja ilma mingigi tähendusliku kavatsusega, ei saa see üldse olemas olla. Kui sellest on aru saadud, on tervenemine automaatne.  

Haigus ei ole õnnetusjuhtum. Nagu kõik kaitsed, on seegi hullumeelne vahend enesepetmiseks. Ja nagu kõigi ülejäänute puhul, on selle eesmärk peita reaalsust, rünnata seda, muuta seda, teha seda kohatuks, moonutada seda või kahandada seda väikeseks üksikute osade hunnikuks. Kõikide kaitsete eesmärk on hoida tõde mitte terviklikuna. Osasid nähakse, nagu iga neist oleks terviklik iseeneses.

Haigus on otsus. See ei ole mingi asi, mis juhtub sinuga kogemata ja teeb sind nõrgaks ning toob sulle kannatusi.  See on valik, mida sa oled teinud; plaan, mida sa oled koostanud juhuks, kui tõde ootamatult ilmub sinu segaduses meelde ja sinu maailm tundub olevat varisemise ja kokkukukkumise äärel.   Nüüd oled sa haige ja tõde saab kaduda ning ei ähvarda enam sinu tegemisi. 

Kuidas võiks üks haigus olla edukas sinu eest tõe varjamises?  Kuna see tõestab, et keha ei ole sinust eraldiseisev ja sa pead seega olema eraldatud tõest. Sa kannatad valu, kuna keha kannatab ja selles valus tundub sulle, et oled kehaga üks.  Ja nii säilib sinu „tõeline“ identiteet ja see võõras, kummituslik mõte, et sa oled midagi enamat, midagi rohkem kui peotäis põrmu – surutakse maha ja see vaikib.  Nagu näed võib see peotäis põrmu panna sind kannatama, väänata sinu jäsemeid ja panna seisma sinu südame, käskida sul surra ja lakata olemast. 

Seega on keha tugevam tõest, mis palub sul elada, kuid ei saa ületada sinu valikut surra.  Ja seega on keha tugevam kui igavene elu, Taevas haledam kui põrgu ja Jumala lunastuse plaan oma Lapsele on opositsioonis otsusega, mis on tugevam, kui Tema Tahe. Tema Laps on põrm, Isa ebatäiuslik ja kaos istub triumfeerivalt Tema troonil. 

Selline on täpselt sinu enesekaitse plaan. Ja sa usud, et Taevas väriseb nendest hullumeelsetest rünnakutest, Jumalat, kes on pimedaks tehtud sinu illusioonide poolt, tõde, mis pöördub valeks ja  kogu universum on orjastatud sinu enesekaitse poolt. Kes veel usub illusioone peale selle, kes need on loonud? Kes teine saaks neid näha ja reageerida neile, nagu need oleksid tõde?

Jumal teab, et mitte ükski sinu plaan ei saa muuta Tema Tahet.  Universum järgib jätkuvalt neid hoomamatuid seadusi, mida sa arvasid end suutvat valitseda.  Ja Taevas ei allu põrgule ega elu surmale. Sa võid valida arvamise, et sured või et kannatad haiguse käes või väänad tõde ükskõik mil moel. See, mis on loodud on kõigest sellest eraldi. Kaitsemehhanismid on plaanid, mis püüavad alistada seda, mida ei ole võimalik rünnata. Mis on muutumatu, seda ei saa muuta. Ja seda, mis on täiesti patuta ei ole võimalik patuks muuta. 

See ongi lihtne tõde.  See ei ole üleskutse sunniviisilisele meeldimisele või triumfile. See ei ole käsk kuuletuda ega püüd tõestada, kui hale ja viljatu on püüe planeerida kaitset. Tõde soovib anda sulle õnnelikkuse, see ongi tema ülesanne. Võibolla ta lihtsalt ohkab vaikselt, kui sa lükkad tagasi tema kingitused, sest ta teab absoluutse kindlusega, et Jumala tahe tuleb sul vastu võtta. 

Just see asjaolu näitab, et aeg on illusioon.  Sest just ajas mõtled sa, et see, mida Jumal on sulle praegu andnud ei ole tõde nii nagu see peaks olema. Jumala Mõtted on ajast eraldiseisvad. Sest aeg on teine mõttetu kaitse tõe vastu. Aga mida Tema tahab on siin ja sina jääd selliseks nagu Tema on sind loonud. 

Tõel on jõud, mis on kaugelt üle igasugusest kaitsemehhanismist. Mitte ükski illusioon ei säili, kui siseneb tõde.  Ja tõde siseneb igasse meelde, kui see paneb maha oma relvad ja lõpetab selle rumala mängu. Ja see on leitav igas ajahetkes; täna, kui sa otsustad tervitada tõde.  

Eesti keeles on alustatud töövihiku tõlget siin http://imedekursus.onepagefree.com/?id=5581&onepagefree=f7c6b147d5e2cd3e09a89c86afa9775d, kuid see tundub olevat jäänud pooleli ning mulle tundub ka tõlge veidi kehvapoolne (mõnes kohas). Ma soovitan siiski inglise varianti (kui kuski interneti sügavustes ei ole juba paremat tõlget.

Eesti keeles on ka tsitaatide raamat Mõtisklusi Imede radadelt 
Valimik innustavaid tsitaate. https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?163301. See on igal pool läbi müüdud ja ma ei leidnud ei Viljandi ega Karksi-Nuia raamatukogust...

 


Kui sa leidsid, et see blogi on sulle andnud teadlikkust, ideid, inspiratsiooni - toeta Päikesetoidu kirja- ja tõlketöid MTÜ Vastutustundega Vanemate Liit   EE041010220203927226