Adam
Granti raamatu läbi lugenud, vaatasin tema kirjutatud artikleid. Granti New
York Times artikkel „There’s
a Name for the Blah You’re Feeling: It’s Called Languishing“ oli üks
loetumaid ja allalaaditumaid artikleid ja kuigi see kirjutati 2021 eriolukorra ajal, on languishing vaimse tervise teema, mis pole ajutine.
Allpool tükikesi Granti artiklist:
"Alguses ma ei tundnud ära sümptomeid, mis meil kõigil olid. Sõbrad mainisid, et neil oli keskendumisraskusi. Kolleegid teatasid, et nad ei ole 2021. aasta osas põnevil. Üks pereliige oli hilja üleval, et uuesti filmi "National Treasure" vaadata, kuigi teadis filmi peast. Ja selle asemel, et hommikul kell 6 voodist välja hüpata, lamasin seal kella seitsmeni ja mängisin telefonis."
Seda
ei saa nimetada läbipõlemiseks – meil oli veel energiat. See ei olnud ka
depressioon – me ei tundnud end lootusetuna. Tundsime end lihtsalt kuidagi
rõõmutu ja sihituna. Selgub, et sellelgi on nimi: virelemine.
Kõravalepõikena: „Virelemine“ sõnana tekitab (vähemalt minul) seose sellise materiaalse viletsusega. Samas ingl. k languisihing jaoks pakutakse tõlkena veel sõna nagu vaevlemine (närbumine, kidumine). Kui rääkida sellisest masendavast ajast, siis tundub ka vaevlemine sobivat. Ent ometi sobitub virelemine teksti paremini. Ma ei leidnud ka kuskilt, et eesti keeles oleks seda vaimse tervise mõistena kuskil mainitud. Veidi hiljem tuli pähe ka sõna „vindumine“.
Samateemalises TED esinemises ütleb Grant, et kui küsimusele „Kuidas sul läheb?“ vastatakse „Suurepäraselt!“ või „Elan oma parimat elu!“, siis see on toksiline positiivsus. Pandeemia ajale kohaselt võib vabalt vastata, et „Ma virelen/vaevlen/vindun“.
Toksilist positiivsust määratletakse kui õnneliku, optimistliku seisundi ülemäärast ja ebatõhusat üldistamist kõigis olukordades. Toksilise positiivsuse protsessi tulemuseks on inimese autentse emotsionaalse kogemuse eitamine, minimeerimine ja kehtetuks tunnistamine.
Nii
nagu kõik muugi, muutub positiivsus liigses koguses toksiliseks, eriti kui positiivsust kasutatakse
inimkogemuse varjamiseks või vaigistamiseks. Teatud tunnete olemasolu
keelamisel langeme eitamise ja allasurutud emotsioonide seisundisse. Tõde on
see, et inimesed ei ole täiuslikud. Me muutume armukadedaks, vihaseks, kurvaks, nördinuks ja
ahneks. Mõnikord võib elu olla lihtsalt nõme. Teeseldes, et oleme "kogu
päeva positiivses vibratsioonis", eitame me inimeseks olemise tegelikkust.
Artikliga edasi:
Virelemine
on stagnatsiooni ja tühjuse tunne. Tundub, nagu veniksite läbi oma päevade ja
vaataksite oma elu läbi uduse tuuleklaasi. Ja see võib olla 2021. aasta
domineeriv emotsioon.
Kuna
teadlased ja arstid töötavad pikaajalise Covidi füüsiliste sümptomite ravimise nimel, on paljud inimesed hädas pandeemia
emotsionaalsete sümptomitega.
Pandeemia
on veninud ja äge ahastus on andnud teed kroonilisele virelemisele.
Psühholoogias
mõtleme vaimsele tervisele depressioonist kuni heaolu õitsenguni (flourishing). Õitseng on
heaolu tipp: teil on tugev tähendustunne, meisterlikkus ja tunnete end teiste
jaoks olulisena. Depressioon on halva enesetunde oru põhi: tunnete end
meeleheitel, kurnatuna ja väärtusetuna.
Virelemine
on vaimse tervise tähelepanuta jäetud keskmine laps. See on tühimik
depressiooni ja õitsengu vahel – heaolu puudumine. Teil ei ole vaimuhaiguse
sümptomeid, kuid te pole ka vaimse tervise piltpostkaart. Te ei tööta
täisvõimsusel. Virelemine nüristab teie
motivatsiooni, häirib teie keskendumisvõimet ja kolmekordistab tõenäosust, et
tööjõudlus väheneb. Tundub, et see on levinum kui tavapärane depressioon –
ja mõnes mõttes võib see olla vaimse haiguse suurem riskitegur.
Selle
termini võttis kasutusele sotsioloog nimega Corey Keyes, kes pani tähele, et
paljud inimesed, kes ei olnud depressioonis, ei olnud ka edukad. Tema uuringud
näitavad, et inimesed, kes kogevad järgmisel kümnendil kõige tõenäolisemalt
depressiooni ja ärevushäireid, on inimesed, kes praegu virelevad. Itaalia
pandeemia tervishoiutöötajatelt saadud tõendid näitavad, et 2020. aasta kevadel
virelenud inimestel diagnoositi posttraumaatiline stressihäire kolm korda
tõenäolisemalt kui nende eakaaslastel.
Osa ohust seisneb selles, et vireledes ei pruugi te märgata naudingu tuhmumist või indu kahanemas. Sa ei taba end aeglaselt üksindusse libisemas; oled oma ükskõiksuse suhtes ükskõikne. Kui te ei näe oma kannatusi, ei otsi te abi ega tee isegi palju enda abistamiseks.
Isegi
kui teie ei virele, teate tõenäoliselt selliseid inimesi. Selle parem mõistmine
võib aidata teil neid aidata.
Psühholoogid
leiavad, et üks parimaid strateegiaid emotsioonide juhtimiseks on neile nimede
andmine. Eelmisel kevadel, pandeemia tippajal, oli Harvard Business Review
kõige loetavam postitus artikkel, mis kirjeldas meie kollektiivset ebamugavust
kui leina. Koos lähedaste kaotamisega leinasime ka normaalse elu kaotamist. „Lein“
oli meile tuttav sõna selles tänases võõras kogemuses. Kuigi me polnud varem
pandeemiaga silmitsi seisnud, oli enamik meist kogenud kaotust. See aitas meil
saada kindlustunnet oma praeguste raskustega toime tulemises.
Meil
on veel palju õppida sellest, mis põhjustab virelemist ja kuidas seda ravida, kuid
sellele nime panemine võib olla esimene samm. See võib meile meelde tuletada,
et me ei ole üksi: virelemine on tavaline ja jagatud kogemus.
Selle
asemel, et vastata küsimusele „Kuidas läheb?“ - "Suurepärane!" või
"Hästi", kujutage ette, kui vastaksime: "Ausalt, ma virelen." See oleks värskendav vastus toksilisele
positiivsusele – sellele põhimõtteliselt ameerikalikule survele olla kogu aeg
optimistlik.
Kui
lisate oma leksikoni virelemise, hakkate seda kõikjal enda ümber märkama. See
ilmneb siis, kui tunnete, et pärastlõunane jalutuskäik oli pettumus. See on
teie laste hääl, kui te küsite, kuidas distantsõppel läheb. See on filmis
"Simpsonid" iga kord, kui tegelane ütleb: "Meh."
Eelmisel
suvel säutsus ajakirjanik Daphne K. Lee hiinakeelse väljendi kohta, mis
tähendab "kättemaks magamamineku edasilükkamise eest" (revenge bedtime procrastination). Ta
kirjeldas seda kui hilisõhtust üleval olemist, et saada tagasi vabadus, millest
oleme päeva jooksul ilma jäänud. Olen hakanud mõtlema, kas see pole mitte
niivõrd kättemaks kontrolli kaotamise eest, kuivõrd vaikne trots virelemise
vastu. See on õndsuse otsimine kõledal päeval, ühenduse otsimine üksildasel
nädalal või eesmärgi otsimine justkui igavesti kestvas pandeemias.
Mida
me saame virelemisega teha? Mõiste
nimega "vool" (flow)
võib olla vastumürk virelemisele. Pandeemia esimestel päevadel ei olnud heaolu
parim ennustaja optimism ega tähelepanelikkus, vaid voolamine. Inimesed, kes
oma projektidesse rohkem süvenesid, suutsid vältida virelemist ja säilitasid
oma pandeemiaeelse rahulolu.
Varahommikune
sõnamäng heidab mind voogu. Vahel ajab asja ära ka hilisõhtune Netflixi
sukeldumine – see viib teid lugudesse, kus samastute tegelastega ja tunnete
muret nende heaolu pärast.
Kuigi
uute väljakutsete, meeldivate kogemuste ja sisuka töö leidmine on kõik
võimalikud ravimid virelemise vastu, on raske leida end voolamas, kui te ei
suuda keskenduda. See oli probleem juba ammu enne pandeemiat, kui inimesed
kontrollisid harjumuspäraselt oma e-kirju 74 korda päevas ja vahetasid tegevust
iga 10 minuti järel.
Pandeemia
oli suur kaotus. Virelemise ületamiseks proovige alustada väikestest võitudest,
kasvõi mingi mõistatuse lahendamine, või kiirus seitsmetähelise sõna
kokkupanemisel. Üks selgemaid teid voolamiseks on lihtsalt juhitav eesmärk:
väljakutse, mis laiendab teie oskusi ja suurendab teie otsusekindlust. See
tähendab, et peate pühendama iga päev aega, et keskenduda teie jaoks olulisele
väljakutsele – huvitav projekt, väärt eesmärk, sisukas vestlus. Mõnikord on see
väike samm selle energia ja entusiasmi taasavastamise suunas, millest olete
kõigi nende kuude jooksul puudust tundnud.
Virelemine ei ole ainult meie peades – see
on meie oludes. Me elame endiselt maailmas, mis normaliseerib füüsilise
tervise väljakutsed, kuid häbimärgistab vaimse tervise väljakutseid. Kui jõuame
uude pandeemiajärgsesse reaalsusesse, on aeg ümber mõelda oma arusaamad
vaimsest tervisest ja heaolust. "Pole masenduses" ei tähenda, et teil
pole raskusi. "Ei ole läbi põlenud" ei tähenda, et suudate särada.
Tunnistades, et nii paljud meist virelevad, võime hakata vaiksele meeleheitele
häält andma ja valgustama teed tühjusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar