Näljane aju vol 1

Hommikul jäi silma artikkel, kuidas dieeditööstus tuleb meie pandeemiaga uste taha suletud kehade järgi 😃. Eks tuleb muidugi. Reklaamid ja turundusstrateegiad on üle mõistuse head ja sellisel perioodil nagu praegu, on tõesti suurepärane võimalus inimestele igasugu prügi maha müüa. Artikli autor Jenifer Weineril on lühike soovitus: "Pidage sellele vastu." 👇

View this post on Instagram

A post shared by New York Times Opinion (@nytopinion)

Eelmises postituses mainisin Kulvinskase toortoitu propageerivat raamatut „Survival 21st century“. Reklaamiti seda omal ajal, kui kõige teaduspõhisemat raamatut. Nii see mulle ka alguses tundus – võhikule, kes teadusuuringute maailmast vähe teab. 😏Tagasi vaadates ütleks, et teaduspõhisust on seal tõesti vähe. Kõik need raku käitumised katseklaasis ja rottide probleemid pole siiski see. Kui toortoidu dieet inimesele sobib, siis pole uuringuid vaja ja kui ei sobi, siis sellised raamatud ei aita.

Ei ole teistest paremat toitumisviisi, on toitumisviis, mis sobib sulle.

Riiklikud toitumissoovitused on pea igal pool ühesugused:

1. Toitu mitmekesiselt

2. Säilita normaalkaal

3. Väldi liigset rasva, küllastunud rasva, kolesterooli

4. Söö kiudainerikast toitu

5. Väldi liiga palju suhkrut

6. Väldi liiga palju soola

7. Kui tarbid alkoholi, tee seda mõõdukalt.

Ei midagi keerulist, ei midagi arusaamatut. Kuid inimeste rasvumine kasvab. Ma olen seda teemat varem blogis kajastanud – erinevate riikide toitumisjuhised on samasugused aga rasvumise % väga erinev.

Probleem ei ole selles, et juhised oleksid valed või halvad, vaid selles, et me ei täida neid. Inimesed on teinud mõningaid muudatusi –vahetanud täispiima kooritud piima vastu ja rasvasema liha taisema vastu, kuid ülitöödeldud toitude ja limonaadide tarbimine on pigem kasvanud.

Vaadata võib ka kalorite tarbimist alates aastast 1705.👇

Riiklikud toitumissoovitused eeldavad, et kui meile õiged juhised kätte anda, siis sellest piisab. Aga kui meie igapäevaseid toitumisvalikuid juhivad aju need osad, mis ei ole eriti ratsionaalsed, siis informatsioonist üksi ei piisa.

Selleks et seda protsessi mõista, on vaja pöörduda aju poole. Aju on selliseks nagu täna, arenenud väga pika perioodi jooksul, toetamaks meie ellujäämisvajadusi. Psühholoogiateadlane Daniel Kahneman on oma raamatus  „Thinking, Fast and Slow“ („Kiire ja aeglane mõtlemine“ ilmus eesti keeles 2021) jaganud aju mõtteprotsessid süsteem 1 ja süsteem 2. Süsteem 1 on kiire, pingutusteta, intuitiivne, teadvustamata. Siin vaadatakse, kuidas toit lõhnab ja milline ta pagaripoe riiulil välja näeb. Süsteem 2 on aeglane, ratsionaalne, teadlik, pingutav. Siin otsustatakse, kas kook on kaalu ja terviseprobleeme väärt.

Paistab, et „Kiire ja aeglane mõtlemine“ on raamat, mille peaks lugemisnimekirja võtma. Kuna seda veel e-raamatukogus ei ole, siis kas tohiks veidi vinguda eesti raamatuhindade üle? Amazonist leian ma raamatu inglise keelse  kasutataud variandi  5 dollari eest (kuna ilmus 2011 aastal) ja e-raamat on 10 dollarit. Eurodesse ümberarvestatult veelgi vähem. Eestis maksab paberraamat 29,99 eur ja e-raamat 18,08 eur. Peab ikka raha peale väga vihane olema, et osta eestikeelne. Ma saan aru, et eesti keeles on trükiarv väike ja kulud seega suuremad. Aga e-raamatu puhul siis mis tingib nii kõrge hinna? Ma ei leia, et USAs või Inglismaal jm on tööjõukulud, transpordikulud, trükikulud, rendid, laokulud odavamad, kui Eestis. 

Lõpetasin just Matt Haig´i romaani „Keskköö raamatukogu“. Olin rõõmsalt üllatunud, et see ilmus eesti keeles nii kiiresti. Hind 26,99 eur ja e-raamatu hind 16,92 eur oli ka üllatus või siiski mitte. Ühesõnaga valisin inglise keelse variandi ja e-raamatuna, mis maksis 9 eur.

Kui näppu juhtus veel artikkel meie e-raamatukogust: „On mitmeid põhjusi, miks Tallinna keskraamatukogule e-raamatuid laenutamiseks ei müüda: näiteks kardetakse, et e-raamatute laenutamine mõjutab märgatavalt e-raamatute läbimüüki, ka ei saa autorid e-raamatu laenutustelt hüvitist. Kuid e-raamatuid on keeldutud meie raamatukogule müümast isegi sellisel põhjusel, et kirjastusele ei ole meeldinud mõni raamatukogu seisukoht. Euroopa Liidu infoühiskonna direktiiv ja Eestis kehtiv autoriõiguse seadus on loonud seega olukorra, kus e-raamatute kättesaadavus raamatukogudes sõltub erafirma ehk autoriõiguste omaja suvast.“

Veel ühest artiklist leidsin: „Pood saab kaanehinnast kuni 30 protsenti. Kui suure protsendi müügiahela kogukattest võiks hinnanguliselt moodustada raamatumüüja puhaskasum, on Laulu kinnitusel raamatute ja kirjastuste lõikes väga erinev – on raamatuid, mida Apollo müüb kahjumiga kui ka neid, mille pealt firma teenib poodides 25–30%. "Võrreldes rõivaturuga, kus haruldased pole ka sajaprotsendilised juurdehindlused, ei peaks tarbija võtma raamatukaubastaja juurdehindlusi erilise röövimisena.“ 👀👀👀

Tõesti, tõesti? Mina sain oma raamatu kirjastuselt osta hinnaga 13 eur – selle sees oli minu autoritasu, trükkimine, forograaf, kujundus, korrektuurid ja käibemaks ning kindlasti ka kirjastuse kasumiosa. Ja see on raamat, mis on pilte täis... Raamatukaubandus saab ostes käibemaksu tagasi ja minu raamat oli alguses poes müügil hinnaga 27 eur. Matemaatika on paljudel vilets aga ka mitte nii vilets. Ilma käibemaksuta on kirjastuse hind 11 eur ja 27 eur müügihind teeb juurdehindluseks üle 100%.

WTF eesti raamatukaubandus ...  lõpetan virisemise ja loen inglise keeles edasi ja kasutan ka raamatukogu edasi. Meie raamatukaubanduse positiivne pool on selles, et arendab inimeste võõrkeeleoskust.😏😏😏

Tulles aju juurde tagasi – Kahneman ütleb oma töös, et esimene süsteem – see kiire ja impulsiivne on teisest mõjusam. Ja järjest kasvav tõendite kogum osutab, et see on õige.

Keegi meist ei taha süüa liiast ja mitte keegi ei taha ülemäära süüa aastakümneid ega rasvuda ning haigestuda. Dieedid ja kaalulangetus on tekitanud 60 miljardilise käibega tööstusharu, mis omakorda kinnitabki, et me vägagi tahame püsida normaalses kaalus. USAs on kolmandik rahvast rasvunud, teine kolmandik ülekaalus. Eestis on praegu liigse kehakaaluga kimpus 40 protsenti meestest ja iga viies naine. Rasvunud meeste arv on 1996. aastast kahekordistunud. See näitab, et me ei taha kaalus kasvada aga ometi teeme seda.

Kui imeline šokolaadikook on meie nina ees, siis aju impulsiivne osa ei kuula oma vanemat ratsionaalset venda, kes soovib mõistlikuks jääda. Miks aga on meie aju osa selline, mis nagu tahaks, et me rasvuks ja haigeks jääksime? See aju osa arenes välja hoopis teises keskkonnas ja selleks, et me suudaksime ellu jääda, kasvada ja järglasi anda. Täna on keskkond tundmatuseni muutunud. Selline aju teenis meid väga hästi ajal, mil kaloreid nappis, kuid tänases olukorras, kus me supleme toidus, on positiivne muutunud negatiivseks. Teadlased nimetavad seda evolutsiooniliseks sobimatuseks.

Stephan Guyenet kirjutab raamatu sissejuhatuses: „Ma olen teie teejuht sellel liigsöömise teadusest arusaamisel. Mind on alati paelunud aju, sest see teeb meist need, kes me oleme - ja see on juhtumisi ka teadaoleva universumi kõige keerulisem objekt. Pärast biokeemia bakalaureuse kraadi omandamist Virginia ülikoolis ja doktorikraadi omandamist Washingtoni ülikooli neuroteaduses, hakkasin huvi tundma aju rolli üle rasvumises. Mind ajendas küsimus: miks me liigselt rasvume, kuigi see pole meile ilmselgelt hea?  Ühinesin Washingtoni Ülikoolis Mike Schwartzi neuroteaduse laboriga ja asusime uurima keha rasvumist. Mulle sai kiiresti selgeks, et uurime õiget elundit: aju vastutab söögiisu, söömiskäitumise, kehalise aktiivsuse ja keha rasvumise eest ning seetõttu on ainus viis ülesöömist ja rasvumist tõeliselt mõista siis, kui saame aru ajust.“

Raamat lubab korrektset ülevaadet aju rollist meie söömisharjumust kohta ja anda ka tegevusjuhiseid, kuidas oma ülitarka aju ülimaitsvatest toitudest eemal hoida. Hakkan siis algusest pihta...