Kliimast sel hallil ajal

 

Lugesin Graham Parkesi raamatut "Kuidas mõelda kliimakriisist" ja see oli masendav lugemine. Kliimast lugemine või reostatud ja hävitatud Maast on kõige masendavam lugemine üldse: saastunud õhk ja vesi, hävitatud metsad ja kaevanduste-tehaste-sõjatandrite  ümbrused, aina vähenev metsikute linnu- ja loomaliikide arv. Ja ikka ka need äärmuslikud kliimatingimused. Sestap lugesin seda raamatut kaua ja väikeste sõõmude kaupa. Iseenesest ei kirjutata siin raamatus palju sellest, kui halvasti meil reostuse jms on. Raamatu esimene osa selgitas, kuidas tõest infot ära tunda, mis oli natuke tüütu, kuna olen seda lugenud mitmetest erinevatest allikatest. Edasi võtab enda alla üsna mahukas osa sellest, kuidas fossiilkütuste jt miljardärid oma raha liigutavad ja kui hästi neil see välja tuleb: reostamine ja selle eest mittevastutamine. Sama skeemi on edukalt kasutanud tubakatootjad ja tõenäoliselt ka alkoholi jms tootjad, keda huvitab nö vaba turumajandus - pole oluline, kuidas see mõjub sinu või sinu lapse tervisele - oluline on, et vabal maal võib müüa mida iganes, mida toota saad. Ja vabadus on ilus sõna, see kutsub järgima ja kaasa noogutama ning selle eest võitlema. Ent me võitleme miljardäride vabaduse eest, mitte enda oma. Nii tulevad kohe meelde toidulisandi ja imerohumüüjad, kes tavainimesest on teinud igapäevase tabletitarbija ja peavad end suurteks heategijateks. Raamatuga edasi minnes, tuleb veel iidset filosoofiat, mis meil sel raskel ajal võiks abiks olla ja soovitusi selleks, kuidas edasi. Kirjutasin enda jaoks teatud lõigud välja ja kuna siin oli soovitusi teistegi raamatute ja veebilehtede manu, kirjutasin needki endale üles. 

Eitajad väidavad, et “üleilmne soojenemine võib olla tingitud kliima loomulikust muutlikkusest“, ja seega me ei tea, kas selle eest on vastutav inimtegevus. On tõsi, et mitmed kliima looduslikud  “mõjurid“, nagu neid kutsutakse, mõjutavad  mingi koha suhteid päikese ja seega ka selle koha kliimaga. Esineb muutusi Päikese kiirguse hulgas, Maa telje kaldes, Maa orbiidi kujus (mis pole päris ringikujuline), vulkaanilises aktiivsuses, toimuvad muutused ookeanide temperatuuris ja hoovustes ja (aeglases, kuid väga võimsas) tektooniliste laamade liikumises. Kuid kliimateadlased on neist looduslikest muutustest teadlikud ja arvestavad need oma kliimamudelitesse sisse.

Mõned eitajad väidavad tungivalt, et “külmemad talved tõestavad, et planeet ei soojene”. Jah, on esinenud uusi külmarekordeid, kuid pikaajalises vaates on kliima siiski soojenemas. Soojem Arktika põhjustab kõikumisi jugavoolus, mis toob külma õhu kaugemal lõunas asuvate kohtadeni. Külmem ilm ja üleilmne soojenemine on üsnagi kokkusobivad: ilm on alati nüüd, samas kui soojenemine on kliimanähtus, mis on nagu temperatuuride keskmine pikema aja jooksul teatud piirkonnas.

Näiteks sundisid 2019. aasta esimese poole äärmuslikud ilmastikunätused üle seitsme miljoni inimese kodudest lahkuma, see oli poolaasta kohta rekordsuur inimeste hulk. Oxfami uurijate läbi viidud andmeanalüüs viimase dekaadi kohta osutab, et “äärmuslike registreeritud ilmakatastroofide hulk, mille tagajärjel inimesi ümber asustati, on tõusnud viis korda” – keskmiselt “üle 20 miljoni inimese aastas”. Enamik neid inimesi elas vaesemates maades, mis on heite poolest minimaalselt panustanud.

Üks põhjuseid Süüria kodusõja vallandumiseks – mis algas 2011. aastal ja on 8 aastat hiljem tekitanud 5,6 miljonit põgenikku koos veel 6 miljoni ümberasustatud inimesega – oli anomaalne kolm aastat väldanud põud, mis hävitas  viljasaagi ja sundis suure osa maal elavast rahvastikust linnadesse suunduma.

Sarnased põuad Kesk-Ameerikas panustasid 2018. aasta „migrantide rändesse“; mis on jälle seotud ülemaailmse soojenemisega, millesse USA on ajaloolises plaanis kõige rohkem panustanud. Inimesed põgenesid ka endeemilise narkovägivalla eest – veel üks probleem, mis on „valmistatud USAs“. Kuid selle asemel, et ameeriklastele iseloomulikul viisil põgenikele tere tulemast öelda, tahab Trump ehitada elektrivooluga varustatud müüri, mille otsas on orad, või alligaatoreist või madudest tulvil vallikraave koos patrullivate ja migrante jalgadesse tulistavate sõduritega, et põgenikevoolu aeglustada. Võõrahirm on muutunud genotsiidseks.

Järjekorras ootavad terve maailma rannikupiirkondade miljonid migrandid, kes kannatavad pigem vee rohkuse kui vähesuse all, põgenedes sisemaale, kui merevesi tõuseb ja need alad üle ujutab.

Jeff Goodell „Te Water Will Come:.. 

Probleem seisneb asjaolus, et meil on palju probleeme ja need on omavahel seotud. Oleme juba saavutanud nii suurt edu, tappes teisi liike, kellega planeeti koos elame, et teadlased kutsuvad seda kuuendaks massiliseks väljasuremiseks. Kuna vastutav on ainult üks liik (Homo sapiens). 2018. aasta raport näitab, et „alates 1970. aastast on inimkond hävitanud 60% imetajatest, lindudest, kaladest ja reptiilidest“. Oleme neid söönud, hävitanud nende elupaiku ja mürgitanud nende keskkonda saasteainetega. Oleme roimarlik, kontrolli alt väljunud liik.

Kuna maailma ookeanid soojenevad, sulab polaaralade jääkate – ja teeb seda kiiremini, kui kliimamudelid ennustasid. Vähem jääd, mis päikesevalgust tagasi kosmosesse peegeldab (madalam „albeedo“), tähendab suuremat soojust atmosfääris – mis omakorda suurendab temperatuure meredes, mis viib veel suurema jää sulamiseni ja nii edasi.

Kõrgemate temperatuuride juures hakkab sulama tundra ja igikelts, millel tundra lasub, see vabastab metaani (CH₄), kasvuhoonegaasi, mis soojendab atmosfääri palju tõhusamalt kui süsihappegaas (100-aastase perioodi kohta umbes kolmkümmend neli korda tugevamalt, ja lühemaajalises perspektiivis isegi veel rohkem). See tekitab teise ohtliku tagasiside ringmõju. Ja kui ookeanid üles soojenevad, eriti poolustel, hakkavad tohutud metaanihüdraadi lademed merepõhjas vabastama metaani gaasilisel kujul – mis omakorda soojendab atmosfääri veelgi.

Kolmandaks, klimatoloogid on mures, et pärast kolme väga tugevat põuda Amazonasias vahemikus 2005-2015, võivad sealsed sagedasemad põuad (mis kliimamudelite põhjal on tõenäolised) radikaalselt muuta rolli, mida etendab vihmamets Maa süsteemis. Üleilmne soojenemine võib tuua meid murdepunktini, kus „Maa kopsud“, mis tavaliselt hingavad sisse rohkem süsinikku kui seda välja hingavad, muutuvad pigem pidevaks süsinikuheite allikaks kui seda absorbeerivaks neeldajaks.

Ayn Randi filosoofia, kui seda saab filosoofiaks pidada, sarnaneb libertaarlusega sellise maailmavaate edendamisel, mis on mugav juhul, kui olete pärinud või teeninud suure varanduse, ja senikaua, kui hea õnn teid maha ei jäta. Aga kui juhtub rahalisi raskusi kogema, kaotavad ideed oma sära. Rand edendas kogu elu vaba turu kapitalismi ideed ja halvustas valitsuse "humanitaarseid" programme nagu Medicare. Aga kui tema ja ta abikaasa hilisemas elus väetiks muutusid ja tal sai aru, kui kallid on tervishoiuteenused, jäid põhimõtted kõrvale ja ta pani end Medicare’i hingekirja.

Ent kui vaatame pigem teooriat kui praktikat, siis seisneb individualistlik ja libertaarne idee selles, et peaksime olema vabad elama sellist elu, nagu tahame, ja kui vaba turg tähendab, et meie ärimudeli järgimine toob teistele kaasa halvema olukorra – siis noh, elu on juba kord selline. Kui on võitjaid, siis peab olema ka kaotajaid.

 

See printsiip on suurema osa keskkonnaseadusandluse aluseks ja ütleb, et kui näiteks vabrik tekitab saastet, mis kahjustab ümbruskonna ökosüsteeme ja inimeste tervist, on vabriku omanik vastutav selle likvideerimise ja sellest ohutu vabanemise eest. 1992. aastal ÜRO Rio de Janeiro tippkonverentsil vastu võetud "Rio deklaratsioon" sõnastas selle nii: "Riigivõim peaks püüdma edendada keskkonnakulude ja majanduslike vahendite omaks võtmist, võttes arvesse lähenemist, et reostuse kulud peaks põhimõtteliselt kandma saastaja."

1970 aastatel tundis käputäis riigi kõige jõukamaid korporatsioonide juhte end ülemaksustatu ja ülereguleerituna ning otsustas anda vastulöögi. Pettunud kaasaegse Ameerika suunavõtus, alustasid nad ambitsioonikat eraviisiliselt rahastatavat ideede sõda, et riiki radikaalselt muuta. Nad ei tahtnud pelgalt valimisi võita; nad tahtsid muuta ameeriklaste mõtteviisi.

Tõepoolest ambitsioonikas ettevõtmine, ja seda nad ka järgisid, ehitades erasihtasutuste võrgustiku ja mõttekojad, kelle „üleüldine eesmärk oli kasutada filantroopiat ideede sõja toetamiseks“ – et panna ameeriklased libertaarselt mõtlema.

 

Olin Foundationi teke ja motivatsioon on siin heaks näiteks. Teenite endale varanduse äritegevusega, mille kõrvalproduktid väidetavalt kahjustavad teie tehaste töölisi ja läheduses elavaid inimesi, saastates ümberkaudset vett, õhku ja pinnast. „Saastaja maksab“ põhimõtte alusel karistavad sellise kahju põhjustamise eest valitsuse määrused, mis nõuavad ka, et te saaste kõrvaldaksite. Teie reageerite oma suurte kasumite kasutuselevõtuga, et saada lahti määrustest ja muuta iga seadust, mille leiate endale ebamugava olevat. Ja kui asi jõuab kahjuliku süsinikuheitmeni, siis võitlete lõpuni välja, tagamaks, et keegi ei hakkaks teid maksustama või määrustega reguleerima.

Hilisem osaleja nn „kliimamuutuse vastases liikumises“ oli Mercer Family Foundation, mille asutas miljonärist riskifondi juht Robert Mercer ja mida juhtis tema tütar Rebekah. Kuid suurim kliimaeitusorganisatsioonide heategija on „doonorite nõuandel tegutsev fond“ Donors Trust / Donors Capital (asutatud 1999. aastal), mis kujutab endast teatud liiki maaklerit, kes saab tagada doonorite anonüümsuse ja edastab nende annetused enda valitud organisatsioonidele. Kasulik, kui võitlete salaja ideede sõjas. Suuremate doonorite seas on ilmselt – ja sugugi mitte üllatavalt – Olini, Bradley ja Kochi sihtasutused. Ja muidugi tahate saavutada võimalikult suurt kontrolli ka meedia üle.

Enam kui kolmkümmend aastat pärast seda, kui James Hansen esitas Ühendriikide Senati energia ja loodusvarade komiteele ülevaate üleilmse soojenemise ohtudest 1988. aasta suvise kuumalaine ajal ja hoiatas, et see „mõjutab selliste äärmuslike ilmastikunähtuste nagu suviste kuumalainete esinemise tõenäosust“, kulutab Big Oil (kuue või seitsme suurima nafta- ja gaasiettevõtte koondnimi) ikka veel miljoneid edasimineku takistamiseks. 2019. aastal püüdis Washingtoni osariik võtta ette õige sammu, kehtestades süsinikumaksu (midagi, mis on varsti normaalne), kuid BP ja Chevron kulutasid miljoneid kampaaniale, millel õnnestus antud määrust mitte läbi lasta. Samal aastal saime teada, et kõige suuremad viis börsinimekirjas olevat nafta- ja gaasikompaniid – BP, Shell, ExxonMobil, Chevron ja Total – „kulutavad peaaegu 200 miljonit dollarit lobitööle, et kliimamuutuse lahendamise poliitikat edasi lükata, ohjeldada või blokeerida“. Kasutatakse tihti sõna „häbiväärne“, kuid siin kohal tundub see vältimatu.

 

Et haavale veel soola peale riputada, väidavad need fossiilkütuste gigandid, et muretsevad üleilmse soojenemise pärast, mida nende tooted on põhjustanud – ehkki eitavad jätkuvalt oma vastutust. Selline silmakirjalikkus on sama tohutu kui nende teod: „toetades avalikult vajalust tegutseda, suurendavad nad tohutult investeeringuid nafta- ja gaasi ammutamise tohutusse laiendamisse. 2019. aastal kasvasid nende kulutused 115 miljardi dollarini, samas vaid kolm protsenti sellest on mõeldud madala süsinikusisaldusega projektidele.“ See on veelgi suurem häbi: pärast nii paljusid aastakümneid, mil nad on teadnud endi toodete põhjustatud kahjust, ei investeeri kakskümmend maailma tippreostajat kompaniid (nende arvele läheb kolmandik üleilmsest heitmest) taastuvenergia projektidesse peaaegu mitte midagi.

Et täielikult mõista fossiilkütuste tööstuse edukust teadmatuse edendamisel ja nende pettuse tõhusust, on vaja näha, kuidas libertaarsed miljardärid rajasid vajaliku desinformatsiooniarist.

 

Kuna Koch Industries on alati emiteerinud tohutuid kasvuhoonegaaside koguseid – 2015. aastal üle 28 miljoni tonni –, oleks neil sellele maksule kulunud terve varandus. Rich Finki sõnul oleks see „aja jooksul meie äritegevusele lõpu teinud“. Maksuseaduse ettepaneku kiitis heaks Kongressi alama astme seadusandlik koda, kuid siis tasus end kenasti ära Kochi suur investeering rühmitusse Citizens for a Sound Economy (mida toetavad ka sellised kompaniid nagu Philip Morris, General Electric ja Exxon). Rühmituse energeetikapropaganda pingutused panid inimesed arvama, et maksule kulub neil terve varandus, ja veensid senaatoreid, et maksu toetamise korral muutuvad nad ebapopulaarseks – seega ei õnnestunud ettepanekut Senatis läbi suruda. Kui see energiamaks oleks läbi läinud, oleks riik võtnud teistsuguse suuna ja planeet oleks täna palju puhtam koht.

Nail päevil tuli libertaardel võidelda rohkem, et soodustust saada, sest valitsusel oli tõhus kaitse võltsteaduse eest – tehnoloogia hindamise büroo OTA –, mille eksperdid koostasid Kongressi liikmetele ja nende komiteedele ettekandeid teaduse ja tehnoloogia kohta. OTA avaldas olulisi uurimusi, mis puudutasid üleilmse soojenemise leevendamist ja kohanemist kliimamuutustega terves reas riigi keskustes. Ent kui vabariiklased saavutasid 1995. aastal Kongressis ülemvõimu, oli üks nende esimesi triumfe „jätta OTA rahastusest ilma“ ja asendada see „vaba turu“ lähenemisega teadusele ja poliitikale.

Kui läheme peavoolumeedia juurest mitteprofessionaalsete digitaalsete allikate ja sotsiaalmeedia juurde, kust ilmselt enamik noori saab maailma kohta infot, läheb lugu veelgi hullemaks. Võrdlus umbes neljasaja kliimateadlase-eksperdi ja sama arvu väljapaistvate kliimavastaliste nähtavuse kohta praeguse sajandi esimesel kuueteistkümnel aastal näitas, et vastalised olid 50% nähtavamad. Ja umbes poolel vastalistest (kellest mõned, näiteks Monckton, pole isegi mitte teadlased) polnud teadusajakirjas ette näidata mitte ühtegi kaasteadlaste toetatud artiklit.

Kõigevägevama kingitus. Darren Dochuki hiljutises raamatus "Anointed with Oil: How Christianity and Crude Made Modern America" ("Naftaga võitud: Kuidas kristlus ja toornafta tegid kaasaegse Ameerika") on ära toodud valgustav ülevaade Ameerika nafta ja Ameerika religiooni sidemetest.

Kaasaegse Ameerika poliitikas oli Ronald Reagan esimene tegelane, kes juhatas religiooni väed teaduse vastu, kui ta oli 1960. aastate lõpus California kuberner. Reagani toetus religioosse konservatismi mõjuvõimule, et suruda läbi palvetamine riigikoolides ja levitas kreatsionismi doktriini kui „kehtivat alternatiivi evolutsiooniteooriale“ – mis lõppude lõpuks on ju „kõigest teooria“. Ta julgustas konservatiivseid evangeliste, rääkides neile, et „religioosne Ameerika on ärkamas“ ning tema jõupingutuste tõttu muutus presidendi kahe ametiaja jooksul Ameerika religioon Ühendriikide poliitikas võimsaks ja ägedalt teadusvastaseks jõuks.

 

Vabariiklaste sõda teadusega on Püha sõda, ja eriti kehtib see kliimateaduse puhul. Probleem ei ole evangeelse kristluse ülekaalus rahvastiku seas: probleem tekib, kui konservatiivsed poliitikud teevad poliitikat fundamentalistliku usu põhjal – sest see muudab valitsuse ebapädevaks, kui asi puudutab keskkonnaprobleeme ja avalikku heaolu. Religiooni mõju poliitikale tuleneb põhiliselt nähtusest, mida Harold Bloom nimetas „Ameerika religiooniks“, omapäraseks kristlike sektide ja individualistlike uskumuste seguks, mis arenes välja Uues Maailmas.

Ameerika religioon oma äärmuslikus vormis mõistab lunastuse draamat inimese isikliku asjana, milles peaasjaline on surematu hing tolle otseses suhtes Kõigevägevamaga – vaadates mööda kehast, perekonnast, ühiskonnast ja Loodusest. Kui lõpuks omab tähtsust vaid inimese unikaalse hinge lunastus, siis ei tähenda Maa laostamine ja kaasinimeste viletsus enam kuigi palju. Tõepoolest, kui usute „õndsusesse“, nagu paljud konservatiivsed evangelistid paistavad uskuvat, siis olete liialt ametis vaatamisega tulevikku, kus teid tõstetakse „üles pilvedesse, Issandale vastu“, ega muretse selle pärast, mis juhtub Maal, kus me tegelikult elame.

Austraalia naabrid juba kannatavad üleilmse soojenemisest põhjustatud meretaseme tõusu tõttu – veetagavarade sooldumine – ja mõned saared muutuvad varsti asustamiskõlbmatuks. Pole ime, et Vaikse ookeani ääres elavad rahvad on eelistamas tegeleda Hiina, mitte Austraaliaga.

Hiina suurendab päikeseenergia ja vähendab kivisöe kasutamist, mis on hea; kuid nüüd rahastavad nad kivisöel töötavaid jõujaamu välismaal, mis pole hea. Meil on vaja veenda hiinlasi vähendama endi kivisöe siseseade kahjumeid ja hoiduma teistele riikidele reostavate jõujaamade müümisest – ja teenima rohelisemat kasumit (kui see ka esialgu väiksem on), müües selle asemel puhta energia süsteeme.

Oodates suure pääsemistehnoloogia täiustumist, ostavad kliimahävitajad suures koguses maad kokku kohtades nagu Uus-Meremaa, kuhu saaks taanduda, samal ajal pakuvad nad rahalist toetust teist laadi varjupaigale: kliimakriisi-kindlad „tarastatud linnad“. Kus oleks rohkem „meid“, et oleks suhteliselt vähem „neid“. Ja siis – nüüd kisub asi paheliseks – võib-olla isegi mitte ühtegi neist. Igaühele, kes kahtleb selles, et maailm oleks parem koht, kui seal poleks nii palju inimesi, ja et väiksem rahvaarv aitab leevendada kliimakriisi, on väga soovitatav lugeda Alan Weisman'i suurepärast raamatut „Countdown: Our Last, Best Hope for a Future on Earth“ („Ajaarvestus: Meie viimane ja parim lootus tulevikuks Maal“).

Kui paranete raskest gripist ja sümptomid lõpuks vaibuvad, on imehea tunne juba sellest, et iga kehaosa enam ei valuta. Millegi taolise puhul nagu heroiinisõltuvus tõstab hiiglaslik pilvesolek baasjoone kõrgele, nii et mõju vaibudes kogete „tavalist“ seisundit valulikuna. Kui pühendate oma elu kõrghetkede nautimisele, siis olge aegasti valmis ka mõneks väga depressiivseks madalseisuks. Stoikud ja epikuurlased, nagu ka taoistid Hiinas, pakuvad viise, kuidas pääseda mõnu-valu tsüklist ja tunda rõõmu, kogeda eluga rahulolu, mis on teisel tasandil.

Kuid siin kerkib üles vastuväide: kui nende filosoofilised ideed ei takista hiinlasi iidset (ja kaasaegset) keskkonda rikkumast – kuidas saab neist abi olla kliimakriisist mõtlemisel –, mille tõi kaasa tehnoloogia kasutamine, millest nad poleks kunagi osanud unistadagi?

Vastus on järgmine: on õige, et Hiinal on pikk ajalugu looduse veejõu ohjamisel – mis on eriti ilmunud üleujutuste ja põudade ajal – hüdraulilise tehnoloogia abil, ehkki vaid piiratud või vahelduva eduga. Hiina tsivilisatsioon tekitas oma looduskeskkonnale tõsist kahju – eriti lõppematute sõdade tõttu riikide vahel –, kuid mitte rohkem kui Kreeka ja Rooma tsivilisatsioonid või siis Egiptuse, Mesopotaamia ja maiade omad. Arenenud kultuurid võivad osutuda küllaltki alaarenenuks, kui küsimus puudutab jätkusuutlikkust.

Mida me nüüd majanduslikult ette võtame?

Alustuseks on tarvis tunnistada, et majandusteadus ei ole meid hästi teeninud ja vajab reformimist. („Meie“ all mõtlen maailma rahvastikku, kellest ligikaudu 700 miljonit elab äärmises vaesuses, samas kui 0,1% saab rikkamaks kui kunagi varem.) Oma revolutsioonilises ja paljastavas raamatus „Doughnut Economics“ („Sõõrikumajandus“) on Kate Raworth teinud ettepaneku vaadata teadusharu üle ja reformida seda nii, et meie majanduslikud süsteemid teeniksid nii suurema hulga maailmas elavate inimeste kui ka tulevaste põlvkondade vajadusi. Ta lükkab väga ebameeldiva nähtusena kõrvale meie liigse kinnisidee suuremast SKP-st.

Kuna kõik taandub „Trumpile ja oligarhidele ülejäänute vastu“, soovitab Robert Reich tungivalt meil vaadata „marionetist“ presidendi selja taha, sinna, kus „asub tõeline oht“. Jah, need on nood libertaarsed oligarhid, kes on poliitilise süsteemi ära ostnud ja nüüd seda kontrollivad.

Kuigi nende käes on võim, on meil 99,9% juures meie arvukus, ent oleme lõhestunud fraktsioonideks. Populistid on inimeste lõhestatuse süvendamisel edukad, nad ässitavad erinevaid rühmitusi üksteise vastu ja annavad valesid suuniseid, veenavad inimesi, et nood „eliidi hulka kuuluvad“ on probleemiks. Et kliimakriisiga tõhusalt tegeleda, peame oligarhid võimust ilma jätma; ja et seda teha, soovitab Reich meil jätta kõrvale fraktsioonid ja tulla igast ühiskonnaklassist kõikjalt üle maailma kokku „erinevatest rassidest mitmete rahvuste koalitsiooniks“. Tark nõuanne: me suudame seda teha.

Nõudes õigusi, püüame vältida vastutust, ignoreerides samas radikaalset omavahelist sõltuvust. Kui me ainult võistleme ja kunagi koostööd ei tee, kannatab meie inimsus.

Rikkad libertaarid oma imetlises sõltumatuses peavad ignoreerima, et nemad (või nende vanemad) teenisid oma jõukuse, toetudes taristule (linna mugavused, transport, keskpangad jne), mille eest maksid miljonid inimesed oma maksurahaga. Ja nad teevad jätkuvalt raha ja enamasti väldivad makse, kasutades taristut, mida hoitakse käigus teiste inimeste toel, kes maksavad selleks oma õiglase osa. Libertarism on põhimõtteliselt isekuse filosoofia – ning kohaldatud väga rikaste ja õnnega koos olevate inimeste järgi.

Nad ütlevad meile, et üldiselt on majanduslik kasu sellest, et superrikkaid maksudega ei koormata, suurepärane: tõus kergitab kõiki laevu ja suurem SKP-pirukas tähendab suuremat lõiku igaühele. Kuid nagu näitas Piketty oma teoses „Le Capital au XXIe siècle“ („Kapital 21. sajandil“), põhineb see väide täielikult valel. Üha enam uuringuid näitab, et majanduslik ebavõrdsus – mis iga aastaga üleilmselt kasvab – ei ole hea ühelegi ühiskonnale, kuna suurendab lisaks vaesusele vägivalda, võõrandumist ja muid soovimatuid seisundeid.

Interneti tarbitud energia ja süsinikuheite kogumaht kasvab nii kiiresti, et üks ekspert ennustas 2016. aasta alguses selle kolmekordset suurenemist järgneva aastakümne vältel – selgelt rohkem kui planeet suudab taluda, kui vahepeal ei leia aset mingi imeline tehnoloogiline uuendus. Shift Projecti („Süsiniku-ülemineku mõttekoja“) läbi viidud ulatuslik uurimus pakub, et on saabunud aeg mõningaseks „digitaalseks kainemiseks“ ja üleminekuks „lahjale IKT-le“.

Termin „pilvesalvestus“ jätab paljudele kasutajatele mulje, et armsad kassivideod, mida nad internetti üles laadivad, hõljuvad siis healoomuliselt kusagil digitaalse vikerkaare kohal. Reaalsus on, et need on salvestatud hiiglaslikesse serveritesse, mis asuvad maapinnal ja mis tekitavad nii palju soojust, et ventilaatorid nende jahutamiseks tarbivad samuti suures koguses energiat. Kas paadunud Netflixi kasutajad on teadlikud enda süsiniku jalajäljest? Või YouTube’is videote vaatajad? Paljude arvates oli video laulule „Despacito“ kuum, nagu näitab 2018. aasta rekordsuur vaatajate arv – 5 miljardit. Sugugi nii lahe ei ole tõsiasi, et see „kulutas sama palju energiat kui 40 000 kodu Ühendriikides aastas“ – ja nood Ameerika kodud kasutavad energiat rohkem kui enamik kodusid maailmas.

Extinction Rebellion (XR – tugevam!), Power Shift Network ja YouthStrike4Climate. Climate Outreach on töötanud Euroopas alates 2004. aastast, et edendada avalikkuse tugevamat osalust kliimamuutuse küsimuses. Üks kõige tõhusamaid muutuse eest võitlejaid on olnud 350.org.

Sarnased organisatsioonid – nagu Mobilisation Lab, Sunrise Movement, Climate Advocacy Lab, Climate Mobilization ja PowerLabs – tegelevad ideede rakendamisega praktikas, viies kokku heade ideedega inimesi ja poliitikategijaid. Nende veebileheküljed pakuvad kasulikku teavet...

Michel Serres’i eleegia emakesele maale raamatu „Le Contrat naturel“ lõpus:

Kirjeldamatu emotsioon: ema, mu ustav ema, meie ema, kes on olnud pühakirjaks nii kaua, kui maailm on olemas olnud, tugevaim, kõige viljakam, kõige püham sünnitusmajadest, vooruslik, sest on alati üksi ja alati rase, neitsi ja ema kõigele elavale, parem kui elus, jäljendamatu universaalne üsa kogu võimalikule elule, jääpankade peegel, lumede asupaik, merede hoidja, tuulte roos, elevandiluust torn, kullast maja, seaduselaegas, taevavärav, tervis, varjupaik, pilvedest ümbritsetud kuninganna – kes suudaks liigutada teda, kes suudaks võtta ta oma kätele, kes teda kaitseb, kui ta satub surmaohtu ja algab tema surma­agoonia?