Toidu gastronoomia ja meie meeled vol. 2

Toidu gastronoomia teema all kirjutan Hongkongi Ülikooli kursuse "The Science of Gastronomy" loengutest ja avastustest. Esimest osa saab lugeda siit - Toidu gastronoomia ja meie meeled vol 1
Lektoriks Hongkongi Ülikooli (Hongkong University of Science and Technology) professor King Lau Show

Kõik meeled komplektis peavad toidu nö heaks kiitma ja alles siis saame me kiirelt küllastuse. Ja kui me muudame oma toitumist, siis peame arvestama selle eelneva komplektiga – me ei tohiks keha kiirustada ega arvata, et uus ja loomulikum toit meile ei sobi. Me oleme lihtsalt harjunud teatud värvide, lõhnade, maitsetega.

Toidu valikut mõjutavad tegurid:

Meeleolu

Toidu nimi

Keskkond

Hedooniline (meeldib-ei meeldi) reaktsioon lõhnale-maitsele

Serveering-valgus

MIKS ME TOITU VAJAME?

1.     Toitainete vajadus

2.     Energia vajadus kasvuks

Ma olen näljane

Mulle meeldib süüa

Mõnikord süües saame aru, et tegelikult me ei söö toitainete pärast. Me sööme, kuna see meeldib meile ja siin võiks kasutada ka mõistet sõltuvus. Iha teatud toidu järele - kuidas on see seotud toitainetega? Üks prantsuse keemik märkis, et kui me teame, et kogu toit on moodustatud toitainetest, vitamiinidest, mineraalidest, jms, siis miks me ei võiks võtta pille? Sellega me ju rahuldaksime oma bioloogilise vajaduse. Ometi saame aru, et me ei söö toitu ainult toitainete või energia pärast, me tahame veel midagi. Mis see veel midagi on?

  

Teame, et inimene on elusolend. Meil on palju väga keerukaid meeleelundeid. On kõrvad, me võime kuulda väga spetsiifilisi helivõnkeid. Meil on silmad, me näeme erinevaid värve. Meil on keel ja nina ning nii tunneme maitset ja lõhna. Me saame tajuda maailma meie ümber.  Milleks meil seda kõike vaja on? Kuna me tahame maailma tajuda ja toit ilmselgelt on üks osa maailmanägemisest. Seega on meil vaja, et kõik meie meeled oleksid stimuleeritud. Ja kui need on stimuleeritud, siis me tunneme rahuldust. Siit võibki tuua välja ka iha toidu järele. Seda võib vaadelda ka teatud astme sõltuvusena. Kuid see ei ole võrdne nö suureneva toidukoguse söömisega. See ei tähenda lihtsalt seda, et sööte enam. Iha toidu järele hõlmab endast kahte aspekti. Meil on väga tugev või intensiivne iha. Me tahame midagi süüa, me armastame seda. Ja meile meeldib spetsiifiliselt just teatud eriline toit ning selle jaoks me ei pea olema näljased. Meie kõht võib olla küllastumiseni täis aga me ikkagi soovime just seda toitu. 

Näiteks šokolaad. Kui paljudele teist meeldib šokolaad?  Toiduihaluste uurijad on leidnud palju sõltuvusseoseid šokolaadiga. Kuidas me küll šokolaadi nii väga ihaldame? Lubage ma analüüsin seda veidi.

Paljud meist on armunud ja on teada, et armumine läbib kolm staadiumi. Esimest nimetame armumiseks ja keemiliselt öeldakse selle kohta ka amfetamiini staadium. See tähendab, et meie närvisüsteem on teatud viisil nagu amfetamiiniga stimuleeritud ja see annab rahulduse ning eufoorilise tunde. Selles esimeses staadiumis sa ei suuda loogiliselt mõelda. 

Edasi tuleb püsiva armastuse staadium. Seda nimetatakse keemiliselt endorfiini staadiumiks. Täpselt nagu inimesed, kes lähevad jooksma. Neile meeldib see, nad jooksevad pikka maad ja tunnevad ennast pärast jooksmist hästi. Nad ei ole väsinud ja tunnevad ennast jooksmisega seotult ja tahavad seda aina uuesti teha.  

Ja viimane staadium on seotuse staadium. Keemiliselt on see oksütotsiini staadium. Oksütotsiini tase paneb meid tundma ennast lõdvestunult. Meile meeldib olla koos üksteisega ja tunneme, et oleme omavahel seotud.

Kõigis neis staadiumites oleme armunud. Mis on sellel ühist šokolaadiga? Šokolaadi koostises on keemiline ühend, mida nimetatakse fenüületüülamiiniks (šokolaadi amfetamiin). Veel on seal aine anandamiid, mis toimib sarnaselt marihuaanaga (kanepiga) ja on omamoodi antidepressant.  Ja siis? See aines on väga sõltuvust tekitav. Nii mõjutatakse närvisüsteemi preemiakeskust, kus asub paik, mida nimetatakse mandelkehaks. Kui seda kohta stimuleeritakse, siis me tunneme rahuldust ja tunneme, et tahme seda. Seega süües šokolaadi, tunneme ennast hästi. Seega ei söö me šokolaadi suhkru pärast ega piima pärast, me tahame ennast tunda tunnustatuna – premeerituna, rahuldatuna. 

Selle tõttu areneb meil välja sõltuvus. Ja kui me vaatame kõiki meid ümbritsevaid asjaolusid, mis mõjutavad seda, kuidas meile meeldib üks või teine toit: tujud, toidu nimetused, keskkond, lõhnade-maitsete bukett. Kõik see annab meeldiva või mittemeeldiva reaktsiooni. Need reaktsioonid teevad mida? Püüavad anda teile tunnustatuse tunde. Ja kui kokku tuleb mitmeid selliseid, siis me tunneme ennast väga mugavalt. Väga rahuldatult.  See on see, mis sulle meeldib. Seda sa armastad ja nii lähed sa vastava toidu järele. Sestap on tuju ja toidu vahel kindlad seosed. Olles kurb, meeldib sulle räpstoit.  

Aga vaatame menüüd. Võtame sellise menüü: punased oad riisiga, mereannid, kana, grillkana. Lihtsad toidukirjeldused näitavad täpselt, mis toiduga tegemist on. Kas me kohtame sellist menüüd restoranides sageli? Ei! Toidukohtades kohtame pigem teistsugust menüüd: Cajun punased oad riisiga, mahlased itaalia mereannid, kodune kanaroog parmesaniga. Samad toidud, kuid kas tunnetate erinevust? Teises menüüs antakse edasi teatud omadussõnu, mis võiksid lähemalt toiduelamust kirjeldada. Mahlane ja kodune – kas see tuletab teile midagi meelde? Sellised sõnad panevad teid tundma, et see toit on parem, kui esimesel menüül olev toit. Teine menüü kutsub teid toitu ostma, tekitades pilte maitsvast toidust. Esitades kultuurilisi nimetusi: Korea toit, Hiina toit, Itaalia ja Prantsuse toidud, püütakse äratada teatud nostalgiat, meenutusi minevikust. Sama on näiteks „vanaema pannkookidega“ või „vanaema küpsistega“.

Sõna „mahlane“ tahab anda teada, et tegemist on millegi maitsvaga. Vahel viidatakse ka kaubamärgile, kuna me oleme seda varem söönud ja meil on ettekujutus, et see on midagi väga head.  Ka keskkonna faktor võib mängida olulist rolli. Restorane külastes võid märgata, et palju tähelepanu pööratakse valgustusele, dekoratsioonidele. Püütakse pakkuda väga pehmet, rahulikku, vaikset atmosfääri. Ajal, mil ettekendja sind teenindab, tekib tunne, et terve restoran, kogu ümbrus, kõik need ilusate nimedega toidud on loodud sinu jaoks. Selline lihtne pettus.  

Ja vahel tekib ka nn haloefekt – sulle antakse mingi roog, see annab sulle meeldiva kogemuse ja tekitab sinus petliku ettekujutuse, et kõik selles kohas pakutav on samuti hea. Nii et järgmisel korral restorani minnes pinguta oma ajusid ja näe, kuidas kõigi nende taktikatega mängitakse. 

Toidust rääkides on enamik neist sensoritest, mida me püüame stimuleerida, keskenduvad peamiselt neile toitudele, mida me oleme kogenud oma kognitiivse arengu alguses. Ehk siis meie lapsepõlves kogetud esimesed maitsed, lõhnad, tunded. Need kogemused annavad meile pikemaajalise mälu ja seda nimetatakse ka tingitud õppimiseks. Õpitakse seostama teatud kultuuri, teatud toitu teatud tundega. Ja seda on lapsena kergem välja kujundada, kui täiskasvanuna. See tähendab, et kui laps on üles kasvanud teatud kultuuris, siis on kalduvus armastada selle kultuuriga seotud toite.  

Võiks tuua näite popkornist. Miks teile meeldib popkorn? Kuna lapsena kinos käies saite alati popkornitopsi ja limonaadi. Kuna te sööte küpsiseid? Reeglina puhkehetkel ja siis, kui ei ole midagi teha. Te joote midagi ja tuleb isu küpsiste järele. See on meeldiv aeg. 

Veel üks ekstreemne näide: mõned teise maailmasõja veteranid jäid sõja ajal Hiinasse. Ja sel ajal sõid nad Hiina toitu. Kui nad jõudsid tagasi USAsse, olid nad harjunud aasia toiduga.

Veel üks huvitav küsimus – kui teie ees on taldrik erineva toiduga ja sealhulgas midagi väga maitsvat koos näiteks täiesti tavalise aurutatud riisiga, siis mida te sööte esimesena? Kas kõigepealt riisi ja siis maitsvad palad või vastupidi, kõigepealt maitsvamad osad ja siis tavapärasema?  Kas see on seotud lapsepõlvega ja sellega, milline on teie kogemus toidu kättesaadavusega. Vähemalt Hiinas on leitud – kuna siin on palju inimesi – et paljude lastega peredes napib toitu. Ja kui toit on saadaval, süüakse maitsvamad palad kõige enne ära. Tänapäeval on palju väikeseid peresid ja sellist harjumust ei teki.  

Mängu tuleb palju erinevaid kogemusi. Samas on igal toidul ka omaenda sisemine väärtus. Näiteks, kas te olete proovinud anda beebile midagi magusat? Usutavasti meeldib kõikidele beebidele magus. Seega, kui te annate magusat, siis see meeldib neile. Olete te kunagi proovinud anda beebile midagi mõru või haput?  Te võite võimaluse korral proovida. On kindel, et keegi neist ei taha seda. Nad keelduvad sellest. Sama asi nagu kolmiknärvi stimulatsiooniga: Jaapani köögist pärineva wasabiga või kui me küpsetame midagi koos sibulaga – tunneme tervat lõhna, mis oma olemuselt on ebameeldiv. Kuidas on soolaga?  Me kõik ihaldame mõningaid mineraale ja seega meile üldiselt soolased asjad kipuvad meeldima. Osa neist tuleneb sisemisest vajadusest ja osa on omandatud kogemustest.  

MAITSEPUNGAD

KIBE – näitab meile, et tegemist võib olla mürgiga

HAPU – näitab, et midagi on pahaks läinud

SOOLANE – näitab mineraale

MAGUS – näitab meile sobivat toitu. Magusa retseptorid asuvad kõikjal kogu seedetraktis, ninaõõnes, maos, kõris, sooltes. Magus siis mitte kommi või tordi magus, vaid marja, puu- ja aedvilja jms mahe magus.

Küüslauk, tšilli, wasabi stimuleerib kolmiknärvi – on seotud valuga

Kõik need hedoonilised vastused meie kehas. See terav ja tugev lõhn – kolmiknärvi (trigeminal nerve) stimuleerimine – on omandatud. Inimestele meeldib Jaapani köögist sushi ja sushile määritakse wasabit. Miks see meile meeldib? Vahel meeldib inimestele kogemus, kui neil on vapustus ja tahaks nutta – üsna sarnane sushi söömise kogemusele. Vapustus ja kergendus pärast seda – see on meeldiv. Me omandame selle kogemuse ja seega meeldib meile taolist kogemust andev toit.  Küüslauk, wasabi, tšilli – need kõik stimuleerivad ehk teevad haiget kolmiknärvile, mis teravalt reageerib ja siis järgnenud lõdvestus annab meile kergenduse tunde. See hakkab meile meeldima.

Kokkuvõtvalt võiks öeldagi, et meie hinnang toidule – hea või halb – on mõjutatud mitmest asjast, mille üle tuleks mõtiskleda. Füüsiline stimulatsioon – kuidas välja näeb, millise heli annab, kuidas tundub tekstuur, maitse ja  lõhn. Sellistel väga otsestel füüsilistel aistingutel on tugev seos toitainete sisalduse ja toidu kvaliteediga.

Teisest küljest sõltub meie hinnang toidule – hea või halb - üsna sageli sellest, kas me tunneme ennast premeerituna või mitte. Ja seda on kerge emotsionaalselt mõjutada. Koos toimivad nii tingimuslik õppeprotsess, kui ka meie premeerimise soovist tingitud ihaluste ahelate aktiveerimine. Need tegutsevad alateadlikult, peilides välja, kas me tajume mingit toitu hea või halvana ja me kinnistame selle hüpotalamusesse - neurendokriinne organ, mis võimaldab meil kontrollida seda, kas me tahame võtta veel toitu või ei soovi enam rohkem. Sestap ei ole toit oma olemuselt lihtsalt hea või halb, see on meie kogemuste ja kõige muu kogum, mis toitu sellisena tajub. Ja alles siis, kui me oskame kõiki neid nupukesi sobivalt stimuleerida, suudame valmistada toitu, mis kõigile meeldiks.

Ebersi papüürus - iidse Egiptuse meditsiiniraamat aastast 1500 eKr

Kuivõrd oli vanasti rohi rohelisem? Ja kas ikka on seal parem, kus meid ei ole?

 Ebersi Papüürusest lugesin Monash Ülikooli kursusel „The Science of Medicines“ 

Üks  vanematest säilunud meditsiinialastest teostest pärineb Egiptusest. Iidse Egiptuse meditsiinikäsikiri Ebersi Papüürus pärineb aastast 1500 eKr (kuigi arvatakse, et see on ümber kirjutatud varasematest tekstidest) ja on  20 m pikk (110 lehte). Oma nime Ebers sai see dokument Saksa egüptoloogi Georg Moritz Ebersi järgi ( 1872).

Papüürus kirjeldab põhiliselt haiguste ravimist rohtudega, kirurgilist vahelesegamist soovitatakse ainult äärmistel juhtudel. Probleeme kirjeldatakse alates herilase nõelamisest krokodilli hammustuseni ja kõige väiksemast valust kõige hullemani välja. Eraldi peatükk on pühendatud südame ja veresoonkonna anatoomiale, füsioloogiale ja patoloogiale. Väga tähelepanelikult lahatakse seedesüsteemi ja urinaartrakti. Sünnitusabi ja günekoloogia probleemid on samuti lahatud. Ja ka naha, hammaste, kõrvade ning eriti silmade kohta leiab kõikvõimalikke tähelepanekuid.

Palju on juttu kosmeetikast, seega leiab siit retsepte kortsude eemaldamiseks, sileda näonaha tarbeks, sünnimärkide eemaldamiseks, juuste ja kulmude värvimiseks, juuste kasvuks, kõõrdsilmsuse korrigeerimiseks.

Siit võib noppida soovitusi skorpionide ja sisalike tapmiseks, rottide eemalehoidmiseks aidast, kirpude ja täide peletamiseks, nutva beebi rahustamiseks ja ka vajalikku vastsündinu tuleviku ennustamiseks, halva hingeõhuga toimetulekuks, rohtu higistavatele jalgadele. Ühesõnaga selline kokkuvõtlik meditsiini ja esmaabi käsiraamat.

Lugenud läbi erinevate seisundite kirjeldused, püüdsid arstid anda vanale kirjapildile kaasaegsemat sõnastust ja siit võime ära tunda ka paljusid tänaseid tegijad:

Depressioon

Dementsus

Diabeet

Peavalu

Migreen

Peapööritus

Kõhukinnisus

Kõhulahtisus

Seedehäired

Koolikud

Düsenteeria

Hemorroidid

Meleena ehk veriroe

Pärasoole põletik

Alakõhu kasvajad ja põletikud

Paelussid

Ümarussid

Guinea ussid

Polüuuria

Eesnäärme suurenemine

Tsüstiit

Kivid

Valu ja nõrkus südames

Healoomulised kasvajad

Halvaloomulised kasvajad

Näärmete tursed

Ateroom

Südamerütmihäired

Maksahaigused

Ekseemid

Lipoom ehk rasvkasvaja

Nahakasvajad

Kiilaspäisus

Impetiigo

Sügelised

Alopeetsia

Põletused

Haavad

Gangreen

Menstruatsioonihäired

Amenorröa

Rindade haigused

Sünnitusabi

Emaka allavajumine

Naissuguorganite haavandid ja haigused

Kurtus

Hammaste probleemid

Keele haigused

Silmahaigused

Pimedus

Kalasioon

Ektroopion

Katarakt

Vähk

Leukoom

Ja nimekiri jätkub veelgi...

Rohtudeks pakub Ebersi Papüürus salve, plaastreid, mähiseid; ainest sissehinagmiseks, kuristamiseks; pastille ja pille, lõhnaaineid, raviküünlaid, klistiiri.  Mõnede probleemide lahendused on äärmiselt lihtsad ja pakutakse vaid üht mähist, kuni järjest keerukamate seisunditeni jõudes on nö ravitaldrikul 37 erinevat koostisosa.

Vedelikest kasutatakse kolme põhilist: õlut, vett ja piima. Iga neist võib olla mitmetes eri vormides: värske piim, hapupiim, riknenud piim, keedetud piim, lehma piim, naise piim, naise-kes-on- sünnitanud-poja piim, plaatani piim; allikavesi, soolane vesi, linaseemne vesi, Taevane vihmavesi,  Natroni vesi ...

Kasutatakse erinevates vormides leiba, kastoorõli, oliiviõli, petrooleumi, mürri, vaske, pliid, pärmi, vaha, väävlit, mett. Väga sagedalt mainitakse savi (ooker) kasutamist.

Erinevate taimede ja puude kõikvõimalikud osad: koor, marjad, lehed, õied, viljad, okkad – karusõrg (acanthus), aloe, balsam, oder, koriander, mais, seeder, kurk, krookus, datlid, tsüperoos (cyperus), viinamarjad, viigimarjad, kadakamarjad, mooniseemned, linaseemned, sibul, küüslauk, salat, palmipuu, piparmündi õied, safran, arbuus, nisu, pajupuu, sinep, lagrits jne.

Ja nagu vanas Hiinaski kasutati ka Egiptuses kõikvõimalike loomade/lindude ( lõvi, jõehobu, krokodill, hiir, hani, roomajad, raisakotkas, tuvi, part, hani, gasell, kits, okassiga, siga, kass, koer, skorpion, konn jne) kõikvõimalike osi: silmad, karvad, hambad, kabjad, sarved, aju, veri, maks, põrn, soolestik, suguelundid, väljaheited, munad, saba, tiivad jne

Mingil hetkel neid retsepte lugedes tuli mul mõte, et kindlasti on keegi seda kõike ka tänapäeval püüdnud ära kasutada. Tõepoolest leiab googeldades ühe ja teise retsepti või taime või mineraali esiletoomist ning aukohale tõstmist. Väidetakse, et just seda kasutasid egiptlased kõige enam. See on taaskord see imerohi J.

Mis siis põhjustas haiguse egiptlaste arvates? Mitte siis ülitöödeldud toit – kuna seda polnud J, mitte liikumisvaegus – sest lennukid ei lennanud ja autod ei sõitnud ja internetti polnud J ... Võimalik, et haigus alustas siis ja alustab ka täna oma teed kahe kõrva vahelt, kuna märgitakse:

Haiguse puhul on oluline kõigepealt kehast välja ajada kuri vaim (evil spirit), mis on esmane haiguse põhjustaja. Ja seejärel tervendada keha ravimiga.

Olulised on  sõnad  – ravimi valmistamise ajaks ja ravimi võtmiseks on erinevad palved (või mantrad), mis on seotud peamiselt Isisega, kuid ka Ra ja Osirisega. 

Ravimisegud ise on huvitavad ja kuigi on palju datlite, sibulate ja marjade kasutamist, siis silma jäävad ikka need põnevamad koostisosad. Raamatu tõlkija märgib:

 Ükski Ebersi Papüüruse 800 ravimist (teised allikad märgivad  retseptide arvuks 700) ei ole ühtegi vastavat ravimit võtnud haigetest tapnud. Mis on imelik. Kuid veel kummalisem on, et need rohud ei tapnud ühtki parasiiti, kes olid ennast iidse egiptlase seedesüsteemi sisse seadnud. Et need ravimid ei mõjunud näitab seda, et parasiitide jaoks on välja töötatud eraldi retseptid.

Näiteks ümarusside vastu kasutati nii lihtsat retsepti: granaatõunapuu juure koor ja vesi, kui ka palju eksootilisemat: päraku seisundi parandamiseks - sibulajahu (1/32), hiire saba (1/32), mesi (1/4) ja vesi (1/3) J. Kodus ärge järele tehke J. Kuidas see hiire saba täpselt rohu sisse käib, ei tea J. Ja ei tea ka täpseid sõnu, mis ravimi valmimiseks ja sissevõtmiseks  lausutakse J.

Seedesüsteem saab päris palju tähelepanu, retsepte jagub erinevaid nii seedimatuse, kõhukinnisuse, kui ka lahtisuse vastu.

Kõhukinnisuse jaoks algab ravi samuti lihtsate vahenditega nagu: roheline sibul ja vesi või siis roheline sibul, mida keedetakse magusas õlles. Veel on datlijahust taigna valmistamine ja selle küpsetamine kõvaks koorikuks, mis kastetakse oliiviõlisse ja süüakse soojalt. Mis ei tundugi nii paha J.

Kiilaspäisuse vastu aitab segu lõvirasvast, jõehoburasvast, kassirasvast, krokodillirasvast, maorasvast, egiptuse kitserasvast. Meie kandis raske saada J.

Kasvajate kohta on nii ravimeid, kui ka ütlemine: „Ei saa midagi teha“ (do thou nothing there against).

Surma enda jaoks on meeldiv rohi: pool sibulat ja õllevaht. Kuidas kasutada, ei leidnudJ

Papüüruse tõlkija Cyril P. Bryan märgib veel: Pakub üsna palju lohutust, et iidsed egiptlased, suurepärased nagu nad olid,  jäid kimpu samade vaevustega, mis meid siin valgustunud 20. sajandilgi muretsema panevad: peavalu, seljavalu, varbavalu ja isegi kortsud. Ja mitte ainult need, kirjeldatakse igasugu valusid, kehaliikmetes, liigestes, värisevaid käsi ja teisi ihuliikmeid.

Naistehaigustele on ruumi 4-5 lehe jagu: siia mahuvad menstruatsioonihäired, imetamise probleemid, rinna ja suguelundite haigused, abordirohud, ja erinevaid soovitusi imetavatele emadele. Prognoos vastsündinu esimeseks päevaks:

Kui laps nutab „ni“, siis ta jääb elama

Kui ta nutab „ba“, siis ta sureb

Menstruatsiooni reguleeritakse küüslaugu ja veini kombinatsiooniga.

Abordi esilekutsumiseks segatakse datlid, sibulad ja karusõrg (acanthus).

Mitmeid erinevaid retsepte on sünnituse esilekutsumiseks, kergendamiseks ja kiirendamiseks.

Nahahaigused. Tavalise sügelemise puhuks segati kokku sibul, mesi ja õlu. Reite sügelemise vastu aitas retsept sibulast, kuivatatud ubadest, meresoolast, hapupiimast, punasest natronist (red natron). Natron nimetus iidses Egiptuses oli üks muumiate mumifitseerimise ainestest ja võis tähendada erinevaid komponente nagu: naatriumkloriid, naatriumsulfaat, naatriukarbonaat,  naatriumbikarbonaat. Sool võis pärineda nii Natron järve orust, kui ka teistest kuivanud järvede sängidest.

Kui naistehaigused võtsid enda alla 4-5 lehte, siis silmahaiguste retsepte on 9 lehte. Kõikvõimalikud silmahädada alates kataraktist, põletikest, kartsinoomist kuni pimeduseni välja. Silmaretseptides kasutatakse ka esimest korda poja-sünnitanud-ema piima. Sama piima leiab ka ninasalvi koostisest.

Kirjeldatakse närvisüsteemi ja põhjalikumalt ka südameveresoonkonda.

Haiguste diagnoosimisest sel iidsel ajal: on huvitavad väljendid haiguste ja haigete kohta nagu: „patsient, kes ei olnud Niilusesse hüppamise seisundis“, „patsiendi kõht oli nõrk, nagu naine pärast sünnitust“ ja kasvaja kohta „oli paisunud nagu naise rind“.

Kasvajate diagnoosimisest on erinevates kehaosades kirjutatud ja enamikku neist ravitakse erinevate retseptidega. Ja mõnel korral ka noaga. Vaid ühe kohta öeldakse: See on jumal Khensu (ka Xensu ja Khonsu) kasvaja. Selle vastu ei tee midagi. Khensu kasvaja kirjeldust on peetud Kaposi sarkoomi (naha, lümfisõlmede jt teiste organite vähk) kirjelduseks.

Khensu oli iidse egiptuse Kuujumal.

Nägemisest dr. David R. Hawkinsi silmade läbi

Taaskord üks tõlge, mida ei ole varasemalt blogis avaldanud. 

Dr Hawkinsi haigustest on lähemalt kirjutatud varasemalt: 

Kuidas üks arst paljudele oma haigustele head teed soovis.  

Hawkins valust, kaalu langetamisest, isudega toimetulekust 

Hawkins isud ja nälg

Psühhiaater ja arst D. Hawkins kirjeldab oma raamatus "Letting Go" oma nägemise taastumist: Ühel õhtul, kui ma pidasin loengut, küsis üks kuulaja:

 „Doktor, kui te olete ennast terveks ravinud kõigist neist hädadest, siis miks ometi, te kannate veel prille? Kas nägemist siis ei saa sama meetodiga parandada?“ 

Hawkins vastas: „Noh, ma ei ole kunagi mõelnud, et prillide kandmine on haigus. Olen sellest mõelnud, kui anatoomilis-struktuurilisest defektist. Kuid nüüd, mil te seda mainite, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks silmanägemine ei võiks paraneda.“ Bifokaalid (eriklaasidega prillid) said eest võetud ja pandud mantlitaskusse. Nägemine oli selleks ajaks just nii halb, et trifokaalsed prillid (3 fookuspunktiga läätsed lähedale, kaugele ja vahepeale vaatamiseks) olid välja kirjutatud ja tellitud. Lahkudes peale õhtust loengut oli minus juba teadmine, et see olukord paraneb ise, kui on küllaldaselt usku ja usaldust. Sõites autoga koju ilma prillideta, oli nähtav laialivalguv. Tempo oli aeglane. Samas oli kindel sisemine teadmine: 

ET ME NÄEME ALATI SEDA, MIDA VAJA NÄHA, KUID EI OLE VÕIMELISED NÄGEMA SEDA, MIDA TAHAME NÄHA. 

Järgmise 6 nädala jooksul sai palju läbi uuritud ja õpitud sellest, mis toimub meie igapäevase tavalise nägemise taga. See on terve müriaad tunnetest, mis varieeruvad uudishimust võistlemiseni ja erootilisest huvist intellektuaalse kõdini. Ainult 5% meie nägemisest on absoluutselt vajalik, et maailmas hakkama saada. Ilmnes isevärki fenomen; ainult seda mida oli vaja näha, ma nägin. Ajalehtede ja ajakirjade lugemine, televiisori vaatamine või kinno minemine oli võimatu. Sai selgeks, kui suures osas on nägemine eskapistlik (eskapism – vaimse ümbersuunamise abil „põgenemine“ /escape/ ebameeldivatest või banaalsetest igapäevaelu aspektidest). 

Tänaval oli olukord sama, mis Mr. Magoo puhul (Mr Magoo lühinägelik multifilmitegelane, kes sattus kogu aeg koomilistesse situatsioonidesse). Ikka ja jälle toimus seesama müstiline fenomen. Niipea, kui oli eluliselt tähtis midagi näha, siis see sai nähtud. Kuristik tuli nähtavaks just siis, kui seda oli vaja näha. Oli palju tegemist murega ja pideva hirmu ajal alistumist olemasolevale. Lõpuks, 6 nädala möödudes, tundus hirm olevat tühjaks jooksnud. Selle asemel oli sügav alistumine. „Ma näen ainult seda, mida ma luban endal näha.“ Seejärel sügav sisemise vaikuse ja rahu tunnetus ning üksolemise tunne sellega, mis iganes universumi käima paneb. Ja selles punktis, täiesti äkitselt tuli kogu nägemine tagasi ja tuli tagasi perfektselt. See, mida enne selgelt lugeda või vaadata ei näinud, oli nüüd kristallselge: teemärgid, peenike trükikiri hämarikus, ruumis olevad objektid detailides nii lähedalt, kui ka kaugelt vaadates. Järgmises silmatestis uute juhilubade saamiseks, ütles kontroll, et nägemine on suurepärane ja prillid ei ole vajalikud. Seda ei olnud varasemalt mitte kunagi juhtunud. Rääkides sama lugu kõikjal oma loengutes, proovisid paljud sama tehnikat. 

Prillid võeti eest ja väga huvitav oli see, et kõigil neil läks 6 nädalat. Üks neist pani aga prillid ette tagasi. Küsisin, miks? Abikaasa olevat nii harjunud tema prillidega, et ilma prillideta tunduvat mees võõras ja mitteomane. Seega lasi ta raamidesse panna 0 klaasid ja kandis neid. Meel on see, mis näeb, mitte silmamunad. Oli üks juhtum naisega, kes jäi pimedaks üsna ruttu peale sündimist. Oli mõlema silmamuna raske väärareng. Kuulates loengut silmanägemise paranemisest, otsustas ta kasutada letting go (alistumine praegusele hetkele) tehnikat. Ta hakkas 2 päevaga tundma silmanägemise taastumist. Ta ütles mulle: „Ma tean, et teil on õigus. Ma tean, et inimene võib näha läbi meele, kuna just see on minuga juhtunud. Ma näen ja ma näen läbi oma meele!“ Et aru saada, kuidas kõik need tervenemised saavad toimuda – mõnesid neist võib vabalt nimetada imelisteks – tuleb meil uuesti läbi vaadata palju mõtteid, mis meil on kehas toimuvate protsesside kohta, tervenemismehhanismide kohta ja kuidas meditsiiniline ravi tekitab tulemusi. Siin antud juhul avastati, et isetervendav jõud on seespool, mis aktiveeritakse jätkuva alistumisega. 

Igapäevaelu moraal vol 2

Igapäevaelu moraal vol 1 alustas teemat, mis mulle erinevate näidete osas meldib. See põimub aeg ajalt ka toidu teemaga, uurides meie valikute ja naudingute juuri. Eelmisel korral kirjeldati, kuida meie keha meie mõttele reageerib: kui sa usud, et jood väga kallist ja head veini, siis kehas toimuvadki vastavad muutused. Sestap  tasub tegeleda oma mõtlemisega, et ei mürgitaks oma toitu mõtetega (näiteks uskudes, et kõik poes müüdav puuvili on pritsimisest mürgine) :). On tulemas veel hästi huvitavaid näiteid ka toitumise vallast aga enne veidi üldisemat ...heast ja halvast.

Mis on moraalsus?  Millised sõnad seonduvad mulle moraalsusega?

Tuntud psühholoog prof. Elliot Turiel defineerib moraalsust üsna kitsalt piiritletuna – kasutades õigluse (õigusemõistmine),  õiguse ja kahjustamise  mõisteid. Tema jaoks on ebamoraalne miski vaid siis, kui on olemas ohver – keegi kannatab.

Vastupidiselt sellele on  psühholoog prof. Jonathan Haidt´i vaade moraalsuse mõistele laiem. Tema jaoks on moraalsuse osa kõik, mis pärsib omakasu ja teeb koostöö võimalikuks. Haidti jaoks on religioosne rituaal osa meie moraalsest psühholoogiast. Turieli jaoks mitte.

Samas ei ole hea alustada definitsiooniga, kuna tegemist on teadusliku küsimusega. Sestap unustagem veidikeseks moraalsus ja räägime haigustest, sündroomidest ja sellistest probleemidest nagu vähk või diabeet või autism. Me ei kasuta kindlat definitsiooni, kui hakkame uurima vähki või diabeeti. Pigem hakkame tutvuma kogu seda teemat puudutava andmestikuga. Alustame teatud ettekujutusega sellest haigusest, siis uurides leiame, mis loeb ja mis mitte ning tekib arusaamine, et see, mida me pidasime üheks või teiseks haiguseks ei olnud seda mitte.  See seal ei tundunud diabeedina aga kui me oleme asja lähemalt uurinud, tuli välja, et on tõepoolest diabeet.

Sama käib moraalsuse kohta. Kui meil on moraalsuse kohta definitsioon, siis see tähendaks, et me oleme lõpetanud uurimise. Meie aga alles alustame.

Eelmisel korral oli juttu Mary Bale poolt prügikonteinerisse pandud kassist. Seekord on üks video, milles kaks noormeest aitavad möödaminnes püsti kannatada saanud seljakotiga noormehe.

https://www.youtube.com/watch?v=MMqkfSrX5pc

Aitaja käsi sukeldub aitamise ajal osavalt seljakotti ja leiab sealt üht-teist endale võtta. Video üles filminud inimene kommenteerib seda: „Oh jumal. Nad sorivad tema kotis. Ta võtab sealt kotist midagi. On alles tõbras.“

Selline video ja kommentaar kannab endast moraalsusega seotud võtmesõnu ja on seotud moraali rikkumisega. Kahjustamine, abistamine, valu, nauding. Sedakorda on keegi kannatada saanud. See on seotud premeerimise ja karistamisega. Heade asjade eest premeeritakse ja halbade asjade eest karistatakse, see omakorda on seotud selliste emotsioonidega nagu süü, häbi, viha ja tänu. Video salvestanud isik ütleb tõbras ja kui te lähete youtube video juurde, leiate sealt palju krõbedamaid kommentaare. Me näeme videos nähtud käitumist ebaõigena. Ja kuna me näeme ebaõiglust, siis tekitab see teatud emotsioonid. Selline on väga lihtne näide moraali rikkumisest. Selge ja otsene. Kuid on näiteid, mil asjad ei ole nii lihtsad. Näiteks ei ole vaja olla inimesega füüsilises kontaktis selleks, et teha midagi valesti. Enamik meist peab ebaõigeks karjuda kellelegi rassistlikke kommentaare või tapmisähvardusi. Seega saame inimesele kahju tekitada ilma füüsilise kokkupuuteta.

Ebamoraalne võib olla ka hoolimatuse läbi. Näiteks, kui pärast loengut minna sõbraga restorani, tarbida palju alkoholi, istuda autorooli ja sõita koju, siis inimesed ütlevad, et selline teguviis on vale. Mitte sellepärast, et autoroolis olnu kedagi oleks vigastanud, vaid seetõttu, et käitutakse viisil, mis võiks põhjustada teistele viga.

Ma võin olla ebamoraalne sellega, et ei tee üldse midagi. Näiteks jätan söötmata oma imiku, kes sureb. See on veel hullem, sest tegu on mõrvaga. Sestap moraali rikkumine ei ole alati seotud tegevusega. 

Võib ka mõelda, et teatud asjad on valed, mitte niivõrd seetõttu, et keegi saab kannatada, vaid lihtsalt sellised asjad ei tundu õiged.

Näiteks konsensuslik kannibalism. Keegi sureb ja ütleb oma testamendis, et pärast minu surma võite mu ära süüa. Vastuolu ei ole. Aga paljud inimesed ütleksid, et see lihtsalt ei oleks õige. Meid ei huvita, et keegi pole kannatanud. Me ei peaks seda üksteisele tegema.

On olukordi, kus keegi ei saa kahju ega teki ka kuriteo koosseisu. Oletagem, et klubis saab kokku sõprade seltskond, kes kõik on mehed ja valge nahavärviga. Hakatakse rääkima anekdoote, seksistlike nalju, rassistlike nalju, kõige ropemaid lugusid, mida iganes suudate ette kujutada. Kõik veedavad suurepäraselt aega ja lahkuvad heas tujus. Keegi ei saa viga, kellegi tundeid ei solvata. Aga siiski on osadel teatud tunne, et see oli vale – et ei peaks sellist asja tegema.

Seega on moraali piirid laialivalguvad. Ja moraalsus on kõiges. Paljud näited on seotud seksiga ja paljud, väga paljud leiavad, et üks või teine seksiga seonduv tegevus on vale. On erinev suhtumine juhuvahekordadesse, süütusesse, heteroseksuaalsusesse, homoseksuaalsusesse, biseksuaalsusesse, zoofiiliasse, masturbatsiooni, fetišisse. See, mida üks peab moraali rikkumiseks, arvab teine oleva suurepärane.

Mees jalutab kirikusse ja astub pihitooli. Ta ütleb otsekohe: „Isa, ma olen 70 aastane. Ma seksisin. Ma seksisin kahe 20 aastasega. Preester on hämmeldunud ja küsib, kui palju on möödas viimasest pihtimisest? Mees vastab, et ta pole kunagi varem pihtinud. Et ta pole katoliiklane. Ja preester küsib: „Miks sa siis seda mulle räägid?“ Ja mees vastab, et ta räägib seda igaühele. :)

See, mis ühele on uhkuseasi, on teisele häbiväärne.

Toit! Paljudel inimestel on toidu osas teatud moraalsed tõekspidamised. Osadele on need seotud religiooniga. Me usume, et Jumal ei taha, et me sööksime seda, vaid toda toitu. Ei taha, et me sööksime seda nüüd, vaid mõnel teisel ajal.   

Osadel on piirangud toidule seetõttu, et nad ei soovi kannatusi loomadele või ei taha kahjustada ökosüsteemi.

Kõige ilmsemad moraaliga seotud juhtumid puudutavad perekondlikke suhteid. Tuntakse moraalset kohust oma pere ja sõprade ees. Tunneme tänu, kui inimesed käituvad meiega õigesti ja reetmist, kui käitutakse valesti. Parim näide on ema ja isa kohustus lapse ees.

Moraalsus kandub edasi ka võõrastele.  Paljud teevad annetusi, et aidata inimesi, keda nad ei tunne ja kes kunagi ei maksa tagasi.  Isegi, kui sa ei tegele heategevusega, tunned sa teatud moraalset kohustust ka võõraste ees. Näiteks, sa ei saa neid tappa. Sa ei saa neid kannatama panna.

Poliitika on täis moraalsust. Sina ja mina võime jagada sama eesmärki. Näiteks vähendada riigis töötust. Meil võivad olla erinevad ideed, kuidas seda täide viia. Poliitikud, keda me toetame – me jälgime moraalsust: milline on suhtumine aborti, surmanuhtlusesse, geiabieludesse, maksudesse. Kui oli vaidlus, kas USA pommitab Süüriat? On see õige? Moraalne? Kas oleks õige pommitada ja surma saavad ka süütud inimesed. Või teha mitte midagi ja lasta diktaatoril samuti hävitada süütuid? Ja inimestel on väga erinevad arvamused. Sageli oleme lõppeesmärgi osas ühel nõul aga mitte selle saavutamise vahenditega.

Üks filosoof Adam Smith märgib, et moraalsuse printsiipide paikapanemiseks tuleb arvesse võtta kaks küsimust:

1.       Millest koosneb voorus? - Kuidas me peaksime elama? Mida tähendab olla hea inimene? Vooruslik inimene?

Ta ei küsi, mis on hea? Ta küsib, mis toimub meie meeles, meie ajus? Mis tekitab olukorra, kus me ütleme ühe asja kohta hea ja teise asja kohta halb? Miks me arvame, et üks viis on elamiseks õige ja teine vale?

Räägime veidi eetikast. Kuidas inimesed vastavad küsimusele, mis tähendab olla hea inimene? Mis on hea? Mis eristab head halvast? Õiget valest? Enamikul filosoofidel ja teadlastel on laias laastus kaks lähenemisviisi.  Üks on konsekventsialism. Seda suunda esindavad sellised filosoofid nagu näiteks Peter Singer, kes on väga mõjukas. Traditsioonilised filosoofid nagu David Hume ja John Stuart Mill ning kõige enam Jeremy Bentham. Bentham arutleb, et moraalse, heaks inimeseks olemise osas loeb tulemus. Sestap ka konsekventsialism (consequence - tagajärg). Ehk sa peaksid alati käituma nii, et see annaks võimalikult hea tagajärje. Mis siis on parem ja halvem? See tekitab palju vaidlusi ja muutub seega komplitseerituks. Benthami jaoks see pole keeruline, tema taandab selle naudingu ja valu mõistele.

See, mida sa peaksid tegema, on välja arvutama kui palju inimesi ja loomi saavad sinu tegevusest mõjutatud. Nii negatiivses, kui ka positiivses plaanis. Ja siis sa valid tegevuse, mis annab tagajärjeks kõige rohkem head. Kui me läheme näidete juurde, siis kas piinamine peaks olema keelatud? Alati? Või on juhtumeid, mil see on õigustatud? Kuidas on gei abieluga? Kas see peaks olema seadusega keelatud? Või peaks valitsus sellest üldse eemale jääma? Kellelgi ei põhjustata kahju.

Võib küsida konsekventsialistilt, mida tema mõtleb? Vastus tuleb umbes selline: ei ole lihtsat pritnsipiaalset vastust. Tuleb vaadata ja näha, kas piinamisega on maailm parem paik või ilma selleta? Kas maailm on parem või halvem paik geiabieludega või ilma nendeta? Benthamil on sellele huvitav lähenemine. Võtkem piinamine. Tervikuna on see halb asi. Sellel on halb tagajärg. Inimene, keda piinatakse kogeb agooniat, see teeb maailma halvemaks. Kas on olemas midagi, mis kaalub piinamise üles. Ja Bentham ütleb, et loomulikult on. Kujutage ette, ütleb ta, et kuskile on pandud pomm. Ja et kedagi piinatakse ning piinamise käigus ütleb ta, kuhu pomm on peidetud. See pomm tapaks sadu inimesi. Kas siis peaks piinama? Loomulikult. Kuna sadade inimeste surm on palju suurema tähendusega, kui ühe inimese kannatused. Nii argumenteerib Bentham.

Selline on konsekventsialism, millel on palju tugevusi. See on lihtne. Midagi ei öelda Jumala kohta või jumalike reeglite kohta. Midagi ei öelda selle kohta, mida enamik inimesi moraalseks peab.   Kuid siin on omad probleemid.

 Ei ole ühtegi filosoofilist teooriat ja moraalsust, mis töötaks kõigi jaoks. Igal neist on omad probleemid ja keerukus.  Kriitikud märgivad, et konsekventsialism sunnib meid aktsepteerima asju, mida me sisemiselt peame kohutavateks. Näiteks lapse surnukspiinamine oleks ok, kui vaid see teeks teised inimesed rohkem õnnelikuks. Puhas matemaatika. Kui piinamisega muutub maailm paremaks paigaks, siis see sobib. Aga see tundub meile vale. Ei anta mingit tähtsust perekonna või sõprussidemetele. Kuid need on olulised.

Minu poeg vajab operatsiooni. Ilma selleta jääks ta pimedaks. Ja see on kallis operatsioon, seega ma kogun raha. Ja ma saan selle operatsiooni. Paljud inimesed ütleksid, et see on hea asi. Aga konsekventsialistile on see kohutav. Nende arvates tuleks võtta see raha ja anda paljudele vaestele inimestele, mitte ühele. Sama käib lapse kallisse kooli saatmisega, talle kallite asjade ostmisega. Kuna seda raha saaks kasutada suurema hea saavutamiseks. 

On veel üks probleem. Miks on vägistamine halb? Konsekventsialist on nõus, et vägivald on halb, moraalselt vale. Nad mõtlevad, et on ohver, kes kannatab. See kaalub üles vägistaja naudingu. Sel juhul tundub asi absurdne, sest  kui oleks vastupidi, et saadav nauding ületab kellegi kannatuse. Kas sel juhul oleks selline tegu õige? Sestap kriitika ütleb, et teatud määrani see teooria toimib, kuid kukub läbi moraalse teooriana.

On olemas deontoloogiline lähenemine. See erineb eelmisest suuresti. On moraalireeglid, millega arvestatakse. Seda suunda esindab Immanuel Kant. 

Unustagem korra kõhutunne ja emotsioonid. Vaatame iha. Me tahame näha filmi ja seega tuleb meil minna ja osta kinopilet. Me tahame juua vett, meil tuleb minna kraani juurde ja valada klaas täis. Siin on Kanti hüpoteetilised imperatiivid. Kui tekib tahtmine, mine ja täida see.

Kas sa peaksid valetama? Konsekventsialist ütleb, et oleneb. Oleneb, millised on tagajärjed. Kant ütleb, et sa ei tohi kunagi valetada. Mitte kunagi, sest kui kõik valetaksid, mis juhtuks? Meie elustiil hävineks. Ükski indiviid ei tohi valetada. Ja Kant mõtles seda tõsiselt.

Vaatame näidet. Oletame, et minu pool elutoas istub hr. Smith. Keegi koputab uksele. Ma teen ukse lahti ja seal seisab hullumeelne mõrtsukas kirves käes. Ja ütleb, et ta tahab tappa hr. Smithi. Kas ta on siin, küsib ta? Konsekventsialist ütleks ei ole. Ja helistaks politseisse. Kanti inimesena ütleksid jah, ta  on seal -  sest sa ei tohi valetada, tagajärgedest hoolimata.

Kuidas deontoloogiline filosoof  lahendaks teemasid nagu piinamine või geiabielu? Ja vastuseks on – see oleneb. Oleneb, millise deontoloogilise filosoofiga teil tegemist on. On palju filosoofe ja ka teisi inimesi, kes arvavad, et piinata ei tohiks ühelgi juhul. Ka siis, kui see päästaks sada elu.

Osad inimesed tunnevad, et erinevad seksuaalsuse vormid on valed. Ja ei loe, kas see teeb inimese ja maailma õnnelikumaks või mitte. See lihtsalt on oma olemuselt vale.

See on deontoloogilise lähenemise üks tugevusi, et nad tõstatavad idee, et midagi on lihtsalt olemuslikult vale ja asi ei ole ainult valu ja naudingu põhimõttes.

Ja siin on ka probleem. Kategoorilised reeglid, nagu Kant need esile toob. Näiteks, et mitte mingil tingimusel, mitte kunagi ei tohi valetada. Elizabeth Anscombe osutab sellele, et miks peaks olema printsiip mitte valetamise kohta.  Miks ei võiks printsiip sätestada, et valetada tohiks, kui sa päästad kellegi elu?

Ja isegi, kui sa usud printsiibi, kunagi ei tohi valetada, absoluutsusesse – kas ei peaks olema veel teine absoluutne printsiip, mis ütleb, et ära kunagi käitu nii, et süütu inimene tapetaks?  

Ja sellised vastuväited räägivad rohkem üldisest probleemist – kuskohast tulevad kõik need moraalireeglid? Keegi selline nagu Kant ütleks, et need tulevad puhtast mõistusest. Puhtast ratsionaalsusest.  Kuid kõik võib muutuda, kui sa seda lähemalt vaatad. Kanti ja deontoloogiliste filosoofode kriitikud ütlevad, et vaadake, kõik ei ole ratsionaalsusest tulenev. Tegelikult tuleb see sinu enda eelarvamustest ja kallakutest ja emotsioonidest. Kant näiteks pidas valeks nii homoseksuaalsust, kui ka masturbeerimist. Ja Kant ei olnud konsekventsialist, ta ei hoolinud naudingust. Tema ütles, et need mõlemad on vägivald kohuse vastu iseenda ees, mitte anda järele loomalikele ihadele. Kant pidas seda veenvaks. Kuid paljude arvates, see ei ole veenev.

Üks viis inimestest mõelda on, et me oleme nö terve mõistuse moraalifilosoofid. Me mõtleme moraalsusest. Meil on moraalitunne. Meil on teatud alateadlik teooria selle kohta, mis on õige ja mis vale. Siit võiks küsida, mis liiki moraalifilosoofid me oleme? Konsekventsialistid, deontoloogid või Kantianlased? 

Üks kuulus mõttekatse, millega on eksperimenteeritud kümneid ja sadu kordi, kannab nime Trolley Probleem. Selle töötas välja filosoof  Philipa Foot ning paljud teised filosoofid on sellega tööd teinud ja omi variante välja pakkkunud. 

Vagun veereb rööbastel. Ja kui see veereb mööda oma tavapärast teed, siis sõit läheb edasi vasakule poole. Ja siis ajab see vagun alla viis inimest. Need on töölised ja parandavad seal midagi. Võibolla on neil kõrvaklapid peas ja nad ei näe vaguni tulekut. Sina oled inimene lüliti juures. Töölised on aga liiga kaugel, et nad mingit õhusignaali kuuleksid. Kui sa midagi ei tee, siis need inimesed surevad vagunirataste all. Kuna sina seisad lüliti juures, siis lülitile vajutades, suunatakse vagun teisele rajale. Kahjuks on seal teisel rajal ka üks inimene, kes on liiga kaugel hoiatussignaalidest ja saaks surma. Nüüd rohkem, kui 100 000 inimeselt erinevate eksperimentide käigus küsitud: Kas sa peaksid lülitit vajutama? Ei küsita, mida sa teeksid? Vaid küsitakse: just, et kas sa peaksid lülitit vajutama? Mis oleks õige asi teha?

Nimetame selle lüliti juhtumiks. Mõtle, mis vastuse sa annaksid? Ja võrdleme nüüd seda teise juhtumiga, mida nimetatakse Footbridge juhtumiks.  Olukord on sama. Sõitev vagun, mis sõidab surnuks viis meest ja sa ei saa neid kuidagi hoiatada. Aga sel korral seisad sa sillal ja sinu kõrval on üks mees. Ja kui sa selle mehe alla sillalt lükkad, siis ta kukub nii, et peatab vaguni. Vahel kutsutakse seda paksu mehe juhtumiks. Kuna tihti küsivad inimesed, miks ma ei võiks ise alla hüpata? Sestap on näide ehitatud üles nii, et sina ei saa, sa ei ole piisavalt suur, et vagunit takistada. Küsimus on: kas sa peaksid meest lükkama? Kas sa peaksid laskma vagunil sõita surnuks 5 meest või lükkama alla ühe mehe, et teised päästa? Neid küsimusi on küsitud lastelt, täiskasvanutelt üle kogu maailma, erinevate kultuuride esindajatelt, kriminaalsetelt psühhopaatitelt. On küsitud autistidelt, skisofreenikutelt, erineva ajukahjustusega inimestelt. Ja kui vaadata tulemusi, siis tavainimeste andmestik näitab hämmastavat mustrit. Kindlasti kattub see ka sinu mõtetega selles osas. Enamiku inimeste arvates on sobiv vajutada lülitit esimese juhtumi puhul, kuid peavad valeks lükata alla mees teise juhtumi puhul. Suurem osa vastanutest arvab, et inimest alla lükata ei tohiks. Mõlema juhtumi puhul on tulem üks – kui sa ei tee midagi, siis viis inimest sureb. Kui sa tegutsed, sureb ainult üks.

Mis siis on see erinevus kahe juhtumi puhul, mis inimesed erienvalt mõtlema paneb? Seda on uuritud ja leitud üks printsiip, mida nimetatakse Kahekordse efekti doktriin (Doctrine of Double Effect). See ütleb, et on vahe selles, kas sa teed midagi halba – näiteks tapad või kahjustad kedagi tahtmatult, põhjustades sellega suurema hea versus tehes halba – näiteks tappes või kahjustades kedagi selleks, et teha rohkem head ja mida sa ei peaks tegema...