Nädalavahetusel
sain läbi loetud Gideon Burrows raamatu „This Book Won't Cure Your Cancer“.
Ma
pikemalt siinkohal ei peatu, kuigi ta analüüsib võimalusi tavameditsiini ja alternatiivse
poole omavahel suhtlemise võimalustele ja kuidas leida patsiendile kõige parem
ja ausam viis haigusega toime tulla.
Burrows
kirjutab ka surmast ja sellega kaasnevatest otsustest. Ta ei kritiseeri tänase
meditsiini tegevuskava, mil hoitakse iga hinna eest elus – hoolimata kui halb
on elukvaliteet – raskelt haiget inimest, kel tegelikult ei ole mingeid
tervenemise võimalusi.
Mida
tuleks teha, kui elu lõpp on vältimatu? Kas peaks jätkama invasiivse ja
ebamugava raviga iga päeva ja nädala jooksul, mida saab kuidagi välja
pigistada? Millal peaks valima palliatiivravile ülemineku? Kus on see piir, mis
tuleb ületada?
Burrowsi
sõnul ei soovinud ta oma haiguse süvenedes panna vastutust naise õlule. Ega ei
meeldinud talle ka mõte, et arstid oleksid sunnitud teda elus hoidma, osutades
ravi ravi pärast, et saada veidi kasutut lisaaega.
Selle
tulemusena kirjutas Burrows selle, mida Ühendkuningriigis nimetatakse nn „Advanced
Decision“. See on juriidiline dokument, mis kirjeldab ajavahemikku, milleni
patsient lubab arstidel minna, et teda elus hoida. Arvestades seda, mida
Burrows on siiani kirjutanud, ei ole üllatav, et eelistab mittesekkumist, kui
lõpp on suhteliselt peatne. Burrows eelistab, et arstid ei pingutaks liigse aja
nimel, kui tulemuseks on kehvem elukvaliteet.
Lõpus
kirjutab Burrows: „Minu ajukasvaja lugu
selleks korraks lõpeb. Minu füüsiline ja meditsiiniline elu on võtnud peaaegu
etteaimatava mustri. Tunnen end mõni nädala tükk aega halvasti, pean palju
magama, ei saa kuidagi pead selgeks,
paremal pool on pidev nõrkus ja krambid on tugevamad, mõjutavad mu kõnet ja on
altid tekkima suvalisel ajal. Seejärel tunnen end paar nädalat suhteliselt
normaalselt, olen vormis, seltskondlik ja õnnelik. Mul on iga päev palju lühiajalisi
krambihooge – sagedamini kui halbadel nädalatel –, kuid need on väga kerged ja
mööduvad peaaegu märkamatult. Ma hoolitsen oma laste eest. Ma sõidan palju
jalgrattaga, mõnikord isegi võistlustel.
Töötan kirjanikuna. Elu läheb edasi, kuigi vahepeal
arvasin, et see on juba lõppenud. Olen 6 kuu klubi liige. Käin iga poole aasta
tagant ajupilti tegemas ja iga kord tunnen endiselt, et see võib olla halbade
uudiste päev. Ühel päeval see nii ka on, kuid praegu on see vaid järjekordne
teade väga aeglasest kasvust. Iga päev võtan ikka peotäie ravimeid.
Olen nüüd leppinud tõsiasjaga, et mu krambid
ei kao kunagi. Ma ei sõida enam kunagi autoga. Aga just selline see minu elu
hetkel on ja nii see edasi läheb.“
Heitsin pilgu ka tema järgmistesse ajuvähki puudutavatesse raamatutesse. Esimesse „Brain Tumours: Living low grade (Facing Brain Cancer Book 1)“ on koondatud erinevate aeglase kasvuga ajukasvajate patsientide lood, samuti selgitatakse rohkem tavakeeles lahti sellega seotud raviprotseduurid, haigusnäitajad jms.
Selle
raamatu järg „Glioblastoma - A guide for
patients and loved ones: Your guide to glioblastoma and anaplastic astrocytoma
brain tumours (Facing Brain Cancer Book 2)“, mis on ilmunud 2017, räägib juba
glioblistoomi halvaloomulistest variantidest. Burrows märgib, et kuna tal endal
on stabiilne aeglase kasvuga ajukasvaja, siis ta ei plaaninud kirjutada
gliblastoomist. Kuid aeglase kasvuga ajukasvajate diagnoosiga inimeste, kellest
ta kirjutas raamatu esimeses osas ning kellega tal kujunesid välja
sõprussuhted, olukord aastate jooksul muutus. Aeglase kasvuga kasvajast saab
ühel päeval halvaloomuline kiire kasvuga haigus. Ning ka Burrowsi enda kasvaja
on ühel päeval muutumas. Seetõttu otsustas ta esimeses osas tutvustatud
inimeste lugusid edasi rääkida ja ühtlasi ka selgitada glioblastoomiga
patsientide võimalusi ja igapäevast elu.
Mulle
raamat väga meeldis. See oli realistliku vaatega, aus ja hästi kirjutatud: hoolimata
oma kohkumusest, paanikast ja halvast diagnoosist, ei kaota autor selget pilku
vähiga seotud imerohtude ja imelugude maailmas.
Järgmiseks
sattus silme ette Lydia Kang, MD ja ajaloolase/kirjaniku Nate Pedersen poolt kirjutatud raamatu
"Quackery: A Brief History of the Worst
Ways to Cure Everything". Ajalugu võib mõnikord olla veidi kuiv ja
igav; kuid seda raamatut on kiidetud kui huvitavat ja oskuslikult kirja pandut.
Autorid toovad välja mõned kõige vastikumad ja naeruväärsemad asjad, millega
inimesed on end tervist taga ajades ravinud.
Lydia Kang ja Nate Pedersen |
Autorid
juhivad tähelepanu sellele, et šarlatanlus on kui kummardus inimese eluiha
uskumatule jõule. "Oleme ellujäämise nimel valmis sööma surnukehasid,
laskma end töödelda keeva õliga ja taluma eksperimentaalset ravi, mis hõlmab
liigses koguses kaane." Ja see sama tõuge on toonud kaasa uskumatuid
uuendusi, nagu operatsioonianesteesia. Oluline on välja selgitada, mis töötab
ja mis mitte. Petturlus kestab ja kindlasti on veel "hullemaid
raviviise" tulemas. Alates lihtsalt
imelikust kuni täiesti ohtlikuni, on raamatus kümneid veidraid, haiglaselt hullumeelseid
"ravimeetodeid" – mille on välja mõelnud nii arstid ja teadlased, kui
spiritistid ja imerohumüüjad ja mis
põhinesid nii teadmatusel, katse-eksitusel kui ka otsestel pettustel.
Quackery inglise keeles vastab tõenäoliselt šarlatanlusele eesti keeles. Seletav sõnaraamat ütleb, et quackery on enamjaolt tervisepettuse sünonüüm, pettuse või asjatundmatute meditsiinipraktikate propageerimine. Šarlatan on "petturlik või asjatundmatu meditsiinioskuste propageerija" või "isik, kes teeskleb professionaalselt või avalikult, et tal on oskused, teadmised, kvalifikatsioon või volitused, mida tal ei ole". Mõiste quack on kärbitud vorm arhailisest terminist quacksalver, hollandi keelest: kwakzalver on "salvimüüja". Keskajal tähendas termin quack "karjumist", kuna need müüsid turul oma kaupa kõva häälega karjudes.
Raamat
on 500 lk paks, sisukorrast loen kokku 28 erinevat võimalust tervenemiseks sh
elavhõbe, arseen, kuld, radoon, opiaadid, kokaiin, alkohol, tubakas,
aadrilaskmine, külma vee protseduurid, klistiirid, kannibalism, paastumine,
seks, elekter jpm.
Tundub
põnev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar