Tuleviku looduslugu

 

Mikrobioloog Martin Blaser kirjutas oma raamatus „Missing Microbes: How the Overuse of Antibiotics Is Fueling Our Modern Plagues“, et ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süü, kuid ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt.

Bioloog Rob Dunn ütleb oma viimases raamatus, et looduskeskkonnas, mis muutumas inimesele eluks sobimatuks, läheb enamikul liikidest paremini kui praegu.

Olen varasemalt lugenud Rob Dunni raamatut „The Wild Life of Our Bodies“ ja pannud teisedki tema raamatud lugemist ootavate nimekirja. Meeldiv oli seega leida Dunni viimast raamatut „Tuleviku looduslugu“ eesti keeles.

Allakriipsutatud kohti loetust:

Hiljuti ehitasid Michael Baym ja tema kolleegid Harvardi ülikoolist hiiglasliku Petri tassi, niinimetatud megaplaadi, mis oli jagatud sektoriteks. Megaplaadile pani Baym agarit, mis on ühtaegu mikroobide toit ja elupaik. Plaadi mõlemas välimises sektoris oli ainult agarsööde ja ei midagi muud. Igasse järgmisse sektorisse pandi üha suuremas kontsentratsioonis antibiootikumi. Seejärel lasi Baym megaplaadi mõlemas otsas lahti bakterid, et näha, kas ja kui kiiresti neil kujuneb võime antibiootikumide toimele vastu panna.

Alguses olid bakterid kaitsetud kui lambukesed. Katses jäljendati seda, mil moel me oma kehas haigusi tekitavaid baktereid antibiootikumidega hävitame. Eksperiment jäljendas seda, mil moel me aias herbitsiididega umbrohtu tapame. See jäljendas kõiki meetodeid, mille abil me üritame loodust tagasi lüüa alati, kui see meie ellu tungib.

Loodusliku valiku seadus ennustas, et kui mutatsiooni teel tekib uusi geenivaraiante, peaks bakteritel viimaks kujunema võime antibiootikumide toimele vastu panna. Ent selleks võib kuluda mitu aastat või kauemgi.

Kuid selleks ei kulunud aastaid. Selleks kulus 10 või 12 päeva. Baym kordas eksperimenti üha uuesti ja uuesti. Tulemus oli iga kord sama. Baymi katse on hirmutav. Katse on ühtlasi kaunis. Hirmutav on see, kui kiiresti kaitsetutest bakteritest saab jõud, mida meie hävitada ei suuda.

 

“Kogu Maa pinnale on vajutatud inimese võimu jälg.“ (Georges-Louis Leclerc 1778)

 

Tänapäeval tarbivad inimesed üle poole kogu Maa taimestikust, maa primaartoodangust. Ühe hinnangu järgi moodustavad üksnes inimkehad nüüd 32% Maa selgroogsest biomassist. Koduloomad moodustavad 65%. Kõigest 3% jääb teistele selgroogsetele, kümnetele tuhandetele luudega loomaliikidele.

Hinnangute kohaselt võib Maal tegutseda triljon bakteriliiki, pluss-miinus paar miljardit. Lugu ei lõpe samas bakteritega. Enamikul bakteritüvedel ja liikidel paistavad olevat spetsialiseerunud viirused, mida nimetatakse bakteriofaagideks. Nii on bakteriofaagiliike kümme korda rohkem kui bakteriliike. Kui palju täpselt, ei tea keegi. Kindlalt on teada, et enamikule liikidele pole veel nime pandud, neid pole kordagi uuritud ja neid ei mõisteta.

 

Uued parasiidiliigid võivad põllumajanduses tekkida ka siis, kui aretajad loovad uusi põllukultuure. 1960 aastatel lõid põllukultuuride aretajad eduka põllukultuuri triticale, nisu ja rukki hübriidi. Peagi tabas uut kultuuri ka uus haigus, jahukaste, mida tekitab uhke nimega parasiit Blumeria graminis triticale. See uus parasiit tekkis, kui nisul elav parasiit ristus rukkil elava priileivasööjaga.

Kõik uued ligiid, keda põldudel kohtame, ei ole kahjurid või parasiidid. Välja kujunenud on ka uut tüüpi umbrohud, mis jäljendavad põllukultuuride seemneid. Seetõttu külvavad põllupidajad need tahtmatult maha, vähemalt siis, kui seemneid kogutakse käsitsi.

Uusi kahjureid, parasite, umbrohte ja muid organismo, ke son meie põllukultuurides välja arenenud, ei nimetata alati uuteks liikideks. Mõnikord nimetatakse neid tüvedeks, teisenditeks või põlvnemisliinideks. Harilikult pole neil suurt vahet Need on kõigest põllumajanduse allharude peensused, mille abil hoitakse silma peal neil, kes meie toitu söövad või nendega võistlevad.

 

Londonis kolisid harilikud laulusääsed (Culex pipiens) 180. Aastatel metroosüsteemi. Sellest ajast on and maa peal elavatest sugulastest lahknenud sedavõrd, et mõned peavad neid nüüd eraldiseisvaks alamliigiks. Maapealsete liikide emased sääsed vajavad verd selleks, et muneda; maa-aluse liigi emased, kes tegutsevad paigus, kus toitu on vähem, seda ei vaja.

Kaks kuni kolm miljonit aastat tagasi muteerus ühe iidse inimeseliigi geen, mis toodab vere punalibledes olevat teatud tüüpi suhkrut, millesse üht liiki malaariaparasiit ühes ründefaasis tungib; mutatsiooni tõttu oli inimene selle iidse malaaria suhtes immuunne mitu miljonit aastat.

Ligikaudu 10000 aastat tagasi hüppas gorilladel malaariat tekitav parasiit kusagil Aafrikas inimesele. Parasiit kohanes inimese punaliblede ja tähtsate suhkrute puudumisega. See lahknes ühtlasi teistest ning viimaks kujunes välja uus parasiidiliik Plasmodium falciparum. P. falciparum-malaaria levis üle kogu Aafrika ega kavatsenudki peatuda.

 

Teadlased avaldavad uurimistöid, milles selgitavad mida tuleb teha. Nad peavad loenguid, avaldavad veel mõned uurimistööd, milles loobuvad oma tavapärasest teaduskeelest ja hoiatavad meid lihtsate sõnadega. Seejärel, kui mitte keegi neid ei kuula, asuvad nad taas tööle ja teevad omal käel, mida suudavad. Meie põllukultuure ründavad väga paljud liigid ja neid uurivad väga vähesed teadlased. Seetõttu järgneb üks katastroof teisele.

Põllukultuure hävitavaid parasiidiliike, kes pole veel kohale jõudnud kõikjale, kus nad elada saavad, on sadu.

Haigusi uurivad ökoloogid on juba aastakümneid teadnd, et kui looduslike ökosüsteemide lõhkumisega kaasneb suuremõõduline põllumajandustootmine – või kasvõi ainult loomade pidamine kõrvuti puurides – ja kogu maailma inimpopulatsioonide ühendamine, kujunevad välja uued parasiidid.

 

Inimese maokeskkond, mis vastsündinul on neutraalne, muutub esimesel eluaastal happelisemaks, sama happeliseks kui kalkunkondori magu. Mida hiljem inimesel terve mikrobioom välja kujuneb, seda väiksem on tõenäosus, et tal on olemas kõik mikroobiliigid, mda ta vajab esimestel ülitähtsatel nädalatel, kuudel ja aastatel.

 

Mitmekesisuse olulisusest.

Geneetiliselt mitmekesisemad meemesilaste kolooniad on vähem vastuvõtlikud haiguste suhtes. Ja teada on, et tarus elavad mesilaspered ei ole kahjuks enamasti geneetiliselt mitmekesised.

Looduses paaritub mesilasema mitme isasega ehk lesega ning seetõttu on nende järeltulijad ühes koloonias geneetilsielt mitmekesised. Üks mesilasema võib paarituda kaheksa või rohkema lesega. Tema järglastel on mitu geenivaraint, mida seostatakse parasiidiresistentsusega. Ent mesinikud ei paarita mesilasema harilikult mitme lesega. Seepärast on meemesilased geneetiliselt üsna homogeensed ning parasiit, mis nakatab pere ühe isendi, võib nakatada enamiku või koguni kõik mesilased. Niisugused homogeensed mesilaspered viiakse kokku aladele, kus tegutseb korraga meeletult palju mesilasi ning mis kubisevad parasiitidest. Teatud osal aastast söövad nad vaid üht asja – mandliõite nektarit. Üksluine toit kahjustab sageli nii inimeste kui ka mesilaste tervist. Meemesilased puutuvad tolmeldavatel põldudel pealegi tihti kokku pestitsiidide ja fungitsiididega. Kõige eelmainitu tõttu meemesilaste kolooniad hävivad.

 

Vähihaigete inimeste keemiarvis kasutatakse samuti üha rohkem biotsiide. Võib tunduda, et vähktõvel pole parasiitbakterite ega kahjurputukatega midagi ühist, kuid ka vähk võib muutuda resistentseks keemiaravi suhtes. Niiviisi tekivad ravile allumatud kasvajad. Inimeste biotsiidid on jätnud jälje peaaegu tervele elavale maailmale. Vajutame oma laia pöialt üha jõulisemalt looduse keerlevasse savisse.

Kui anname antibiootikume oma kariloomadele (sageli polegi neil tervisehäireid, kasutame antibiootikume lihtsalt kasvustimulaatoritena), teeme neistki justkui megaplaadid. Bakterid arenevad ja paljunevad antibootikumikeerises rahumeeli. Koguni meie haiglatest on saanud megaplaadid.

Resitentsed rakud, tüved ja liigid kasvavad segamatult kõigis meie ökosüsteemides. Me suisa soodustame nende kasvu ja arengut, kuna oleme teised liigid pannud kehvemasse seisu.

Sean Nee ettekanne:

Sean Nee oli ettekande ajal Oxfordi õppejõud: kui Maa elurikkust mõõta eluviisile, teatud ühendite lagundamise võimele või kasvõi pelgalt ainulaadsetele geenidele toetudes, on meie planeedil enamuses mikroobid. Imetajad, linnud, konnad, maod, ussid, merikarbid, taimed, seened ja muud hulkraksed liigid on ka tervikuna suhteliselt tätsusetud.

Elu evolutsioonipuu, milles on olemas kõik suuremad eluvormide oksad. Loomad on kõigest üks tagaviburiliste peenike oks. Selgroogsetel eraldi puuoksa pole. Selgroogsed on väike pung. Inimesed selle punga üks rakk. Inimkond on rakust väiksem üksus.

Nee mainis, et kõik kõige hullemad asjad, mida me Maale teha võime – tuumasõda, kliimamuutus, ulatuslik saaste, elupaikade kadumine ja muu – võivad mõjutada hulkrakseid liike nagu meie, kuid enamik evolutsioonipuu suuri põlvnemisliine nende tõttu tõenäoliselt välja ei sure. Paljud kõige ebatavalisemad põlvnemisliinid ja liigid elaksid meie rünnakute tagajärjel tekkinud oludes ilmselt hoopis paremini.

Neel oli õigus – Loodus ei ole ohus. See ei kao niipea. Loodus ei kao, kui peame looduse all silmas elu Maal, iidsete põlvenmisliinide mitmekesisust või elu jätkuvat arenemisvõimet. Ohus on need eluvormid, kellega meie kõige rohkem suhestume ja kellest sõltub meie ellujäämine. Ohus on liigid, keda me armastame ja vajame.