Geneen Roth taevalikest kehadest.

Blogis on varasemalt palju olnud Geneen Roth artiklite tõlkeid ja nüüd on tema värskeim raamat  (ilmus juba 2018 suvel) mul lugemist ootavate raamatute nimekirjas. Amazon.uk lehelt leiab paberraamatu hinnaga alates 4 eur (kasutatud).

Allolev lõik on pärit Eileen Fisheri Women Together lehelt:

Geneen Roth uuest raamatust This Messy MagnificentLife:  

Alles peale aastaid tagasi juhtunud autoõnnetust , milles ma murdsin oma selja, teadvustasin,  et ma ei olnud varem aru saanud, et mul oli selg. See tähendab mitte eriti. Loomulikult ma teadsin seda sõna - selg. 

Ma teadsin, et minu selg asub eesosa taga. Teadsin bioloogiaõpiku piltide järgi, milline on selgroog. Paar korda nädalas Pilatest tehes, teadsin, et vahel teeb seal miski haiget.  Kuid kauaaegse jooksja, tantsija ja mägironijana olin oma keha alati kohelnud, kui masinat, mida ma võin selle piirideni lükata nagu tükikest savi, mida oma kujutluse järgi voolida. Ma arvasin, et minu keha on liikmete ja organite komplekt, mis on kokku pandud isikuks, kelle ma arvasin end olevat. See on midagi taolist, et sa oled elanud kolmekorruselise maja pööningul 64 aastat

Oma raamatus „M Train“ küsib autor Patti Smith: “Kuidas on võimalik, et me ei mõista enne oma armastust kellegi vastu, kui ta on läinud?“ Samamoodi võib küsida selja kohta, mis meid toetab, jalgade kohta, mis meid kannavad, käte kohta, mis tõstavad lapsi sülle ja üleüldse kehade kohta.  Minu puhul oli selleks selja murdmine, kui ma sain aru, et on suur õnn selgroogu omada. 

Minu ärkamiseks oli vaja kriisi ... et saada aru erinevusest omada keha ja selles elamise vahel. 

Enne selgroo murdu (ja sellele järgnenud tugevat valu) olin ma ühtaegu haaratud ja tüdinenud sellest, kui kuulsin teisi inimesi rääkivat „kehas elamisest“. Ma pidasin seda ebaoluliseks ja igavaks. See tundus mõttetuna, kuna kõik, mida ma tahtsin teha – liikuda, töötada, puudutada, süüa, magada, rääkida – oli võimalik ja sai tehtud ilma, et ma nö oleks pidanud pööningult alumistele korrustele laskuma. Nagu minu puhul tavaliselt, oli vaja kriisi, et mind äratada; sedakorda siis taipamaks keha omamise ja selles elamise erinevust.  

Seljaga juhtunud õnnetus tegi selgeks, et ma olen oma keha kohelnud alateadliku rahulolematusega. „Kas tõesti?“

Ma mõtlesin... „Mul tuleb pooleli jätte see, mida ma hetkel teen ja treenida raskustega kolm korda nädalas, et hoida oma luud tugevad? Kui ma kirjutan, siis on mul vaja tõusta püsti iga 20 minuti järel, kuna istumine on sama, mis suitsetamine? Ja mul on vaja praktiseerida Kegeli harjutusi, et ma ei lõpetaks mähkmete kandmisega?“

Ma ei lõpetanud siinkohal. On veel samuti iga päev vaja kasutada hambaniiti, puhastada vett, teha naha sügavpuhastust, valmistada toitu ning järgmisel hommikul alustada seda kõike otsast peale.  See on täiskohaga töö, lisame veel tunde sellekohast lugemist ja siis tellida selliseid päikesekaitsevahendeid, mis ei tekita sulle vähki, juuksehooldusvahendeid, mis ei jäta sinu juukseid selliseks, nagu sa oleksid näpu elektrikontakti pistnud ning varba separaatoreid, et vältida eespöia muutusi (hallux valgus). 

Ma olin oma potilille vastu lahkem, kui oma keha vastu. 

Mil iganes ma oma retriitidel keha teema üles tõstatan, ei ole reaktsioon eriti entusiastlik. „Ah jumala pärast,“ ütlesid minu õpilased, „nüüd pean ma olema tähelepanelik OMA KEHA vastu? Mul on vaja lapsed koolist ära tuua, mul on äri juhtida, dokumendid kirjutada. Kas te ei saa mulle lihtsalt öelda mida, kuna ja kui palju süüa? (et ma saaksin seda paar nädalat teha ja siis hakata protestima selle mida, kuna ja kui palju süüa ütlemise vastu). Keegi pole mulle kunagi öelnud, et oma kehas elamine on osa sellest. Mul ei ole aega midagi uut õppida.“ Ja mina vastan: „Jah, ma saan aru,“ ning tsiteerin sageli peale seda James Joyce sõnu: „Mister Duffy elas oma kehast  lühikese jalutuskäigu kaugusel.“  Nüüd järgnevad peanoogutused ja keegi ütleb vaikselt, et ema sundis teda dieeti pidama 10 eluaastal ... ning me oleme taas pööningul jälgimas lapsepõlve kordusfilme.   

Filmis The Story of Stuff räägib jutustaja, et ei ole sellist asja nagu „ära“, kui me midagi ära viskame. Kõik on seoses: kilekott sinu käes, särk, mille sa just ostsid, ookeanide saastatus.

Kordasin endale esimestel kuudel peale selgroomurdu „Ei ole olemas eemal,“ sest kuigi ma ei arva, et olen enda selgroomurrus süüdi, oskan siiski näha, et olen kohelnud aastaid oma keha prügikastina, kuhu võib ilma tagajärgedeta visata igasuguse toidu, mida minu meel on ihaldanud, nagu ei oleks keha puhas füüsilisus  ja immateriaalne meel omavahel seotud. 

Ma olen oma potilille vastu olnud kenam, kui oma keha vastu.

Ma olen oma mobiiltelefoni kohelnud suurema austusega, kui oma keha. 

Ja siiski.

Kuigi meie kehad on ajutised, õrnad ja  haavatavad, on nad kõige otsesemad portaalid selleni, mis on igavene praegu. 

Elamine pigem oma kehades, kui neist eemal, võimaldab meil olla tähelepanelik oma igapäevaelus. See on tõsi, et kehad ei ole mõeldud elama igavesti, hoolimata Walt Disney soovidest, kes oma keha külmutada lasi ja ootab ülesäratamist, kui me avastame surematuse saladuse.  Isegi, kui me kohtleme 90 aastat oma kehasid imeliselt, nad kuluvad ja surevad. Või saavad nad löögi sõidukilt, hulkuva kuuli või  vihase viiruse ja surevad noorelt.  Samuti on võimalus, nagu järjest kasvav turistide arv näitab, et tehes selfit Machu Piccu tipus, kukume kuristikku. 

Ja siin see on: S sõna. “Elu on nagu astumine paati, mis sõuab merele ja seal upub.“  kirjutab Zen õpetaja Shunryu Suzuki.

On võimatu rääkida kehadest ilma, et räägiksime surmast, kas me teeme kõvasti tööd või jätame pööningu all asuvad korrused kasutamata – mõlemal juhul kehad surevad.  Kuigi meie kehad on ajutised, õrnad ja  haavatavad, on nad kõige otsesemad portaalid selleni, mis on igavesti praegu. 

***

Peale sureva inimese kõrval istumise, on parimaks viisiks olla igapäevaselt kontaktis sellega, mis kunagi ei sure, praeguses hetkes ärkvel olemine.  Kasutada oma meeli, et märgata. Kuna keha tajud on momentaalsed, märka neid läbi lõikamas meele hüplemist minevikust tulevikku, lobisedes üksikasjadest, lootustest ja ihadest. Igapäevaelu horisontaalsel tasandil kõik need digiseadmed, Kegel harjutused ja varba separaatorid hoiavad selle nö elu liikuvana, kuid see ei ole elu ise, vaid lihtsalt liikuvad pilved taevas. 

Kuluta päevas 5 minutit (igaühel on see 5 minutit), minutiliste osadena, et märgata, kus sa oled.

Assisi  Franciscus ütles, “See, mida me otsime on see, mis otsib.“   Kui me pöörame tähelepanu ainult igavesti muutuvale mõtete paraadile, siis meil jääb märkamata see, mis otsib. Kuid kui me aktiivselt märkame ja asustame keha, mis meil juba on, siis me hakkame märkama seda, mida Eckhart Tolle nimetab sisemiseks kehaks.  Lõõmav ergas elujõud, mis laseb muutuda ülejäänul nähtavaks.  See osa meist, mis kunagi sekundikski pole lahkunud, viskab lõpuks selle keha minema nagu vana kinga.

Minu nõuanne. Kuluta päevas 5 minutit (igaühel on olemas see 5 minutit), minutiliste osadena, et märgata, kus sa oled. Lihtsalt  nii palju.   Sa ei veere lihtsalt oma lauani, sa ei hõlju magamistoast kööki. Sinu jalg puudutab põrandat samm-sammu haaval, sa möödud asjadest, sa kuuled helisid, üminaid, kolinaid. Kas sa näed seda, mida otsid? Kuula, mida sa kuulad? Oled sa siin? Või sa tuulad ringi oma meel pööningul?

Hingetõmme, kui sa seda ärksana teed, võtab terve igaviku, et täita sinu kopsud ja neist lahkuda. Teadlikkust elujõust, mis ennast selle hapra keha kaudu väljendab, ei saa tagant sundida, kuid sa saad olla teadlik tuule häälest, sarve pasundavast helist, arvuti kliki klõpsust. Kuna surematus ei ole valikute hulgas (ma räägin sinuga, Walt), siis kui sa uputad end üleni sellesse, mida näed ja tunned oma kehas, siis aeg kaob, kuna ta ei ole oluline.  Sa ei saa seda tagant sundida, kuid saad avaneda sellele, mis on oluline: igavikule endale – 4,6 miljardit aastat tähetolmu. Ja meil on see, kuna me ise olemegi see.