Reduktsionistlik maailmavaade - prof. Colin Campbell oomega-3 kohta

Colin Campbell kirjutab oma  raamatus Whole:

Vana lugu: 6 pimedat meest uurivad elevanti. Igaüks neist katsub elevanti eri kohast: jalga, saba, kõrva, kõhtu, kihva, lonti. Igaüks neist räägib isemoodi, milline on elevant.

Just selline suhtumine iseloomustabki tänapäeva teadust. Kuue pimeda mehe asemel on 60 000 teadlast, kes KÕIK uurivad „elevanti“ erinevatest kohtadest.  Ja selles ei olegi iseenesest midagi halba. Igaüks saab oma uurimisvaldkonnast väga hea ülevaate. Koos saadakse väga detailne pilt uuritavast. Probleem kerkib esile sel juhul, kui neid erinevaid uuritavaid punkte hakatakse kirjeldama kui terviklikku tõde. Kui 6 pimedat meest või 60000 teadlast  ei jaga üksteisega omi tulemusi või nad kaotavad silmist peamise eesmärgi – õppida tundma elevanti, kui tervikut. Üksikosa uurides hakkab igaüks neist uurijatest pidama oma uurimissuunda olulisimaks ja arvama, et peale nende vaatenurga on kõik teised ekslikud.

Kui sa oled reduktsionist (lähened osakese poole pealt), siis usud, et maailmas on kõike võimalik mõista, kui oled tundma õppinud terviku kõiki üksikosi. Tervikliku lähenemise puhul aga ollakse kindel, et tervik on suurem, kui tema osade summa. 

Ärge saage valesti aru – need ei ole vastandid. Tänu reduktsiontlikutele uuringutele on tehtud palju hämmastavaid avastusi. Terviklikkus hõlmab reduktsionismi täpselt sama moodi, nagu tervikus sisalduvad kõik tema osad.

Vaadates tänast maailma, on näha, et teaduses võidutseb reduktsionism. Kuid me oleme maksnud selle eest kõrget hinda – meil puudub võime, me ei oska enam tervikpilti näha . Teaduslikud faktid suudavad selgitada ainult väikest osa inimese ülimalt keerulisest emotsioonide süsteemist. Kas faktid eales on suutelised täielikult selgitama inspiratsiooni, tundeid, mis valdavad meid kuulates muusikat; imetlust, mis meid valdab tähistaevast vaadates, aukartust teiste inimeste andekuse ja oskuste ees? Kas on täpne neid emotsioone kirjeldada läbi ensüümide aktiivsuse, närvide transmissiooni või hormoonide purske.  Austria matemaatik Kurt Gödel demonstreeris läbi oma teoreemi, et mitte ükski terviksüsteem ei saa olla mõistetud täismahus ja iga süsteem, mida me täielikult mõistame on tegelikult osake suuremast süsteemist.  Ehk teisisõnu: TEADUS EI SAA KUNAGI TÄIELIKULT SELGITADA UNIVERSUMIT. Ei ole oluline, kui tugevad on teleskoobid või kui võimsad on arvutid, me ei ole kunagi võimelised modelleerima täismahus ja ulatuses keemilisi reaktsioone, mis toimuvad siis, kui me näiteks teeme midagi niivõrd lihtsat, nagu seda on  päikeseloojangu vaatamine. Asi ei ole lihtsalt paremas arvutis või tehnoloogis. See on midagi taolist, et reaalsus ise trotsib neid uurimispüüdlusi.

Reduktsionism – on ülimalt kasulik, kuid mida rohkem me teada saame, seda selgemaks saab asjaolu, et reduktsionism ei ole universumi täielikuks tundamõppimiseks piisav.  

Oma töös näen ma keha suure tervikuna ja protsessi, milles keha seedib toitu väiksemateks osadeks on tema väiksem tervikkeskus. Toitumine on üks keha tervikperspektiividest. Sa võid ka taandada seda konseptsiooni nii, et inimene on väiksem tervikkeskus planeedi Maa biofääris või inimkeha üksik rakk on üks tervik, milles mitokonder/DNA on omaette väiksem tervikkeskus. Sa võid oma konseptsiooni laiendada niikaugele, kui teadlikus vähegi võimaldab. Makrokosmilisest universumist  mikrokosmosteni. Iga tervik sisaldab osi, mis on omaette tervikud. Selles raamatus kirjeldan kolme süsteemi: geneetika, rakusisene metabolism ja toitumine. Igaüks neist on omaette äärmiselt keerukas ja komplitseeritud süsteem. Iga üksus meie kehas, olgu ta füüsiline või metaboolne, on nii tervik kui osa tervikust. Meil tuleb jagada neid tervikuid osadeks, et saaksime neist lähemalt kõnelda, kuid me  ei tohi unustada, et selline jagamine on omavoliline ja meelevaldne.

On neid, kes ütlevad, et hea küll, me tõepoolest ei tea veel paljut, kuid me areneme ja mingis punktis, oleme oma reduktsionistliku uurimusega suutelised aru saama kogu tervikust. Ehk elevandi näite puhul – kui meil oleks miljon pimedat meest, siis saab elevandi iga üksik osake täiesti läbi uuritud. Kasutades suurepäraseid tehnoloogilisi võimalusi ja superarvuteid saame kokku panna tervikpildi.

Ma veenan teid, see vaatenurk on äärmiselt naiivne – vähemalt selliste bioloogiliste süsteemide nagu inimkeha puhul.  Võtame näiteks ensüümi – valgu, millel on suur tähtsus inimekeha normaalses funktsioneerimises. Ensüüm osaleb paljudes reaktsioonides, nagu toidu seedimine ja rakkude ülesehitus.  Läbi tehnoloogia ja uurimise oleme kindlaks teinud tema keemilise ülesehituse, suuruse, kuju ja osalise funktsionaalsuse. Kas te arvate, et nende teadmiste summa annab meile ensüümi? Kaasaegse teaduse vastus on  - jah. Teadus näeb ensüümi eraldi üksusena, tajutavate piiridega ja eesmärgiks on need piirid eristada.

Kui maailm olekski nii lihtne, et kõiki asju oleks võimalik piiritleda, üksteisest eraldada, siis tõenäoliselt oleks teadusel võimalik inimkeha superarvutite abiga ka täielikult tundma õppida. KUID MAAILM ON PALJU KEERUKAM. 

On fakt, et ensüüm ei ole eraldiseisev üksus; see on lahutamatu osake suuremast süsteemist. See eksisteerib, et teenida süsteemi ja sedasama teeb iga süsteemi komponent. Kõik osakesed on teineteisega seotud; ükski osa ei ole eraldiseisev. Ja iga osa mõjutab ja on mõjutatav teiste osade poolt. Ükskõik, millise osakese eemaldamine muudab tervikut. Lihtsamalt öeldes, inimkehas ei ole kindlaid piire, mis eraldavad ühte asja teisest. Selle asemel on lõpmatult seoseid ja muutumisi ning selles pidevalt jätkuvas põhjuste ja tagajärgede kaskaadis muutub reduktsionistlik prognoos kasutuks.

Piiride puudumine on oluline, kuna see tähendab et iga „osake“ kehas sisaldab endas rohkemat, kui on võimalik kindlaks teha teda eraldi uurides. Reduktsionism vaatab seda osakest eraldatuna süsteemist, mida too teenindab. Millest ensüüm koosneb, kuidas ta välja näeb, mida ta teeb ja miks ta teeb – kõik see on suurema süsteemi (inimkeha) funktsioon. Parem või võimsam tehnika ei suuda seda reaalsust muuta. Ei ole oluline, kui palju pimedaid mehi elevanti uurib või kui palju tehnikat neid toetab – sellega ei suudeta kunagi aru saada, mida elevant, kui tervik tähendab.

Ma soovin sellega öelda, et me vajame teadusringkondades vähem dogmat ja rohkem avatud meelt, et uurida ja kirjeldada meie maailma. Reduktsionistlik paradigma on dogma.

Reduktsionistlikule mõtteviisile toitumises on omane kahesuunalisus – arvatakse, et toidus on olemas üksik aktiivne komponent ja kui me selle sealt välja sünteesime, siis tal on ikka täpselt sama efekt. 

See mõtteviis on toidulisnaditööstuse alustala. See baseerub tehno-fantastikale, et me võime kõik oma toitainelised vajadused katta pillide, pulbrite, kapslitega. Selle tulemusel on lisanditööstus pidevalt analüüsimas toiduaineid, et leida sealt aina uusi tervist tootvaid aktiivseid osakesi ja seejärel need eraldada ja sünteesida. Me vaatasime juba, kuidas ravimimeditsiin eraldab ja isoleerib toimeaineid tervikainetest ja olgu siin täiesti selge – toidulisnaditööstus ehk „looduslik meditsiin“ teeb  täpselt sama.  Ja MÕJU EI OLE EFEKTIIVSEM RAVIMITÖÖSTUSE TOODANGUST. Veel enam – toidulisandid, nagu ka nende ravimitest vennad võivad põhjustada suurt kahju.

Teil võib olla raske alla neelata teadmist, et toidulisandid on ebaefektiivsed ja kahjustavad. Toidulisanditööstus on ravimitööstusest veel agaram oma tooteid reklaamima. Mis teile öeldakse – toidulisandid on naturaalsed; need on samad ained, mis teie toiduski. Ja nii te leiate lisandireklaame joogaajakirjades ning tervisepoodides. Sinu terapeut võib sulle oma kontoris soovitada ja isegi müüa mõningaid tabletikesi. Sa võid leida, et oled sotsiaalselt, poliitiliselt ja isegi vaimselt toidulisnaditööstusega seotud. KUID EI OLE MIDAGI NATURAALSET ISOLEERITUD TOITAINETE MANUSTAMISES. Ja oluline ei ole mitte see, kas teile see lisanditurg meeldib või mitte – oluline on, et need vitamiinid ja lisandid mõjutavad negatiivselt teie tervist pikemas perspektiivis.

Tänaseks on nii palju näiteid selle kohta, kuivõrd läbikukkunud on isoleeritud vitamiinid. Paljudel juhtudel on neil isolaatidel kehas vastupidine toime. Mõned uuringud võivad  näidata nende lisandite lühiajalist positiivse efekti. Kuid suur osa uuringuid, mida vaadeldakse kogumis, ei näita regulaarsel lisanditarbimisel mingit positiivset mõju inimese tervisele. Teadlased on kaua ja kõvasti otsinud, kulutanud hulga raha, et tõendada reduktsionistlik (toidulisandite kasulikkus) vaatenurk vähi, südamehaiguste ja üldise suremuse juures. Kuid kõige paremad uuringud näitavad, et lisanditarbimine ei too kasu, vaid põhjustab ka kahju.

Sarnaselt E vitamiiniga on oomega-3 meie kehas olulise tähtsusega. On kome liiki oomega-3: ALA, DHA ja EPA (kuigi DHA ei loeta asendamatuks rasvhappeks, kui oomega3 ja 6 suhe on õige).

Oomega-3 rasvhapped on kaasaegse toitumismaailma praegused lemmikud. Et olla kindel nende piisavuses soovitab meedia meil tarbida kala, eriti rasvast kala nagu anšoovis, heeringas, lõhe, sardiinid ja tuunikala. Loomulikult soovitatakse meile ka toidulisandeid. Lisanditootjad müüvad meile oomega-3 peamiselt kalaõli kapslitena. Nad keskenduvad peamiselt toote puhtusele  ja toovad välja kala tugeva saastatuse. WebMed läheb isegi niikaugele, et hoiatab oma lehel rasedaid ja lapsi, et need ei tarbiks ühtegi kasvanduse ja paljusid looduslike  kalu.

Kui kokku võeti 89 teaduslikku uuringut, siis nende summa summarum tulemusena leiti, et „oomega-3 rasvad EI OMA mingit selget efekti vähi või südamehaiguste suremuse osas“ Väga suures uuringus, kus ligi 200 000 isikut vaadeldi 15 aastat ja jälgiti oomega-3 juurdevõtmist nii kala kui kapslite näol, siis tulemus oli, et suurnenud oomega-3 rasva kogus suurendas ka 2 tüübi diabeeti.. Mida suurem oli oomega-3 manustamine, seda rohkem diabeeti. Selles uuringus esines peaaegu 10 000 diabeedi juhtumit. Kas siis varasem väike uuring, mis väitis vastupidist oli vale? Kuidas selgitada neid vastupidiseid tulemeid? Kui te aga vaatate neid uuringuid lähemalt, siis vastuolu ei ole. Varasem uuring oli lühiajaline ja jälgis ainult diabeedi biomarkereid. Lühiajalised uuringud üldse on väga tugevalt isoleeritud elust ehk keeruliste juhtumite merest. Kuna lisandi tootjad saavad sellest väga hästi aru, siis nad ei ootagi uuringu pikemaajalisi tulemeid. Lühiajaline piiratud uuring annab võimaluse meid veenda oma toodete efektiivsuses.

Kuna läbi mikrofoni vaadates ei ole võimalik näha suuremat pilti. See, mida sa näed, on täielikult kontekstist väljarebitud väike osake suuremast tõest. Ning see, kellel on tugevam mikrofon – antud juhul siis piima- ja lihatööstusel – on ka kõige suurem mõju.

Ma olen kindel, et kui mulle anda piisavalt aega ja raha suudan ma reduktsionislikult viisil tõendada Coca-Cola, Snickersi jms kasulikkuse. Näiteks võtan Sahara kõrbes janusse surevad inimesed ja hakkan uurima Coca mõju. Kasutan sadu erinevaid biomarkeierid, kuid tulemsues toon esile vaid par tükki – need, mis mulle on kasulikud.

Reduktsionistliku maailmavaate tulemusena ei usu me pea keegi enam, et toit iseenesest oamks mingit tähtsust. Ainult toitained omavad. Seda uskumust näitavad sildid toidupakenditel.  

Mõrad reduktsionistlikus vaatenurgas:

Kõik inimesed sh teadlased räägivad toitumisest, õpivad toitumist, müüvad toitumist, praktiseerivad toitumist läbi spetsiifiliste toitainete ning eriti läbi spetsiifiliste koguste. Me keskendume kogustele - vitamiinide, mineraalide, rasvhapete, kalorite  kogustele. Alates kaalujälgijatest kuni Zone dieedini välja usume, et mida täpsemalt me kontrollime endasse pandava toitaine kogust, seda enam oleme suutelised kontrollima tulemit ehk tervist.

Kahjuks, ei vasta see tõele. Kas te istute? Ei ole peaaegu mingit otsest seost suhu pandava toitainete koguse ja oma eesmärgile jõudva toitaine koguse vahel ehk biosaadavuse osas. Näiteks, kui te tarbite 100mg C vitamiini ühel toidukorral ja 500mg C vitamiini teisel toidukorral, siis see ei tähenda, et teise toidukorraga saadate oma kudedesse 5x rohkem vitamiini. Reduktsionistile on see oomulikult halb uudis. Sest see tähendab, et me  ei tea mitte kunagi ette, kui palju toitainet süüa, sest me ei saa teada, kui palju keha seda utiliseerib. Reduktsionisti õudusunenägu!

Teiselt poolt, on see väga hea uudis. Me ei tea imenduva ja vastu võetava toitaine kogust seetõttu, et keha otsustab igal hetkel, kui palju tal SELLEL PRAEGUSEL MOMENDIL ON VAJA. Keha on arukas, intelligetne. Näiteks karotenoidide A vitamiiniks sünteesimine on sama koguse puhul erinev 8x.  Raua omandatavus kõigub lausa 3x kuni 19x erinevuseni. St keha võtab rauda toidust vaid niipalju, kui ta vajab. Sellised erinevused käivad IGA TOITAINE KOHTA.

Siit järeldub, et toiainete andmebaasid ei olegi nii kasulikud, kui me oleme arvanud.

RIU  HAI  LIU ja õunauuring:

Professor Liu pärineb Hiinast, oma akadeemilise karjääri on ta teinud USA-s. Prof. Liul on teadmsied nii Hiina meditsiini, kui kaasaegse biokeemia  poole pealt. Uuring oli alljärgnev:

Uurimisgrupp kontrollis õuna antioküdandi efekti. 100g värskes õunas mõõdeti C vitamiini laadse anoküdandi aktiivsus ekvivalenti, mis võrdus 1500mg C vitamiiniga. Seejärel analüüsiti õuna keemiliselt ja leiti, et 100g õunas on ainult 5,7 mg C vitamiini.

Kas te näete, mida teeb tervik meie elus. 5,7 mg annab õuna C vitamiini koguseks mõni arvutiprogramm ja selle peale kaagutavad kõik spetsialistid (sõna kaagutab ei ole Campbelli raamatus:)): OI SEDA ON VÄHE. Kas pole? Kuid elu ei toimigi nii, et 5,7mg jääbki selleks koguseks ni õunas kui sinu sees. 5,7mg avaldus antioksüdandi aktiivsusena 263x suuremana, võmsamana, elusamana. Tabletil sellist võimet ei ole. Kuna õunas on veel palju, väga palju teisi ühendeid, mis kõik omavahel seotuna toimivad meis palju tugevamana. Inimkehale on õun vastuvõetav toit – see on inmtoit ja seega ka väike kogus annab suure tulemuse.

Dr. Jeanelle Boyer summeeris dr. Liu töö koos teiste samalaadsetega ja leidis, e tõunas on palju C vitamiini laadsedi komponente.

Palju, väga palju kirjutab veel Campbell oma raamatus. Lodoetavasti ilmub see eesti keeles varem, kui 10 aasta pärast.

Rasvast tulebki sul teada seda, mida ütleb Jeff Novick oma loengutes:

hea rasv on RASV

halb rasv on RASV

oomega 3 on RASV

kookosrasv on RASV

oliiviõli on RASV

oomega 6 on RASV

küllastumata rasvad on RASV

oomega 9 on RASV

oomega 4,75 on RASV

kanepiõli on RASV

linaõli on RASV

või on RASV

Ei oma tähtsust, kes on nad tootnud ja kui "kvaliteetne" see on. Eraldisi ei ole tervik ja sina ei vaja eraldist. Tervise joks mitte. Naudingu jaoks - soovi korral. Julge siis öelda, et vajad hetkelist naudingut, selles ei ole ju midagi hullu. Asi selels, et nauding purgis ja kapslis ei müü nii hästi, tervis müüb paremini. 

Kui oled kindel, et  vajad suurt energiat läbi rasva, siis on alati olemas avokaado. Kuna võiks olla see suur vajadus - kui Michael Arnstein (Frutiarian) ja Grant Campbell (Raw Aussi Athlete) jooksevad 12 tundi ja rohkem järjest, jooksevad ultramaratone mägedes, ja ei vaja lisarasva, siis on raske leida veel suuremat koormust.

Olege mureta, reduktsionist avastab  varsti kõik ained ja sünteesib sulle purki – kuid toimimise mehanismi, terviku struktuuri ta purki panna ei saa, sest sel juhul peaks ta müüma sulle õuna ennastJ.

 Reduktsionismi iseloomustab vägagi hästi asjaolu, et isolaadile ehk purgitootele on ALATI olemas positiivsed ja negatiivsed uuringud. ALATI. Kui sina ei tea, siis sa ei ole otsinud. Positiivsed on sageli lühiajalised ja negatiivsed on pikaajalised. Kuid see ei pruugi alati nii olla. Nii, et kui sa tarbid eraldisena multivitamiine, vitamiinijooke – sh ka kõiki neid „naturaalseid“ mustika, puuvilja jm imemahlasid, mis on sünteetiliste lisanditega täiendatud, tablette, kapsleid, siis pikemas perspektiivis teevad nad sulle kahju. Sest saad jääd vaegusesse – terviktoidu vaegusesse.

Kuna iga neist toidu aktiivsetest komponentidest, mis arvatakse olevat tervist toetav on seda ainult teatud määral. Sama aegselt toodab ta ka kahjulikke aineid. Mida enam võtad sa kasulikku ehk head eraldist, seda suurem on kahjuliku ehk halva kõrvalprodukti kogus. Mis on õige kogus – õige kogus on ainult inimesele sobivas naturaalses terviktoidus. Ümbritestuna teistest ainetest, antakse kehale ainult niipalju kui keha vajab, sest liigne doos toodaks juba haigust.

Vitamiin, ensüüm, oomega-3 ei ole aine, mida saab eraldada – vitamiin on PROTSESS. Sa ei saa panna protsessi purki ja seejärel omale sisse võtta. Foto ei ole tegelik elu – see on moment, liikumatu jäädvustus, mida ei anna enam uuesti ellu äratada.

Oomega-3 kapsli tarbimisega on sama, mis lasta öisesse taevasse ilutulestiku rakett. See lööb korraks heledalt särama ja varjutab valgusega ka tähed, kuid seejärel tuleb susinal maa peale tagasi. Tähtedel sama valgust ja sära ei ole anda, kuid nad ei kao – vahel on nad lihtsalt pilvede taga peidus.

Kordan veel Esselstyni ja Campbelli lauset - ärge laske ennast petta poodide terviselettidest. Ainuke terviselett poes on värske puu- ja aedviljalett.