Parasiidid või partnerid vol 14 - lehmad, tärklis ja heinamaa

 

Dunn kirjutab oma raamatus, et enamik uusi geene - mutantsed geenid - kaovad kohe. Nende kandjad surevad. Mõned uued geenid püsivad ja nendega, mis püsivad, võib minna mitmeti. Nad võivad mõnda aega püsida ja seejärel kaduda. Mõne tagasihoidliku eelise tõttu võib nende levik aeglaselt suureneda. Väga ebatõenäoline on, et ilmnenud uus geen muutub peaaegu kohe universaalseks – see on võimalik sellisel juhul, kui geeni kandja paaritub kõigiga, kel seda pole. Uued geneetilised meetodid on võimaldanud teadlastel rekonstrueerida lood ürgveisest ja inimestest eraldi ning seejärel need kaks narratiivi kokku põimida. Lehma päritolu lugu ürgveisest algab umbes 9000 aastat tagasi, kuskil Lähis-Idas, kus ürgveised hakkasid inimasustustesse sattuma. Võib olla oli seal mahlakam rohi, võib olla oli seal vähem kiskjaid. Täpselt kuidas see algas, me ei tea. Igal juhul läks ürgveistel inimestega koos veidi paremini, kui ilma nendeta. Ka inimesed hakkasid saama kasu, näiteks võime laktaasi (ensüüm) abil seedida laktoosi – piimasuhkrut. Täiskasvanud lehmal seda võimet ei ole, nagu ei ole ka täiskasvanud koeral, seal, ahvil, rotil jpt imetajatel. Ka täiskasvanud kassil, kellele me meelsasti taldrikule piima valame, ei ole seda võimet.  Piim on imikutoit, või on seda vähemalt kõigile peale tänapäeva inimese.

Selleks et täiskasvanueas piima seedida, pidi inimestel arenema võime toota peale lapseiga ensüüm laktaasi. Meie kaugetel esivanematel see võime esiti puudus. Kui nad piima jõid, said nad kõhulahtisuse ja gaasid. Toitaineid võis osaliselt imenduda, kuid kõhulahtisus võis nad teha ikkagi haigemaks kui enne.

Ometi suudavad tänapäeval enamik Lääne-Euroopa päritolu rahvaid, st need, kes põlvnesid esimestest loomapidajatest, täiskasvanuna piima seedida. Teisisõnu, kuna ürgveis muutus kodustamise käigus geneetiliselt, muutusid geneetiliselt ka inimesed. Ehk ka meie saime  kodustatud. Kui meid said palju ja rahva tihedus kasvas ning me hakkasime sõltuma lehmade poolt antavast, ei saanud me enam tagasi minna küttide-korilaste aegadesse. Meie elustiil muutus jäädavalt, nagu ka meie geenid. Me ei olnud enam metsikud.

Geeniuuringud ütlevad meile, et muteerunud geen, mis võimaldas jätkuvalt toota meie kehas piimasuhkrut lagundavat ensüümi, ilmnes 9000-10000 aastat tagasi. Vastus järgmisele küsimusele: „Kui kiiresti see geen levis?“, võttis teadlastel veidi kauem  aega, kuid lühidalt võib öelda, et kiiresti.

Kogukonnas, kus olid veised, olid need, kes suutsid piima seedida tugevamad ja suutsid ellu jääda. Need, kes ei suutnud, jäid haigemaks ja surid kergemini.

Me sõltusime ja jäime ka edaspidi sõltum ürgveisest, et toota piisavalt toitu, et toetada suurt tihedust, milleni meie populatsioon tõusis. Ürgveised sõltusid meist, et tegime üha rohkem heina ja tapsime kõik need, kes võiks neid ohustada ja tappa. Koos hakkasime maailma ümber tegema, mitte sellepärast, et suutsime, vaid sellepärast, et olime sunnitud. Kui me sellesse suhtesse juba astusime, polnud enam tagasiteed.

Ürgveised on tänaseks kõik ammu välja surnud ja nii ka nende konkurendid ja neid ohustanud kiskjalised, kelle me maha tapsime. Ja ei surnud mitte ainult otsesed ohustajad. Kui meil oli vaja oma veiste jaoks aina rohkem heina ja karjamaad, siis me aina lükkasime metsapiiri kaugemale ja kaugemale, hävitades sealse elustiku.

Täna on ürgveiste järeltulijaid Maal rohkem kui miljard. Inimesi on numbriliselt rohkem aga mitte kaalult.

Kaua arvati, et veiste-inimeste suhtevärk on ainult Euroopas, kuid see oli ekslik arvamus. Karjakasvatajad Aafrikas, nagu näiteks masaid, on oma veised kodustanud Eurooplastest sõltumatult.

Täpselt samasugused suhted on meile teatud teraviljadega. Me sõlmisime evolutsioonilise lepingu, ja selles ajast saadik ei ole meid kunagi enam lahutatud. Abikaasast on palju lihtsam lahutada kui põllumajandusest. Muidugi võime sellest võrgustikust välja minna ja jahti pidada ja toitu koguda, kuid see pole enam lihtne ja me ei saa seda teha kollektiivselt, ei liigi ega isegi riigina. Pole palju kohti, kuhu minna, ja me oleme unustanud, kuidas neil metsikutel viisidel elada. Sama kehtib ka meie koduloomade kohta. Meie koerad võivad muutuda metsikuks, kuid nad ei lähe kunagi väga kaugele. Nad sõltuvad meist, samas kui meie sõltume nüüd kollektiivselt paljudest liikidest, kuid isegi see on petlik. Mõnede hinnangute kohaselt pärineb 75 protsenti kogu maailmas tarbitavast toidust vaid kuuest taimest ja ühest loomast (osad allikad pakuvad, et 9 taimest ja osad, et 12 taime ja viis looma). Kui lehmad homme välja sureksid, sureksid miljonid inimesed, täpselt sama juhtuks nisu või maisi kadumisel ja nagu kunagi juhtuski kartulimädanikuga.

Keskmise ameeriklase ja üha enam ka keskmise lääneriikide inimese dieet koosneb kolme neljandiku kalorite ulatuses piimatoodetest, teraviljadest (rohuseemned), lihtsuhkrutest, taimeõlist ja ka  alkoholist. Ühtegi neist toitudest ei tarbitud enne põllumajanduse tulekut.

Kuid sellest ajast peale oleme keskendunud nendele vähestele liikidele, mis kasvavad kõige paremini ja mis kõige paremini sobivad meie maitsemeeltele. Selle käigus oleme jätnud tähelepanuta paljud põllukultuuride liigid (mitu põllukultuuri on välja surnud ja peaaegu tuhat on ohustatud) ja unustanud, kuidas kunagisi toite koguda. Metsmarjad istuvad nüüd korjamata oma vartel ja väike peotäis põllukultuure moodustab suurema osa kogu maailmas tarbitavatest kaloritest. Jah, me võime leida poest kinoad, kuid see on vaid tilk meres.

See, kuidas me oma suhteliselt uusi dieete metaboliseerime, on vähemalt osaliselt erinev, kuna meie hiljutised esivanemad elasid erinevalt. Me kipume käituma nii, nagu oleksid kõik oma kaalu ja tervise poolest ühesugused. See on eeldus, millel põhinevad peaaegu kõik toitumiskavad, dieedipäevikud ja kaalulangetamise saated, olgu selleks siis greibidieet, lihadieet, rasvavaba dieet või midagi muud. See on eeldus, mille põhjal koostatakse imikute kasvugraafikud. See on eeldus, millele enamik meditsiinist ühel või teisel viisil toetub. Tõde on see, et me oleksime erinevad isegi täpselt ühesugust toitu süües. Need erinevused on tingitud meie mineviku erinevustest, erinevustest, mis avalduvad otse tsivilisatsiooni õhukese pinna all nagu mõni merekoletis.

Kui tulla piima juurde tagasi, siis piima seedimiseks on meil vaja muteerunud geeni, mis lülitab sisse vajaliku ensüümi tootmise. Geograafiliselt on aga võimalus täiskasvanuna piima seedida suhteliselt harv. Ükski põlisameeriklaste populatsioon, olgu siis inkad, maiad või mõni tuhandest muust kogukonnast, ei saanud enne eurooplaste ja nende geenide saabumist piima juua. Ligikaudu 25 protsenti inimestest maa peal ei suuda täiskasvanuna laktoosi seedida ja veel 40–50 protsenti suudavad laktoosi seedida vaid osaliselt.

Ehkki reklaamides võidakse öelda, et piim "teeb kehale head", ei teha sinna juurde hoiatust "aga ainult siis, kui keha suudab seda seedida" ja "ainult siis, kui seda vajate". See, et meie keha reageerib samale toidule meie esivanemate tõttu erinevalt, peaks olema ilmne. Ometi ignoreerime sellist tegelikkust iga päev. USDA toidupüramiidi üks peamisi tooteid on endiselt piim koos puuviljade, köögiviljade, liha ja ubadega, kuigi enamik inimesi kogu maailmas ei suuda piima seedida.

Kaua aega peeti piima seedimatust ebanormaalsuseks, kuid tegelikult on vastupidi. See on normaalne.

Midagi sarnast toimub meie süljes leiduva amülaasiga. See aitab lagundada tärklisi, mida leidub maisis, kartulis, riisis, jamssis ja muudes nii varajase põllumajanduse kui ka kaasaegse toitumise põhitoiduainetes. Mõnel inimesel on täiendavaid amülaasi geene ja seetõttu toodavad nad rohkem amülaasi. Need isikud seedivad tärklist kiiremini ja tõhusamalt. Mõnel meist, võib-olla teil, on kuusteist korda rohkem amülaasi kui teistel. Ajaloolises kontekstis näib sel mitmekesisusel olevat kindel põhjus.

9 peatükk räägib teemal, kuidas me kardame ja hirmu tunneme. Metsikumat elu elades oli ka meil hirm tagaajamise ja jahisaagiks langemise ees.  Ning see on põhjustanud selle, et osa meist tunneb hirmu teatud aja ja osa meist kogu aeg.

Täna me lihtsalt kardame teisi asju. Kõik kardavad midagi. Saad ühest lahti, tuleb teine asemele.  

Dunn kirjutab, et kui parasiidid ja mutualistid mõjutasid meie kehasid, siis suuremad kiskjad mõjutasid meie mõtlemist ja meeli. Me oleme rohkem sarnasemad harksarviku,  kui gepardiga. Ja ajaloolises kontekstis on eelise vaprate ees saanud ettevaatlikud. Kuidas sinu keha ettevaatlikus reageerib, saad teada, kui keegi pimedast sulle ootamatult ette hüppab. Sa võid oma kauget minevikku tunnetada õudusfilmi vaadates või kellegi hirmsast kogemusest lugedes.