Lugedes Paul Bloomi raamatut "Against Emphaty":
Miks
siis empaatia võib meid valele poole juhtida? Lühidalt öeldes, keskendub
empaatia teatud inimestele ja olukordadele siin ja praegu. See paneb meid neist
rohkem hoolima, kuid teeb meid pimedaks nende suhtes, kes ei ole meie lähedal
ja tundetuks meie otsuste pikaajaliste tagajärgede suhtes, nagu ka nende
kannatuste suhtes, kellega me ei suhestu.
Bloom
märgib, et ta ei ole sugugi esimene, kes empaatiat kritiseerib. Seda on juba
varasemalt teinud Peter Singer, Jesse Prinz, Sam Harris, Richard Davidson.
Veel
on teemat käsitlenud: Michael Lynch, Michael Shermer, Joshua Green, Martin
Hoffman, Jean Decety, David DeSteno, Martha Nussbaum, Steven Pinker.
Leslie
Jamison ja Elaine Scarry on käsitlenud empaatiat oma romaanides“The Empahaty
Exams“ ja „The Body in Pain“
Matthieu Ricard |
Bloomile
meeldib Tania Singeri, kognitiivse
neuroteadlase, ja Matthieu Ricard,
buda munga, koostöö, mille käigus nad uurivad empaatia ja kaastunde vahelisi
erinevusi.
Eesti keeles on ilmunud Ricardi raamat „Õnn“. Enne mungaks saamist kaitses ta doktorikraadi maolekulaargeneetikas.
Aga
kindlasti tahaks lugeda ka Singeri ja Ricardi koos kirjutatud raamatut „Caring Economics“
Sissejuhatuse
lõpetuseks ütleb Bloom:
„Kõige
tavalisem kriitika, mida olen saanud kriitikutelt, sõpradelt ja õpilastelt, on
see, et olen liiga kaugele läinud. Võib-olla olen näidanud, et teatud viisil kirjeldatud
empaatia võib meid eksiteele viia. Kuid miski pole täiuslik. Võib-olla on
probleem selles, et mõnikord loodame liiga palju empaatiale või kasutame seda
mõnikord valel viisil. Mida tuleks siis teha, on see õigele kohale asetuks. Mitte empaatia vastu, vaid empaatia väära rakendamise vastu.
Või empaatia pole veel kõik. Või empaatia pluss mõistus loovad suurepärase
kombinatsiooni. Empaatia on nagu kolesterool, millel on hea ja halb tüüp.“
Või
pigem on empaatia nagu ülimagus limonaad, mis meid meelitab, kuid pole meile
väga hea. Ja Bloom asub selgitama, miks see nii on.
Esimeses
peatükis käib Bloom veelkord üle selle, et ta ei ole moraali, kaastunde,
armastuse, heanaaberlikkuse, inimlikkuse
vastu. Raamatu kirjutas ta just nimelt nende omaduste tõttu. Selleks, et maailmast
saaks parem paik, ei tohi toetuda empaatiale.
Miks
on nii šokeeriv,
kui keegi ütleb, et on empaatia vastu? Sest seda peetakse absoluutseks heaks.
Nagu keegi ei saa olla liiga rikas või liiga sale ... ei ole võimalik olla ka
liiga empaatiline.
Tõepoolest
oleme palju kriitilisemad teiste tunnete suhtes. Vihane isa võib oma väikese lapse surnuks lüüa, kuid viha
ebaõigluse vastu, võib maailmakorraldust muuta. Imetlus kellegi vastu võib olla suurepärane, kuid kui imetletakse
seeriamõrvarit?
Me
peaksime alguses selgeks tegema, mida me empaatia
all mõtleme. Psühholoogid ja filosoofid on välja mõelnud palju määratlusi: ühes
selleteemalises raamatus on loetletud selle sõna üheksa erinevat tähendust. Üks teadlaste rühm märgib, et empaatiat
kasutatakse kõiges „alates haigutamise nakkavusest koertel, hädasignaalidest
kanadel ja patsiendikeskse suhtumiseni meditsiinis”. Teine meeskond märgib, et
"tõenäoliselt on empaatia määratlusi peaaegu sama palju kui selle teemaga
tegelevaid inimesi." Kuid erinevused on sageli väikesed ja empaatiatunne,
millest Bloom kogu selle raamatu jooksul räägib, on kõige tüüpilisem: empaatia on maailma kogemine nii, nagu te
arvate, et keegi teine seda kogeb.
Esimese
peatüki pealkiri kannabki nime „Kellegi teise kingades“. Pane end tema olukorda... ja sa tunned, mida
teine võiks tunda. Kui teine tunneb valu aga mina mitte, siis seda kirjeldavad
psühholoogid kui sotsiaalset tunnetust, sotsiaalset intelligentsust, mõtete
lugemist, meeleteooriat või mentaliseerimist. Mõnikord kirjeldatakse seda ka
kui empaatia teatud vormi – "kognitiivset empaatiat". Bloomi tähelepanu keskmes on aga "emotsionaalne
empaatia".
Kognitiivne ja emotsionaalne empaatia
tekivad aju erinevates protsessides ning mõjutavad meid erinevalt ja inimesel
võib olla üht palju ja teist vähe.
Emotsionaalne empaatia Adam Smithi tähenduses
võib tekkida tahtmatult ja automaatselt.
Kui inimene näeb haavadega kaetud kerjust või juhtub nägema, kuidas
keegi endale haamriga näpu pihta lööb.
Mul
tekib väike judin ainuüksi sellest, kui ma mõtlen, et keegi võib endale
haamriga näpu pihta lajatada. Eriti suurema haamriga, eriti kui laps seda
teeb...
Empaatia otsing annab Amazoni raamatupoes
1500 raamatut, mille pealkirjas on sõna empaatia. Empaatia leiab artiklite
pealkirjadest ja ühingute ning konverentside nimedest.
Arvestades,
et Bloomi raamat tuli välja aastal 2016, siis ma ka huvi pärast otsisin
Amazon.com raamatute hulgast sõna „emphaty“
– sain 20000 vastet. Ja niipalju, kui ma kerida viitsisin, oli igas
pealkirjas sõna empaatia: lasteraamatud, romaanid, eneseabiraamatud jpm.
Bloom
märgib ära ka selle, et Amazoni otsingu top 20 raamatut on suunatud
lapsevanematele ja õpetajatele. Sealhulgas on ka üks turundusteemaline raamat –
kuidas kasutada empaatiat, et luua toode, mida inimesed armastavad.
Reeglina
on kõik arvamusel, et seda, mida vajatakse on rohkem empaatiat. Olgu tegemist
siis nendega, kes süütult politsei käes kannatavad või kuriteo ohvritega või
politseinikega, kes teevad rasket tööd.
Kas
see pole ka aktuaalne praegu – pandeemia ajal – kus igaüks arvab, et just teda
ei mõisteta?
Bloom
kirjutab:
„Paljud
usuvad, et empaatia päästab maailma ja see kehtib eriti nende kohta, kes
pooldavad liberaalseid või progressiivseid eesmärke. Andes nõu liberaalsetele
poliitikutele, kirjutab George Lakoff:
„Iga progressiivse poliitika taga on üksainus moraalne väärtus: empaatia. . .
.” Jeremy Rifkin kutsub meid üles
tegema "hüpet globaalse empaatilise teadvuse poole" ja lõpetab oma
raamatu "The Empathic Civilization“ (Empaatiline tsivilisatsioon) kaebliku
küsimusega "Kas suudame õigel ajal jõuda biosfääri teadvuseni ja globaalse
empaatiani, et vältida globaalset kokkuvarisemist?"
Iga
konkreetse probleemi puhul nähakse empaatia puudumist diagnoosina ja rohkem
empaatiat ravina. Emily Bazelon
kirjutab: "Kiusamise kõige hirmutavam aspekt on täielik empaatiavõime
puudumine" - diagnoos, mida ta ei rakenda mitte ainult kiusajatele, vaid
ka neile, kes ei tee ohvrite abistamiseks midagi. Ta soovitab lahenduseks
"pidage meeles, et peaaegu kõigil on empaatia- ja sündsusvõime, ning
kasvatada seda seemet nii hästi kui võimalik."
Ongi
üsna loogiline, et paljud peavad
empaatiat mingiks võlukuuliks. Kõige lihtsam argument kõlab järgmiselt: Käe
leegist eemale tõmbamine või janu korral veeklaasi järele sirutamine ei nõua
midagi erilist. Kuid empaatia muudab teiste kogemused silmapaistvaks ja
oluliseks – sinu valust saab minu valu, sinu janust minu janu ja nii ma päästan
su tulest või annan sulle juua. Empaatia suunab meid kohtlema teisi nii, nagu
me kohtleme iseennast, ja seega laiendab meie isekad mured ka teistele
inimestele. Sel viisil võib tahtlik empaatiavõime motiveerida lahkust, mida
muidu poleks juhtunud.
Ehk
just tänu empaatiale oskame panna end teise olukorda: vägistamisohvrite,
kodutute, tagakiusatute, haavatute, haigete jpt.
Lapsevanemad
ütlevad lastele, kui neid manitsevad: kuidas
sina ennast tunneksid, kui keegi oleks sulle seda teinud?
Bloom
märgib, et ka kõige suurem empaatia fänn saab aru, et peale empaatia on veel
teisigi asju. Kui sa järve ääres jalutades näed last uppumas ja suudad kerge
vaevaga temani jõuda ning ta päästa, peaksid seda tegema.
Kas sa vajad siin empaatiat? Kujutades
endale ette, mis tunne on uppuda ja kui ebameeldiv see on. Selline
empaatiatunne paneks sind uppujat päästma. Kuid selline protsess ei ole
vajalik. Sa ei vaja siin empaatiat, et aru saada – laps on vaja päästa. Iga normaalne inimene jookseks pikalt
mõtlemata vette ja püüaks aidata.
Filosoofiaprofessor
Jesse Prinz ja teisedki märgivad ära, et oleme võimelised andma kõikvõimalikke
moraalseid hinnanguid, mis ei põhine empaatial. Lõppude lõpuks pole paljudel
eksimustel kindlaid ohvreid, kellele kaasa tunda. Me taunime inimesi, kes varastavad poest või hoiavad kõrvale
maksude maksmisest, viskavad autoakendest prügi välja või trügivad järjekorras
ette – isegi kui pole konkreetset inimest, kes selliste tegude tõttu tuntavalt
kannatab, pole kedagi, kellele kaasa tunda.
Ja
seega peab moraalis olema rohkem kui empaatia. Meie otsustel selle kohta, mis on õige ja mis on vale, ja meie
motivatsioonidel tegutseda on palju allikaid. Inimese moraali juured võivad
olla religioosses või filosoofilises maailmavaates. Seda võib motiveerida
hajusam mure teiste saatuse pärast – midagi, mida sageli kirjeldatakse kui
muret või kaastunnet ja mis Bloom väidab, on parem moraalne juht kui empaatia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar