Igapäevaelu moraal vol 1 alustas teemat, mis mulle erinevate näidete osas meldib. See põimub aeg ajalt ka toidu teemaga, uurides meie valikute ja naudingute juuri. Eelmisel korral kirjeldati, kuida meie keha meie mõttele reageerib: kui sa usud, et jood väga kallist ja head veini, siis kehas toimuvadki vastavad muutused. Sestap tasub tegeleda oma mõtlemisega, et ei mürgitaks oma toitu mõtetega (näiteks uskudes, et kõik poes müüdav puuvili on pritsimisest mürgine) :). On tulemas veel hästi huvitavaid näiteid ka toitumise vallast aga enne veidi üldisemat ...heast ja halvast.
Mis on moraalsus? Millised sõnad seonduvad mulle moraalsusega?
Tuntud psühholoog prof. Elliot
Turiel defineerib moraalsust üsna kitsalt piiritletuna – kasutades õigluse
(õigusemõistmine), õiguse ja
kahjustamise mõisteid. Tema jaoks on
ebamoraalne miski vaid siis, kui on olemas ohver – keegi kannatab.
Vastupidiselt sellele on psühholoog prof. Jonathan Haidt´i vaade
moraalsuse mõistele laiem. Tema jaoks on moraalsuse osa kõik, mis pärsib omakasu
ja teeb koostöö võimalikuks. Haidti jaoks on religioosne rituaal osa meie moraalsest
psühholoogiast. Turieli jaoks mitte.
Samas ei ole hea alustada
definitsiooniga, kuna tegemist on teadusliku küsimusega. Sestap unustagem
veidikeseks moraalsus ja räägime haigustest, sündroomidest ja sellistest
probleemidest nagu vähk või diabeet või autism. Me ei kasuta kindlat
definitsiooni, kui hakkame uurima vähki või diabeeti. Pigem hakkame tutvuma
kogu seda teemat puudutava andmestikuga. Alustame teatud ettekujutusega sellest
haigusest, siis uurides leiame, mis loeb ja mis mitte ning tekib arusaamine, et
see, mida me pidasime üheks või teiseks haiguseks ei olnud seda mitte. See seal ei tundunud diabeedina aga kui me
oleme asja lähemalt uurinud, tuli välja, et on tõepoolest diabeet.
Sama käib moraalsuse kohta. Kui
meil on moraalsuse kohta definitsioon, siis see tähendaks, et me oleme
lõpetanud uurimise. Meie aga alles alustame.
Eelmisel korral oli juttu Mary
Bale poolt prügikonteinerisse pandud kassist. Seekord on üks video, milles kaks
noormeest aitavad möödaminnes püsti kannatada saanud seljakotiga noormehe.
Aitaja käsi sukeldub aitamise
ajal osavalt seljakotti ja leiab sealt üht-teist endale võtta. Video üles
filminud inimene kommenteerib seda: „Oh jumal. Nad sorivad tema kotis. Ta võtab
sealt kotist midagi. On alles tõbras.“
Selline video ja kommentaar
kannab endast moraalsusega seotud võtmesõnu ja on seotud moraali rikkumisega.
Kahjustamine, abistamine, valu, nauding. Sedakorda on keegi kannatada saanud.
See on seotud premeerimise ja karistamisega. Heade asjade eest premeeritakse ja
halbade asjade eest karistatakse, see omakorda on seotud selliste emotsioonidega
nagu süü, häbi, viha ja tänu. Video salvestanud isik ütleb tõbras ja kui te
lähete youtube video juurde, leiate sealt palju krõbedamaid kommentaare. Me
näeme videos nähtud käitumist ebaõigena. Ja kuna me näeme ebaõiglust, siis
tekitab see teatud emotsioonid. Selline on väga lihtne näide moraali
rikkumisest. Selge ja otsene. Kuid on näiteid, mil asjad ei ole nii lihtsad.
Näiteks ei ole vaja olla inimesega füüsilises kontaktis selleks, et teha midagi
valesti. Enamik meist peab ebaõigeks karjuda kellelegi rassistlikke kommentaare
või tapmisähvardusi. Seega saame inimesele kahju tekitada ilma füüsilise
kokkupuuteta.
Ebamoraalne võib olla ka
hoolimatuse läbi. Näiteks, kui pärast loengut minna sõbraga restorani, tarbida
palju alkoholi, istuda autorooli ja sõita koju, siis inimesed ütlevad, et
selline teguviis on vale. Mitte sellepärast, et autoroolis olnu kedagi oleks
vigastanud, vaid seetõttu, et käitutakse viisil, mis võiks põhjustada teistele
viga.
Ma võin olla ebamoraalne sellega,
et ei tee üldse midagi. Näiteks jätan söötmata oma imiku, kes sureb. See on
veel hullem, sest tegu on mõrvaga. Sestap moraali rikkumine ei ole alati seotud
tegevusega.
Võib ka mõelda, et teatud asjad
on valed, mitte niivõrd seetõttu, et keegi saab kannatada, vaid lihtsalt
sellised asjad ei tundu õiged.
Näiteks konsensuslik kannibalism.
Keegi sureb ja ütleb oma testamendis, et pärast minu surma võite mu ära süüa.
Vastuolu ei ole. Aga paljud inimesed ütleksid, et see lihtsalt ei oleks õige.
Meid ei huvita, et keegi pole kannatanud. Me ei peaks seda üksteisele tegema.
On olukordi, kus keegi ei saa
kahju ega teki ka kuriteo koosseisu. Oletagem, et klubis saab kokku sõprade
seltskond, kes kõik on mehed ja valge nahavärviga. Hakatakse rääkima anekdoote,
seksistlike nalju, rassistlike nalju, kõige ropemaid lugusid, mida iganes
suudate ette kujutada. Kõik veedavad suurepäraselt aega ja lahkuvad heas tujus.
Keegi ei saa viga, kellegi tundeid ei solvata. Aga siiski on osadel teatud
tunne, et see oli vale – et ei peaks sellist asja tegema.
Seega on moraali piirid
laialivalguvad. Ja moraalsus on kõiges. Paljud näited on seotud seksiga ja
paljud, väga paljud leiavad, et üks või teine seksiga seonduv tegevus on vale.
On erinev suhtumine juhuvahekordadesse, süütusesse, heteroseksuaalsusesse,
homoseksuaalsusesse, biseksuaalsusesse, zoofiiliasse, masturbatsiooni,
fetišisse. See, mida üks peab moraali rikkumiseks, arvab teine oleva
suurepärane.
Mees jalutab kirikusse ja astub
pihitooli. Ta ütleb otsekohe: „Isa, ma olen 70 aastane. Ma seksisin. Ma seksisin
kahe 20 aastasega. Preester on hämmeldunud ja küsib, kui palju on möödas
viimasest pihtimisest? Mees vastab, et ta pole kunagi varem pihtinud. Et ta
pole katoliiklane. Ja preester küsib: „Miks sa siis seda mulle räägid?“ Ja mees
vastab, et ta räägib seda igaühele. :)
See, mis ühele on uhkuseasi, on
teisele häbiväärne.
Toit! Paljudel inimestel on toidu
osas teatud moraalsed tõekspidamised. Osadele on need seotud religiooniga. Me
usume, et Jumal ei taha, et me sööksime seda, vaid toda toitu. Ei taha, et me
sööksime seda nüüd, vaid mõnel teisel ajal.
Osadel on piirangud toidule
seetõttu, et nad ei soovi kannatusi loomadele või ei taha kahjustada
ökosüsteemi.
Kõige ilmsemad moraaliga seotud
juhtumid puudutavad perekondlikke suhteid. Tuntakse moraalset kohust oma pere
ja sõprade ees. Tunneme tänu, kui inimesed käituvad meiega õigesti ja reetmist,
kui käitutakse valesti. Parim näide on ema ja isa kohustus lapse ees.
Moraalsus kandub edasi ka
võõrastele. Paljud teevad annetusi, et
aidata inimesi, keda nad ei tunne ja kes kunagi ei maksa tagasi. Isegi, kui sa ei tegele heategevusega, tunned
sa teatud moraalset kohustust ka võõraste ees. Näiteks, sa ei saa neid tappa.
Sa ei saa neid kannatama panna.
Poliitika on täis moraalsust.
Sina ja mina võime jagada sama eesmärki. Näiteks vähendada riigis töötust. Meil
võivad olla erinevad ideed, kuidas seda täide viia. Poliitikud, keda me toetame
– me jälgime moraalsust: milline on suhtumine aborti, surmanuhtlusesse, geiabieludesse,
maksudesse. Kui oli vaidlus, kas USA pommitab Süüriat? On see õige? Moraalne?
Kas oleks õige pommitada ja surma saavad ka süütud inimesed. Või teha mitte
midagi ja lasta diktaatoril samuti hävitada süütuid? Ja inimestel on väga
erinevad arvamused. Sageli oleme lõppeesmärgi osas ühel nõul aga mitte selle
saavutamise vahenditega.
Üks filosoof Adam Smith märgib,
et moraalsuse printsiipide paikapanemiseks tuleb arvesse võtta kaks küsimust:
1. Millest
koosneb voorus? - Kuidas me peaksime elama? Mida tähendab olla hea inimene?
Vooruslik inimene?
Ta ei küsi, mis on hea? Ta küsib,
mis toimub meie meeles, meie ajus? Mis tekitab olukorra, kus me ütleme ühe asja
kohta hea ja teise asja kohta halb? Miks me arvame, et üks viis on elamiseks
õige ja teine vale?
Räägime veidi eetikast. Kuidas
inimesed vastavad küsimusele, mis tähendab olla hea inimene? Mis on hea? Mis
eristab head halvast? Õiget valest? Enamikul filosoofidel ja teadlastel on
laias laastus kaks lähenemisviisi. Üks
on konsekventsialism. Seda suunda esindavad sellised filosoofid nagu näiteks Peter
Singer, kes on väga mõjukas. Traditsioonilised filosoofid nagu David Hume ja
John Stuart Mill ning kõige enam Jeremy Bentham. Bentham arutleb, et moraalse,
heaks inimeseks olemise osas loeb tulemus. Sestap ka konsekventsialism
(consequence - tagajärg). Ehk sa peaksid alati käituma nii, et see annaks
võimalikult hea tagajärje. Mis siis on parem ja halvem? See tekitab palju
vaidlusi ja muutub seega komplitseerituks. Benthami jaoks see pole keeruline,
tema taandab selle naudingu ja valu mõistele.
See, mida sa peaksid tegema, on
välja arvutama kui palju inimesi ja loomi saavad sinu tegevusest mõjutatud. Nii
negatiivses, kui ka positiivses plaanis. Ja siis sa valid tegevuse, mis annab
tagajärjeks kõige rohkem head. Kui me läheme näidete juurde, siis kas piinamine
peaks olema keelatud? Alati? Või on juhtumeid, mil see on õigustatud? Kuidas on
gei abieluga? Kas see peaks olema seadusega keelatud? Või peaks valitsus
sellest üldse eemale jääma? Kellelgi ei põhjustata kahju.
Võib küsida konsekventsialistilt,
mida tema mõtleb? Vastus tuleb umbes selline: ei ole lihtsat pritnsipiaalset
vastust. Tuleb vaadata ja näha, kas piinamisega on maailm parem paik või ilma
selleta? Kas maailm on parem või halvem paik geiabieludega või ilma nendeta?
Benthamil on sellele huvitav lähenemine. Võtkem piinamine. Tervikuna on see
halb asi. Sellel on halb tagajärg. Inimene, keda piinatakse kogeb agooniat, see
teeb maailma halvemaks. Kas on olemas midagi, mis kaalub piinamise üles. Ja
Bentham ütleb, et loomulikult on. Kujutage ette, ütleb ta, et kuskile on pandud
pomm. Ja et kedagi piinatakse ning piinamise käigus ütleb ta, kuhu pomm on
peidetud. See pomm tapaks sadu inimesi. Kas siis peaks piinama? Loomulikult.
Kuna sadade inimeste surm on palju suurema tähendusega, kui ühe inimese kannatused.
Nii argumenteerib Bentham.
Selline on konsekventsialism,
millel on palju tugevusi. See on lihtne. Midagi ei öelda Jumala kohta või
jumalike reeglite kohta. Midagi ei öelda selle kohta, mida enamik inimesi
moraalseks peab. Kuid siin on omad probleemid.
Ei ole ühtegi filosoofilist teooriat ja
moraalsust, mis töötaks kõigi jaoks. Igal neist on omad probleemid ja
keerukus. Kriitikud märgivad, et
konsekventsialism sunnib meid aktsepteerima asju, mida me sisemiselt peame
kohutavateks. Näiteks lapse surnukspiinamine oleks ok, kui vaid see teeks
teised inimesed rohkem õnnelikuks. Puhas matemaatika. Kui piinamisega muutub
maailm paremaks paigaks, siis see sobib. Aga see tundub meile vale. Ei anta
mingit tähtsust perekonna või sõprussidemetele. Kuid need on olulised.
Minu poeg vajab operatsiooni.
Ilma selleta jääks ta pimedaks. Ja see on kallis operatsioon, seega ma kogun
raha. Ja ma saan selle operatsiooni. Paljud inimesed ütleksid, et see on hea
asi. Aga konsekventsialistile on see kohutav. Nende arvates tuleks võtta see
raha ja anda paljudele vaestele inimestele, mitte ühele. Sama käib lapse
kallisse kooli saatmisega, talle kallite asjade ostmisega. Kuna seda raha saaks
kasutada suurema hea saavutamiseks.
On veel üks probleem. Miks on vägistamine
halb? Konsekventsialist on nõus, et vägivald on halb, moraalselt vale. Nad
mõtlevad, et on ohver, kes kannatab. See kaalub üles vägistaja naudingu. Sel
juhul tundub asi absurdne, sest kui
oleks vastupidi, et saadav nauding ületab kellegi kannatuse. Kas sel juhul
oleks selline tegu õige? Sestap kriitika ütleb, et teatud määrani see teooria
toimib, kuid kukub läbi moraalse teooriana.
On olemas deontoloogiline
lähenemine. See erineb eelmisest suuresti. On moraalireeglid, millega
arvestatakse. Seda suunda esindab Immanuel Kant.
Unustagem korra kõhutunne ja
emotsioonid. Vaatame iha. Me tahame näha filmi ja seega tuleb meil minna ja
osta kinopilet. Me tahame juua vett, meil tuleb minna kraani juurde ja valada
klaas täis. Siin on Kanti hüpoteetilised imperatiivid. Kui tekib tahtmine, mine
ja täida see.
Kas sa peaksid valetama? Konsekventsialist
ütleb, et oleneb. Oleneb, millised on tagajärjed. Kant ütleb, et sa ei tohi
kunagi valetada. Mitte kunagi, sest kui kõik valetaksid, mis juhtuks? Meie
elustiil hävineks. Ükski indiviid ei tohi valetada. Ja Kant mõtles seda
tõsiselt.
Vaatame näidet. Oletame, et minu
pool elutoas istub hr. Smith. Keegi koputab uksele. Ma teen ukse lahti ja seal
seisab hullumeelne mõrtsukas kirves käes. Ja ütleb, et ta tahab tappa hr.
Smithi. Kas ta on siin, küsib ta? Konsekventsialist ütleks ei ole. Ja helistaks
politseisse. Kanti inimesena ütleksid jah, ta
on seal - sest sa ei tohi valetada,
tagajärgedest hoolimata.
Kuidas deontoloogiline
filosoof lahendaks teemasid nagu
piinamine või geiabielu? Ja vastuseks on – see oleneb. Oleneb, millise
deontoloogilise filosoofiga teil tegemist on. On palju filosoofe ja ka teisi
inimesi, kes arvavad, et piinata ei tohiks ühelgi juhul. Ka siis, kui see
päästaks sada elu.
Osad inimesed tunnevad, et erinevad seksuaalsuse vormid on
valed. Ja ei loe, kas see teeb inimese ja maailma õnnelikumaks või mitte. See
lihtsalt on oma olemuselt vale.
See on deontoloogilise lähenemise üks tugevusi, et nad
tõstatavad idee, et midagi on lihtsalt olemuslikult vale ja asi ei ole ainult
valu ja naudingu põhimõttes.
Ja siin on ka probleem.
Kategoorilised reeglid, nagu Kant need esile toob. Näiteks, et mitte mingil tingimusel,
mitte kunagi ei tohi valetada. Elizabeth Anscombe osutab sellele, et miks peaks
olema printsiip mitte valetamise kohta.
Miks ei võiks printsiip sätestada, et valetada tohiks, kui sa päästad
kellegi elu?
Ja isegi, kui sa usud printsiibi, kunagi ei tohi valetada,
absoluutsusesse – kas ei peaks olema veel teine absoluutne printsiip, mis
ütleb, et ära kunagi käitu nii, et süütu inimene tapetaks?
Ja sellised vastuväited räägivad
rohkem üldisest probleemist – kuskohast tulevad kõik need moraalireeglid? Keegi
selline nagu Kant ütleks, et need tulevad puhtast mõistusest. Puhtast
ratsionaalsusest. Kuid kõik võib
muutuda, kui sa seda lähemalt vaatad. Kanti ja deontoloogiliste filosoofode
kriitikud ütlevad, et vaadake, kõik ei ole ratsionaalsusest tulenev. Tegelikult
tuleb see sinu enda eelarvamustest ja kallakutest ja emotsioonidest. Kant
näiteks pidas valeks nii homoseksuaalsust, kui ka masturbeerimist. Ja Kant ei
olnud konsekventsialist, ta ei hoolinud naudingust. Tema ütles, et need mõlemad
on vägivald kohuse vastu iseenda ees, mitte anda järele loomalikele ihadele.
Kant pidas seda veenvaks. Kuid paljude arvates, see ei ole veenev.
Üks viis inimestest mõelda on, et
me oleme nö terve mõistuse moraalifilosoofid. Me mõtleme moraalsusest. Meil on moraalitunne.
Meil on teatud alateadlik teooria selle kohta, mis on õige ja mis vale. Siit
võiks küsida, mis liiki moraalifilosoofid me oleme? Konsekventsialistid,
deontoloogid või Kantianlased?
Üks kuulus mõttekatse, millega on eksperimenteeritud kümneid
ja sadu kordi, kannab nime Trolley Probleem. Selle töötas välja filosoof Philipa Foot ning paljud teised filosoofid on
sellega tööd teinud ja omi variante välja pakkkunud.
Vagun veereb rööbastel. Ja kui
see veereb mööda oma tavapärast teed, siis sõit läheb edasi vasakule poole. Ja
siis ajab see vagun alla viis inimest. Need on töölised ja parandavad seal
midagi. Võibolla on neil kõrvaklapid peas ja nad ei näe vaguni tulekut. Sina
oled inimene lüliti juures. Töölised on aga liiga kaugel, et nad mingit õhusignaali
kuuleksid. Kui sa midagi ei tee, siis need inimesed surevad vagunirataste all.
Kuna sina seisad lüliti juures, siis lülitile vajutades, suunatakse vagun
teisele rajale. Kahjuks on seal teisel rajal ka üks inimene, kes on liiga
kaugel hoiatussignaalidest ja saaks surma. Nüüd rohkem, kui 100 000
inimeselt erinevate eksperimentide käigus küsitud: Kas sa peaksid lülitit
vajutama? Ei küsita, mida sa teeksid? Vaid küsitakse: just, et kas sa peaksid
lülitit vajutama? Mis oleks õige asi teha?
Nimetame selle lüliti juhtumiks.
Mõtle, mis vastuse sa annaksid? Ja võrdleme nüüd seda teise juhtumiga, mida
nimetatakse Footbridge juhtumiks. Olukord
on sama. Sõitev vagun, mis sõidab surnuks viis meest ja sa ei saa neid kuidagi
hoiatada. Aga sel korral seisad sa sillal ja sinu kõrval on üks mees. Ja kui sa
selle mehe alla sillalt lükkad, siis ta kukub nii, et peatab vaguni. Vahel
kutsutakse seda paksu mehe juhtumiks. Kuna tihti küsivad inimesed, miks ma ei
võiks ise alla hüpata? Sestap on näide ehitatud üles nii, et sina ei saa, sa ei
ole piisavalt suur, et vagunit takistada. Küsimus on: kas sa peaksid meest
lükkama? Kas sa peaksid laskma vagunil sõita surnuks 5 meest või lükkama alla
ühe mehe, et teised päästa? Neid küsimusi on küsitud lastelt, täiskasvanutelt
üle kogu maailma, erinevate kultuuride esindajatelt, kriminaalsetelt
psühhopaatitelt. On küsitud autistidelt, skisofreenikutelt, erineva
ajukahjustusega inimestelt. Ja kui vaadata tulemusi, siis tavainimeste andmestik
näitab hämmastavat mustrit. Kindlasti kattub see ka sinu mõtetega selles osas.
Enamiku inimeste arvates on sobiv vajutada lülitit esimese juhtumi puhul, kuid
peavad valeks lükata alla mees teise juhtumi puhul. Suurem osa vastanutest
arvab, et inimest alla lükata ei tohiks. Mõlema juhtumi puhul on tulem üks –
kui sa ei tee midagi, siis viis inimest sureb. Kui sa tegutsed, sureb ainult
üks.
Mis siis on see erinevus kahe
juhtumi puhul, mis inimesed erienvalt mõtlema paneb? Seda on uuritud ja leitud
üks printsiip, mida nimetatakse Kahekordse efekti doktriin (Doctrine of Double
Effect). See ütleb, et on vahe selles, kas sa teed midagi halba – näiteks tapad
või kahjustad kedagi tahtmatult, põhjustades sellega suurema hea versus tehes
halba – näiteks tappes või kahjustades kedagi selleks, et teha rohkem head ja
mida sa ei peaks tegema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar