Vabad radikaalid on pahad, antioksüdandid on head? Kas ikka on?

Toidulisandite müüjad rõhuvad sageli sellele, et meie toidulaud võrreldes kunagisega pole enam see ...ja on lihtne lahendus - toidulisand.

AOC Archaeology Group taastas 600 aasta vanuste säilmete järgi mehe näo:

600 aastase mehe säilmetest selgus, et ta oli üsna kängujäänud, kannatas ulatusliku liigeste- ja hambahaiguste käes ning suri 40ndates eluaastates. 

Etnobotaanik James Wong märkis siinjuures: "Ma ei saa aru? Kõik, mida ta sõi, oli kohalik, hooajaline, orgaaniline, käsitsi valmistatud ja töötlemata.

Vastupidiselt meediapealkirjades ja dieediraamatutes esiletoodule, tundub see siin näitavat vastupidist – kunagised dieedid olid praegustest kehvemad.

Nii et siin on üks lihtne ja vaieldamatu fakt:

Meie ajaloos pole kunagi varem olnud niivõrd soodsat, ohutut ja rikkalikku  toiduvalikut ja  toiduga varustatust. Ühelgi teisel põlvkonnal pole see kunagi olnud nii hea. Nii et lõdvestuge ja nautige oma elu(ja toitu)!"

Loen Joe Schwarczi raamatut "Is that a Fact" ja tõlgiksin siit veidi antioksüdantidest - kuidas heast asjast suures koguses võib halb asi saada. Ja kuidas halb asi väheses koguses meie tervise teenistuses on...

Vabad radikaalid ja antioksüdandid - kumb neist on hea ja kumb paha?

Üks asi, mis meile antioksüdantide puhul on täiesti selge – need müüvad hästi toodet! Kahjuks on see ka ainus asi, mis meile selle hämmastava kemikaalide grupi kohta täiesti selge on. Üldsuse silmis on antioksüdandid superkangelased, mis peavad lahingut kurjade vabade radikaalidega, kel on kavas meie noorus ja tervis hävitada. Ja erinevate toidulisandite müüjate sõnul ei ole meie toidus piisavalt antioksüdante, et meid vabade radikaalide eest kaitsta. Me vajame täiendust igasuguses vormis pillide, kapslite või potsikute näol – mida müüjad parasjagu pakuvad. Müüdavaid segusid pakutakse koos erinevate inimeste kinnitustega, kuidas nende elu on imeliselt paranenud. Puudu jääb siin vaid usaldusväärsetest tõenditest.

Lugu algab reeglina nii: meil on vaja elamiseks hapnikku. Selle vastu ei ole midagi öelda. Iga õpilane, kes on õppinud glükolüüsi ja kardetud Krebsi tsüklit, saab aru hapniku kriitilisest rollist rakuenergia tootmisel. Glükoos reageerib hapnikuga ning annab süsinikdioksiidi, vee ja energia. Kuid tekivad ka mõned kõrvalsaadused. Ja siit tulevadki need kurikuulsad vabad radikaalid, mida tuntakse ka kui reaktiivseid hapniku osakesi ehk ROS (reactive oxygen species). Ja need on reaktiivsed. Kui nad võtavad sihikule olulised biomolekulid, näiteks valgud, rasvad või nukleiinhapped, võivad nad tekitada molekulaarse hävingu.

Meie keha muidugi lihtsalt ei seisa ja ei vaata  pealt, kuidas puuduoleva elektroniga radikaalid üritavad rahuldada oma elektroninälga vajalike molekulide lõhkumisega.  Kokku kutsutakse abivägi. Ja selleks abiväeks on antioksüdandid, lai kogumik ühenditest, mis suudavad reaktiivseid hapniku osakesi neutraliseerida.  Nende hulka kuuluvad sellisid ensüümid nagu superoksiiddismutaas (SOD), A-, C- ja E-vitamiinid ning mitmesugused meie dieedi taimsetest saadustest saadud polüfenoolid. Kuna taimed toodavad hapnikku läbi fotosünteesi, siis on nad pidanud välja arendama oksüdatsiooniga toimetulekuks teatud kaitsemehhanismid. Ja on täiesti mõistlik, et me püüame taimede poolt toodetud antioksüdante enda jaoks ära kasutada. Ning siiani ongi kõik ok.

Elanikkond, kes tarbib rohkelt puu- ja aedvilju on tervem. See on kas vähemal või rohkemal määral õige. Kuid miks? Ja siin nüüd tuli tuha all peidus ongi. Üsna meelitav argument on, et tooted, milles on palju antioksüdante,  kõrbivad vabade radikaalide arvu ja seega need kemikaalid ongi vastutavad meie hea tervise eest. Kuid puu- ja aedviljades on veel palju igasuguseid ühendeid, mille bioloogiline aktiivsus ei ole vabade radikaalidega seotud. 

Näiteks flavonoolid kakaooas laiendavad veresooni kutsudes esile käskjalg molekuli lämmastikoksiidi moodustumise. Sojas olevad isoflavoonid ja östrogeeni retseptorid mõjutavad vastastikku üksteist. Kurkumis olev kurkumiin inhibeerib ensüümi, mis katalüüsib põletikuliste prostaglandiinide moodustumist. Õuntes olev salitsüülhappel on antikoagulantne toime. Ja sellest kõigest hoolimata on tähelepanu keskendunud antioksüdantidele. Esile tõsteti lihtne valem: vabad radikaalid on pahad, antioksüdandid on head. Ja turundajad jooksid nagu said, et seda müüa.

Iga substants, mis laboris näitas antioksüdandi toimet, sai omale peaaegu ravimi staatuse. Riiulid ägavad eksootiliste mahlade, karotenoididega täidetud kapslite, rohelise tee pillide, männikoore ekstraktide ja loomulikult igas võimalikus vormis C ja E vitamiinide all. Tekkisid antioksüdantide maailmameistrivõistlused. Tooted hakkasid omavahel võistlema – kus on rohkem ehk millisel neist on suurim hapnikuradikaalide imendumisvõime ehk ORAC. ORAC on nö proovi suutlikkus katseklaasis vabu radikaale neutraliseerida.. Kuid meie keha ei ole hiiglaslik katseklaas ja ORAC väärtusi ei saa ilmtingimata üle kanda bioloogilisse mitmekesisusse. 

Paljud polüfenoolid, mis katseklaasis annavad hämmastavaid tulemusi antioksüdantidena, ei pruugi meie seedesüsteemis üldse imenduda.

C- ja E vitamiinid ning beetakaroteen on laboratoorsetes katsetes edukalt vabu radikaale suuresti vähendanud ja neist on saanud antioksüdantide lisandite reklaamnäod. Kui aga teadlased hakkavad läbi viima kliinilisi uuringuid, siis on tulemused pettumust valmistavad. Enamiku osas ei ole leitud mingit kasulikkust. Ühe puhul leiti kopsuvähi riski suurenemine – suitsetajatele beetakaroteeni lisandi andmisel. Mõned uuringud on isegi väitnud, et inimestel, kes tarbivad regulaarselt antioksüdantidega lisandeid, on suurem risk enneaegseks surmaks. Mis siis siin toimub? Kas võib olla, et vabad radikaalid ei olegi need kõige hullemad pahad? Nagu sageli teaduses juhtub, ei ole asi nii selgepiiriline ja isegi ainult väheke kaevamine toob segadust juurde. Sestap kaevakem veidi.

Tuleb välja, et valged verelibled vabastavad vabu radikaale, kui nad võitlevad bakterite ja viiruste vastu. Sestap teatud õiges koguses, õigel ajal võivad vabad radikaalid olla tervist toetavad. Veel enam, kui vabu radikaale toodetakse sellise kaitse  eesmärgil, siis selle protsessi tunnevad ära teised rakud ja koheselt hakkavad need omakorda endi kaitsemehanisme tugevdama ning tootma ensüüme – näiteks katalaasi ja superoksiiddismutaasi -  mis suudavad rohkemate vabade radikaalidega toime tulla. Midagi sellist, et väike kogus toksiini kutsub ellu süsteemi, mis aitab toime tulla suuremate kahjustustega.

Üks huvitav teooria märgib,et toidus olevad antioksüdandid võivad töötada seetõttu, et nad toodavad väikestes kogustes tervist toetavaid vabu radikaale. Kui antioksüdant oma elektroni loovutamisega  neutraliseerib vaba radikaali, siis ta muutub ise vabaks radikaaliks aga palju väiksema kahjustamisvõimega. Kuid siiski võib see olla piisavalt ohtlik keha jaoks ja keha enda antioksüdandi kaitsemehhanism hakkab tööle. Antioksüdantide lisandid ja ka antioksüdandid toidus ei pruugi oma toimet avaldada kuna doosid on liiga suured ja see surub liigselt alla vabade radikaalide formeerumise. Tundub ebatõenäoline? Aga pange siiski kõrva taha.

On hästi teada, et sportlik tegevus parandab insuliini tundlikkust ja see aitab 2 tüübi diabeedi puhul. Kuid sportlik liikumine suurendab ka reaktiivsete hapnikuosakeste teket, kuna rakud „põletavad“ rohkem glükoosi, et toota vajaminevat energiat. Ühes Saksa uuringus pandi 40 meest järgima 4 nädalaks teatud liikumisrežiimi. Pooled neist pidid võtma lisandeid: 1000mg C vitamiini ja 400  IU E vitamiini. Üllatavalt paranes insuliinitundlikkus ainult neil, kes lisandit ei võtnud!

Peale selle tõusis - superoksiiddismutaas ja glutatiooni peroksüdaas – ensüümide (kaitsevad vabade radikaalide vastu) arv tõusis sporti tehes, kuid taas kord ainult neil, kes lisandeid ei võtnud.

Paistis, et vabad radikaalid, mida toodeti aktiivse liikumise poolse oksüdatiivse stressi tulemusel, andsid antioksüdantide kaitsemehhanismi tööle pannes signaali suurema insuliini tundlikkuse tekkimiseks. Teadlased tegid järelduse, et „antioksüdantid lisandina kaotavad sportliku tegevuse kasulikkuse“. Sestap piisab täiesti antioksüdantidest, mida saab päevasest 5-7 portsjonist puu- ja aedviljadest.

Elu on loomulikult keeruline. Ei ole olemas lihtsaid lahendusi. Või nagu H.L. Mencken on öelnud „Igale keerulisele probleemile on olemas  lihtne, selge ja vale lahendus“. Ning lisandite, toitumise ja tervise vahelised suhted on ilmselgelt keeruline probleem