Päikesega metsas - seened oktoobris.

Suvel elan väljas, talvel loen, õpin ja tõlgin. Mingi aeg, kui pimedus hakkab pikemaks venima ja vihmaseks läheb, tekib igatsus arvuti taha istuda ja aina lugeda ning blogis kirjutada. Olen järjest endale põnevaid artikleid kõrvale pannud, mida tõlkida ja jagada. Samas on ilma jälle nii ilus, et ei raatsi istumise peale aega kulutada. Ja nüüd käisin emaga seenel. Mingi selline seenelkäik, mida ideaalis ette kujutada - ei sääski, ei parme, ei põdrakärbseid. Päike paistab aga kuum ei ole. 

Ema on mul suur metsa- ja seenemoor :). Üsna väikesena mäletan enanst metsas ema ja tema sõprade sabas sörkimas, võileib pihus. Sel ajal, kui suured inimesed seeni korjasid, sõin mina ühe võileiva teise järel ... kui need otsa said, hakkasin virisema :). Eks mul oli oma väike korv ja väike terav seenenuga, kuid mingit püsivust metsas tundide kaupa ringi käia polnud. Kindlasti oli metsal oma võlu ja valu. Mäletan üsna hästi, kui ema metsas ära kadus ja alles keset pimedat ööd üles leiti. Samas eksis ema varasemalt sageli ja välja jõudis alati omal käel vanaema (minu vanavanaema) tarkusi kasutades. Üks neist on, et istud kännule ja pöörad sokid tagurpidi ... Eks mul jäi midagi seenemaailmast külge, kuid ma olen metsa saanud harva ... kord ei olnud osad pereliikmed seenesööjad, küll olid lapsed väikesed ja ei nautinud sääskede seas kõndimist mitte üks põrm. Viimasel ajal olen tundnud vajadust oma ema seeneteadmisi taas kord meelde tuletada, et varandus kaotsi ei läheks. Ja nii me nüüd kõnnime mööda metsateed...

Kõigepealt tuli keset teed vastu sügis-limanutt. Hea söögiseen, kuid head asjad kipuvad sageli ruttu ussitama (tõmban siin paralleele elu endaga! Miks me ussitamist nii väga kardame). Ja ka kõik need limanutid on ussitanud.

Ema ei pea toitumisteadusest  just palju ja taimetoidust huvitatud pole :). Samas on ta lugenud läbi kogu kirjanduse, mida on seente kohta avaldatud ja käinud mööda näitusi ja rääkinud seeneteadlastega ja teinud oma kogemustest järeldusi. Sestap küsin, mis see uss siis teeb - "midagi ei tee, uss on valk, korja üles, kui tahad." :) Ma siiski ei korja (valgupuudust ei tunne :), kuna ma otsin peaasjalikult seeni, mida madalal temperatuuril kuivatada ja toorelt süüa - ussid söövad seened kiiresti ära ja ussikeste kuivatamiseks ma metsa ei tulnud :).

Mõned sammud edasi on tee ääres vana hea kukeseen. Meeldib mulle toorena seenejahuna või lihtsalt praetud. Kuivatatult ja uuesti leotatuna jääb minu jaoks kummiseks.

Ja nagu varemgi, kui ma olen emaga seeni otsima läinud tabab mind alguses seenepimedus :). On mets ja puud ja sammal ja valgus - suured asjad. Alguses tuleb emal ikka näpuga näidata. Mingi hetk tuleb nägemine tagasi ja sa vaatad ja vaatad ja näedki ...

   

Minu jaoks toortoidu parimad seened - lehterkukeseened ja kollakas kukeseen. Kuivatan ja siis leotan ning söön :)

 

Ilus seen ja väga maitsev ...

  

Kollakas kukeseen on väiksema kübaraga, muidu väga sarnane:

 

Lehterkukeseeni saime suure-suure kotitäie.

Silma jäid veel mõned porgandriisikad  (ei ole vaja kupatada)

  

Põdramokk, mille ema söögiseenena maha laitis, "kuna ajab terve köögi haisu täis". Raamatu järgi on põdramokk väga hea söögiseen. 

Vana põdramokk ja noor põdramokk

  

Tee peale jäid seenemaailma silmailu veel palju -sellist ilu, mida patta panna ei saa: ehk allpool söögikõlbmatud seened

Rõngata kärbseseen

 

Erilised iludused punased kärbseseened

 

Sälk kollanutt

Suur puiduheinik, kaunis värv

 

Maatäht

  

Valge kärbseseen

  

Hiirheinik

  

Vöödik

 

Vana sinijalg

 

Pruun heinik

Mets ... pole enam metsa ... metsanoorendik ehk veel pole metsa

  

Nüüd on lehterkukeseened kaks päeva ajalehe peal suurema niiskuse välja lasknud ja veidi aega kuivatis veetnud ja näevad välja sellised:

 

Ja ma ei kirjuta mitte midagi seente toitainelisest väärtusest :) ehk nagu mul ema ütleb, et kui magu kannatab, siis saad süüa :). Ja nii mõnigi söögiseen ei jõua meie toidulauale, kuna meie magu seda ei seedi :)

 "Seeni peetakse raskesti seeditavateks. On seisukoht, et seened ei ole üldse seeditavad. Ometi armastavad mõned inimesed seeni väga. Vaevalt et nad armastaksid, kui seened nende seedimist vaevaksid. Mida see kõik tähendab? Tähendab seda, et kes mõtleb oma hirmunud arusaamadega elu raskeks, sellele on ka seened raskelt seeditavad. Kes nähtamatust eitab, see eitab ka intuitiivset ehk südamega mõtlemist ja absolutiseerib ratsionaalset ehk materiaalset ajudega mõtlemist ja ei seedi seeni üldse. Kes armastab elu, see armastab seeni ja seened seeduvad temale õnnistuseks. Selline inimene armastab metsa ja võtab iga metsaanni tänuga vastu. Kui mõnda andi talle tarvis ei ole, siis ta ei hävita seda. Ta ei lükka kärbseseent külili ainult teadmisest, et see on mürgine. Armastus elu vastu ei lase seda teha. Ta ei tarvitse teada, aga ta tunneb, et ka kärbseseene kasvamisel on mingi mõte sees." Dr. Luule Viilma

Kuivatamise erisustest saab pikemalt lugeda Päikesetoidu e-kuivatiraamatutest (tellida saab 84silleke@gmail.com )