Tervik ja puudujäägis üksikained - prof Colin Campbell

Allpool kaldkirjas katkend Prof. T. Colin Campbell raamatust „WHOLE“ lk 73-74 „Catching a ball“

„Tundub jah, et keha teeb väga palju ja keerulist tööd. Kuid selleks keha ongi loodud. See on see, mida ta teeb kõige paremini. Keha ei vaja mingit vahelesegamist oma tööle.

Vaadelgem sellist lihtsat tegevust nagu pallipüüdmine. Keegi viskab sulle palli ja sina püüad selle kinni. On sul aimu, kui komplitseeritud see protsess tegelikult on? Esiteks peavad sinu silmad märkama objekti, identifitseerima selle pallina. Just pallina, mitte aga vaablaste sülemina või bensiinikanistrina. Seejärel hakkavad sinu silmad, mis töötavad nagu binokkel, saatma tohutut hulka informatsiooni sinu ajju, et aidata kindlaks määrata palli kiirus ja suurus. Isegi, kui sa oled gümnaasiumi matemaatikas (geomeetrias) läbi kukkunud, oskab sinu aju kalkuleerida paraboolselt. Isegi, kui sa oled põmmpea füüsikas, arvestab sinu aju välja palli massi, kiirenduse ja raskusjõu. Samal ajal, kui aju kogu seda infot töötleb, suhtleb ta veel närvidega, et kontrollida sinu käsivart ja peopesa, tasakaalustab vajadusele sinu selja, kaela ja jalalihased ning ka parasümpaatilise närvisüsteemi, mille kaudu on võib-olla vajalik keha maha rahustada peale esialgset pilgu tunnet, et on saabumas mingi lendkeha.

Sinu keha on ülimalt hämmastav tulemaks toime kogu selle müriaadi sisendite ja väljunditega, mida kõike orkestreeritakse täiuslikult ajastatuna: sinu käed tõusevad ja peopesad haaravad pallist kinni. Kuid kujutage ette, kui tuleb keegi ja nõuab, et enne, kui sa saad palli püüda õigesti,  pead selgeks õppima kogu matemaatika ja füüsika. Mõõtma ja kalkuleerima kiirendust, parabooli, tuule kiirust jpm. Kooli õppekava ümber „pallipüüdmise“ kasvab; õpetajad hakkavad vaidlema, milline meetod on parim. Umbes 1% õpilastest suudavad hiilata selle metoodikaga ja ülejäänud käivad platsil ringi pallirahe all ning ei suudaks  parimagi tahtmise juures püüda kinni ühtegi palli.

Mil iganes me satume kokku kultuuriga, kus igaüks suudab kinni püüda, uurivad meie teadlased nende füsioloogiat. Saadud materjale kasutatakse pallide ja tegevuspoliitika väljatöötamiseks sihiga püüda paremini…

Keskendumine üksikutele toitainetele, nende üksikomadustele, nende sisaldusele toidus, nende kogusele kudedes ja nende bioloogilistele mehhanismidele, on sama, mis kasutada matemaatika ja füüsikaõpikut pallipüüdmisel. See ei ole loomulik tee ja see teeb toitumise palju keerulisemaks, kui vaja. Meie kehal on juba kasutada loendamatuid mehhanisme, mis on paigutatud kõikjale seedimise, imendumise, transpordi ja muudele metaboolsetele radadele – ei vajata mingit andmebaasi konsultatsiooni. Ja seni, kuni me vaatleme toitumist üksikaine seisukohast, jääb arusaamine toitumisest ja heast tervisest meile kättesaamatuks.“

Campbell on terviku poolt toitumises. Ja tervik toimib sarnaselt igal pool mujal. Kuidas ma näen täpselt sama toimuvat koolis. 

Laps elab kodus ja kogukonnas ELU: magab, tõuseb, kõnnib, jookseb, mängib, käib poes, külas, teatris, festivalidel, näitustel, sünnipäevadel, matkadel, reisidel, loeb, sööb, peseb, ujub, vaatleb oma vanemaid tööl-puhkehetkel ja lööb ise kaasa (seda nimetatakse hirmu poolt mittesotsialiseerumiseks).

Köögis süüa tehes (ja seda nii tavatoidu, kui ka toore toidu puhul) kasutab ema automaatselt: väga keerulist biokeemiat, füüsikat, matemaatikat, erinevate viljade geograafia, botaanika, bioloogia, zoloogia jpm. Kuid millegipärast ei ole emal köögis matemaatika-füüsika-keemiaõpikuid, vaid hoopis kokaraamatud ja üsna palju maitseaineid, toiduaineid. Kui sa oled õunapuu all, siis selle oksal valmivas õunas näed sa aasta jooksul kogumit geograafiast ja botaanikast, biololoogiast ja keemiast, füüsikast ja matemaatikast jne. Autosõit, rongisõit, buss ja tramm, tualetis käimine, rääkimine ja kogu tervikelu elamine sisaldab pidevalt ja alaliselt omavahel tugevalt läbipõimununa neid aineid, mida koolis püütaks õpetada eraldi. Maasikapeenralt maasika noppimine ja selle ära söömine – see on hetk elust, mida sa oskad. Koolis õpid sa seda erinevatest õpikutest, erineval ajal. Matemaatikas saad näiteks sellise ülesande:

 

Ja laps ega ka sina ei saa aru, et tegemist on maasika noppimise ja suhu panemise protsessiga. Matemaatika ainena on elu lahutamine üksikosadeks. Keemia on fragment sellest maasika söömisest. Me räägime koolis integreerumisest. Püütakse aineid omavahel integreerida – siduda üksteisega. Kuid see protsess ei saa kunagi olla täielik. Miks? Sest sel juhul me peaksime tunnis noppima maasikat, tegema süüa, mikserdama smuutit, küpsetama, palli mängima, nutma ja naerma, magama ja ärkama, jooksma ja kukkuma. Aga see on elu ise, mida me oma lapsed kooli õppima saadame. Ja sestap tulevad koolipingist enamjaolt inimesed, kes oskavad joosta ja hüpata, kooki teha ja süüa, tantsida ja naerda – kui nad ei oska keemiat ja füüsikat, matemaatikat ja botaanikat. Elu fragmentidena ei ole võimalik selgeks teha. Ja kui koolist tuleb välja fragmentaarne geenius st ained on kõik hindega suurepärane, siis väga sageli ei oska need inimesed joosta ja hüpata, palli püüda ja küpsetada, matkata ega eksinuna metsast välja tulla. Sest nad võtavad palliplatsile õpikud kaasa ja üritavad eelnevalt paigutada valemeid pallipüüdmise protsessi. Üksikaineid kokku kogudes ei ole võimalik seda kokku tervikut. Ükskõik kui palju ei oleks sul inimese tükikesi - inimest sa kokku panna ei suuda - elavat inimest. Ka mitte putukat, õuna ega koera. Sa võid istutada seemne, mille sa oled saanud looduselt. Aga apteegist või tervisepoest saadud pulbrist-pillist-tilgast ei teki tervikut.

Õun on see tervik, millest me püüame välja sünteesida vitamiinid, mineraalid, superfoodid, jõupulbrid, tervisejahud – kõik puha looduslik värkJ. Me tahame enam – rohkem. Rohkem tervist. Mida rohkem tervist seda rohkem selle vastandpoolt. Ära lõhu seda, mida loodus pole lõhkunud. Ei ole vaja toredast tervikust välja sünteesida „naturaalset“ toiduLISANDIT. Hoolimata sellest, et lisandeid ja tervisepulbreid on palju - on tervikus sadu kordi enam.

Õunaaed on see tervik, värvide gamma - pere- ja kogukond ehk elu ise – millest me lõigume välja üksikprotsessid, nimetame need aineteks: geograafia, matemaatika, keemia, bioloogia, füüsika, astronoomia, kunstiõpetus jne ning saadame lapsed kooli õppima tundma elu??? Aukiri ja medal tuleks anda igale lapsele kes üksikainetest aru ei saa – ehk ei saa aru lõhutud tervikust. Laps oskab juba elada – väga hästi.  Lase lapsel elada terviklikku elu - see sisaldab sadu aineid ja ainete kombinatsioone, mõõtmatult enam võimalusi, kui ühe kooli ja ka kõige parema kooli ainekava.