Praktiline taimetoitlus

 

Lugesin Joseph Campbelli (1904-1987) mütoloogiaraamatut „Tuhandenäoline kangelane“ (552lk). Campbell oli uurinud erinevate rahvaste müüte üle terve maailma ja märganud, et olgu tegemist aborigeenide, saamide või indiaanlaste kangelaslugudega, on need oma olemuselt sarnase struktuuriga.

Vabadus elada

Mis võiks siis olla imelise teekonna ja tagasituleku tulemus?

Lahinguväli sümboliseerib elu välja, kus iga olend elab teise surmast. Teadmine eluga kaasnevast vältimatust süüst võib mõjuda hingele nii laastavalt, et inimene võib Hamleti ja Ardžuna kombel keelduda selles kaasa tegemast. Teisest küljest, nagu seda teeb valdav osa ülejäänutest, võib inimene leiutada endast vale ja lõppkokkuvõttes õigustamatu ettekujutuse, justkui oleks tema maailmas erandlik nähtus, kes on erinevalt teistest süütu ja kelle vältimatu panustamine on täiesti õigustatud, sest tema esindab ju headust. Seesugune eneseõigustamine ei põhjusta väärarusaamade teket mitte ainult iseenda, vaid ka inimese ja kosmose olemuse kohta.

 Võimalik, et see tsitaat sobib alloleva artikli juurde mõtisklemiseks. 

Sattusin lugema evolutsioonipsühholoog Diana Fleischman artiklit, mis köitis oma esimese lausega – inimesed vihkavad veganeid/vegetaarlasi rohkem, kui immigrante. Nah, eks ta ole. Inimene ei saa jätta oma viha ja igal juhul tuleb leida süüdlane. Leidsin artikli olevat huvitava ja paljude viidetega varustatud. Fleischmani peamine uurimisvaldkond on vastikustunne (mis pärsib naise seksuaalsust), inimese seksuaalsus, käitumuslik endokrinoloogia  ning tema abikaasa evolutsioonipsühholoog Geoffrey Miller kirjutab palju vooruse signaliseerimisest.

Originaali saad lugeda siit 👇👇👇

https://worksinprogress.co/issue/practical-veganism/

Inimesed tõepoolest vihkavad veganeid ja vegetaarlasi. Ühes uuringus teatasid osalejad, et nende vastumeelsuse pingereas on veganid ja vegetaarlased ülalpool, kui immigrandid ja ateistid; ainult narkomaanid olid veganitest eespool. Ja ometi märgitakse Sentience Institute'i samal aastal avaldatud uuringus  (sarnase valimiga), et 54% USA täiskasvanutest üritavad tarbida vähem loomseid saadusi ja 33% toetas loomakasvatuse keeldu, mis omamoodi teeks kõigist taimetoitlased. Meie suhtumine ja käitumine loomadesse on irratsionaalne ja keeruline. Nagu psühholoog Hal Herzog on öelnud: "Ainuke järjepidevus selles suhtes, kuidas me loomadest mõtleme, on ebajärjekindlus." Kuid kui uurida põhjalikumalt seda, kuidas inimesed loomi tajuvad, milline käitumine on privaatne ja isekas ning millist käitumist kavatsetakse välja reklaamida, võime hakata loomadesse suhtumisest aru saama.

Tarbimiseks kasvatatud loomade tohutut hulka on raske hoomata. Kasvatuses on praegu 23 miljardit kana (15 miljardit liha ja 8 miljardit munade jaoks), 6 miljardit imetajat (sh lehmad, sead ja küülikud) ning üle 100 miljardi tehistingimustes kasvatatud kala, selgub eksperdi Lewis Bollardi intervjuust. USA-s elab 99% neist loomadest tehasefarmides.   

Kui usute, et loomad on tundlikud ja et nende kinnipidamine ja tapmine põhjustab neile kannatusi ning omistate loomade kannatustele kasvõi väikese osa moraalsest tähtsusest võrreldes inimeste kannatustega, on probleemi moraalne ulatus tohutu. Kuid inimesed ei mõtle kannatustest piisavalt analüütiliselt. Taimetoitlaste ja kõigesööjate - ehk nn “karnistide” - vahele tõmmatud piir ei ole usaldusväärne näitaja selle kohta, kui palju kannatusi põhjustavad tarbijate valikud, eriti kui arvestada seda, kui sageli inimesed oma peamisest dieedist kõrvale kalduvad.

Peatselt ilmuva raamatu ühes peatükis toon ma välja, kuidas evolutsioonipsühholoogia aitab meil mõista inimeste suhtumist mitteinimlikesse loomadesse ja mõned viisid, kuidas neid teadmisi loomade kannatuste vähendamiseks kasutada. Keskendun siinkohal kahele aspektile: kuidas üksikisikud saavad oma "kannatuste jalajälge" vähendada lisaks traditsioonilisele veganlusele ja miks on individuaalse tarbijakäitumise muutmine, mida loomade kaitseühingud on püüdnud aastakümneid teha, tõenäoliselt vähem efektiivne kui alternatiivid, mis tõmbavad paremini inimeste tähelepanu.

***

Mis on „kannatuse jalajälg“? See on kvantifitseerimine selle kohta, kui palju kannatusi üksikisik loomsete saaduste tarbimisega tekitab (sarnaselt süsiniku jalajäljele). Kõik toidud põhjustavad teatud määral kannatusi - isegi köögiviljad ja puuviljad -, sest istutamise ja koristamise käigus tapetakse palju väikseid metsloomi putukatest lindudeni. Nagu Norwood ja Lusk üsna kergekäeliselt kommenteerivad: ‘Isegi veganlus on mõrv’. Mõni valik põhjustab aga palju vähem kannatusi kui teine. Hinnangute kohaselt põhjustab keegi, kes sööb ühe aasta jooksul tavapärast Ameerika dieeti, loomadele umbes 5½ aastat kannatusi.

Põhimõtteliselt võib loomsete saaduste boikoteerimine seda arvu oluliselt vähendada. Tõeline vegan tekitaks toidutarbimisega kõige vähem kannatusi. Kuid tegelikult on tõeline veganlus ja isegi vegetaarlus üsna haruldased. Suur osa   ennast vegetaarlasteks nimetavatest söövad liha ja kõige populaarsemad viisid, kuidas vegetaarlased ja semivegetaarlased vähendavad loomsete saaduste tarbimist on süües mune, kana ja kala, samas põhjustades tegelikult suurema kannatuste jalajälje kui mõned liha sisaldavad dieedid.

Kuidas võib kala, muna ja kana tarbimine põhjustada suuremat kannatust? Kannatuse jalajälg arvutatakse nii looma suuruse kui ka elukvaliteedi järgi. Kanad ja tehistingimustes peetavad kalad on väiksemad loomad, mis tähendab, et iga aretatud, puuris peetud ja tapetud looma kohta saame palju vähem söögikordi. See tähelepanek oli PETA õrritava kampaania ‘Eat the whales’ aluseks. 100-tonnises sinivaalas on 70,000 kana liha .

Lisaks sellele, et kanad pole väiksemad ja annavad vähem kaloreid, valitseb üksmeel, et nii munakanade ja lihakanade kui ka tehistingimustes kasvatatud kalade elu on palju halvem, kui tavapäraselt toodetud lihaveistel. Need lihaveised veedavad suure osa oma elust karjamaal ja viimased 100–200 päeva oma elust söögikohas - nad saavad süüa, sirutada ja sotsiaalselt ringi kolada.

Seevastu broilerikanad elavad kitsastes oludes ja neil on sageli probleemid jalgadega. Suuremat osa munakanadest hoitakse puurides ja neilt eemaldatakse nokk, et nad üksteist ei vigastaks, kuid see võib põhjustada kroonilist valu või muuta nad toitumisvõimetuks. Tavapärast sealihatootmist peetakse sigade jaoks, kes on targad seltskondlikud loomad, üleüldiselt kohutavaks, kuna nad jäetakse nagu koerad suletuna kuuti. Neile, kes taotlevad loomade humaanset kohtlemist, on mõistlikuks eesmärgiks, et toiduks kasvatatud loomadel oleks ainult üks halb päev - tapmise päev. Kuid 99% müüdavatest loomsetest toodetest ei vasta sellele standardile.

Kuidas see kõik kokku võtta? Mõelge sellele arvutusele, mitu päeva kannatusi kilogrammi kohta on põhjustanud nõudlus erinevate loomsete toitude osas. Allolevas tabelis olen selle modelleerinud palju lihtsamalt, eeldades loomade võrdset tundlikkust ja tapmise kannatusi, kuid siia saate sisestada omaenda väärtused. Siin viitab looma eluiga mitu päeva keskmiselt loom enne tapmist elab; kg toitu looma eluea kohta on siin, kui palju söödavat toidukaalu loom toodab; kannatused ühe elupäeva kohta on siin, kui halb on looma elu (põhineb loomade heaolu uurijate parimatel hinnangutel - pange tähele, et lihaveistel on parim elu ja puurikanadel kõige halvem elu). Parempoolne veerg näitab iga tarbitud loomse saaduse kg kohta, mitu päeva kannatusi on kohandatud iga elupäeva halvemuse järgi.

Animal product	Animal lifespan (days)	Kg of food per animal lifespan	Suffering per day of life (beef cows =1)	Adjusted days of suffering caused per kg demanded
Farmed catfish	820	0.39	1.5	3,200
Farmed salmon	639	2.0	1.5	480
Battery cage eggs	501	16	4	130
Chicken	42	1.9	3	68
Turkey	133	9.6	3	42
Pork	183	65	2.5	7.1
Beef	395	212	1	1.9
Milk	1,825	30,000	2	0.12

 

Üle 98% munakanadest elab puurides ning isegi karja- ja vabapidamisel kanadel on probleeme munade suuruse ja munemissageduse kunstlikust valikust. Nende luud muutuvad sageli rabedaks ja neil võib tekkida emaka prolaps, mis põhjustab šokijärgse surma, ilma vet. abita. Veelgi enam, isased tibud, kes ei saa muneda, tapetakse mõne päeva vanuselt, kasutades sealhulgas meetodeid alates gaasitamisest kuni elusalt jahvatamiseni. See muudab puuris peetavate kanade munade söömise üheks kõige enam kannatusi tekitavaks intensiivtoiduks, mis on irooniline, arvestades, et munade söömist peetakse moraalsemaks kui lihasöömist. Kuid arvestage, et taimetoitlane, kes sööb söögikorra ajal kolm muna, põhjustab 19,5 päeva kana kannatusi, võrreldes lihasööjaga, kes sööb 1,3 kg praadi, mis põhjustab umbes 2,4 päeva lehma kannatusi.

Keskmine tegelik vegetaarlane põhjustab peaaegu kindlasti vähem kannatusi kui Ameerika keskmise dieediga tekitataud (üle viie aasta) kestnud kannatused. Kuid keskmine ennast vegetaarlaseks tituleeriv inimene ei pruugi tingimata põhjustada vähem kannatusi. Taimetoitlaste identiteedi kaks aspekti rõhuvad moraalsele tundlikkusele: nad söövad vähem liha imetajatelt nagu sead ja lehmad, kellega me samastume tugevamalt, ja nad söövad vähem liha, mida peame vastikuks, nagu punane liha, mis säilitab rohkem märke loomsest päritolust.

Mis siis, kui soovite oma kannatava jalajälje vähendamisega paremini hakkama saada? Võite olla bivalvegan, vegan, kes sööb kahepoolmelisi karpe ja austreid, sest tõenäoliselt ei suuda nad kannatada, või tavaline vegan, kes ei söö loomseid tooteid, sealhulgas liha, kala, mune ja piimatooteid, põhjustades kõige vähem kannatusi oma tarbimisega. Kuid kui soovite oma kannatuse jalajälge vähendada ja ei taha olla vegan, võiksite lõpetada kala, munade ja kana ostmise. See vähendaks loomade kannatusi peaaegu 90% sama palju kui veganiks saamine, kes ei söö üldse loomseid saadusi (arvutus Veganomics). Kahjuks pole sellele nime, kui välditaks kala, muna ja kana tarbimist eetilisest hoiakust, ja seega pole inimestel võimalik oma moraalsetest valikutest nii lihtsalt märku anda kui neil, kes märgivad:  „ma olen taimetoitlane”. 

***

Signaali edastamine võib olla meie suurim takistus selgitamaks välja, kuidas vähendada oma ühiskonna kannatusi. Eriti Virtue signaling (oma heast moraalist märku andmine) on viis, kuidas me sotsiaalsete loomadena reklaamime oma väärtuslikke moraalseid omadusi ja parandame seeläbi sotsiaalseid hüvesid, mida saame teistelt. Seda terminit kasutatakse sageli pejoratiivina, viidates voorussignaalide spetsiifilisele versioonile, mis on lihtsalt odav jutt, ilma et selle tõestamiseks oleks vaja tegelikku tegevust ega ohverdust. Kui moraalse käitumise definitsioonid muutuvad sotsiaalsetes rühmades, võib kultuur moraalset käitumist muuta, kui sellest käitumisest saab märku anda. Kuid paljud tarbijate käitumised, näiteks kodus söömine, pole signaalimiseks hõlpsasti kättesaadavad.

Ajaloolisest vaatenurgast ei ole ükski liikumine kunagi saavutanud märkimisväärset kasu suurte tööstuste üksikutest boikottidest. Inimorjuse vastase abolitsionistliku liikumise analüüs näitas, et orjade toodetud kaupade boikoteerimine ei olnud tõhus ega olnud laialt levinud isegi abolitsionistide seas. Ja isegi nüüd, kui valdav enamus lääne ühiskondades elavatest inimestest väidab, et moraalselt nad ei toeta orjandust, näitas raport, et kui sai teatavaks, et üks kolmandik Tais toodetud krevettidest toodeti  orjatööd kasutades, ei muutnud krevettide nõudlus ja orjus on endiselt tarneahelas olemas.

Tõendid näitavad, et on ebatõenäoline, et tarbijate individuaalsed valikud vähendaksid oluliselt nõudlust loomsete saaduste järele. Paljud küsitlused näitavad, et ameeriklased on loomade heaolu pärast väga mures, kuid nende mure ei tähenda nende valikut tarbijana. Üheks näiteks on eksperiment  „hääletamise/ostmise lõhe“ kohta - tendents, et tarbijad hääletavad kõrgemate heaolustandardite poolt, kuid ei osta nende ideaalide kohaselt. See näitas, et 80% tarbijatest, kes ostsid puurikana munadega valmistatud küpsiseid, ütlesid samuti, et puurikanapidamine peaks olema ebaseaduslik. Lisage see sellele, et veganeid ja vegetaarlasi kirjeldatakse kui "imelikke", "jutlustavaid" ja "sadistlikke" ning näete veel mõningaid probleeme, millega seisavad silmitsi inimesed, kes propageerivad üksikuid boikotte.

Viimastel aastatel on loomakaitsjatel olnud palju rohkem edu muutuste rakendamisel tööstuses, kui üksikute muudatuste nt.  kiirtoidukettide survestamisel, et lõpetada puurikanade munade müümine, ja Euroopas muudab Albert Schweitzer foundation loomaseadusi. Inimesed on valmis andma endast märku, kirjutades alla petitsioonidele või toetades avalikult ettevõtete heaolu parandamist, kuid ei soovi osaleda üksikutes boikottides, mis on kulukamad ja vähem nähtavad. Ettevõtte vormid ja õigusaktid on tõenäoliselt hea algus, kuid pole selge, kui hästi neid saab rakendada.

Lõpuks kaotatakse loomakasvatus oma huvidele apelleerides. Taimsed asendusained muutuvad maitsvamaks, kuid peavad ka palju odavamaks minema, enne kui need reaalselt kinnistuvad tavakasutajale. Beyond Beef ja muud taimse liha saadustel on restoranide turul hea osa, kooskõlas teooriaga, et käitumist juhib signaalimine.

Suurim turu häirija on tõenäoliselt „puhas liha“ (laialdaselt aktsepteeritud uuem termin kultiveeritud liha või nn katseklaasi lihale) ja muud loomsed saadused, näiteks munad, mida saab toota ilma loomadeta. Puhas liha lubab kasvatada loomakudesid loomi kasvatamata ja tapmata ning asendades seeläbi tapal põhineva lihatootmise. Viimasel ajal näivad mõned suuremad takistused olevat ületatud ning ettevõtted, nagu Memphis Meats, katsetavad nüüd, kuidas puhta liha üldsusele maitseb. Kui puhas liha vastab valitsuse reglementidele ja lubatakse turule, võib see tarbijatele meeldida, olles odavam, maitsvam, tervislikum ja parem moraali signaliseerimiseks, kui loomapõhine toode.

Samuti on siin ka teatud potentsiaalseid psühholoogilisi takistusi. Näiteks kivistuvad toidueelistused juba varajases eas ja inimesed tunnevad jälestust neile võõrastest toitude suhtes, eriti lihatoitude osas. Kuid viimasel ajal on suhtumine puhtasse lihasse paljulubav. Loodetavasti tähendab arusaamine sellest, et loomakasvatus on sageli pandeemiate häll, et puhas liha tuleb turule pigem varem kui hiljem.

Kolmveerand tarbijatest väidab, et nad söövad humaanselt kasvatatud loomseid tooteid. Meie veendumused selle kohta, mida me teeme, kujundab see, kelleks me tahame end projitseerida. Inimeste moraal loomade suhtes muutub palju lihtsamaks, kui vaatleme avaliku moraalset käitumist lahus eratarbijate käitumisest. Me kõik muretseme rohkem oma moraalse identiteedi projitseerimisega kui selle analüüsimisega, millist kahju me võiksime tekitada, kui keegi seda ei näe. Tõsiasi, mida loomade pooldajad ja inimesed üldiselt on liiga kaua ignoreerinud, sest siit õhkub küünilisust. Meie tõhusus sõltub kohtumisest inimese psühholoogiaga seal, kus see on, mitte sellest, kus loodame, et see peaks olema. Ma ootan huviga, et saaksin mu uskumatult laia silmaringiga lapselastele rääkida lugusid sellest, kuidas me loomi toiduks tapsime, kui nad söövad puhta lõhe pihvi. Mul on hea meel, et neil on moraalne õnn tapetud loomi söönud inimeste kujusid maha võtta.

Hirm ja haigus maskikandmise taga

Ma ei läheks hambavaluga silmaarsti juurde. Ma ei läheks südameprobleemidega hambaarsti juurde. Kui ma jalaluu murran, siis vererõhu ravimid ei aita mind. Ja kui mu eluviisi annab vähegi parandada, siis ma teen seda enne arsti juurde minekut.

Maskikandmise ja eneseisolatsiooni osas kuulan ma mitte südamearste, toidulisandi müüjaid arste või mingi muu spetsialiteedi arste. Ma kuulan virolooge, epidemiolooge, rahva tervise spetsialiste. Ja kuulan konsensust – st seda, mida suurem osa virolooge, epidemiolooge oma kogemuse baasil ütlevad. Nad on töötanud viirustega ja bakteritega aastakümneid, viibinud kolletes (Ebola jms). Kas konspiratsiooni ja vandenõu inimeste poolt levitatud nö spetsialistide videod ei loe? See oleneb – fakte tuleb kontrollida – lihtsalt väited, et kõik seal üleval tahavad sind tappa ja haigeks teha ei ole väga faktipõhised. On ka siin tegelikke fakte, mida on väänatud ja on tegelikke fakte, mida on liigselt võimendatud. Ma seaksin küsimärgi alla väite, et peavoolust eemal olevad tiitliga isikute ainus soov on inimesi päästa. Ja samuti selle, et kogu maailma viroloogid on ajupestud ja ei saa asjast aru.

Kas ma võiksin oletada, et Big Pharma on kõik oma käpa alla pannud? Oletame. Võtame alternatiivse poole. Hirm põhjustab stressi, stress aitab haiguse algel kasvada, kas pole? Ma ei saa maski kanda, mul hakkab kohe halb? Maskikandmine tegitab haigusi? Mujal sunnitakse juba haigeid inimesi maske kandma ja nad surevad? Ma olen millegi sellisega  puutunud kokku teisel alal – toitumises. Ma istun maha omnivooriga, kes ütleb, et liha peab sööma, sest sealt saab valku! Tuleb tuttav ette? 😀No ma istun temaga maha ja räägin faktidest. Faktid ütlevad, et taimsest toidust saab piisavalt valku. Kas minu vastas istuja jätab lihasöömise maha? Ei. Sest ta ei söö liha valgu pärast – talle meeldib, ta on harjunud ja nii on mugav. Mida rohkem ma peale pressin, seda rohkem ta vastu ajab. Pigem saab hästi vihaseks. Ta hakkab taimetoitlaseks – kuu aja pärast helistab ja ütleb, mul on nii halb olla, ma olen nii nõrk, nii väsinud – see on taimetoidust. Kas on? Teine variant on, et tuttav alustab taimetoitlusega ja nädala pärast on tal nii hea olla, lausa uskumatu, kui hea. Kas see on ainult taimetoidust? Vaevalt. Kas omnivoor võib haigeks jääda - loomulikult. Kas taimne toituja võib haigeks jääda - loomulikult. Kas toit on ainus põhjus, miks nad haigeks jäid - vaevalt küll.

Kui ma nüüd istun maha inimesega, kes ütleb, et maski tekitab neurodegeneratiivseid haigusi. Ja ma esitan talle faktid – et ei tekita. Siis kas ta paneb maski pähe? Ei. Sest ta ei keeldu maskist nende nn neurodegeneratiivsete haiguste pärast. Ta ei taha maski kanda. Miks? Viilma ütleb, et seal kus on sund, seal on protest. Kõik teavad seda, see on lapsena hästi meelde jäänud õppetund. Protestiviha on suur stress. Teine, mida Viilma ära märgib kopsude ja hingamisega seotud probleemide osas – on vabaduse puudumise tunne. Kaks sellist stressi, mis võtavad hingest kinni küll.  Ja need on meil kõigil olemas. Hea uudis, et stressist saab vabaneda. Kui ma lähenen maskikartusele Byron Katie moodi, siis ma sean küsimärgi alla: „Mask tekitab mulle terviseprobleeme.“ – Kas see on tõsi? Ja kui ma selle ümber pööran ehk peegeldan, siis ma saan ühe variandina: „Minu mõtlemine põhjustab mulle terviseprobleeme.“ On mõtisklemise koht küll? Ja kui ma räägin alternatiivsest poolest Luule Viilmast ja Eckhart Tollest, Byron Katiest ja Sadhgurust  - siis kolm viimast neist on elus ja aitavad kõiki neid, kes praegusel raskel ajal stressis on. Ilma vandenõu ja surmahirmuta. Maskihirmust saab üsna lihtsalt oma pingutusega vabaneda. Ja kui inimesed, kes Tollet ja Sadhgurut varem aina lugenud on ja nüüd ütlevad, et nad on ajupestud (peaasi, et ei peaks faktidele otsa vaatama ja arvamusi muutma). Siis ma seaksin ka selle väite küsimärgi alla ja ümberpöörates "Ta on ajupestud" leiaksin ennast sellise variandi ees: „Minu mõtlemine on ajupestud.“ Need on nüüd psühhosomaatilised põhjused, miks mask võib vaevust põhjustada.

Ja loomulikult ma usun, kui inimene ütleb, et tal hakkab halb maski pähe pannes. Kui psühhosomaatiline põhjus ei ole aktuaalne, siis kindlasti on kehva tervisega inimesi, kel on mingi haiguslik seisund. Mask aitab selle peidetud haiguse välja tuua ja seega tuleks otsida abi vastava eriala spetsialistilt. Ja nüüd ongi selleks kogukond, kes sellisel keerulisel ajal tuleb kehvema tervisega inimestele appi ja aitab neil teha ostud poest (mida ei saa neti kaudu teha)  ning toetada neid haigusperioodil, kuni keha ennast kogub ja suudab taas maski kanda.

White people : just follow the law and they’ll be no problems
Also white people in trader joe : pic.twitter.com/kN9TpBNAGs

— John (@iam_johnw) June 27, 2020

Mis puutub sellesse, et vaeseid välismaa vähihaigeid sunnitakse maski kandma, siis siin on mitmesuguse infoga tegemist. On vähihaigeid kes on täiesti võimelised maski kandma ja seda ka teevad ning teisigi paluvad sama teha, kuna nemad on ravi tõttu olukorras, kus iga viirus kergesti külge hakkab. On inimesi, kes sotsiaalmeedias üürgavad, kui halb neil maskis on ja kui suured on nende hingamisraskused. On postitatud päris mitmeid videosid neist, kes ilma maskita poodi või kliinikusse lähevad.  Kui neil palutakse mask pähe panna või ruumist lahkuda, on selle haige inimese suust tulnud selline südantlähestav ja kõva kisa, näidates kopsumahtu, mis ka ooperilaulja kadedaks teeb. Sellisel juhul on kindlasti tegemist psühhosomaatilise probleemiga – hirmu ja viha maandamine oleks omal kohal.

Siin on üks pikalt maki kandev, ravimeid tarbiv noor naine. Sa võid olla posiitivne maski suhtes ja suuta olla "tervem", kui terved inimesed. Suhtumisest oleneb väga palju. Sa saad ennast ise palju aidata. Vali omale õige mask.

Public Service Announcement:

The more you know — about masks... pic.twitter.com/7mB4SUOJP5

— Rex Chapman🏇🏼 (@RexChapman) June 27, 2020

Kui ma üldse olen sellises olukorras sarkastiline, siis ainult nende osas, kes mitte Big Pharma aga Big Wellness toodangut – toidulisandeid, vitamiine, imerohte, tilgakesi müües on alati väitnud, kui terved ja tugevad nad „looduslikku“ kasutades on. Ja ma olen seda ikka uskunud ja nüüd tuleb välja, et huvitaval kombel on see kõik üks suur õhuloss, mis väikese maski näole asetamisest kokku kukub.  

Ja mis saab, kui sa liigud mask peas:

Emily also had this follow-up video testing oxygen rate while moving with a mask on. pic.twitter.com/UJ87xxPcjr

— Joseph Hoyt (@JoeJHoyt) June 27, 2020

Veganite suurem luumurdude arv Epic Oxfordi uuringus

EPIC-Oxfordi uuring algas aastal 1993. ja hõlmas 65000 inimest. Uuring keskendus peamiselt vähile ja teistele kroonilistele haigustele. Nagu ikka suurte uuringute puhul, kogutakse palju andmeid, mida erinevate analüüsidega saab kasutada ka muude uuringute läbiviimiseks. 2015 sai uuring grandi, et uurida vegetaarlaste tervist. Kokkuvõttes oli uuringus osalenud veganitel püsivalt madalaim KMI (kehamassiindeks) vanuserühmade lõikes ja suurem langus oli vanuses 70+.  Südame isheemiatõve ja insuldi riskid lihasööjatel, kalasööjatel ja taimetoitlastel üle 18-aastase jälgimisperioodi jooksul:  vegan- ja kalasööjatel läks paremini

23. novembril tulid andmed luumurdude kohta: EPIC-Oxfordi uuringus vaadeldi 55 000 inimest ja leiti, et rohkem, kui 18 aastat vegan olnutel on suuremad luumurdude, puusaluu murdude, sääremurdude ja selgroolülide murdude (vertebral fracture)  riskid kui lihasööjatel, samas kui kalasööjatel (peskataarlastel) ja vegetaarlastel oli suurem ainult puusaluu murdude risk. Uuringut rahastasid Ühendkuningriigi meditsiiniuuringute nõukogu ja Wellcome Trust.

 Paljud olulised seosed olid enne KMI (kehamassiindeks) kohandamist veel suuremad aga vähenesid pärast toidus sisalduva kaltsiumi ja valgu arvesse võtmist, mis viitab sellele, et madalam KMI ning madalam kaltsiumi ja valkude tarbimine mittelihasööjatel (eriti veganitel) selgitavad osaliselt neid tulemusi.

Veganite suuremad riskid jäid kõigi nende tegurite kohandamisel selgelt esilekerkivaks, mis võib viidata sellele, et ka teised arvestamata tegurid võivad olla olulised või võib esineda mõõtmisviga, mis tähendas, et ei suudetud kaltsiumi või valgu mõjusid täielikult arvestada.

https://www.ndph.ox.ac.uk/news/results-show-higher-fracture-risks-for-vegans-vegetarians-and-pescatarians-than-meat-eaters

https://www.ndph.ox.ac.uk/study-with-us/dphil-population-health/dphil-research-projects/2021-dphil-projects/musculoskeletal-health-of-vegetarians

Ja vastused mõnedele küsimustele, mida küsiti

Küsimus: Kas järjestati  lihase / jõu mahu järgi? Huvitav oleks teada, kas liha mittetarbivatel inimestel olid teatud aminohapped puudu või  kasvuhormooni tase madalam. Teisisõnu, kas vegan kulturistiga oleks kõik olnud ok?

Vastus: meil ei olnud need andmed kättesaadavad, kuid olen nõus, et lihasjõud, aminohapped ja teatud kasvufaktorid on kõik huvitavad ja potentsiaalselt asjakohased tegurid, mida tuleks uurida.

Küsimus: Kas ülekaalulisus ja rasvumine (kõrgem KMI) on luumurdude riski kaitsvad tegurid? (ehkki kõige muu suhtes kahjulikud riskitegurid). Kas ma loen siit õigesti välja, et veganite rühmas, kes saab soovitatud kaltsiumikoguse kätte, pole murdude sageduses vahet?

Vastus: Kõrgemat KMI on puudutatud varasemates uuringutes (näiteks allpool viidatud lingil), seostatud puusaluu murdude väiksema riskiga (kuid suurema pahkluu murdude riskiga). Praegused analüüsid näitavad, et veganitel on suurem luumurdude risk isegi siis, kui nende tarbimine vastab Ühendkuningriigi kaltsiumisoovitustele, kuid nende analüüside arv on väike, seega peaksime tõlgendamise suhtes olema ettevaatlikud.

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S8756328212007326

Ehk 10 aasta jooksul lisaks veel 14,9 puusaluumurdu 1000 kohta.

Arvestada võib ka sellega, et uuringu alguses ei olnud veganitel nii palju toiduavalikuid. Tänane teadlikkus toitainete sisaldusest on suurem. 

Samuti on osutatud, et  77% osalejatest on naised ning füüsiline aktiivsus oli osalejatel madal.

Eks siin ei  maksa niivõrd vigu otsida, kui omale teadmiseks võtta ja ikka jälgida seda, mis luud tugevana hoiab: liikumist, piisavalt kaltsiumirikast toitu, normaalset kehakaalu. Tervis nõuab omapoolset pingutust :).

Mis siis saab, kui CarnivoreMD hakkab taimi sööma ja FullyRawChristina toidulisandeid müüma

Spoiler: mitte midagi ei juhtu.

Pole vist isegi kahjurõõm 😌😌😌, pigem kergendustunne, et lõpuks saab üks tühi loba oma otsa .... ja samas teadmine, et tühi koht ei jää kauaks täitmata.

Paul Saladino aka CarnivoreMD, üllitas aasta tagasi raamatu karnivoorluse hüvedest ☝☝☝

Selle aja jooksul on ta lakkamatult väitnud, et karnivoori dieet on inimese tervisele optimaalne, taimed kahjulikud, süsivesikud saatanast. Kuigi tema MD on psühholoogia vallast, on Saladino esinenud funktsionaalse meditsiini esindajana ja nagu tavapäraselt - toitumisspetsialistina ning andnud sotsiaalmeedias lakkamatult toitumisalast nõu - süüa liha, küttida, elada ammuste esivanemate moodi, mis peaasi - oluline on süüa loom ära kõrvadest sabani.

Ta on ka postitanud üsna edevaid pilte endast ja võrrelnud taimseid "hädiseid" toitujaid:

Ta kutsus lakkamatult haledaid süsivesikusööjaid maadlema, nagu oleks see ainus inimese mõõdupuu. Aga siis...

Veidi aega tagasi lisas ta oma menüüsse mee - loomulikult mitte niisama, vaid elektrolüütide pärast. ELEKTROLÜÜTIDE pärast - annab ikka välja mõelda. Mitte et keha tundis suurt vajadust lihtsama süsivesiku järele - oh ei. Elektrolüüdid... 😲😲😲

Siis tulid puuviljad - pärast kogu seda taimsete antigeenide juttu. Aga puuviljad sobivat küti menüüsse, hea küll. Kes saaks siis puuviljade vastu olla. 

Aga 17. novembril märgib ta oma youtube postituses, et lisas puhast valget riisi (riisikeetjas valmistatud), vaat see on küll liiast 😃 - ta andis oma raamatu välja vähem kui aasta tagasi...

Internet on muidugi täis mitte ainult ekskarnivoore, vaid ka eksveganeid - üldse on maailmas palju igat liiki ekse - ühed tulevad, teised lähevad. Ja kõik me saame neilt õppida. 

Tasakaalustaks seda rõõmustavat teadet FullyRawChristinaga, kes Covid-19 algusperioodil leidis võimaluse samuti koos teiste äriinimestega, pakkuda meile "immuunsust tõstvaid" tooteid.

Kui palju mulle ka kunagi see puuviljane seltskond Woodstockis meeldis, siis täna tuleb öelda, et toitumisnõu ise, mida pakutakse on suures osas tüütu loba. Üks asi on, et sinu toitumisviis meeldib ja sobib sulle (ja sellest piisab) - teine asi on pakkuda selgitusi, "miks sa seda teed" ja "miks see hea on". Ja need selgitused  ei lähe kohe mitte. 

Videol on tore nimi: What Supplements I'm Currently Taking | Health Protocol | Vegan (Not Sponsored)

 Kuigi pealkirjas on rõhutatud, et tegemist ei ole sponsorlusega ja seda rõhutab Christina oma miljonile järgijale mitu korda - keegi ei maksa mulle ja ma ise tahan ja võtke teie ka ... siis ometi on tegemist toodetega, mille müügi eest läbi oma veebilehtede saab rahalist tasu:

Potsikuid on tõesti palju, nende hind muljetavaldav. Veel tobedam on jutt, mis siia juure käib: minuga on kõik korras, minu proovid on korras aga võtan ikka... sealjuures ei käi jutt B12, vaid C vitamiinist - mida ta oma värskest toidust ülikülluslikult saab, kolloidhõbedast, mis sisse võtta on kahjulik jms.  

Aga võibolla ta ei võtagi, vaid reklaamib niisama. Või on ta siiski ebakindel oma toitumisvalikutes ja tunneb ennast halvasti.

Juhtusin vaatama ka The Fairly Local Family postitust "Yes, I am an Ex Vegan (or maybe not)"

Amber koos oma perega postitavad aiandusest, finantside majandamisest, keskkonnasäästlikust elamisest, minimalismist, toitumisest, koduõppest. Igati tore kanal.

Selles postituses räägib Amber, miks ta on otsustanud lisada oma nimele tiitel Eksvegan ☝. Mitte seetõttu, et ta oleks muutnud oma toitumist või keskkonnasäästlikku eluviisi. Vaid vegan kogukonna lakkamatu kriitika pärast. Isegi mitte ainult vegan kogukonna, vaid üldse sotsiaalmeedia figuuridele suunatud virisemise pärast. 

Amber toob välja ka ühea asjaolu, mida ma olen tajunud, kuid pole osanudki välja öelda ja nimelt: inimestele meeldivad meediakontod, mis räägivad ainult sellest, kui terve ja õnnelik ma olen. Amber on olnud pikalt hädas Crohni tõvega (hiljaaegu on tal proovid juba olnud palju paremad) ja ütlebki, et iga kord, kui ta räägib oma haigusest (ja Crohni tõbi on väga tõsine asi), kaotab ta sotsiaalmeedias järgijaid.  Ja sõnumid, mida talle saadetakse on hästi seinast seina. Talle on öeldud, sul on selline haigus ja sa oled vegan, väga tubli, pinguta edasi. Ja siis tulevad sõnumid, sul on selline haigus, see on sul sellest, et sa vegan oled. Eksvegani tiitli otsustas ta võtta aga pärast seda, kui ta ostis väikelapsele 7 dollari eest kasutatud sandaalid (nahast), mis tõi kaasa palju kriitikat vegan aktivistide poolt. Amber selgitab, et ta ei kavatse osta uusi kalleid plastist vegan jalatseid ja kui second hand jalanõud on tõesti nii suur probleem, siis ta lihtsalt loobub olemast vegan. Amber ütleb ühes teises videos kriitikutele ka seda, et aga olge 14 aastat vegan ja vaatame siis, kui kerge see on või kui lihtsalt te hakkama saate. 

Elu ei ole alati lihtne ja reaalsusel on aeg-ajalt tugevad musta huumori perioodid, kui ta sinu enesekindluse ja uskumused pea peale keerab. Sestap tasub arendada taktitunnet ja arusaamist.

Menopausist (ka lammastest ja toortoidust)

Parem, kui me ei läheks mööda sellest suurepärasest verstapostist, et juba aprillis tähistan ma 50 sünniaastapäeva 😍😍😍.

Selleks puhuks on loodus juba pikemalt ette valmistanud ridamisi kingitusi 😃

Mäletan üsna hästi ühe veidi vanema sõbranna kunagisi sõnu - ükskõik, mida ma ka ei sööks või kui palju, igal hommikul on kilo juures. Ja see oli oma toitumist jälgiv, sale sõbranna. 

Ja mingil ajahetkel avastasin, et olen ise 7 kg mängeldes juurde võtnud (tänaseks on sellest 5kg taas kadunud aga sellest kunagi hiljem)... 

Kui ma lugesin läbi Jennifer Gunteri Vagiinapiibli (The Vagina Bible) - loe siit lähemalt - sain teada, et menpausi sümptomite raskus on naistel erinev, kuid sümptomid ise hormoonide tasemega seotud ei ole. Pigem on tegemist keeruliselt läbipõimunud geneetika, tolerantsi ja rasvkoe östrogeeni tootmise võimekuse summaga. Rasvkude (adipose tissue) ehk ka lihtsalt meie keharasv suudab toota teistest hormoonidest östrogeeni - seda ensüümi aromataas abil. 

Enne menopausiiga toodetakse naise enamus östrogeeni munasarjades. Pärast seda aga rasvkoes. Tundub loogiline, et keha üritab kasvatada rasvkude, et hoida östrogeeni taset samasugusena. Nii ma siin mõtlengi, et palju kehal seda rasvkudet peaks vaja minema :) ja kas kehal ei tule pähe hull mõte, et mida rohkem, seda uhkem 😉😉😉

Bill Brysoni raamatus "Inimkeha kasutusjuhend asukale" on kirjas: "Menopaus on samasugune mõistatus nagu vananemine isegi. Selle kohta on välja kujunenud kaks peamist teooriat, mida tuntakse  kui emahüpoteesi ja vanaemahüpoteesi. Emahüpoteesi kohaselt on laste kandmine ohtlik ja kurnav, ja mida vanem on naine, seda enam see nii on. Niisiis võib menopaus olla lihtsalt kaitsestrateegia. Naine, keda rasedused enam ei häiri, saab nüüd rohkem keskenduda oma tervise hoidmisele, jõudes laste kasvatamisega lõpule kõige produktiivsete aastate saabudes. Siit edasi vanaemateooriani on vaid üks loogiline samm: selle kohaselt lõpetavad naised keskea saabudes paljunemise, et nad saaksid aidata oma võsukestel nende järeltulijaid kasvatada. Muide, väide, nagu vallandaks menopausi naise munarakkude otsalõppemine, on müüt. Munarakud on neil endiselt alles. Neid pole küll palju, aga viljakana püsimiseks siiski piisavalt."

😀Tuleb muidugi öelda, et minu vanemale tütrele meeldib kõige enam vanaemahüpotees!

Teadmiseks, et peale inimeste on ainsad menopausiga (maismaa)loomad lambad, kuigi on ka paar vaalaliiki. Kui siin maskikandjaid lammasteks narrida, eks see tuleb sisemisest äratundmisest, et meil on muudki ühist 😄😄

Üldiselt jõuavad loomad aga enne ära surra, mitte et nad oma loodusliku eluviisiga oleks sellest kuidagi niisama pääsenud. Kunagi ammu tõlkisin ka ühe artikli, milles kirjutas, et menses on ebapuhta elustiili tulem. Kuid see oli pigem kellegi soovmõtlemise tulem, mitte faktiline materjal. Toortoitumine viis paljudelt mensese, kuid pigem ülimadalast kaloraažist tingitud säästurežiimi pärast, mitte puhtusest. Väga väike kaloraaž sunnib keha säästurežiimile, mis mensese verevoolust võib tugevalt vähendada või hoopis kaotada. Mis puudutab neid vanemaid naistoortoidulisi, kellega mina kunagi kokku puutusin - siis nende menopaus oli omal kohal ja ikka samas eas. 

 Vanades tsivilisatsioonides oli naiste mensesest üksjagu juttu. Kuna enamik kirjapanekuid tegid mehed, siis pole kirjutatud palju ega põhjalikult. Reeglina üritas patriarhaarne ühiskond naisest sel ajal mööda vaadata ja paljudes kohtades oli perioodi ajal naistel templite külastamine keelatud. 

Ma olen selles mõttes õigel ajal oma poolt sajandit läbimas, et juba mais 2021 ilmub Jennifer Gunteri uus raamat, mis on pühendatud ainult menopausile (The Menopause Manifesto). Seda tutvustab Gunteri artikkel:

Are You There, God? It’s Me, Menopause

Gunter kirjutab: Mis oleks, kui ma ütleksin teile, et teie kehaga juhtub midagi olulist, kuid täpse teabe asemel saate hunniku negatiivseid sõnumeid ja masendavaid stereotüüpe?

See oluline on paljude naiste jaoks menopaus.

Menopaus on lihtsalt tagurpidi puberteet. Kui puberteeti tähistatakse, siis menopausi eiratakse. Menopausijärgsetelt naistelt oodatakse, et nad valivad - nõia, proua detektiivi, kibestunud matriarhi või pidevalt kasvava kasside arvuga naise rolli - ja istuvad edaspidi vaikuses, kuna nende väärtus patriarhaalsele ühiskonnale langeb koos nende östrogeeni tasemega.

Seega ei tea paljud naised, mida oodata, kui nende tsükkel enam ei tööta, ja see teabe puudumine võib olla hirmutav ja jõuetuks tegev. See võib negatiivselt mõjutada elukvaliteeti ja põhjustada isegi tõsiseid tagajärgi tervisele. Võtke näiteks kuumahood (tuntud ka kui vasomotoorsed sümptomid). Meditsiinitöötajad ütlevad paljudele naistele, et nad peavad seda lihtsalt taluma või et nende seisund pole nii halb, et ravi vajada.

Kujutage ette, kui meil oleks sama suhtumine vanusega seotud nägemismuutuste osas? Vabandust, proua, vanusega lühinägelikuks muutumine on normaalne. Äkki vajate pikemaid käsi?

Günekoloogina oli mul enda menopausi ajal ainulaadne eelis. Ma olin teadlik sellest, kuidas mu keha muutub. Teadsin, et kuumahood võivad alata aastaid enne viimast menstruatsiooni, nii et kui nad algasid, ei olnud ma sellest vaimustuses, kuid teadsin, et see on tüüpiline. Kui menstruatsioon muutus ebaregulaarseks, teadsin, mida oodata, ja oskasin eristada lihtsalt häirivat tervisrikkest. Teadsin ka mitmesuguseid ravimeetodeid, samuti nende eeliseid ja riske - oskasin öelda, mis on lihtsalt müüt või väljamõeldud sotsiaalmeedia “tarkus”. Selleks ajaks, kui minul algas menopaus, olin ma naistega menopausi teemal rääkinud üle 20 aasta, nii et olen puutunud kokku paljude kogemustega, vastupidiselt tänasele enamasti negatiivsele avalikkuse ettekujutusele.

Selleks, et mõista, mis teie kehaga toimub, ei peaks vaja olema feminismipuhangut.

Kui jätame menopausi oma arutlustest välja, anname märku, et see pole oluline. Aga ma olen siin, et seda muuta. Selleks, et mõista, mis teie kehaga toimub, või leida ravimeetodeid, mida vajate oma tervise, pikaealisuse ja õnne parandamiseks, ei peaks vaja olema feminismipuhangut.

Mida oodata, kui teie tsükkel enam ei toimi?

Menopaus algab tehniliselt terve aasta pärast teie viimast menstruatsiooni; menopausi üleminek (perimenopaus) on muutuva pikkusega faas, mis eelneb viimasele menstruatsioonile ja postmenopaus on kõik hiljem. Kuid paljud inimesed - ka mina ise - kasutavad terminit “menopaus ”sageli kogu selle protsessi kirjeldamiseks.

Menopausi üleminekut iseloomustab hormonaalne kaos ja nii kogevad mõned naised selles faasis kõige häirivamaid sümptomeid. Menopausi ülemineku universaalne sümptom on ebaregulaarne menstruatsioon, kuid tavaline on ka suurem verevool. Paljudel naistel tekivad muud sümptomid, nagu kuumahood, öine higistamine, unehäired, meeleolu muutused ja mäluprobleemid. Sümptomid, nagu tupe kuivus ja seksiga seotud valu, algavad tavaliselt pärast viimast menstruatsiooni, kuid iga naine on erinev. Menopausijärgses faasis on hormoonide tase stabiilne, iseloomulikuks tunnuseks on östrogeeni madal tase.

Enne kui me saame teada, millised need sümptomid võivad välja näha, teadke seda: sümptomid on ravi väärilised, kui need on häirivad. See, et kuumahood on normaalne, ei tähenda, et peate nende läbi kannatama.

Kuumahoog on kuumalaine, mis tundub nagu ahjule keerataks temperatuuri peale, kuid seestpoolt. Bioloogiliselt öeldes on selle põhjustanud termoregulatsiooni tsooni kitsenemine. Põhimõtteliselt läheb aju termomeeter viletsaks ja usub, et keha on ülekuumenenud, kuigi teie temperatuur pole tegelikult muutunud. Selle olematu temperatuuriprobleemi lahendamiseks suunab keha verd naha pinnale ja käivitab higistamise. Ja jah, teie keha muutub selle käigus katsudes kuumaks. (Mul on vedanud, et mu kuumahood ei ärata mind tavaliselt unest, kuid mu partner on kergema unega ja ta ütleb mulle, et mu kehast kiirgav soojus on uskumatu.)

Kuumahoogudega kaasnevad sageli südamepekslemine ja iiveldus. Need võivad tunduda ärevushooguna, lisades veel ebamugavust. Minu jaoks on kuumahood justkui hetk, kui olen pidanud liiga palju jooma ja mõtlen higisena tualetipoti  kallistamisele. Välja arvatud, et nüüd on veel kuumem.

Nagu arvata võib, teeb tarbetu soojusest vabanemine inimese külmaks ja nii mõnigi naine väriseb, kui kuumahoog on möödas. Mõne naise jaoks võib see intensiivse kuumuse ja värisemise tsükkel juhtuda 30 või rohkem korda päevas. Tegemist pole ka mingi kiire sprindiga - kuumahoogude keskmine kulg on seitse aastat, kuid mõned naised võivad kannatada 10 aastat või isegi kauem. Minu jaoks oli kuumalaine sama talumatu kui ettearvamatus.

Kuumahoogude puhul, kui ravi pole vaja, jätame sageli naised teavitamata, et kuumahoogudega inimestel on suurem südamehaiguste oht. Asi pole mitte selles, et kuumahood põhjustaksid südamehaigusi, kuid tõenäoliselt on ühine võrk, see tähendab, et juhtmed, mis põhjustavad tugevaid kuumahooge, võivad olla samad juhtmed, mis viivad südamehaigusteni. Seega on oluline rääkida oma arstiga ja mitte pidada kuumahooge millekski, mida peate lihtsalt läbi kannatama nagu Nancy Meyersi filmitegelane.

Menopaus seega ei tekita naistele lihtsalt teatud sümptomeid; see avab ukse paljude teiste meditsiiniliste seisundite jaoks. Eriti südame-veresoonkonna haiguste (südameatakk ja insult), osteoporoos (haprad luud) ja dementsus. Seega peaksid naised teraapiates navigeerimisel arvestama nende riskidega nende seisundite suhtes ning sellega, kuidas ravi neid mõjutab.

Tõde hormoonravi kohta

Informatsioon menopausiga seotud probleemidest ja  ravimeetoditest tundub sageli liiga patriarhaalne ja suunatud naiste hirmutamisele - selle asemel, et selgitada tegelikke eeliseid ja riske ning lasta naistel otsustada, mis neile kõige paremini sobib.

Võtame näiteks menopausi hormoonravi (MHT), milleks on östrogeeni (ja progestageeni lisamine emakaga naistele, et vältida östrogeeni endomeetriumi vähi teket). See on üks kõige mõttetumalt vaidlusi tekitav ravimeetod naiste tervises. Naiste tervise algatus (WHI), mis on suur uuring MHT kohta, peatati 2002. aastal ennetähtaegselt osaliselt andmete tõttu, mis viitasid 26% kõrgemale rinnavähi riskile. Pealkirjad olid dramaatilised ja hirmutavad ning MHT kasutamine langes järsult.

Praktikas, mida MHT 26% -line risk minu jaoks tähendab – rinnavähk leitakse vähem kui 0,1% naistest, kes on MHT ravil. Vaadakem näiteks ühte teist rinnavähi riskitegurit: raseduse vanus. Sünnitamine pärast 35. eluaastat on seotud rinnavähi riski suurenemisega 40% võrra võrreldes sünnitamisega enne 20. eluaastat. Kui eesmärk on rinnavähi ennetamine, siis miks peaks ainult menopausi järgseid naisi kohutavate pealkirjadega hirmutama?

Kuumahoogude kõige tõhusamateks meditsiinilised ravimeetoditeks on östrogeen, mõned antidepressandid ja mõned krambivastased ravimid. Arstina teadsin - vaatamata kõigile sotsiaalmeedias ja terviseveebilehtedel esitatud väidetele - et dieet, nõelravi, kantavad magnetid ja toidulisandid olid kas ebaefektiivsed või nende toime tõestamata. Ja lisaks on mõnel neist nn alternatiivsetest ravimeetoditest riskid. Eriti toidulisanditel, mis on reguleerimata ja võivad mõnikord sisaldada hormoone või antidepressante - ravimeid, mida ei tohiks tarvitada ilma asjakohase järelevalveta.

Praktiseerisin kuumahoogude osas ka kognitiivset käitumisteraapiat (CBT). Kuumahoogude ja ärevuse vahelist seost toetavad head tõendid; närvisüsteemis on mõned jagatud seosed, mis selgitavad sümptomite kattumist, mistõttu võivad mõned ärevust ravivad ravimid ka kuumahooge parandada. Mõni võib seda nimetada täiendavaks või alternatiivseks meditsiiniks, kuid kui selle tõhusus on tõendatud - ja CBTpuhul on -, siis minu jaoks on see lihtsalt ravimeetod.

Menopaus ei peaks olema müsteerium.

Paljude naiste - minusuguste naiste - puhul pole menopaus seotud ainult häirivate sümptomitega. Teadsin, et mu perekonna ajalugu pani mind osteoporoosi riskirühma. Mu emal hakkasid luumurrud tekkima 50ndates eluaastates. Tõenäoliselt oli ta 40-ndate aastate alguses menopausis, kuid tollane häbimantel oli selline, et saan seda vanust ligikaudselt hinnata selle põhjal, mis mulle on meelde jäänud tema pealtnäha pidevast karjumisest isa peale (akende sulgemise eest).

Nagu paljud naiste puhul, ignoreeriti ka minu ema osteoporoosi. Kui soovitasin tal osteoporoosi suhtes uuring teha, öeldi talle, et tal pole seda vaja. Kui soovitasin tal alustada hormoonravi, öeldi talle, et ta "ei taha seda" - ja see oli juba enne, kui üldsus hakkas östrogeeni pärast muretsema. Naiste vananedes ignoreeritakse nende tervisemuresid, kuna eeldatakse, et naised ise kaovad unustusse. Pärast kümmet viimast armetut aastat luumurd  luumurru otsa, suri ta 86-aastaselt osteoporoosi, veetes suure osa nendest viimastest aastatest valudes ja haiglates.

Östrogeen hoiab ära menopausile iseloomuliku luumassi kiirenenud kadumise, mistõttu teadsin, et see on minu jaoks õige valik kuumahoogude raviks ja luude kaitsmiseks. Valisin östradiooli, mis on peamine östrogeeni tüüp, mida munasari enne menopausi toodab. Kuigi kogu farmatseutiliselt kasutatav MHT on madala riskiga, on transdermaalne östradiool ohutum variant, kuna see ei ole seotud verehüüvete suurenenud riskiga, nii et valisin just selle. Emaka kaitsmiseks valisin progesterooni suukaudse vormi, kuna seda seostatakse madalaima rinnavähi riskiga (ja isegi siis näitavad uuringud, et madal risk näib algavat alles pärast mitmeaastast ravi).

Populaarsed on ka "bioidentsed" või kombineeritud hormoonid, kuid ma ei soovitaks seda lähenemist kunagi ega valiks ka endale. “Bioidentne” on peaaegu meditsiiniline termin, millel on erinevad määratlused. Need tooted pole ühe sammu kaugusel loomulikust; vaid need sünteesitakse laboris mitmeastmelise protsessina, nagu ka enamik hormoone MHT-s. Teisisõnu, need terminid on puhtalt turunduslikud ja seega eksitavad.

Liithormoonide puhul on tõsiseid ohutusprobleeme. Need võivad sisaldada rohkem või vähem hormooni kui reklaamitud ning nende imendumine võib olla ebakorrektne, mis võib suurendada selliste komplikatsioonide riski nagu endomeetriumivähk. FDA heakskiidetud retseptiga tean täpselt, mida ma saan ja kui palju imendub. Saadaval on lai valik annustamis- ja ravimvorme, nii et farmatseutilist MHT-d saab kohandada vastavalt iga naise vajadustele. Ja ei, ma ei võta farmaatsiatööstusest raha - ma lihtsalt nõuan oma ravimite puhul täpsust, nagu kõik naised peaksid tegema. Me oleme väärt teadma, mida me oma kehasse paneme.

Menopausi ravis navigeerimine ja destigmatiseerimine

Naise otsus alustada hormoonravi peaks põhinema tema sümptomitel ja osteoporoosi riskil, aga ka isiklikul terviselool. Oluline on kaaluda mitmesuguseid riskifaktoreid ja seisundeid, mida MHT võib positiivselt või negatiivselt mõjutada, näiteks rinnavähk, südameatakk, insult, II tüüpi diabeet, triglütseriidide taseme tõus, verehüübed ja dementsus.

Põhja-Ameerika menopausiühingul on alustamiseks fantastiline rakendus (MenPro) ja veebisaidil suurepärane teave, kuid lõppkokkuvõttes vajavad naised vestlust oma arstiga, vererõhu kontrolli, kolesterooli skriinimist, diabeedi testi, ajakohast teavet rinnavähi sõeluuringust ja võimalik, et ka füüsilist läbivaatust, et langetada menopausi ravimeetodite kohta teadlikke otsuseid. Pole vaja hormoonanalüüse. Need pakuvad ainult illusiooni kohandamisest ja ohutusest ning neid on võimatu tõlgendada, kuna väärtused võivad päevast päeva kõikuda.

Oluline on meeles pidada, et MHT või muud retseptid on vaid üks osa menopausi mõistatusest. Kolm tervislikumat asja, mida naine saab oma menopausi ülemineku (ja tema menopausijärgse perioodi) ajal teha, on (suitsetaja puhul) suitsetamisest loobumine, soovitatav treeningkoormus (vähemalt 150 minutit nädalas mõõduka kehalise aktiivsusega) ja tervislik tasakaalustatud toitumine.

Seda on palju, ma tean. Menopausi kohta on fantastiliselt palju kvaliteetset meditsiiniteavet, kuid selle teabe erapooletu edastamine naistele on probleemiks. Sellepärast kirjutan sellel teemal raamatu ja püüan aidata naistel orienteeruda menopausi sümptomite ja ravimeetodite keerulises maastikus.

Menopaus ei tohiks olla mõistatus. Lõppude lõpuks, kui lisada menopausi üleminek, võivad paljud naised eeldada, et elavad pool oma elust menopausi järjepidevuses. Menopaus on oluline. See pole perifeerne mure, mis vajab mingit eraldi õppekava - see on lihtsalt naiste tervishoid.

Taimetoidumessilt koju tulles

Käisin eile Taimetoidumessil rääkimas– möödunud 17 aastast. 17 aastat 45 esinemisminutisse panna on üsna keeruline. Nii nagu jalutuskäigud minevikku  ikka, tuled sealt tagasi nii heade, kui halbade mälestustega. Esinemine sai läbi ja koduteel hakkasid meelde voolama igasugu ammuunustatud asju. Neid, mille pärast sai ilmaaegu muretsetud ja neid, millele ei osanud tol ajal reageerida. Need, mis eile üldse meelde ei tulnud.

Ma paneks mõned mõtted siinkohal uuesti kirja. Milline oli keskkond meie ümber 17 aastat tagasi? Tuletan meelde – Facebook ja YouTube olid alles alustamas, ei olnud Instagrammi, ega nutitelefone. Tohutu infolevikuga netimaailm oli alles startimas. Eestikeelne meedia kirjutas/näitas taimetoidust väga vähe või üldse mitte. Poodides ei olnud ei suurt värske toidu valikut ega taimseid valmistoite. Restoranides oli taimsema poole peal vaid Kreeka salat ja küüslauguleivad, koolides/lasteaedades taimetoitu ei pakutud ... Ringlesid mõned naturalistide tõlked (Ehret, Bragg, Shelton), oli üks veebisait.

Siin on ka aeg, kus sa igati püüad oma toitumisvalikut kaitsta. Ja mis on parim kaitse, kui tervis. Öelda, et tervise pärast. See tõi muidugi kaasa selle, et niipea, kui tütar ütles: „Pea valutab,“ – siis haarati sellest kinni ja öeldi – pea valutab, taimetoit on sind haigeks teinud. See, et osatajal endal pea juba 2 päeva valutas, ei lugenud.  Ka ajakirjandus küsis hiljem minult ju alati – mis tervise-eeliseid see toit teile andis, mida parandas, millest üle aitas. Praegu võin öelda, et tervis ei ole see teema, mida niisama õhku visata. Sest inimesed kuulevad selle asemel: "Minu toitumine on sinu omast parem ehk mina olen sinust parem." Ja sellist asja ei kannata ometi keegi - eriti eestlane 😄😄😄. Tervise toome üldse põhjuseks: kui tahame (või just ei taha, sest kus sa seda valku ikka saad 😜)dieeti vahetada või vahetada tööd või elukohta või elukaaslast ... Sellest allpool veel.

Esimesed taimetoiduaastad  möödusid infot otsides ja lugedes. Igasuguste retseptidega katsetades. Eks alguses jäid menüüst välja lihatooted, edasi muna ja edasi vähenes piimatoodete hulk. 12 aastat tagasi alustas Tervisekool toitumisnõustamise õppega. Kadjasin sinna – noorima lapse sünnini jäid loetud nädalad. Toitumisalane info muutus teatud määral struktuursemaks. Kool oli minu taimetoidu osas toetav, kuid olulisi praktikuid või selle alast süsteemsust ei olnud pakkuda. Olin jätkuvalt katse-eksituse meetodit kasutav. Ja siis tuli toortoit – alguses 1 aastase katseajaga.

Viimase 11 aasta jooksul olen pidanud blogi ja siit on mul täpsem ülevaade, milliseid verstaposte ja kuna läbisin.  

Verstapost 1 – lugesin tol ajal eesti keeles ilmunud Ehreti, Sheltoni ja Braggi raamatuid. Ma peatun korra siin, kuna Eestis on jätkuvalt nende järgijaid, ja tuleb öelda, et just siin on paljude tervis kannatada saanud. Tegemist on naturalistidega, kes esindavad Natural Hygiene liikumist – nn Looduslik hügieenidieet on tervisliku eluviisi süsteem, kus rangelt välditakse moraalset, füüsilist ja keskkonnareostust ning töödeldud toidule eelistatakse pigem looduslikku tervislikku toitu. Põhimõte on pakkuda kõike, mida keha vajab, et olla terve, ja vältida kõike, mis võib tervist ja heaolu takistada. Raamatud äratavad entusiasmi, kõik tundub imelihtne ja imetore. Kuna Ehret (s 1866) sai õnnetuses ( 56 aastaselt kukkus tänaval ja suri saadud peavigastusse) surma, siis ei tea, kuidas oleks kulgenud tema vanaduspõlv. Oma paastumiste ja toortoidu perioodidel kirjeldas ta suurepäraseid tervisesaavutusi. Bragg oli paastu pooldaja, omamoodi tähelepanelik oma vajaduste suhtes ja elas terve ja pika elu. Ta oli entusiast, kes ometi kirjutas, et kord-paar aastas tekib tal suur munaisu, millele ta järele annab ja siis taimetoidul edasi liigub. Müüs paari imerohtu ja suri infarkti tagajärjel. Shelton (s. 1895) on samuti palju kirjutanud imelisi tervenemisjuhtumeid paastu ja taimetoidu abil, kuid tema enda elu viimased 13 aastat oli ta Parkinsoni tõve küüsis, millest ta oma ravimeetoditega jagu ei saanud. Täna on aeg teine, elukeskkond muutunud, teadmised täpsemad ja põhjalikumad, sestap ei toimi nende soovitatud režiimid enamikule inimestele. Ideed on nagu tänagi – vähem töödeldud toitu, rohkem värsket ja liikumist, rohkem looduslikkust, kuid selgitused inimkehast ja organite toimimisest on suhteliselt ekslikud. Siit leiab ilusaid muinasjutte ja kui sa neid ilma küsimusi esitamata uskuma jääd, võid terviseprobleeme juurde saada. Natural Hygiene esindajaid on palju ja nad on üksteist piisavalt kritiseerinud – on neid, kes on terved, on neid, kes on haiged. Nii see elu on – mõlemat pidi. Kui sul sinu valitud meetoditega ei ole sul parem, sa ei tunne ennast hästi, sa oled sapine kogu maailma vastu ja arvad, et ainult sina saad aru, kui halvasti/valesti kõik teised teevad – siis sa sammud üsna okkalist rada, mis on peeglitega ääristatud. Need naturalistid, keda mina tean, paistavad suures osas (mitte kõik) silma tugeva inimvihkamisega. Siin on tugevad vandenõuteoreetikud, kes näiteks täna maski kandvat inimest hirmunud lambaks sõimavad, märkamata, et ise kardavad tsivilistasioonis kõike: poetoitu, töödeldud toitu, 5G, lennukisuitsu, ravimeid, linnaelu, infrapuna kraadiklaasi, vaktsiine, parasiite, kraanivett, kemikaale, haiguseid, reptiile, tulnukaid, teise nahavärvusega inimesi jpm ja ainult enda eelistatud tervisetööstuse tooted - toidulisandid - saavad heakskiidu.

Verstapost 2 – Võtan osa Cornelli Ülikooli poolt pakutavast taimetoidukursusest. Siin siis sellised taimsed arstid/teadlased/sportlased.

 

Nende küljes rippusin üsna kaua – sest kas nemad just ei peaks teadma kõige paremini ja olema teaduspõhised. Viimaste aastate jooksul võin tagasi vaadates öelda, et kui inimene end meedias ja raamatukaantel veganiks tituleerib – tuleb olla pigem ettevaatlik. Mitte, et nad oleksid petised või rumalad. Kuid kui sul on oma toitumiseelistus ja sinu toitumiseelistus toob sulle raamatute ja meedia müügist ka raha sisse, siis on siin ka reeglina teatud erapoolikus. Nii on need mehed jätnud üht teist märkimata. Seda nimetatakse inglise keeles cherry picking – mis tähendab omale sobiva info väljanoppimist ja mittemeeldiva väljajätmist. Ja see on muidugi meeldiv – selline mull, et sinu toitumisviis on kõige parem ja loomulikult kõige õigem.  Sestap on nad tuntud taimetoidumaailmas, kuid kritiseeritud toitumisteaduse maailmas. Ka ebameeldivad faktid tuleb teatavaks teha, see aitab inimestel oma terviseprobleemidest rohkem aru saada ja kui nad jäävad oma dieediga kimpu, siis on neil palju vähem enesesüüdistamist (või teiste süüdistamist).

Siia jäävad kõik toortoidufestivalid ja meeletute töötubade aeg - nautisin seda aega väga. Sellest on blogis palju kirjutatud ja ma ei hakka neid pikemalt üle käima.

 

Verstapost 3 - Sellest mullist väljusin, et edasi õppida ☝☝☝– toitumis- ja üldse inimkeha süsteeme õpetavate teadlaste, arstide, treenerite juures, kes ei olnud seotud ühegi kindla dieediga. Keda huvitas väga inimese tervik ja tervis.  Ma läksin õppima, tõenäoliselt pisku sarkasmiga, et mina tean paremini. Mida kauem õppisin, seda fantastilisemaid inimesi kohtasin ja õppisin aktsepteerima seda, mida teaduspõhisusel öelda oli. Miks nad kritiseerisid ülaltoodud taimetoidu inimesi? Imede pärast? Mitte taimetoidu pärast. Taimetoit oli ja on aktsepteeritud toitumisviis ja seda keegi ei vaidlusta. Küll aga kritiseeritakse teravalt imede lubamist – söö seda ja sinu haigused kaovad, söö nii ja haigusi ei teki kunagi... Ja hetkel ma toetan seda täielikult. Imede lubamine tekitab palju probleeme ja nendesse pimesi uskumine samuti. Kui sa oled taimetoidu teele asunud nende imede tõttu – et see ravib sind igast haigusest ja kiiresti või et sa kunagi ei  jää haigeks, siis siinkohal on paljud taimetoidust vihaga loobunud. Mida kuradit? Ma ei saagi terveks või ma jäin ikka haigeks. Siit reaalsuse teelt võib aga edasi minna ja kui ma veel edasi õppisin, oli enesetunne palju parem. Miks? Sest kellelegi ei olnud vaja tõestada oma taimetoidu valikuid, taimetoidu headust – piisas, kui konstateerida fakti: mulle maitseb, mulle meeldib, ma tunnen ennast sellega hästi (mitte igal aja hetkel, vaid üleüldiselt). Sellised laused ju tegelikult peaksid sobima hoopis naturalistide poole peale, kas pole?  

Taandub igal alal ikka ja alati selleni, kas ma olen teistest parem. Koolis kinnistunud uskumus, et sa oled midagi väärt, kui oled teistest parem. Sestap on dieetidega nii, et eestkõnelejad räägivad imedest, kinnitavad neid ja loobivad sapiseid märkusid teiste dieetide pihta. See on iseenesest tore, sarkasm on lõbus ja nauditav, kuid see ei ole jätkusuutlik. Jätkusuutlik on see, mis sobib sulle. Ja isegi, kui sinu valikud on tingitud ainult keskkonnast – ükskõik, mida söön, peaasi, et keskkond ei kannataks, siis ilma oma elurõõmuta sa keskkonda suurt aidata ei saa.

Siit ma viskaks ikkagi kivi Eesti arstide kapsaeda. On selge, et segadust tekitab see sama „imede aed“. Ülemäärased lubadused, mida erinevad dieedid endas kannavad, ei ole suhtlemisel kuidagi abiks. Kuid see, mida mina olen oma õpingutelt teaduspõhisest maailmast kaasa toonud – kui esitad väite, tuleb seda tõendada. Mida imelisem on väide, seda suurem lasub sul tõendamiskohustus. Faktid on põikpäised asjad, kuid tõendite kogum määrab fakti. Üksikjuhtum on huvitav, kuid pole tõend omaette. Aga telesaadetes ja avalikes esinemistes väidavad osad meedikud – et ei taimetoidul ei ole võimalik terve olla! Ja see on väide, mis nõuab tõendeid. Ja nendeks tõenditeks ei ole üksikjuhtumid või ajaleheartiklid. Taimetoitu aktsepteeritakse riiklikes toitumissoovitustes üle maailma, sest tõendite kogum on piisav. See on fakt. Eestis ma saan aru, et perearst teeb oma otsuse haigeid inimesi nähes: kui tavatoituja on haige, siis on see juhus, viirus, geneetika. Kui taimetoitlane on haige, siis on see ainult taimetoidust. Mäletan Evelin Ilvese ühest intervjuust – ta märkis, et tema lugupeetud õppejõud arstiteaduskonnast ütles: „Ükski toit ei ravi ühtegi haigust, sest toit ei põhjusta haiguseid.“ (Võimalik, et sõnastus pole täpselt selline). Seda enam, kui meie meditsiin nii arvab - siis ei ole ka taimetoit ühtegi haigust põhjustanud.  Ja taimetoit ei peaks seega olema üldse tulise debati osaks. Miks aga Eesti teadlane teeb cherry pickingut, võib ainult oletada – võimalik, et isiklikud toitumsieelistused, võimalik et toiduainetööstuse osalus, võimalik, et mõni negatiivne juhtum. Kuid ootaks selle ala inimestelt, et nad on teaduspõhised, mitte käega lööjad – ah mis teiega rääkida, te nagunii aru ei saa või mul oli üks juhtum ... Taimetoitlased ei ole haigemad, kui tavatoidulised. Dietoloogid oleksid heaks abiks arstidele, kes ei pruugi toitumisala tunda.

Mis ma toitumise ja liikumise ja une ja terviseloengutest kaasa tõin:

☝ Ei ole head ega halba toitu – igas toidus on hea ja halb, oleneb kogusest

☝ Sulle sobib see toitumine, mis sulle meeldib ja millega sa ennast hästi tunned

☝Kehakaalu osas: sa võid ülekaalu tekitada nii keto, karnivoori, taimetoidu (WFPB), toortoidu – rasvase ja rasvatu, Vahemere ja muude dieetidega. Dieet iseenesest  ei määra sinu kaalunumbrit. Selle määrab, kui palju sa sööd.

☝Mikroskoopilisse toitainete maailma sukeldudes ei ole ühtegi „erilist“ toitainet ega toitu, mis sind „päästaks“ reaalsuse eest ja võimaldaks igapäevase tervisliku toitumise, une, liikumise, stressi maandamise vahele jätta. Ühtegi, mis teeks sind teistest paremaks. Ühtegi, mis viiks sind teistest ette.

☝Tervise osas: imesid sünnib aga mitte alati. Igal dieedil, igal ravimeetodil on omad edulood ja lood, mida jäetakse rääkimata.

☝Loodus on suurepärane aga looduses on sünd ja surm ühtmoodi võrdsed. Loodusseadused toimivad ühtmoodi kõigile. Sestap ka haigus on looduse üks osa, nii loodus ravib ja nii reguleerib. Sa saad anda oma parima ja paljut ennetada, kuid elu toimib omamoodi.

 

Toitainete, tervise ja haiguste teemad piima ja lihatoodete ümber on keerulised ja põhjalikud. Siia võib vaidlema jäädagi. Uuringuid on nii ja naasuguseid. Veel enam on inimesi, kes ainult taimetoidul või ainult lihatoidul terved on. Või siis mitte. Rohket lihasöömist teadus nii või teisiti ei toeta. Toetatakse toidulauda, millel enamik on taimne. 👇👇🙈🙈🙈

Mis puutub piimatoodetesse, siis reklaami ja turundust on muidugi palju enam, kui tervist. Aga jäägu see igaühe enda otsustada, mis teda tervena hoiab.

Keskkonnateema on samuti tulises debatis. Vegan ei ole ainus keskkonnasäästlik variant, siin on ka vegetaarseid võimalusi. Samas on väga väga imeline, kui kogu maailm ei ole kaetud ainult paari liiki kariloomadega, vaid oma elu saab säilitada kogu rikkus:

Austraalias leitud uus imetaja:😍😍😍

Eetika samas on üsna ühene – tuleme ilma liha ja piimata toime.

Lugudest, mis jäetakse rääkimata. Ma kuulen neid palju. Ma kuulen oma terviseprobleeme kurtnud inimesi avalikkuses rääkimas, et nad on nii terved tänu oma müüdavale lisandile, imerohule, dieedile. Ma kuulen terviseprobleemidega inimesi, kes arvavad, et kui nad on neid lisandeid, rohte ostnud ja dieeti järginud, siis nad teevad kõike valesti, on enda vastu liiga leebed, on kuidagi endale oma „pattudega“ häda ligi tõmmanud. Sest igalt veebilehelt või paberajakirjast vaatab vastu rõõmsameelne terviseinimene. 100%, 24/7?

Siin on üks asi, mida peaks alati meeles pidama. Inimesed, kes meedias figureerivad ja tervist müüvad – ei taha ja tegelikult ka ei pea oma tervise ja muid probleeme tooma avalikkuse ette. On muidugi julgeid, kuid mitte igaüks ei suuda tänapäeva kuuluvat pahameeletormi, parastamist ja näpuga näitamist ning sellest tulenevat stressi välja kannatada. See on ka inimese õigus. Tarbija soovib samuti lugeda ilusaid ja imedest täidetud lugusid – see annab omamoodi lootust neile, kes raskustes. Samas tekib kadetsejaid ja neid kes otsivad, kus see vale nüüd on. On tulivihaseid, kes raevunult reageerivad, kui ilmneb midagi muud. Samas ei pruugi olla midagi valet, lihtsalt ette anti mündi üks pool.Sinu asi on teada,et mündil on alati kaks poolt.  Maa peal on päev ja öö – ning hoolimata sellest, kui ilusat juttu räägitakse, kui terveks/õnnelikuks end väidetakse, kuivõrd imeliseks oma toodet peetakse – on alati... ALATI teine pool, mis ei ole nii ilus, magus, imeline. Ükskõik, millist toitumisvalikut sa ei valiks– elu saadab sulle probleeme lahendamiseks, sest selleks elu ongi. Ja mitte keegi ei ole nendest vaba. 

SÖÖGEM VÄRSKET ROHKEM aga nii, et paha ei hakka 😜