Mõeldamatu vol 1 - sinu eriline aju

 

Veel üks raamat, mis näppu juhtus, on Helen Thomsoni „Unthinkable“.

Meie ajud on palju kummalisemad, kui me arvame. Peame enesestmõistetavaks, et suudame mäletada, tunda emotsioone, navigeerida, tunda kaasa ja mõista meid ümbritsevat maailma, kuid kuidas elu muutuks, kui need võimed järsult paraneksid – või kaoksid üleöö?

 

Neuroteadust tudeerinud teadusajakirjanik Helen Thomson on aastaid mööda maailma reisinud, otsides uskumatult haruldaste ajuhäiretega inimesi. Raamatus kirjutab ta üheksast erakordsest inimesest, kellega ta kokku puutus. Alates mehest, kes peab end tiigriks, kuni arstini, kes tunneb teiste valu lihtsalt neile otsa vaadates, kuni naiseni, kes kuuleb muusikat, mida pole – nende kogemused illustreerivad, kuidas aju võib meie elu ootamatult ja mõnel juhul geniaalselt ja samas murettekitavalt muuta.

Miks Thomson selle raamatu kirjutas ja need inimesed üles otsis? Ta märgib, et teda on alati huvitanud neuroteadus, kuid lugedes juhtumeid erialaajakirjast, ei saa saa just palju teada inimese kohta. Neid on testitud, skaneeritud, analüüsitud. Kuid väga harva on kuulda midagi nende elust. Nii otsibki Thomson kahe aasta jooksul üles haruldaste ajudega haruldased inimesed, kes räägivad oma elust ja kogemustest. Mitte enam haigla tingimustes ja neuroteaduse pilgust lähtuvalt, vaid läbi inimlikkuse prisma.

Inimese aju kõige äratuntavam piirkond – ajukoor. See moodustab väliskesta ja jaguneb kaheks peaaegu identseks poolkeraks. Me kipume jaotama ajukoore mõlemad pooled neljaks sagaraks, mis koos vastutavad kõigi meie kõige muljetavaldavamate vaimsete funktsioonide eest. Kui puudutate oma otsaesist, nimetatakse teie sõrmele kõige lähemal asuvat osa otsmikukooreks ja see võimaldab meil teha otsuseid, kontrollida oma emotsioone ja mõista teiste tegevust. See annab meile meie isiksuse kõikvõimalikud aspektid: meie ambitsioonid, ettenägelikkuse ja moraalinormid. Kui tõmbaksite sõrmega mõlemal pool pead ümber kõrva poole, leiaksite oimusagara, mis aitab meil mõista sõnade ja kõne tähendust ning aitab ära tunda nägusid.

Viige sõrm kolpa mööda üles ja jõuate parietaalsagarani, mis on seotud paljude meie meeltega ja ka teatud keeleaspektidega. Kukla poole liikudes leiame oktsipitaalsagara e kuklasagara, mille peamine mure on nägemine. Aju tagaküljel ripub meil teine ​​"väike aju", see eriline lillkapsakujuline mass. Seda nimetatakse väikeajuks ja see on meie tasakaalu, liikumise ja kehahoiaku jaoks ülioluline. Lõpuks, kui peaksite kaks poolkera õrnalt lahti kangutama (nagu virsiku lahti tõmbamine, et kivi paljastada), leiaksite ajutüve, piirkonna, mis kontrollib iga hingetõmmet ja südamelööke, ning talamuse, mis toimib suure keskjaamana, edastades teavet edasi-tagasi kõigi teiste piirkondade vahel.

Neuron

Kuigi need on palja silmaga nägemiseks liiga väikesed, on aju täis rakke, mida nimetatakse neuroniteks. Need rakud toimivad nagu vanamoodsa telefonisüsteemi juhtmed, edastades sõnumeid ühelt ajupoolelt teisele elektriimpulsside kujul. Neuronid hargnevad nagu oksad puul, millest igaüks loob ühenduse oma naabritega. Neid seoseid on nii palju, et kui loeksite igas sekundis ühe, kuluks selle lõpetamiseks kolm miljonit aastat.

Nüüd teame, et meel (mind) tekib nende neuronite täpsest füüsilisest seisundist igal hetkel. Just sellest kaootilisest tegevusest ilmnevad meie emotsioonid, kujunevad välja meie isiksused ja meie kujutlusvõime ergastub. See on vaieldamatult üks muljetavaldavamaid ja keerukamaid nähtusi, mida inimene teab. Seega pole üllatav, et mõnikord läheb kõik valesti.

Kraadiõppe lõpuks oli Thomsonile selgeks saanud, et kahetsusväärsed õnnetused, ebaharilikud operatsioonid, haigused ja geneetilised mutatsioonid on sageli põhjuseks, miks me avastame, kuidas erinevad ajuosad töötavad. Thomsoni võlus see kontseptsioon: kõige kummalisemad ja ainulaadsemad ajud on sageli need, mis õpetavad meile meie omade kohta kõige rohkem. Mitte eriti kauges minevikus oleks ebatavalise aju olemasolu sundinud sind varjupaiga elanikuks. "Vaimne haigus" on termin, mida on kasutatud ainult viimased kakssada aastat; enne seda peeti igasugust kummalist käitumist hullumeelsuseks ja selles süüdistati kõike alates needustest kuni deemonite ja kehas esineva huumorite (kehavedelike) tasakaalustamatuseni. Kui elasite Inglismaal ja kannataksite selliste probleemide all, oleksite võib-olla sattunud haiglasse, mida tunti kui Bethlemi. Mike Jay viitab oma raamatus "This Way Madness Lies" Bethlemile kui stereotüüpsele kaheksateistkümnenda sajandi hullumajale, hiljem üheksateistkümnenda sajandi hullumajale ja nüüd 21. sajandi psühhiaatriahaigla eeskujule.

Bethlem Royal Hospital

Haigla erinevad kehastused peegeldavad seda, kuidas ühiskond on kummalise aju käsitlemisel läbi teinud radikaalse muutuse. Kui Bethlem esmakordselt asutati, oli see spetsialiseerunud "hulludeks" nimetatud inimeste tänavalt eemal hoidmisele. Haigla asukad olid vägivaldsed või meelepetetega, kaotanud mälu, kõne või mõistuse. Nad olid suletud hulkujate, kerjuste ja pisikurjategijate sekka. 

Patsientidele anti üldist ravi, mille eesmärk oli terve meele taastamine. Nende hulka kuulusid aadrilaskmine, külm dušš ja oksendamise esilekutsumine, mis pani nad välja oksendama kõike, mis võib nende seedimist takistada. See oli kuningas George III hullus, mis ajendas seda suhtumist muutma. George oli haigestunud kõhuhaigusesse, kuid tema suu hakkas vahutama ja ta ilmutas hullumeelsuse märke. Kutsuti vaimulik Francis Willis; tal oli sellise haiguse ravijana tohutu maine. Tema lähenemine oli otsekohene: ta pani George'i põllule tööle, riietas ta lihtsalt, pani treenima ja julgustas „head meeleolu”. Kolme kuu jooksul paranes George'i vaimne tervis koos tema füüsiliste sümptomitega. Arstikogukonnas hakkas levima idee, et hullus on midagi, mida saab parandada.

Samas hakkasid arstid mõtlema ka sellele, kuidas saaks laiem kogukond oma patsiente aidata, kuidas välismaailmaga suhelda ja millised ravimid võiksid aidata valu ja ärevust leevendada. Kahekümnenda sajandi alguses nimetati "hullus" ümber "vaimuhaiguseks" ja arstid hakkasid mõistma vaimuhäirete bioloogilist alust. Just nagu Thomas Willis ennustas, suutsid nad ajju vaadata ja hakata täpselt kindlaks tegema muutuseid, mis vastavad ebatavalisele käitumisele ja arusaamadele. Tänapäeval mõistame, et vaimuhaigus või tegelikult igasugune vaimne anomaalia võib tuleneda väikestest elektrilise aktiivsuse häiretest, hormonaalsest tasakaalustamatusest, kahjustustest, kasvajatest või geneetilistest mutatsioonidest – mõnda neist saame parandada, mõnda mitte ja mõnda me enam probleemina ei näe.

Me ei ole sugugi lähedal selle kõige mõistmisele tervikuna. Tegelikult pole ükski neist, mida me nimetame oma "kõrgemateks" funktsioonideks – mälestused, otsustamine, loovus, teadvus – rahuldava seletuse lähedal. Näiteks võime hallutsinatsiooni esile kutsuda kõigil, kes kasutavad lihtsat lauatennisepalli, kuid meil on vähe viise skisofreeniat iseloomustavate hallutsinatsioonide raviks. Selge on see, et kummaline aju pakub ainulaadset akent nn normaalse aju saladustesse. See paljastab mõned meie kõigi sees lukustatud erakordsed anded, mis ootavad vallandamist.

Esimene inimene, kellest Thomson kirjutab on Bob. Bobi meditsiinikaardil on kirjas, et ta on võimeline täpselt mäletama iga päeva oma elust.

Thomson kirjutab, et ühel päeval tööle jõudes, ei suutnud ta meenutada, kas keeras gaasikraani kinni või mitte:

„Minu arvates on veider, et miski meie igapäevaelus nii põhiline meid nii sageli alt veab. Miks ma mäletan esimese lumememme ehitamist, oma seitsmenda sünnipäeva kooki või sõbra telefoninumbrit, keda ma pole kakskümmend aastat näinud, samas kui teised mälestused, mis on minu praeguse heaolu jaoks palju olulisemad, hõljuvad minema, nagu poleks neid kunagi juhtunud? Mitu tundi oma elust olen veetnud püüdes meenutada asju, mille olin unustanud? Kuhu ma võtmed panin, kas andsin koerale süüa, millal prügi viiakse, miks ma trepist alla tuli? Muidugi oli mu elus killukesi, mille oleksin suurima heameelega  igaveseks unustanud, kuid palju muud, mida soovisin, et saaksin mäletada, lihtsalt kaob. See tundus ilmselge alguspunkt oma teekonnale – kohtuda Bobiga ja teada saada, mis tunne on omada täiuslikku mälu.“

Teadlased vaidlevad endiselt mälu täpse olemuse üle. Enamik nõustub, et neid on kolme tüüpi - sensoorne, lühiajaline ja pikaajaline. Sensoorne mälu on esimene mäluliik, mis teie ajju siseneb; see kestab vaid sekundi murdosa – täpselt niipalju aega, et tunneksite oma keskkonda. Riiete puudutus vastu nahka, lõkkelõhn õhus, liiklusmüra õues. Kuid kui me seda mälestust ei jälgi, kaob see lõplikult. Kümme sekundit tagasi ei märganud te, kuidas sokid vastu nahka tunduvad. See tuli su ajju ja kohe tagasi välja. Kui sokke aga sulle mainida, siis ei suuda sa lõpetada oma sokkidele mõtlemist ja see toob selle sensoorse mälu lühiajalisesse mällu. Lühiajaline mälu on mälu praegustest sündmustest - asjadest, millele te praegu mõtlete. Kasutame seda kogu aeg, ilma et sellest arugi saaks. Meie lühiajalisel mälul on väidetavalt umbes seitse üksust, mida saab meeles pidada viisteist kuni kolmkümmend sekundit. Kuid harjutage siin rohkem ja saate need kanda oma pikaajalisse mällu – meie näiliselt piiramatusse lattu mälestuste pikaajaliseks säilitamiseks. See on vaieldamatult meie kõige olulisem mälutüüp. Just see võimaldab meil mõtteliselt ajas rännata minevikku ja ka oma tulevikku ennustada. Pole liialdus väita, et mälu võimaldab meil maailma mõtestada. Filmitegija Luis Buñuel võtab selle oma autobiograafias kenasti kokku: „Elu ilma mäluta pole üldse elu. . . meie mälu on meie sidusus, meie mõistus, meie tunne, isegi meie tegevus. Ilma selleta pole me midagi."