LeeMcIntyre raamatust „Pärast tõde, tõe pärast“ üht-teist ja kolmandat:
"Esimese sammuna on tähtis tunnistada, et mõnikord eksitakse ja öeldakse kogemata midagi sellist, mis ei vasta tõele. Sellisel juhul toob inimene kuuldavale vale, mitte ei valeta, sest viga on tehtud kogemata.
Sellele järgneb teadlik teadmatus, olukord, kus ei teata tegelikult, kas see, mida öeldakse, vastab tõele või ei, aga seda öeldakse ikkagi, vaevumata uurima ja kontrollima, kas jutt ka tõele vastab. Sellisel juhul võiks ütlejale õigustatult pahaks panna laiskust, sest kui faktid on nii kergesti kättesaadavad, on inimene, kes valeväitega esineb, vähemalt osaliselt oma teadmatuses ise süüdi.
Järgneb valetamine ehk meelega petmine. See on tähtis kriteerium, sest sellega ollakse ületatud piir ja jõutud olukorrani, kus püütakse kedagi meelega petta, ehkki teatakse, et see, mida öeldakse, ei vasta tõele. Iga vale kui niisugune on kellelegi mõeldud.“
Keeruline
ei ole aga selgitada, mis on teadmatus, valetamine, küünilisus, ükskõiksus,
poliitiline kelmus või isegi luulud. Nendega ollakse elatud sajandeid.
Tõejärgsuse ajastul on uudne pigem see, et peale selle, et vaidlustatakse
tegelikkuse teadmist, vaidlustatakse ka tegelikkuse kui niisuguse olemasolu.
Kui inimene arvab, et teab midagi, aga see on tegelikult vale, on sellel tema
jaoks arvatavasti hind: pelgalt soovist,
et uus ravim südame terveks raviks, jääb väheks. Ent kui juhid – või
ühiskonna enamik – eitavad põhifakte, võivad sellel olla ühiskonna alustalasid
kõigutavad tagajärjed.
Kui
Lõuna-Aafrika Vabariigi president Thabo Mbeki väitis, et retroviirusteravimid
on osa lääne konspiratsioonist ning et aidsi raviks tuleks kasutada küüslauku
ja sidrunimahla, suri üle 300 000 inimese. Kui president Trump väidab
edaspidigi, et kliimamuutused on Hiina valitsuse välja mõeldud pettus Ameerika
majanduse hukutamiseks, võivad sellel pikas plaanis olla sama laastavad, kui
mitte hullemadki tagajärjed.
Asi
pole ainult selles, et kliimamuutuste eitajad ei usu fakte, vaid selles, et nad on valmis tunnistama ainult neid fakte,
mis kinnitavad nende enda vaateid. Nagu kõik vandenõuteoreetikud, arvavad
nad, et neil on õigus kaksikmoraalile: ühelt
poolt usuvad nad (ilma seda toetavate tõenditeta), et maailma
kliimateadlased osalevad üleilmses vandenõus kliimamuutuste tõendusmaterjali
ülespuhumiseks, teiselt poolt aga
valivad nad välja enda jaoks kõige soodsama teadusliku statistika, mis
väidetavalt näitab, et Maa temperatuur ei ole kahe viimase aastakümne jooksul
tõusnud. Eitajad ja teised ideoloogid väljendavad
faktide vastu, mida nad ei taha uskuda, pidevalt jõhkralt suurt umbusku,
samal ajal lähevad nad aga täielikult neile meeltmööda faktide õnge.
Põhikriteerium on, et faktid peavad toetama nende olemasolevaid veendumusi.
Kui
inimene tajub mõnes ebamugavas faktis
ohtu oma veendumustele, eelistab ta mõnikord sellele faktile vastu vaielda.
Ta võib seda teha teadlikult või alateadlikult (sest mõnikord püütakse veenda iseennast), ent iva on selles, et
sedasorti tõejärgne suhtumine faktidesse toimub ainult siis, kui püütakse väita
midagi, mis on endale tähtsam kui tõde ise.
ü
Kui teadlane tuleb välja mingi teooriaga,
eeldatakse, et sellele järgneb eelretsenseerimine ja katsed seda korrata ning
et teised teadlased teevad sellele võimalikult põhjaliku faktikontrolli.
ü
Kuid isegi kõige suurema kohusetundlikkuse puhul
võib ette tulla vigu. See protsess võib olla üsna halastamatu, aga seda on
siiski vaja, et võimaluse piires tagada ainult heade tööde sõelalejäämine.
Seega võetakse võimalike kallutatuse allikate – huvide konflikt, rahastusallikad
– avalikustamata jätmist väga tõsiselt. Niisiis, kui teadlastel on niivõrd
range enesekontroll, miks siis peavad mitteteadlased vajalikuks
teadustulemustes kahelda? Kas nad
arvavad tõesti, et teadlased on lohakad? Enamasti mitte, ometi kuuleb just
sedasorti väidet pidevalt nende suust, kelle ideoloogilised veendumused ei
lange teaduslike järeldustega kokku. On neidki võhikuid, kes leiavad, et nende
huvides on seada kahtluse alla nii teadlaste motiivid kui ka pädevus. Nii ongi
teaduse eitamine sündinud.
Konkreetsete
teadustulemuste vastaste seas on tegelikult üpris tavaline, et mõne
uurimisvaldkonna puhul ei kõhelda avatuse ja erapooletuse sildi all rakendamast
oma ideoloogilist lakmusproovi (ise
seda eitades). Selliste inimeste tegevus teenib küünilist eesmärki püüda
õõnestada arusaama teaduse erapooletusest ja külvata kahtlust selles, kas
empiiriline uurimus saab üldse väärtusneutraalne olla. Kui see on korda läinud,
on edasi ainult lühike samm ettepanekuni kaaluda teisigi teooriaid. Sest kui on
kahtlus, et kogu teadus on kallutatud, ei tundugi enam nii nahaalne kaaluda
iseenda ideoloogilistest veendumustest mõjutatud teooriat.
Leidub
aga ka pisut salakavalamaid kriitikuid, kes väidavad, et on teadlasi, kes ei
pea ise teadusstandarditest kinni; et nad on kitsarinnalised ega näe, et peavad
silmas ainult oma huve. Osalt on see tingitud sulaselgest väärarusaamast selle
kohta, kuidas teadust tehakse (või selle küünilisest ärakasutamisest), mis
põhineb eksiarvamusel, et mingi teooria tõestamiseks peavad teadlased lihtsalt
piisavalt tõendeid koguma. Aga teadus niimoodi ei toimi – olgu tõendid nii head kui tahes, teaduslikku teooriat ei saa kunagi
lõplikult ära tõestada. Hoolimata sellest, kui läbi ja lõhki kontrollitud
teooria on, jääb iga teooria kõigest teooriaks. Teaduslike tõendite kogumise
meetodi tõttu on teoreetiliselt alati võimalik, et mõned tulevikus leitavad andmed võivad teooria ümber lükata. See ei
tähenda, et teaduslikud teooriad on mõttetud või et neid ei maksa uskuda. Küll
aga tähendab see, et teadlased peavad ühel hetkel möönma, et nad ei saa isegi
oma parimaid selgitusi välja pakkuda kui tõde, vaid ainult kui olemasolevate
tõendite põhjal veenvalt kinnitust leidnud arvamust.
Teaduse
eitamine võib alguse saada kas majanduslikest või ideoloogilistest ajenditest. Enamasti hakkavad teadust esimesena eitama
need, kellel on midagi kaotada, ja hiljem jätkavad need, kes on end selle
väärinfo levitamisega sidunud.
„Lugu
algab 1953. aastal New Yorgis Plaza
hotellis. Sinna kogunesid tubakafirmade
juhid, et mõelda välja, mida teha ühe teadusartikliga, mis rääkis
laborihiirtega tehtud katsete tulemusel avastatud seosest sigaretitõrva ja
vähktõve vahel ning andis suitsetamisele hävitava hinnangu. Koosoleku juhataja
oli legendaarne Ameerika suhtekorraldaja John Hill, kes tegi ettepaneku, et
selmet jätkata omavahelist kemplemist selle üle, kelle sigaretid on tervislikumad,
tuleks jõud ühendada ja täiendavate
„uuringute” toetamisega teaduse vastu võidelda. Firmajuhid leppisid kokku,
et rahastavad neid uuringuid Hilli äsja moodustatud tubakatööstuse
teaduskomisjoni egiidi all.
ü
Komisjoni ülesanne oli veenda avalikkust, et sigarettide
suitsetamise ja vähi vahelise põhjusliku seose kohta tõendeid ei ole ning et
paljud teadlased kahtlevad selle seose kohta ilmunud varasemates teadustöödes.
Strateegia
kandis vilja. Kasutades ära asjaolu, et teadlased ei olnud sigarettide ja vähi
seost veenvalt tõestanud (sest teaduses ei ole see ühegi muutujapaari puhul
võimalik), avaldas komisjon paljudes Ameerika ajalehtedes – kelle lugejaskond
moodustas 43 miljonit inimest – terve lehekülje suuruse reklaami, mille
tagajärg oli, et juba peaaegu lahendatud teadusküsimuses tekkis segadus ja
kahtlus. Rabin-Havt kirjeldas seda nii:
„Tubakatööstuse teaduskomisjon moodustati,
külvamaks kahtlust teadlaskonna hulgas saavutatud konsensuse suhtes, et sigarettide
suitsetamine tekitab vähki, ning veenmaks meediat, et tubakaga seotud riskide
asjus on kaks vastandlikku arvamust, mida tuleb võrdselt arvestada.
Lõppkokkuvõttes oli komisjoni eesmärk takistada poliitikuid kahjustamast
tubakafirmade majandushuve.“
See
lugu jätkus järgmised 40 aastat – hoolimata sellest, et ilmus järjest uusi
suitsetamist hukka mõistvaid teadusartikleid – kuni 1998. aastani, kui
tubakakompaniid olid neid edaspidiste kohtuvaidluste eest kaitsva 200 miljardi
dollari suuruse kokkuleppega viimaks valmis teaduskomisjoni järglase laiali
saatma (avalikustades seejuures tuhandeid sisedokumente, millest nähtus, et
neile oli tõde algusest peale teada olnud). Sealtpeale võisid nad oma tooteid
müüa kogu maailma klientidele, kelle puhul eeldati, et need on riskidest
teadlikud. Miks nad seda tegid?
Ilmselgelt pidi nende 40 aasta jooksul teenitud kasum olema palju suurem kui
tekkinud kulud, aga kui tõendid muutusid ümberlükkamatuks ja kohtuasjad olid
juba tõsised, arvestasid kompaniid arvatavasti sellega, et teenivad tulevikus
ikkagi märgatavalt rohkem kui nood 200 miljardit dollarit, mille nad pidid
kohtuasja lõpetamiseks maksma. 1999. aastal mõisteti tubakafirmad USA
väljapressimisvastase seaduse alusel süüdi pettuses ning neile suitsetamise ja
vähi kohta teada oleva info konspiratiivses mahasalgamises alates 1953.
aastast.
Sellest
ajast peale, kui ühe tubakafirma juht saatis 1969. aastal välja oma kurikuulsa
sisememo selle kohta, et „kahtlus on
meie toode, sest see aitab meil kõige paremini võistelda üldsusele pähe raiutud
faktikogumiga”, on olnud selge, mida tuleb teha: leia eksperdid, maksa
nad kinni, veena nende kaudu meediat selles, et lool on kaks poolt, promo enda
poolt suhtekorralduse ja lobitööga ning kasuta seeläbi tekkinud avalikkuse
segadust ükskõik milliste teadustulemuste kahtluse alla seadmiseks.
Nagu
Oreskes ja Conway näitavad, kasutati seda strateegiat edukalt hilisemates
„teaduslikes” debattides Reagani strateegilise kaitse algatuse, tuumatalve,
happevihmade, osooniaugu ja Maa kliima soojenemise teemal. Neid kampaaniaid
rahastas osaliselt isegi tubakatööstus. Selleks ajaks, kui kliimamuutustest oli
2000. aastate alguseks saanud poliitiline asi, oli suurfirmade rahastuse toel
toimuv teaduse eitamine juba hästi õlitatud masinavärk:
Äraostetud
eksperdid tegid libateadust, mille põhjal koostati jututeemasid ja meeme,
äraostetud üleskihutajad korrutasid neid teles ja levitasid suhtlusvõrgustikes
ning vajaduse korral taoti need kinni-makstud reklaamikampaaniate kaudu
avalikkusele pähe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar