Mees, kes pidas oma naist kübaraks vol 2 - aed kui tervendaja

Lõpetasin just Oliver Sacksi raamatu „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“.

Sacks kirjutades oma erilistest juhtumitest, märgib: „Kõik meie testid, uuringud ja evalvatsioonid on naeruväärselt küündimatud. Nad näitavad küll puudeid, aga mitte võimeid; nad näitavad ülesannete lahendamise ja loogika oskust, aga meie vajaksime hoopis muusikat, narratiivi, mängu, spontaanset ja loomulikku olendit“.

Ometi on selge siin see, et inimese aju võib üsnagi kergesti raputada või vigastada saada ja kuigi kolju on tugev, on taskaal seal sügaval ääretult habras. Sestap pakun lugemiseks Sacksi artikli oma aju tervena hoidmisest:

Uusaastalubadused on sageli seotud tervislikuma toitumise, rohkem jõusaalis käimise, maiustustest loobumise, kehakaalu langetamisega – kõik imetlusväärsed eesmärgid, mille eesmärk on parandada füüsilist tervist. Enamik inimesi aga ei mõista, et sarnasel viisil   saab ka oma aju tugevdada.

Kuigi mõned ajupiirkonnad on sünnist või varasest lapsepõlvest saadik rangelt paika  pandud, saab teisi piirkondi – eriti ajukoores, mis on kesksel kohal kõrgemate kognitiivsete jõudude, nagu keel ja mõtlemine, aga ka sensoorsete ja motoorsete funktsioonide jaoks, vanemas eas tähelepanuväärsel määral uuesti „käima lükata“. Tegelikult on ajul hämmastav võime kahjustustest – isegi millestki nii laastavast kui nägemis- või kuulmiskaotusest – taastuda. Arstina, kes ravib neuroloogiliste haigustega patsiente, näen, et see juhtub kogu aeg.

Näiteks üks mu patsient, kes oli 9-aastaselt sarlakite tagajärjel kurdiks jäänud, oli huultelt lugemises nii osav, et oli lihtne unustada, et ta oli kurt. Kord pöördusin ilma mõtlemata temast rääkimise ajal eemale. "Ma ei kuule sind enam," ütles ta teravalt.

"Sa tahad öelda, et te ei näe mind enam," ütlesin.

"Võite nimetada seda nägemiseks," vastas naine, "aga ma kogen seda kuulmisena."

Huultelt lugemine, suuliigutuste nägemine muutus selle patsiendi jaoks koheselt kõnehelide "kuulmiseks" mõttes. Tema aju muutis ühe tunnetusviisi teiseks.

Samamoodi leiavad pimedad sageli võimalusi "nägemiseks". Mõned ajupiirkonnad, kui neid ei stimuleerita, atrofeeruvad ja surevad. ("Kasuta või kaota," ütlevad neuroloogid sageli.) Kuid aju visuaalsed piirkonnad ei kao täielikult ka pimedana sündinud inimesel; selle asemel paigutatakse need ümber teiste meelte jaoks. Oleme kõik kuulnud pimedatest, kellel on ebatavaliselt terav kuulmine, kuid ka teised meeled võivad olla võimendatud.

Näiteks California-Davise ülikooli bioloog Geerat Vermeij, kes on olnud 3-eluaastast pime, on tuvastanud palju uusi molluskiliike, mis põhinevad nende kestade kontuuride pisikestel variatsioonidel. Ta kasutab ruumilist või kombatavat andekust, mis ületab tõenäoliselt kõigi nägevate inimeste oma.

Kirjanik Ved Mehta, kes on samuti varasest lapsepõlvest pime, navigeerib suures osas "näonägemise" abil - võime tajuda objekte selle järgi, kuidas need peegeldavad helisid, või kuidas liiguvad näoni õhuvoolud. Ben Underwood, tähelepanuväärne poiss, kes kaotas nägemise 3-aastaselt ja suri 2009. aastal 16-aastaselt, töötas välja tõhusa delfiinilaadse strateegia, mille eesmärk on teha suuga regulaarseid klõpse ja lugeda sellest tulenevaid kajasid lähedalasuvatelt objektidelt. Ta oli selles nii osav, et oskas rattaga sõita ning teha sporti ja isegi mängida videomänge.

Inimesed, nagu Ben Underwood ja Ved Mehta, kellel oli varane visuaalne kogemus, kuid kaotasid siis nägemise, näivad muutvat puudutusest või helist saadud teabe koheselt visuaalseks kujutiseks – näiteks "nähes" punkte näpuga punktkirja lugedes. Aju funktsionaalseid kujutisi kasutavad teadlased on kinnitanud, et sellistes olukordades ei aktiveeri pime mitte ainult puudutusele pühendatud ajukoore osi, vaid ka nägemiskoore osi.

Inimene ei pea olema pime ega kurt, et kasutada ära aju salapärast ja erakordset jõudu õppida, kohaneda ja kasvada. Olen näinud sadu patsiente, kellel on erinevad vaegused – insult, Parkinsoni tõbi ja isegi dementsus –, kuidas nad on teadlikult või alateadlikult õppinud uusi asju tegema, et nendest puudujääkidest üle saada.

See, et aju on võimeline nii radikaalseks kohanemiseks, tekitab sügavaid küsimusi. Mil määral kujundab meid aju ja mil määral meie aju? Ja kas aju muutumisvõimet saab kasutada selleks, et anda meile suuremaid kognitiivseid võimeid? Paljude inimeste kogemused näitavad, et see on võimalik.

Üks patsient, keda ma teadsin, jäi üleöö seljaajupõletikust täielikult halvatuks. Alguses langes ta sügavasse meeleheitesse, sest ta ei suutnud nautida isegi väikseid naudinguid, nagu igapäevane ristsõna, mida ta oli armastanud.

Mõne nädala pärast palus ta aga ajalehte, et saaks vähemalt ristsõna vaadata ja  pilguga vastuseid otsida. Kui ta seda tegi, juhtus midagi erakordset. Kui ta vihjeid vaatas, tundusid vastused end ise ruutudesse kirjutavat. Tema visuaalne mälu tugevnes järgmiste nädalate jooksul, kuni ta avastas, et suudab pärast ühte intensiivset vaatamist kogu ristsõna ja selle küsimused meeles hoida – ja seejärel vaimselt lahendada. Hiljem ütles ta mulle, et tal polnud aimugi, et tal sellised võimed on.

Selline võimekuse kasv võib toimuda isegi mõne päeva jooksul. Harvardi teadlased avastasid näiteks, et nägevate täiskasvanute silmade kinnisidumine vaid viieks päevaks võib põhjustada nihke nende aju toimimises: nende katsealused said märkimisväärselt paremini hakkama keerukate kombatavate ülesannetega, nagu punktkirja õppimine.

Neuroplastilisus – aju võime luua uusi radu – on oluline osa taastumisest igaühe jaoks, kes kaotab mõistuse või kognitiivse või motoorse võime. Kuid see võib olla ka meie kõigi igapäevaelu osa. Kuigi sageli on tõsi, et lapsepõlves on õppimine lihtsam, teavad neuroteadlased nüüd, et aju ei lakka kasvamast isegi meie hilisematel aastatel. Iga kord, kui harjutame mõnda vana oskust või õpime uut, tugevnevad olemasolevad närviühendused ja aja jooksul loovad neuronid rohkem ühendusi teiste neuronitega. Võib tekkida isegi uusi närvirakke.

Olen saanud palju teateid tavalistelt inimestelt, kes 50-60ndates eluaastates mõne uue spordiala või muusikariistaga tegelema hakkavad ja mitte ainult ei omanda päris vilumust, vaid tunnevad sellest ka suurt rõõmu. 50. aastate keskpaigas olev ajakirjanik Eliza Bussey, kes õpib praegu Baltimore’i Peabody konservatooriumis harfi, ei osanud mõni aasta tagasi nooti lugeda. Minule saadetud kirjas kirjutas ta, mis tunne on õppida mängima Händeli “Passacaille’d”: “Olen näiteks tundnud, kuidas mu aju ja sõrmed üritavad ühenduda, moodustada uusi sünapse. ... Ma tean, et mu aju on dramaatiliselt muutunud. Pr Busseyl on kahtlemata õigus: tema aju on muutunud.

Muusika on eriti võimas kujundav jõud, mille kuulamisel ja eriti mängimisel, haaratakse kaasa palju erinevaid ajupiirkondi, mis kõik peavad töötama koos: noodikirja lugemisest ja peenlihaste liigutuste koordineerimisest kätes kuni rütmi hindamise ja väljendamiseni ning helikõrgus, seostada muusikat mälestuste ja emotsioonidega.

Olgu selleks siis uut keelt õppides, uude kohta reisides, mesinduskirge arendades või lihtsalt vanale probleemile uutmoodi mõeldes – me kõik võime leida viise, kuidas oma aju aina kasvama ärgitada. Nii nagu füüsiline aktiivsus on terve keha säilitamiseks hädavajalik, pole aju proovilepanek, selle aktiivsena, hõivatuna, paindlikuna ja mängulisena hoidmine mitte ainult lõbus. See on kognitiivse vormisoleku jaoks hädavajalik.

Sacks kirjutas nii selles kui ka teistes raamatutes, aia tervendavast mõjust:

Kirjanikuna leian, et aiad on loomeprotsessi jaoks olulised; arstina viin oma patsiente võimalusel aedadesse. Meil kõigil on olnud kogemusi seigeldes läbi lopsaka aia või ajatu kõrbe, kõndides jõe või ookeani ääres või ronides mägedes ja avastanud, et oleme ühtaegu rahunenud ja kosutust leidnud, virgunud kehas ja vaimus. Nende füsioloogiliste seisundite tähtsus üksikisiku ja kogukonna tervisele on äärmiselt laiaulatuslik. 40-aastase meditsiinipraktika jooksul olen leidnud, et krooniliste neuroloogiliste haigustega patsientide jaoks on eluliselt oluline ainult kaks mitteravimilist “teraapiat”: muusika ja aiad.

Ma ei oska täpselt öelda, kuidas loodus meie ajule rahustavat ja korrastavat mõju avaldab, kuid olen oma patsientides näinud looduse ja aedade taastavat ja tervendavat jõudu isegi sügava neuroloogilise puudega inimeste puhul. Paljudel juhtudel on aiad ja loodus võimsamad kui ükski ravim.

Minu sõbral Lowellil on mõõdukalt raske Tourette'i sündroom. Tema tavapärases kiires linnakeskkonnas on tal iga päev sadu tikke (tikk on lühiajaline tahtmatu lihasetõmblus, mis kordub lühikeste ajavahemike järel ning sageneb ärrituste ja psüühilise pinge mõjul) ja verbaalseid ejakulatsioone – ta röögib, hüppab, katsub asju. Seetõttu olin ühel päeval kõrbes matkates üllatunud, kui mõistsime, et tema tikid olid täielikult kadunud. Rahvarohkuse kadumine koos mingi kirjeldamatu looduse rahustava mõjuga aitas vähemalt mõneks ajaks  "normaliseerida" tema neuroloogilist seisundit.

Parkinsoni tõbe põdev eakas daam, keda kohtasin Guamis, avastas end sageli „külmununa“, suutmata end liigutada – see on parkinsonismi põdejate tavaline probleem. Kuid kui viisime ta välja aeda, kus taimed ja kiviktaimla pakkusid vaheldusrikast maastikku, sai ta sellest hoo sisse ja suutis kiiresti, ilma abita, mööda kive üles ja uuesti alla ronida.

2013 aastal, kirjutas Sacks oma 80 eluaasta kohta: „Kui minu aeg tuleb, loodan, et saan surra nö käigu pealt (elust ja tööst jätkuvalt rõõmu tundes), nagu tegi Francis Crick. Kui Crickile öeldi, et käärsoolevähk on taastunud, ei öelnud ta alguses midagi; ta lihtsalt vaatas minuti kaugusesse ja jätkas siis oma eelmist mõttekäiku. Kui talle mõni nädal hiljem tema diagnoosi osas küsimusi esitati, ütles ta: "Igal asjal, millel on algus, peab olema ka lõpp." Kui ta 88-aastaselt suri, tegeles ta endiselt täielikult oma loomingulise tööga.

Mu isa, kes elas 94-aastaseks, ütles sageli, et 80ndad eluaastad on olnud tema elu üks mõnusamaid aastakümneid. Ta tundis, nagu minagi hakkan tundma, vaimse elu ja perspektiivi mitte kahanemist, vaid laienemist. Inimesel on olnud pikaajaline elukogemus, mitte ainult enda, vaid ka teiste oma. On nähtud triumfe ja tragöödiaid, buumi ja langusi, revolutsioone ja sõdu, suuri saavutusi ja sügavaid läbikukkumisi. On nähtud, et tõusevad suured teooriad, mida kangekaelsed faktid kukutavad. Inimene on teadlikum mööduvusest ja võib-olla ka ilust. 80-aastaselt võib inimene omada elavat, läbielatud ajalootunnetust, mis pole varasemas eas võimalik. Ma kujutan ette, tunnen oma luudes, milline on sajand, mida ma 40-60-aastaselt teha ei saanud. Ma ei mõtle vanadusele kui üha süngemale ajale, mida tuleb kuidagi taluda, kuid kui vaba aja veetmise ja vabaduse ajale, mis on vabastatud varasemate päevade fiktiivsetest hädaolukordadest, vabana uurimaks, mida iganes soovin, ning siduda elu mõtteid ja tundeid kokku