võilille jäätis

Eile oli veel ilus ilma ja võililled kõik lahti. Nosisin neid õienuppe ja mõtlesin, et peaks ju ilusat kollast värvi andma. Korjasin ühe suure peotäie õisikuid, eemaldasin rohelised otsad.
Ja tegin jäätist - koostis ikka vesi-mesi -pähklid
Võililled mikserdasin enne pähklipiimaga läbi. Tuli ilus kollane piim. Jäätis kokkuvõttes tuli selline kollakas - karamelli värvi. Pildilt see värv nii hästi aru saadav ei ole. Kindlasti saaks intensiivsema värvi, kui oleks võililli rohkem pannud aga kartsin, et liiga palju annavad tuntava võillemaitse ja lapsed ei söö. Kollast pähklipiima jäi ülegi ja hommikul said lapsed sellega tatra helbeid süüa. Sõid küll:)
Jäätis ise:
1 tass pähklipiima
3/4 tassi leotatud india pähkleid
peotäis ainult kollaseid võilille õisi
2 spl mett
noaots soola
1 spl psyllium huski
veidi sidrunimahla
Blenderdada ja mina panin jäätisemasinasse.

võilillejuurest kommi

Veidi hiljaks jäänud, kuna tegemist varakevadiste juurtega. Aga järgmine juure korjamise aeg sügisel.
Kõigepealt sobivas koguses võilillejuuri. Vahemärkusena seda, et varakevadised võilillejuured on maitselt mahedad-magusad ja süüa tasuks neid ka niisama - otse peenralt võetuna. Mulla võib käega maha pühkida. Niisama süües saab B12 kätte, kes kardab, peseb hoolikalt puhtaks. Võib ka ära koorida. Vitamiine-mineraale

jääb peale koorimist ikka vähemaks.

Talveks olen kuivatanud juuri tükeldatuna ja ilma pesemata. Kuivades tuleb üleliigne juure küljest ilusti lahti, võib üle harjata. Oleneb muidugi pinnasest.
Siin pildil on juured pestud, kuna selline kommi variant kavas.

Retsept tuligi sellisest uitmõttest, et oli laual üks tühi meepurk, mille põhja küljes mett. Paraja suurusega tükid paningi sinna meepurki ja segasin hoolikalt läbi.

Kevadel oli veel pliidi kütmise aeg, ja meega tükid panin ööseks sinna sooja pliidi äärele kuivama. Kuivatit ei ole võilillejuurtele kunagi kasutanud, kuna õhu käes kuivavad kiiresti.

Siin pildil nüüd kuivanud juured võrreldes kuivamata juurtega. Maht väheneb oluliselt.

Kui jätta juured sellised pehmemad siis maitse on väga hea. Ja närimiseks ka tegevust.

Selline suurepärane kaubanduslik väljanägemine tuleb kui teha meega kooritud juuretükke. Valge magus närimine

veel puude alla ja otsa

Aga mida on nüüd väga-väga palju. Võille õisik, oled proovinud süüa lihtsalt niisama. Lihtsalt. Mitte koos alumiste rohelist tupelehtedega - vaid ainult kollase õieosa. Tugevalt õitolmune (ja ongi õietolmu maitsega) ja palju magusam kui ma algul arvasin.

Mulle maitseb ja hea meel ka, et ei pea teda jahus keerama ja õlis praadima. Ilus lill ja ega teda kauaks ei ole. Talveks tasub siis idandamiseks valgeid lendlevaid seemneid korjata.

Sarapuu lehed - Viilmaa järgi kannab sarapuu arukuse energiat

Sõstralehed ka muidugi

Pärna lehed - noored lehed on ühed mahedaimad

Tammeke - väga suur puu, väga väekas leht

Puude lehti ja õisi - ikka söömiseks

Tagasi kodus oli täitsa äratuntav isu kasvava rohelise järele. Pungade söömise aeg jäi kuidagi vahele. Kõik juba paksult lehes-õies. Kuigi söödavat on palju maapinnal, tasub vaadata ka üles.
Dr Young mainis, et inmkeha võngub 75 MHz juures, vorstivõileib 3MHZ juures, roos 200MHz juures. Energeetika poolest siis lilled esirinnas. Sestap on energeetiliselt hea ka õietolm, kuid vaadakem ka puude otsa. Ühest alliakst olen leidnud soovitus ka võilille või nõgest või muud taime võtta söömiseks suurte puude lähedalt. Kuna nende infovahetus ja energeetika on omavahel siis võimsamalt seotud. Samas puu ise on juurtega sügaval maa sees ja ladvaga kõrgel tähtedele avatud, läbi lehtede (ka õite ja viljade) jõuab see miski eriline meieni. Natalie Rose raamatus oli ka see võngete-toiduainete tabel. Mõnikord kriban ümber:


Kreegi, kirsi, õunapuu õied. On maheda maitsega.









Kuusekasv - vitamiinipomm juba vanas tuntud headuses. Neid võib külmutada, segada meega - blenderdada rohelist moosi ja külmutada.







pihlaka lehed









kannike


















sanglepp









kaseke













kadaka kasvud veel kontsentreeritumad kui kuuse omad.












veel üks õis - jäesekapsa oma













vaarikaleht

Alati ei peagi kõike kuuma veega üle valama ja ära keetma. Värske elus toiduks. Ja kes ei ole harjunud, siis ikka ühekaupa - tasa ja targu.

Ma olen omajagu aega neid söönud aga eemalolekust suure tuhinaga sõin kõiki järjest ja tuletasin meelde - veidi hiljem olin veidi punasetäpiline. See oli ka eelmisel aastal, kui hoogu sattusin. Siis ei saanud kohe aru. Puuleht on kange kraam - sama kange kui pudelike keemiaga apteegis.

Nüüd taipasin puulehed kohe rahule jätta ja nosisin võilille-nõgest. Täpid läksid õhtuks ilusti minema:)

Juunikuus kursusele

Põlvamaal Männi talus 09-10. juunil
Täpsem kava kodulehel www.paikesetoit.ee/uus-kursus