Mida sinu aia tomatitaim sinust mõtleb?

Martin Blaser kirjutab oma raamatus Missing Microbes:"Üks populaarsemaid selgitusi kaasaegsete lastehaiguste (diabeet, astma, allergiad, ülekaal jms) puhul on nn hügieeni hüpotees. Kaasaegsed haigused tulenevad sellest, et oleme oma maailma teinud liiga puhtaks. Selle tulemusena on meie laste immuunsüsteem on ülimas rahuseisundis, mille tõttu valmis iga valesignaali peale reageerima ja tuld andma.

Paljud vanemad üritavad laste immuunsüsteemi parandada, viies neid kontakti lemmik-  ja farmiloomadega ning lubades suhu panda pori ja mulda. Ma jään eriarvamusele. Sellised kokkupuuted ei ole meie tervisele olulised. Bakterid, mis on mullas, on seal mulla, mitte meie jaoks. Loomade bakterid ei ole samuti inimevolutsioonis mänginud olulist rolli. Meie kaduv mikrobioom on hääbumas nagu siis, kui sureb välja üks terviklik ökosüsteem: näiteks džungel."

Üksikud kokkupuuted moodustavad väikese osa sellest, mis on pidev kooselu keskkonna kõigi aspektidega.   Me liigume ühest äärmusest teise ja avastame seal uued teistmoodi hädad. Ühest vaktsiinist kümnete vaktsiinideni. Vabanedes teatud nakkushaigustest ja samas leides end tänaste "moodsate" haiguste keskelt.  Haigusi levitavast mustusest ülimalt puhtalt kiiskava ja lõhnava puhtuseni, mille sees me jätkuvalt oleme haiged – küll kannavad haigused teisi nimesid. Vabanedes näljast ja puudusest, mis ei lasknud korralikult elada, liikuda ega magada, jõuame ülima külluseni, mis ei lase meil taaskord ei  liikuda ega magada ning takistavad elu nautimast.

Meie suhted taimedega on kindlasti üheks neist aspektidest. MD Marva Oganjan ütles kunagi ühes oma loengus, et nii nagu meie tapame loomi, tapavad nemad meid... Mis võibolla esmapilgul klapib sellega, et me sööme külluseihaluses ennast liigsest toidust ülekaaluliseks ja sealt edasi on juba  igasuguste huvitava nimega haiguste juurde tee lahti. Kuid allpool olevast taimede võimest lähtuvalt võime üsna hästi ette kujutada, et nii bakteritele, seentele, taimedele ja loomadele oleme me kerge saak. Nad võivad igal hetkel ja üsna kiiresti teha meile „kambaka“. Täpselt nii, nagu Aafrika akaatsiad tegi antiloopidele.

Arusaamine algas aastakümneid tagasi Aafrikas. Aafrikas on mõned hämmastavad puud. Tohutu baobab elab tuhandeid aastaid ja kägipuud hävitavad oma peremeestaimed. Kuid kõige kummalisem puu on akaatsia, mida nii sageli pildistatakse Aafrika päikeseloojangus. 

Akaatsia lehed on Aafrika lehesööjate loomade tavaline toit. Ja kaelkirjakud paistavad teadvat, kui palju ja kuidas neid süüa. Kaelkirjak seisab puu juures ja ampsab ettevaatlikult kõige väljaulatuvamaid ja nooremaid  lehti ning liigub jälgides tuule suunda üsna ruttu järgmise puu juurde, kuigi lehti oleks võinud sellelt puult võtta veel küllalt.

Akaatsiapuud annavad signaale teistele puudele, kui antiloobid söövad nende lehti. Pretoria Ülikooli zooloog  Wouter Van Hoven ütleb, et antiloobi poolt söödav akaatsia hakkab tootma lehtedes tanniini kogustes, mis on folivooridele (lehtedest toituvad herbivoorid) surmav ja paiskab õhku etüleeni, mis võib levida 45 meetri kaugusele (tuule suunas). Etüleen hoiatab teisi taimi eelseisvast ohust ja need hakkavad omakorda tootma rohkem tanniini.

Van Hoven tegi oma avastuse 1990, kui Lõuna Aafrikas suri game ranches (Ma ei oska seda hästi panna eesti keelde – mängurantšo kõlab minu arvates tobedalt. Tegemist on rantšoga, kus kasvatatakse metsloom kas liha, jahi, loomaaia  vms tarbeks) aladel ootamatult 3000 antiloopi (kudu).  Teadlane pani tähele, et vabas looduses elavad kaelkirjakud närisid kümnest akaatsiapuust ainult ühte ning vältisid allatuult olevaid puid. Kudul, kes elas rantšo aedade vahel ei olnud ülikuival talveperioodil suurt midagi peale akaatsia lehtede süüa. Sestap nad sõid seni, kuni akaatsia lehed tootsid niivõrd palju tanniini, et nende kehades tekkis surmav metaboolsete reaktsioonide ahel.  Van Hoven uuring avaldati ajakirjas Journal of African Zoology

15 aastat varem tegi prantsuse teadlane Paul Caro avastuse, et tammepuu reageeris ründavate röövikute vastu tanniini ja fenooli tootmisega lehtedes. Caro leidis, et selline mehhanism pärssis vastsete kasvu.

Akaatsia kaitseb end niiviisi hävimise eest. Surmava toidu põhjuseks on akaatsia võime tõsta lehtedes tanniin-C taset, kui loomad hakkavad lehti sööma. 15 minutit peale seda, kui lehti on hakatud sööma, tõuseb tanniin-C tase üle normaalse.

Tanniin-C ise mürgine ei ole, kuid soolestikus see kombineerub toidus olevate valgumolekulidega ja seetõttu muutuvad lehed seedumatuteks.

Kui loomad on aedadega piiratud territooriumil ja nad ei saa söömiseks vabalt liikuda teiste taimede juurde, siis nad lihtsalt nälgivad surnuks.  Tavalistel aastatel on lehtpuid ja pöösaid küllaldaselt ja kui lomade arv ei ole maa-ala kohta liiga suur, siis probleeme ei teki. Taraga piiratud rantšodes võib aga loomade arv tõusta suuremaks, kui taimestik toita suudab ja loomadel on raske leida lehti, mis on ohutu tanniin-C tasemega. Akaatsiad on sel juhul stressis ja lihtsalt tapavad antiloobid.

Florianne Koechlin

Florianne Koechlin, Šveitsi päritolu ameerika keemik ja bioloog, on vaimustunud taimede suhtlemisvõimetest. Ta märgib tomatitaime kohta:  kui röövikud ründavad, hakkab taim tootma toksiine rööviku vastu ja lõhnu, et hoiatada teisi tomatitaimi, et ka nemad saaksid hakata mürki tootma. Lõhn, mida tomatitaim sel juhul toodab on methyl jasmonate – lõhn, mida tunneb hästi parfüümitööstus ja naisteadlastele on öeldud, et tomatitaimedega töötades nad ei tohiks kasutada lõhnaõli „Chanel nr 5“. Meie jaoks on sel meeldiv lõhn, kuid tomatitaime ajab see segadusse, kuna on signaaliks vaenlase eest. Ja sel juhul hakkab tomatitaim tootma lõhnu, mis meelitab ligi putukaid, kes röövikuid söövad.

Imeline ei ole mitte ainult see, et tomatitaim teab, kes teda ründab, vaid ka see, et ta on teadlik, kes ründaja on. Võrgendlestade puhul toodab tomatitaim näiteks lõhnu, mis meelitavad ligi putukaid, kes toituvad võrgendlestadest. Kui ründajateks on röövikud, siis toodab ta veidi erinevat lõhnakokteili, mis meelitab ligi nt herilasi/vapsikuid (ingl.k parasitic wasp, mis ei pruugi siis tähendada ainult üht liiki putukaid). Kuidas teab tomat, kes teda ründab? Taim oskab seda öelda analüüsides ründaja sülge.

Teine hea näide on õunapuu. Kui õunapuule tulevad rööviku mune munevad kahjurliblikad (näit ingl.k small winter moth), siis toodab lõhnu, mis meelitavad ligi teatud linnuliike, kes tunnevad ära puu SOS signaali ja teavad, et sealt saab mõnusalt pakse röövikuid.

Taimede suhtlemise viisid köitsid mind sedavõrd, et käisin külastamas paljusid teadlasi kõikjal maailmas: Euroopas, Indias, Keenias, Egiptuses ja loomulikult oma kodukohas. Teadlased ütlesid mulle, et kõik taimed suhtlevad lõhnade abil. Nad hoiatavad üksteist, saadavad välja SOS signaale, meelitavad ligi. Tänaseks on teada, et taimede poolt toodetavaid lõhnakomponente on ligi tuhat, millest 5-10 on omased kõigile taimedele.

Taimed tajuvad 20 keskkonna signaali rohkem, kui inimesed. Taimed tunnevad maitset, lõhna, kuulevad heli, tunnetavad puudutust, näevad ja sarnaselt lindudele tunnetavad elektromagnetilisi laineid. Ja see, mis toimub maa all, on veel palju suurem. Maaalune juurestik moodustab koos seentega mükoriisa, mis on tohutu suhtlemisvõrk. Uuringud on näidanud, et mükoriisa kaudu vahetavad taimed omavahel toitaineid. Rikkaliku taimestikuga kohtades, kus on pikemate ja lühemate juurtega taimi toimib hiiglaslik turg. Sügavamale ulatuvad juured annetavad võrgustikule vett, teised pakuvad lämmastikku või fosforit või süsivesiku komponente. Vahel toimub ka lahing. Näiteks saialill laseb juurte kaudu võrku mürki, et naabreid välja suretada.

Viimased uuringud näitavad ka, et taimed saadavad oma maa-aluse võrgu kaudu informatsiooni ehk see on nagu maa-alune internet. Kui ma metsas jalutan, käib seal lakkamatu sosistamine –lõhnade vahel ja jalge all toimub pidev toitainete ja informatsiooni vahetus. Seda teades on tunne metsas hoopis teistsugune. Tunne nagu ma oleks osa suurest kooslusest.

Taimed on võimelised õppima. Kui tomatitaime ründavad röövikud, siis ta hakkab tootma lehtedes toksiine. Kui see juhtub aga teist korda, siis on taim võimeline toksiine tootma efektiivsemalt ja kiiremini. Seda suudavad kõik taimed. Kased mäletavad minevikusündmusi vähemalt 4 aastat...

Millised on suurpõldude taimede, suurlautade loomade keemia ja kuidas see nende nö hävitajat – inimest mõjutab, võime vaid oletada. Florianne Koechlin märgib, et Šveits on ainus riik, kus põhiseaduses on kirjas, et iga elusolendi väärikus peab olema tagatud. Ja hiljutiste uuringute kohaselt ei saa öelda taimede kohta elutu. Sestap uuris teadlaste grupp seda, kas ja kuidas võiks taimi kohelda väärikalt. Koechlin kuulus uurimisgruppi ja siis, kui nad avaldasid oma raporti, said nad igNobeli – preemia, mis antakse kõige naeruväärsema uurimuse eest. 

Inimesel on naljakas – kuid on üsna tõenäoline, et kes viimasena naerab ...

Samasuguse igNobeli preemia said kunagi Jaapani teadlased, kes uurisid, kuidas eosed käituvad toitu otsides. Kuidas nad valivad laual oleva kõige parema toidu, kuidas nad leiavad labürindis toidu üles ja kuidas edaspidi nad ei näe enam labürindis vaeva, vaid oskavad kohe toidu juurde minna. Mulle oli juba tookord äärmiselt huvitav seda uuringut lugeda. Nüüd ei naera selle uuringu üle enam keegi – bakterite ja seente uurimise teadus on teinud niivõrd tohutu hüppe edasi.

Florianne Koechlin arutleb selle üle, kuivõrd me saaksime oma teadmisi taimede suhtlemisviisidest kasutada ära, et neid kaitsta, kasvatada ja nendega koos elada. Ta arutleb, kui suurde infonälga jätame me suurtel aladel kasvavad monokultuurid, kui me saaksime üsna lihtsalt neid toetada. Toetades taimi, toetame iseennast. 

Seni, kuni suure maailma ratas peatumata edasi veereb, saan mina oma aias ja taldrikul taimekooslust igati toetada. Saavad paljud teistkiJ.