John Holt on kirjutanud palju raamatuid koolita kasvamisest, sest tegelikult inglise keelne unschooling tähendab pigem koolita olemist st eesti keelne vabaõpe nagu seostub ikka kooliga - õppega. Holt ise õppis lapsena tuntud erakoolides, lõpetas ülikooli, töötas pikki aastaid koolisüsteemis ja pettus selles täielikult. Aga oi kui hästi ta oskab vastata levinud küsimstele:)
1980 aastal Marlene Bumgarner, koduõppe vanem, külastas John Holt´i tema kodus ja tegi alljärgneva intervjuu
Milline on sinu filosoofia õppimise kohta?
Põhiolemus on see, et inimloomus on õppiv loomus; meile meeldib õppida; me vajame õppimist; me oleme selles head; meile ei ole vaja ette kirjutada ega näidata, kuidas õppida. Mis protsessi tapab on see, et inimesed püüavad õppimisprotsessi reguleerida või kontrollida.
Miks koduõpe?
See on oluline küsimus. Suureks eeliseks on lähedus, võimalus kontrollida oma aega, päevakava paindlikkus, võimalus tulla vastu laste vajadustele, tema oma kalduvustele. Kui laps tunneb ennast väsinult või on tujust ära või on veidi haige või vaimselt lontis siis me lihtsalt võtame seda rahulikult, kergelt ja asjad lahenevadki väga rahulikult ja lihtsalt. Kui laps on tulvil energiat ja jõudu, siis me võtame ette suure projektid, vaatame keerulisi asju, raskeid raamatuid. Usun, et koolid saaksid palju paremini hakkama, kui neis oleks seda laadi paindlikkust. Kuid on fakt, et neil ei ole seda. Tahaksin teha täiesti selgeks, et koduõpe ei ole mingit liiki vastus koolis valitsevalt hullumeelsusele. Kodu on lihtsalt õige koht, kus õpitakse maailma avastama/tundma st kõike seda tegema, mida me nimetame õppimiseks või hariduseks. Kodu on alati kõige parem õppimise koht, ükskõik kui hea kool ka ei oleks. Kool on teatud laadi kunstlik institutsioon ja kodu on loomulik koht. On paljusid ühiskondi, kus kool puudub, kuid ei ole ühtegi, kus puuduks kodu. Kodu on keskuseks, mille juurest sa liigud välja kõikides erinevates suundades, nii et minu jaoks ei saa kool kunagi olla kodust parem – tehtagu seal siis ükskõik milliseid muutusi.
Mida oleks vaja koduõppe puhul teha?
On vaja Kasvada Ilma Koolita, mis siin muud teha ongi. Mida keegi teeb, see sõltub sellest, milline kellegi konkreetne elu on. Paljudel perekondadel on väike äri või talukoht või mingid huvialad, millega on vanemad seotud ja väga sageli on lapsed sellest samast vägagi huvitatud. Lapsed on lihtsalt täiskasvanute elu osa ja kõik küsimused vastatakse siis kui nad esile kerkivad. Osad inimesed võivad elada kodus ja tööd teha mujal; neil võib olla tavapärasem viis elada. Ma ei usu ametlikesse fikseeritud õppekavadesse, kuid võib-olla siis kui laps ja täiskasvanu alustavad esimest korda koos, on nad natuke närvilised. Nad on mõlemad veidi kahtlevad selles osas, mida nüüd teha, kuskohast peale hakata. Kui inimesed on õnnelikumad omades väikest kindlat päevakava ja tehes tihedamat koostööd mõne kooliga umbes aastaksese või nii, siis ei ole selles midagi halba. See on hüppelauaks. Minu nõuanne on alati lasta laste huvidel ja kalduvustel kasvada ja vaadata mis juhtub, lasta lastel sulanduda vanemate ja kogu maailma ellu nii palju kui võimalik. Arvestades teie endi olukorda , nii et lastel oleks võimalikult lai ring võimalusi otsida, vaadata ja mõtiskleda selle üle. Vaadake, mis huvitab neid kõige rohkem ja aidake neil mööda seda rada edasi minna. Kuidas, see oleneb väga palju perekonna võimalustest ja olukorrast. Mõned lapsed on raamatukoid, mõnedele meeldib ehitada, mõned on rohkem matemaatilised või arvutihullud, mõned näitlevad või on musikaalsed või mis iganes. Laps võib olla segu neist kõigist, kuid mitte kunagi ei leia kaht sarnast kokteili.
Kas koduõpe nõuab vanematelt palju struktureeritud aega, et õpetada oma lapsi?
Ei, koduõpe seda küll ei nõua. Arvan, et kui vanemad hakkavad asjast aru saama, siis hakkab kuluma järjest vähem aega. See, kui palju aega vanemad lastega tegelevad, oleneb jälle asjaoludest. Mõnikord võivad vanemad veeta lastega koos palju aega, sest see on nii tore. Teine kord on seda raskem teha. Lapsed, kes naudivad vägagi vanemate seltskonda, ei vaja seda enam nii palju, kui nad on jõudnud 7-8 eluaastasse.
Kas lapsevanem, kes ei oma kogemusi õpetajana ega diplomit sel alal, suudab tulla toime koduõppega?
Ma ütleksin, et sellistel vanematel on vägagi suurepärane võimalus toime tulla. Ei saa ka öelda, et inimene tuleks diskvalifitseerida, kui tal on õpetaja haridus aga ma pean ütlema, et kõik, mida õpetajatele koolis õpetatakse on lihtsalt vale. Sa pead kõik õpitu unustama. Mul ei ole mingit haridusteaduslikku tagapõhja. Selle maa kõige eesrindlikumad, valitumad, nõutumad erakoolid on palganud inimesi, kellel ei ole kraadi haridusteaduses. Kui neid lähemalt vaadata, siis on seal kraad ajaloos, inglise keeles, matemaatikas, Prantsuse keeles – te ei näe kraadi haridusteaduses! Mulle tundub, et parimate erakoolide jaoks – kui sa omad õpetaja kraadi, siis see tähendab, et oled läbi kukkunud.
Kas vanematel üldse on piisavalt arukust ja teadlikkust, et õpetada füüsikat või matemaatikat?
Oh, egas lapsed ei pea õppima matemaatikat ja füüsikat sinult. On nii palju inimesi, kellelt õppida; on palju raamatuid kuskohast õppida; on palju spetsiifilisi kursusi. GWS omab palju infot selle kohta. On palju teisi inimesi, kes võivad vastata sinu küsimustele. Ja lapsed ei pea sugugi saama kõike ainult emalt ja isalt. On palju inimesi, kes on käinud ainult keskkoolis või pole seda isegi lõpetanud ja väga edukalt õpetavad oma lapsi praegu kodus – nad teevad väga head tööd.
Mis saab laste sotsiaalsest elust?
Sõprade jaoks? Kas te panete oma lapsed koju luku taha? Ma mõtlen, et kooli sotsialiseerumise aspektid on 10x rohkem negatiivsed, kui positiivsed. Inimloomuse omadusi – lahkust, tasakaalukust, heldust jms, õpitakse lähedastest suhetest, võib-olla väikestes 2-3 inimesega gruppides. Kuid suuremates, inimesel on kalduvus käituda halvasti suuremates gruppides, sellistes nagu me leiame koolis. Siis and õpivad hoopis erinevat – populaarsust, õrritamist, kiusamist , sarnanemist, jt selliseid asju. Nad saavad sõpru leida alles peale koolitunde, raamatukogus, kirikus, vaheaegadel.
Kuidas on noortel võimalusi kohtuda inimestega, kellel on teistsugune sotsiaalökonoomiline taust?
Ma mõtlen, et olen piisavalt teadlik enamikust selle maa keskkoolidest. Ja võin märkida, et on väga vähe erinevate taustade ja religioonide segunemist. Rikkamad lapsed käivad läbi rikkamate lastega, sportlased sportlastega, tarkpead hängivad tarkpeadega, nö töölisklass on omavahel. Siin võib olla mõningaid erandeid aga see idee, et kool oleks mingit sorti erinevate sotsiaalsete gruppide imeline segunemine – see on puhas mütoloogia, legend.
Milline on teie filosoofia lugemise kohta?
Arvan, et lugema õpetamine pidurdab lugema hakkamist kõige rohkem. Erinevad lapsed õpivad erinevatel viisidel. Arvan, et valjusti lugemine on tore aga ma mitte kunagi ei loe valjusti lapsele, et ta õpiks lugema. Sa loed valjusti seetõttu, et see on lõbus ja seltskondlik. Sa hoiad last, istud tema kõrvale või tema sinu kõrvale ja loed juttu, mida on koos hea nautida. Kui see ei ole hubane, soe, sõbralik, armastav kogemus, siis sa ei peaks seda tegema. See ei too endaga midagi head. On tore omada palju lasteraamatuid, kuid seal on tavaliselt väga palju pilte. Kui lapsed näevad raamatuid nii, nagu perekonnas täiskasvanud raamatut loevad, täiskirjutatud leht- lehe järel siis selleks, et aru saada, mis seal on, tuleb need lehed läbi lugeda. Ma ei usu, et lastele saaks teha huvitavaks midagi, mida perekonnas huvitavaks ei peeta.
Teie filosoofia matemaatika kohta?
Mina tavatsen matemaatik kohta öelda, milleks meie täiskasvanud numbreid kasutame? Me kasutame, et mõõta mingeid asju. Ja mõõdame sel viisil, et saame neid asju kasutada või anda neile mingi hinnang. Seetõttu ma ütlen, laske lastel teha numbritega seda, mida me ise numbritega teeme. Mul on suur usk igat liiki instrumentidesse, mis mõõdavad – lindid (mõõdulindid: sentimeetriga, meetriga, tollidega), termomeetrid, kaalud, metronoomid, stopperid. Teine asi on raha. Lapsed on rahast vägagi elevil. Me kõik ütleme: “Peame lastele selgeks tegema kogu selle aritmeetika, et ühel päeval nad saaksid rahaasjades hakkama.” Mõtlen, et rahaga tegelemine on lastele palju huvitavam. Pere rahaasjad tuleks panna lauale: arved, raha, kindlustusmaksed, toit, maksud, tervishoid, kui palju midagi maksab, kui palju maksis eelmisel aastal jne. Tegelikult on raamatupidamine, põhilised arvutusoskused, trükkimine suurepärased oskad. Ja kui te räägite baasoskustest, siis need just ongi baasoskused. Raamatupidamise põhimõte, on näha selgelt oma sisse- ja väljaminekuid, piiranguid ja võimalusi. See on väga kaunilt välja mõeldud süsteem. See on äärmiselt hämmastav, kuidas see süsteem toimib ja vanemad peaksid seda süsteemi koos lastega pidama, arutama, sellega tööd tegema. Mõned lapsed võivad ise soovida pere arveraamatut pidada, varandusi loendada jne. Kuna see on tõeline „täiskasvanute värk“. Laske lapsel kirjutada välja tšekke, maksta arveid, selle asemel, et lihtsalt jälgida kuidas väsinud isa töölt tulles, võtab lipsu kaelast, istub mornilt pabereid täis laua taha … Milleks. See on väike, kuid samas nii huvitav töö, laskel lastel saada osaks oma elus. Ja mitte ainult selles osas, vaid kõikides osades. Parim viis numbritest aru saada on nendega päris elus kohtumine ja tegelemine, agu kõige muuga siin elus. Siis toimib kõik reaalsusega kontekstis. See, mida teeb kool – on asjade kontekstist välja võtmine. Tundub nagu mingi väike asi hulbiks ringi avaras tühjas kosmoses. See on kohutav viga. Numbrid on majadel, liiklusmärkidel; numbrid on fotodel, ärides, muusikas, on ühikud toiduretseptides jpm. Mis iganes numbreid te tegelikus elus ei kohtaks, saage nendega kokku ja tehke nendega tööd.
Millist ainet peate kõige olulisemaks?
Mitte ühtegi..
Kuidas jääb vanematega, kes teatavad kodust eemal?
Üks sagedasematest küsimustest on, et kuidas ma saan oma last hakata õpetama 6 tundi päevas? Ja mina olen vastanud: „Kes õpetab teie lapsi praegu 6 tundi päevas?“ Ma olin hea õpilane teatavasti parimates koolides ja oli väga vähe päevi, kus ma sain õpetust rohkem kui 5 minutit … 5 minutit tähelepanu kellegi poolt minu individuaalsete vajaduste, huvide, raskuste, probleemide jaoks. Sarnaselt teiste lastega koolis, õppisin ma, et kui sa ei saa aru mis toimub, siis jumala pärast hoia oma suu kinni.
Mis saab kui lapsed jäävad haigeks, saavad kahjustada jms.?
Koduõpetajad (kes on seaduse poolt koolist ette nähtud õpetama haigeid lapsi) tulevad tavaliselt 3-5unniks nädalas. On leitud, et see on küllaldane. Need lapsed on saanud hakkama, ei ole läbi kukkunud. Ükski laps ei vaja 6 tundi õpetamist päevas. Isegi kui vanemal on see võimalus olemas. See oleks peaga vastu seina sõitmine.
Kuidas on koduõppijad ette valmistatud ülikooli jaoks?
Täpselt nagu iga teine. Teate, need testid, mida võite teha … on olemas palju kohti, kuskohast neid saab. Tegelikult on koduõppijad neis asjus väga edukad. Nad on rohkem motiveeritud õppima ja oskavad paremini ette valmistuda.
Kas on juhtunud, et koduõppel lapsed on tundnud soovi pöörduda tagasi tavakooli? Kuidas vanemad seda peaksid käsitlema?
Erinevatel viisidel. Mõnikord peavad vanemad otsustama, et me ei soovi neid kooli tagasi saata ja selle juurde kindlaks jääma. Kuid mõnel teisel korral, kui lapsed tahavad minna , siis on nad saavutanud immuunsuse kooli manipulatsioonide suhtes. Nad teavad, et neil on valik – olla seal või mitte. Kool kaotab palju oma võimust, kui lapsed teavad, et nad võivad sealt ära tulla, siis kui nad seda soovivad.
John Holti raamatud:
- How Children Fail (1964; revised 1982)
- How Children Learn (1967; revised 1983)
- The Underachieving School (1969)
- What Do I Do Monday? (1970)
- Freedom and Beyond (1972)
- Escape From Childhood (1974)
- Instead of Education (1976)
- Never Too Late (1979)
- Teach Your Own (1981; revised 2003 by Pat Farenga)
- Learning All the Time (1989)
- A Life Worth Living (1990), edited by Susannah Scheffer
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar