Sobivaks tunnistatud keha vol 1 - mis jääb rääkimata

 

Iga dieet tahab end välja pakkuda elustiilina, samas ei võta ükski dieet arvesse seda, kuidas sa elad.

Ostsin hiljutise soodusmüügi ajal Aubrey Gordoni raamatu „What We Don’t Talk About When We Talk About Fat”. Päris juhuslik see valik polnud. 

Juba päris pikka aega olen raamatute poole pealt hästi valiv – eriti, mis puudutavad teaduslikku poolt või jagab teatud terviseväiteid. Kirjutasin varasemalt blogis, et viskasin oma riiulitelt välja päris hulga taimetoidu/toortoidu algusaegades ostetud teoseid. Tagantjärgi vaadates võin neid iseloomustada kui naturalismi ja dieediraamatuid, mis ei anna korrektset ja tõest vaadet toitumisele ja üldse tervisele. Eks ma lasin end eelkõige ära petta raamatu autorite tiitlitest – eeldades, et doktor või PhD annab autori sõnadele absoluutse õiguse. Hiljem tuleb välja, et tervisest kirjutav doktor on oma kraadi saanud hoopis kirjanduse alal, või on ta hoopis erilist tööd tegemata ostnud omale kehvakesest ülikoolist mõned kraadid (näit. pH ime autor Young), või toitumisteaduse biokeemilisest poolest tulihingeliselt kirjutav doktor hoopis kraadiga psühholoogias, või on ta saanud küll eriala, kuid pole selles valdkonnas kunagi töötanud, või on tema tiitlid ülespuhutud, et ta saaks müüa hulgaliselt imerohtu või lisandeid. Selline ülimalt ameerikalik lähenemine tervisemüügile oli harjumatu – raamatu ilmumine ja doktor selle kaanel tundus iseenesest tõsiselt võetavana. Aga eks inimene õpib kuni elab. Eestiski on sellega algus tehtud ja leiab huvitavaid dieete või kiireid tervislahendusi pakkuvaid raamatuid, mille kaant ehib autori doktorikraad.

Iseenesest ei peagi olema doktor ega professor, et kirjutada tervisest vm korrektne faktidel põhinev raamat.  Aasta alguse poole osalesin Alberta Ülikooli „Science literacy“ kursusel ja kuigi ma arvasin, et oskan vahet teha faktilisel ja uhuu väitel, siis oli siin ikkagi palju õppida. Mõned ülestähendused ja mõtted sealt:

Paljud inimesed, kellel on erinevad arvamused, võivad olla eksperdid ning suuta statistika abil luua  võimsaid ja veenvaid argumente, fakte ja arve. Kuid isegi eksperdid võivad olla erapoolikud oma tõlgenduses. Niisiis, kuidas me saame olla kindlad, et meie argumendid põhinevad teaduslikel tõenditel? Kõigepealt alustame selle määratlemisest, mis teeb tõendid teaduslikuks. Teadus on protsess või lähenemine tõenditele. Teadus on protsess ja teadus võib olla nagu puder ja kapsad ning teadus võib olla keeruline, kuna asjad, mis tunduvad lihtsad, sisaldavad endas sageli vastuolulisi tõendeid. Teaduslik meetod on protsessi jaoks ülioluline, tagades tõendite süstemaatilise kogumise. Kui me püstitame huvipakkuva küsimuse - teadlane kogub tõendeid, kasutades süstemaatilisi vaatlusi konkreetse hüpoteesi hindamiseks. Küsimus või hüpotees määratleb vaatlused või mõõtmised, mida oleks vaja küsimusele vastamiseks. Mitte kõik teadlased ei ole keemikud ja bioloogid. Teadus ei ole aineteadmised. Teadus ei ole teadmistepagas. Need on kontseptsioonid. Teadus ei ole faktide loetelu ega ka kõikide faktide meeldejätmine. Nii et teadlane võib olla igaüks, kes esitab küsimusi ja katsetab süstemaatiliselt oma küsimusi empiiriliste tähelepanekute abil.

Sageli on naturalism „teadlase“ osas sarkastiline. Teadlane on siin teatud visioon omadega sassis inimesest, kes tegelikust elust muhvigi aru ei saa. Üleõppinud ja liig teoreetiline. Või maha müüdud. Loodusest mitte midagi jagav... Või ma eksin? Ometi tõstavad naturalistid aupaistesse teadlasi, kes ütlevad seda, mis neile meeldib – hoolimata sellest, kas see vastab tõele või mitte. Hoolimata sellest, kas ta müüb midagi või mitte.

Kui aga vaadata teadlast inimesena, kes esitab küsimusi ja katsetab vastustega  ja ei jää rahule ainult sellega, mis talle meeldiks? Inimene kui uurija, kes võtab arvesse ka talle mittemeeldivaid seisukohti ja suudab oma erapoolikusest teadlik olla. Teadus on tõendite hindamise protsess.

Veel loen oma konspektist:

Kuni esitate küsimusi, millele vastatakse süstemaatiliselt kogutud empiiriliste tähelepanekutega, olete teadlane. Teadus on lihtsalt tõendite hindamise protsess. Teadlased võivad tõendite kogumisel või hindamisel teha vigu. Nad võivad ikkagi olla erapoolikud või tõlgendada teavet valesti, tehes valesid järeldusi. Kuid teaduse ilu seisnebki selles, et süstemaatiliselt kogutud tõendite kogumine ja hindamine on protsess – aina jätkuv. Küsimustele, mis meil on, pole kunagi täielikult vastatud.

Teadus on protsess ja arusaam, et kas olete üliõpilane või keegi, kes soovib lihtsalt teatud toodet osta, võimaldab see protsess tõendeid rangemal viisil kritiseerida, et teha paremaid otsuseid.  Pikaajaliste teadmiste parandamine või uuendamine võib võtta aega. Seetõttu tuletatakse teile teadusliku kirjaoskuse (science literacy) õppimisel pidevalt meelde, et olge avatud meelega, sest meie teadmisi uuendatakse tõenäoliselt pidevalt. Kujutage ette maailma ilma teadusprotsessita. See on süngevõitu. Meie otsused tehakse arvamuste ja instinktide alusel. Meie teadmised põhineksid rahvatarkusel ja juhuslikel anekdootlikel tähelepanekutel. Kordaksime vigu. Me ei õpiks oma tähelepanekutest ega saaks seda teha otsuseid usaldusväärselt. Meil ei pruugi olla küsimustele   vastuseid, mida otsime. Me elaksime ebakindluse maailmas, mida toidab teadmatus. Sageli ütlevad inimesed: "Mis siis ikka, kui inimesed raiskavad oma raha tobedate asjade peale või kui nad usuvad pseudoteadust? "

Noh, esiteks, mõned neist toodetest on kahjulikud. Need tõesti kahjustavad füüsiliselt. Ükskõik, kas te räägite soolepuhastustest või ekstreemsetest dieetidest. On käegakatsutavad, mõõdetavad mõjud, mis tulenevad valeinformatsiooni levikust. Teiseks juhib see tähelepanu eemale lihtsatest asjadest, mida saame teha, et elada tervislikult. Kogu see valeinfo ja müra tekitab segadust ja tekitab tunde, et tervislikku eluviisi on keerulisem elada kui tegelikult on.

Ja mulle tundub see täpne – tervislikult elamine ei ole nii keeruline ega ammugi nii kallis, kui naturalismi kõige kõvemad hääletorud oma müügiartiklite leti juurest paista lasevad. Minu jaoks on teadus võrratult lihtsam viis küsimustele vastamiseks, kui jääda uskuma sadade erinevate lisandi ja pudelikese müüjate terviseväiteid, mis peamiselt seisnevad selles, et just nende ja ainult nende tooted toovad sind tõelisse ellu ja annavad sulle priipääsme taevastesse kõrgustesse. 

Nii et teadus on teadmiste omandamise aeglane protsess ja see põhineb süstemaatilisel tähelepanekutel. Peaksime meeles pidama, et teadlased võivad teha vigu, mis võivad meie teadmisi valesti informeerida. Kuid sellepärast peaksime säilitama avatud meelt uuele teabele, kuna seda võib kasutada meie olemasolevate teadmiste uuendamiseks ning kinnitamiseks või ümberlükkamiseks.

On raske olla täiesti objektiivne. Eriti siis, kui tunneme end ebakindlalt või kui meil puudub arusaam või teave. Mõnikord on lihtsam usaldada oma sisetunnet või uskumusi. Et las meie ootused kallutavad meie tähelepanekuid. Igaüks meist on mõjutatud emotsionaalsetest kognitiivsetest eelarvamustest, meie soovidest.  Igal inimesel on mingi eelarvamus. Püüan mitte olla erapoolik. Ma ei usu, et olen, aga kes teab?

Mõeldes intuitiivselt,  toetume heuristikale või stereotüüpidele, mis võimaldavad otsuseid teha kiiremini. Mõnikord on need instinktid õiged. Mõnikord ei ole.

Ajal, mil inimesed tunnevad end vähem ebakindlalt, töötlevad nad veebis olevat teavet viisil, mida me nimetame arendavaks mõtlemiseks. Nii et nad on tegelikult valmis vastu võtma, mis tahes teavet, mis neile rühmade või juhtide poolt edastatakse. Kurb uudis on see, et hirm töötab. Sotsiaalmeedias hiljuti läbi viidud nakkushaiguste uuringud on leidnud, et need, kes saavad kõige enam inimesi kaasatud, on need, kes kasutavad hirmu. 

Teadlased pole immuunsed eelarvamuste või intuitiivse mõtlemise suhtes. Kuid nad on koolitatud analüütiliselt mõtlema.

Ja veel üks tähelepanek: teaduslik teooria või uuring on alati mingil määral ümberlükatav. Üksi teaduslik asi ei ole 100% kindel ja paika jääv. Kui mingi teooria on 100% - siis see ei põhine faktidel ega tõenditel, vaid see põhineb usul, uskumusel, erapoolikusel.

Sestap kui keegi räägib, et taimetoitlus või karnivoorlus on see ainus õige asi ja 100% tervislik ja sobilik igale inimesele, siis see põhineb uskumustel, mitte faktidel. Ja uskumus on selline asi, mida ei saa ümber lükata ega faktidega kõikuma lüüa.

Sestap kui keegi väidab, et ei saa teadlasi usaldada, kuna nad muudavad oma arvamust, siis ta ei oska tõendeid ja fakte hinnata. Arvamus peab muutuma siis, kui tõendid, faktid ja teadmised muutuvad.

Me teeme seda tavaeluski iga päev. Iga päev inimesed abielluvad, olles ääretult kindlad, et see suhe kestab lõpmatuseni. Iga päev inimesed lahutavad, sest nende suhted on muutunud. Kõik on muutumises ja kui miski on väidetavalt raudkindel – ole valmis silmakatet ära võtma.  Parem varem kui liiga hilja.

Aubrey Gordon

Aubrey Gordon ei ole doktorikraadiga teadlane. Ja ta kirjutab oma raamatus ülekaalust ja sellest kuidas me ülekaalulistesse inimestesse suhtume.

Kui keegi juhtub olema sinu arvates ebatervislik, siis milleks teda selle eest häbistada? Mida sellega saavutada loodetakse? Kas arvad, et inimest võib terveks häbistada? See on pigem tervise maski taha varjuv vihkaja, kes ei hooli absoluutselt kellegi teise tervisest (@fatfabfeminist).

Kuigi ma oma toortoidu aega nautisin, tuleb öelda, et toortoit nagu paljud teised dieedid võrdsustavad saleduse tervisega. Dieedi (ehk elustiili) juurde kutsutakse sind „enne“ ja „pärast“ piltidega, näidates peamiselt seda, et maailmas on ainult üks vajalik muudatus ja see on kehakaalu langus. Need ülisaledad pildid ei anna tegelikult edasi inimese tervislikku seisundit, ei füüsilist ega vaimset. Pildi tagant ei näe võimalikke tekkinud toitumishäireid ega ärevust. Kuivõrd eesmärk „ma saavutasin selle kehakaalu“ annab õigesti edasi selle, mida inimene oma elus vajab? Kui saledus oleks lahendus kõigile terviseprobleemidele - oleksid kõik normkaalus inimesed terved aga nad ei ole. Kui saledus oleks lahendus kõigile teistele probleemidele, oleksid saledad kõige õnnelikumad inimesed - aga nad ei ole.

Aubrey Gordon kirjutabki oma raamatus, et paks (fat) olemine ei ole moraalne läbikukkumine. Gordoni töö uurib osaliselt isiklikku narratiivi, osaliselt ajaloolisi rasvavastase eelarvamuse juuri ja selle põhjustatud kahju.

Suurepäraselt kirjutatud ja vägagi liigutav ülevaate šokeerivast vaenulikkusest, mida Gordon ja teised paksud inimesed peavad iga päev taluma. Siin ei pea nõustuma tema tõlgendusega rasvumist käsitlevast uurimistööst selleks, et nõustuda tema  veenva üleskutsega austada inimest ja seda, mida ta nimetab "paksuks õigluseks" (fat justice).  

Kuna Gordon ise kasutab raamatus enda kohta sõna fat (paks), mitte overweigth (ülekaal) või obese (rasvunud) vms ja uurib selle sõna halvustava maigu kõiki tagamaid, siis kasutan seda tõlkes ka mina. Järgmises postituses saab see pikemalt lahti seletatud.