Hullult õnnelik vol 1 - vaimne tervis võlukuues

 

Kui eelmine raamat oli psühhiaatri sulest, siis neile keda teema huvitab soovitan ka eesti keeles ilmunud „Hullult õnnelik“. Vaatenurka patsiendi seisukohalt. Võib olla mitte ainult siis, kui teema huvitab, vaid ka siis kui juhtud kuskilt lugema, et vaimne haigus on „väljamõeldud“, kergesti ravitav või sul on tutvusringkonnas inimesi, kellel vaimse tervise probleeme. Ja muidugi, kui sa paned pahaks vandesõnu ja tahad sellega taevasse pääseda – siis see raamat pole sinu jaoks.

Furiously Happy: A Funny Book About Horrible Things (eesti keeles „Hullult õnnelik“ 2016) on sari esseesid, mis on ühtaegu ülimalt naljakad ja samas hingepuudutavad. Autor Jenny Lawson kannatab muude haiguste hulgas kliinilise depressiooni, ärevushäire, impulsikontrolli häire, vältiva isiksusehäire, unetuse ja reumatoidartriidi all. Haiguste tõttu on tal tõsine madalseis, kus ta ei saa päevade kaupa voodist tõusta ega isegi kodust lahkuda. Tal on ka enesetapumõtteid, sest elu tundub vahel nii väljakannatamatu. Pärast ühte eriti halba perioodi, mil ta ei saanud haiguse tõttu mitu kuud töötada, otsustas ta aga hoopis meeletult õnnelik olla, sest see aitaks tema tujukõikumiste ja enesetaputungide vastu.  

Lawson soovib oma elu haiguselt tagasi võtta sellega, et elab vaimuhaigusega koos täiel rinnal. Ta võitleb oma elus kurbuse ja liikumatuse vastu, püüdes viljeleda pöörast ja tobedat elustiili, mis võib tuua inimeste ellu rõõmu.  

Lawson on varasemalt kirjutanud autobiograafia „Let's Pretend This Never Happened“, mille avaldas See valiti 2012. aasta Goodreadsi valikuauhindade jagamisel parimaks huumoriraamatuks.

Lawsoni kolmas raamat „YOU ARE HERE: An Owner's Manual For Dangerous Minds“ ilmus 2017. aasta märtsis. See on autori illustreeritud ja kirjutatud täiskasvanute värvimisraamat/nõuannete raamat.

2020. aasta augustis teatas Lawson oma ajaveebis The Bloggess, et avaldab oma järgmise mälestusteraamatu „Broken“ (parimal võimalikul viisil) 2021. aastal. „Broken“ pälvis 2021. aasta Goodreads Choice Awardsi aasta parima huumoriraamatu.

„Hullult õnnelik“ kohta kirjutab Lawson oma raamatus:

„See on naljakas raamat elust vaimuhaigusega. Pealtnäha tundub see kohutava asjade käiguna, aga isiklikult võttes olen ma vaimuhaige ja mõned mu kõige hüsteerilisemalt naljakad tuttavad on samuti. Nii et kui see raamat sulle ei meeldi, siis võib-olla pole sa selle nautimiseks lihtsalt piisavalt hull. Igatepidi sinu võit.

Soovin, et see raamat aitaks vaimuhaigustega võitlevaid inimesi, aga ka neid, kelle sõbrad või pereliikmed seda võitlust peavad. Tahan näidata, et pole läbinisti halb olla pisut „põrunud”, nagu mu vanaema ütles. Soovin, et mu tütar mõistaks, mis tema emaga halvasti ja hästi on. Soovin lootust anda. Soovin maailma õpetada laulma täiuslikus harmoonias, seejuures ühtegi Coca-Cola toodet müümata.

See raamat pole niivõrd eelmise raamatu jätk, kuivõrd kogumik veidratest esseedest ja vestlusest ning segastest mõtetest, mis on ümber aetud pakiveinist ja nõutute toimetajate valatud vihapisaratest kokku kleepunud. Toimetajatel ei jää muud üle, kui nõustuda minu arvamusega, et on täiesti normaalne uusi sõnu välja mõelda, kui olemasolevad ei sobi, ning et kirjavahemärgid on pigem soovitus, kui kohustus.“

Ühelt poolt ajas see raamat mind naerma ja teiselt poolt näitas väga selgelt, kuivõrd palju on tervetel inimestel eelarvamusi, et „depressiooni pole olemas“ või kuidas üht „sinist esmaspäeva“ depressiooniks pidades müüakse inimesele pakette „10 või 21 või 30 päevaga depressioonist vabaks“. Või kui sa põed haigust, siis seetõttu, et sa ei tee „seda“ nii nagu vaja või ei tee piisavalt hästi. Lawson juhib sellistele asjadele tähelepanu väga originaalsel moel:

„Sa pole hull. LÕPETA ENDA HULLUKS TEMBELDAMINE,” ütleb mu ema kümmeteisttuhat biljonendat korda. „Sa oled lihtsalt tundlik. Ja veidi ... veider.”

„Ja omadega piisavalt perses, et persetäit rohtusid vajada,” lisan mina.

„Sa pole hull,” ütleb ema ja pöördub tagasi nõudepesemise juurde. „Sa pole hull ja pead lõpetama enda hulluks tembeldamise, sest siis kõlad nagu kuutõbine.”

Naeran, kuna see on tuttav vaidlus. Oleme seda juba miljoneid kordi läbi teinud ja teeme miljon korda veel, nii et lasen sel minna. Pealegi oli tal põhimõtteliselt õigus. Ma polnud ametlikult hull, aga „hull” on selle kirjeldamiseks palju lihtsam viis, mis ma tegelikult olin.

Paljude hulluarstide järgi, keda ma viimase kahekümne aasta jooksul külastasin, olin hästi toimetulev depressiooni all kannataja ränga ärevushäire, mõõduka kliinilise depressiooni ja kerge enesevigastusprobleemiga, mis tulenes impulsikontrolli häirest. Mul on vältiv isiksushäire (mis on nagu sotsiaalärevushäire amfetamiini laksu all) ja aeg-ajalt ka depersonalisatsiooni häire (mis lahutab mind täielikult reaalsusest, aga mitte niivõrd „see LSD on äge” viisil, kuivõrd „huvitav, mida mu nägu praegu teeb” ja „oleks lahe uuesti emotsioone kogeda” viisil). Mul on reumatoidartriit ja autoimmuunhaigus. Lisaks on selle vaimselt ebastabiilse täidetud muna peale justkui paprikatükkidena puistatud kergekujuline obsessiiv-kompulsiivne häire ja trihhotillomaania – tung endal juukseid välja kiskuda –, millega on alati tore lõpetada, sest kui inimesed kuulevad sõna „maania”, tõmbuvad nad automaatselt eemale ja jätavad sulle täistuubitud lennukis rohkem ruumi.“

Üsna leidlikult kirjeldab autor oma unetust:

„Ma pärisin unetuse emalt ning norskamise ja päevase unisuse isalt. Samuti tulin lagedale täiesti uut tüüpi kurnatuse ja lämbumisega seotud lahedusega ning lõpuks ütles Victor (abikaasa), et ta ei suuda seda enam taluda ja sundis mind abi otsima.

Mu arst arvas, et arvatavasti norskasin ja olin kurnatud unetuse tõttu ning kirjutas mulle uinutavat rahustit välja. Tavalistel inimestel toimib see tõenäoliselt väga hästi, aga esimene kord, kui seda võtsin, ootasin, et see mind uniseks muudaks ja seda ei juhtunudki. Mitu tundi hiljem leidis Victor mind riidekapist, kus väitsin, et näen läbi postkaartide ja et ma leidsin viienda dimensiooni. Victor eeldas, et mind tabas ilmselt mingit sorti närvivapustus, mis on solvav, sest on täiesti võimalik, et ma leidsingi viienda dimensiooni ja et ta ei soostunud lihtsalt kaasa mõtlema. Selle asemel pani ta mind aga lihtsalt voodisse ja helistas arstile, kes selgitas, et ta unustas mulle öelda, et pean pärast ravimi võtmist kohe voodisse minema, sest muidu jääb mu keha üles, kui mu aju magama läheb. Ta rääkis Victorile, et sarnane asi juhtus ta isaga, kes leiti maja eest tolknemast, kehakatteks ainult sokid, ja küsimas, miks puud teda vihkavad, ja et ta ema oli sunnitud ta kiirabisse toimetama, sest ta arvas, et isal oli ajurabandus. Kogu see lugu hirmutas mind, nii et viskasin rahustid minema koos lootusega külastada viiendat dimensiooni ning ütlesin Victorile selle asemel, et lähen uneuuringule, kui ta lubab lõpetada minu norskamise filmimise ja selle minu kõrval ettemängimise, et ma ärkaksin ja „ta valu tunnetaksin”.

Seitse unetsüklit (minu keha arvates):

1. etapp: sa võtad suurima lubatud annuse unerohutablette, aga need ei tööta üldse, ja siis sa vahid kell kolm hommikul neid ülbeid pudeleid, sosistades: „Igavesed ülbed sitapead.”

2. etapp: sa jääd kaheksaks minutiks magama ja sul on unenägu, kus sa oled terve semestri jagu loenguid vahele jätnud ja ei tea, kus sa peaks olema, ja kui üles ärkad, siis taipad, et keerad isegi unes oma elu perse.

3. etapp: sulged minutiks silmad, aga aju töötab edasi ja siis teed silmad lahti ja taipad, et sulgesid silmad mitmeks tunniks, aga tunned, nagu oleks aeg lihtsalt vahepealt ära kadunud ja arvatavasti röövisid su tulnukad.

4. etapp: see on uni, mille sa maha magad, kuna oled liiga hõivatud telefonist „Tulnukaröövi sümptomite” uurimisega.

5. etapp: see on sügav REM-uni, mis taastab su jõuvarud täielikult ega ole tegelikult olemas, vaid on teiste poolt sinu mõnitamiseks välja mõeldud.

6. etapp: hõljud poolune seisundis, püüdes edasi magada, aga keegi puudutab su nina ja sa mõtled, et see on unenägu, aga nüüd puudutab keegi su suud ja saad teed silmad lahti ja su kassi nägu on paari sentimeetri kaugusel sinu omast ja ta tal on selline nägu peas, et „PIIP. Sain su ninale pihta”.

7. etapp: vajud lõpuks ometi sügavasse unne, mida sa nii meeleheitlikult vajad. Kahjuks saabub see uni alles pärast seda, kui peaksid juba üles tõusma, nii et tunned end selle une pärast süüdi, kuna oleksid pidanud juba mitu tundi tagasi üles tõusma, aga olid hoopis terve öö üleval ja nüüd pole sul käsi ka.

Oma haiguste ravist kirjutab Lawson:

„Mõned ütlevad, et tabletid pole probleemile kunagi õige vastus, ning ma austan nende arvamust, aga mõnikord on ravimid õige vastus ja tuleb lihtsalt paindlik olla. Näiteks, kui küsida nende samade inimeste käest: „Millele tuleb Nancy Reagani arvates alati „lihtsalt „ei” öelda?”, vastavad nad alati „Tabletid” ja ma ütlen: „Õige. Tabletid on ju õige vastus.” Nii et põhimõtteliselt on meil mõlemal õigus. Siis märgin, et tabletid võivad inimesele sageli ka kahjulikud olla ning esmalt tuleb asja uurida ja märgata, et tableti ja tableti vahel on vahe. Vahe seisneb selles, et narkootikumid on iroonilisel kombel palju odavamad ja kättesaadavamad kui rohud, ning et rohu võtmine eeldab ka pidevat arstlikku järelevalvet, ravi ja vereproove.

Vaimuhaiguste ravimite võtmine pole lõbus ega lihtne, ja nendest, keda mina tean, ei tee keegi seda mõnu pärast. Noorukid ei osta mustalt turult Prozacit reivile kaasa. Rahvas ei tarvita B-12 vitamiinisüste heroiinile üleminekut soodustava narkootikumina. Nende rohtudega kaasnevad vägagi reaalsed kõrvaltoimed ja probleemid, millega tuleb tegeleda kogu elu (kui sul on krooniline vaimuhaigus). Isegi kui ravim mõnda aega toimib, võib selle toime ka lakata ja pead millegi uuega otsast peale hakkama, mis võib olla ääretult närvesööv ja heidutav. Ja siis tuleb toime tulla uue ravimi kõrvaltoimetega, mis võib tähendada „ülimalt ründavat enesetunnet”, kui sellega kaasneb mõni sitapea, kes väidab, et „see, et su rohud ei mõjunud, on lihtsalt tõestus sellest, et sa ei vajagi tegelikult rohtusid”. Mul ei tule ühtegi teist haigust pähe, kus haigele sisendatakse süütunnet ja seatakse nende eneseabi kahtluse alla, kui nende ravimid tuleb välja vahetada.

Minu esimese antidepressandi võtmise kõrvaltoimeks oli sundmõte enesetapust, mis on vastand oodatud tulemusele. See on haruldane kõrvaltoime, nii et vahetasin ravimi välja teise vastu, mis toimis. Paljud muretsevad sõbrad ja sugulased arvasid, et esimese ravimi läbikukkumine oli selge märk sellest, et ravimid pole lahendus, sest kui oleks, siis oleksin terveks saanud. Ilmselt polnud ma lihtsalt nii haige, kui väitsin end olevat, sest see ravim minu puhul ei toiminud. Ja see on mõnes mõttes loogiline, sest kui sul on vähk, siis annab arst sulle parimat rohtu, ja kui kasvaja otsekohe ei vähene, on see ilmselge märk, et sa lihtsalt teesklesid, et sul on vähk, et tähelepanu saada. Tähendab – vähk on raske ja sageli surmaga lõppev haigus, mille uurimisele ja ravile oleme kulutanud miljardeid dollareid, et patsient ei peaks kunagi proovima mitmeid ravimeid, operatsioone, kiiritust jne, et leida rohi, mis konkreetselt tema puhul toimib. Ja kui vähipatsient on paranemas, on nende elu joone peal. Teades, kuidas mitte vähki haigestuda, peaks kõik korras olema. Ja kui nad oma elukommetega endale uuesti vähi hangivad, võivad nad seda ravida sama rohuga, nagu eelmiselgi korral. Kui kord juba õige vähiravimi leiad, oled sellele haigusele põhimõtteliselt igaveseks immuunne. Ja kui uuesti vähi saad, siis ilmselt lihtsalt sellepärast, et sõid liiga palju gluteeni või ei palvetanud õigesti. Eks ole?

„Noh, ei. Aga täpselt sama ja täiesti ajuvaba arutluskäiku peavad sageli kuulama vaimuhaigustega patsiendid ... ja mitte vaid head soovivate sõprade suust, või nende käest, kes on oma muredest ilma rohtudeta lahti saanud, või neilt, kes ei mõista, et ravita jäänud vaimuhaigus võib olla ohtlik ja isegi eluohtlik ... vaid me kuuleme seda ka sellelt, kes on meile palju lähedasem ja manipuleerivam.

Me kuuleme seda iseendalt.

Me kuulame kuklas häälekest, mis pajatab: „See ravi viib pere eelarvest raha välja. See ravim mõjub kohutavalt mu sugutungile või kaalule. See ravim on neile, kellel on tõelised probleemid. Mitte neile, kellel on lihtsalt kurb olla. Keegi pole veel kurbuse kätte ära surnud.” Ainult et on küll. Ja kui näeme kuulsusi, kes on depressiooni valede ohvriks langenud, mõtleme endamisi: „Kuidas on võimalik, et tema endale otsa peale tegi? Tal oli ju kõik olemas.” Aga ei olnud. Neil polnud ravi haiguse vastu, mis veenis neid selles, et nad peaksid surema.

Iga kord, kui hakkan kahtlema, kas ma ikka olen kogu seda ravimite ja teraapiatega jamamist väärt, meenutan inimesi, kes lasid udujutul peale jääda. Ja sunnin end tervise juurde jääma. Meenutan endale, et ma ei võitle mitte iseendaga ... võitlen keemilise tasakaalutusega ... käegakatsutava asjaga. Meenutan endale, et aju võib olla salakaval ja ebausaldusväärne nii vaimuhaigete kui vaimselt stabiilsete puhul. Meenutan endale, et professionaalsed mägironijad leitakse sageli porgandpaljastena surnuks külmununa, riided kusagile lähedale kenasti kokku volditud, kuna ränk alajahtumine võib inimese segadusse ajada ja palavustunnet tekitada ning veenda inimest tegema meeletuid ja täiesti ootamatuid asju. Ajud on nagu väikesed lapsed. Nad on imelised ja kullakallid, kuid see ei tähenda, et nad hoolitsevad sinu eest lumelaviini korral või töötlevad efektiivselt serotoniini.

Minul pole närvivapustust esinenud. Mul pole tihti luulusid. Mul pole olnud hallutsinatsioone, mis poleks põhjustatud liiga suurest annusest ravimist, mida ma poleks võtma pidanudki. Ma olen lihtsalt katkine. Aga mõnes mõttes teeb see minust ... minu. Ravimid mind ei määratle. Ma pole psühhopaat. Ma pole ohtlik. Ravimit, mida ma võtan, on vaid nagu näpuotsatäis soola. Väike elu maitseaine, kui soovid. Ahjukartulil poleks ka selleta midagi viga, aga küsige ükskõik kellelt ja kuulete, et näpuotsatäis soola teeb need paremaks. Mina olengi need kartulid. Ja soolaga olen ma parem.“