D vitamiin: psedovitamiin pseudohaigusele

Kuigi ma ise osalen juba 15 aastat ainuisikuliselt omaenda elu-uuringus teemal "vitamiinide jt lisandite mittevõtmise mõju minu tervisele",  soovitan kõigile teistele oma D vitamiinid võtta, kui need on arsti poolt madalates doosides välja kirjutatud ja defitsiit (alla 30nmol/L) igati tõendatud.  Ja samas ka ise mõelda.

Olen varasemalt arutlenud iseenda ja teistega selle üle, et reeglina ennekõike haigus põhjustab madala vitamiini taseme, mitte vastupidi. Sestap ei ravi toidulisand haigust, vaid haiguse taandudes taastuvad ka vitamiinide tasemed. Võtame ühed elu hammasrataste vahele jäänud pagulased, kes sõjatandrilt põgenedes, läbi kõrbe ja üle mägede rännates,  vintsutatuna ilmast ja kehavast toidust - hügieenist, väsimusest ning hirmust. Selline inimene jõuab mingisse sihtkohta ja saab meditsiinilist abi - tal leitakse, et erinev vitamiinide, mineraalide jms defitsiit. Siis see on defitsiit, mis tõenäoliselt võib viia haiguseni. Kuid seda iseenesest ei tekita defitsiit, vaid unepuudus ja väsimus, nälg ja mustus. Samas ma saan aru, kui selline inimene vajab lisandeid - aga mitte eraldiseisvana, vaid ikka kõige muuga koos.

Kui võtame tänase lääne inimese, kes sööb 3-9 korda päevas või 1 kord aga terve päev läbi, kes sõidutab oma keha ühest kohast teise, tekitab ise omale hirmu soojas kodus liikumatult istudes läbi meedikanalite tulvavate lugude, filmide, mängude ja tema vereanalüüsid näitavad defitsiiti, siis mis see on? Hea elu defitsiit? Kvalitatiivne nälg? Mulle ei tundu, et ükski vitamiinipill aitaks ennetada seda, mis ilmselgelt tulemas on. Me nõuame meditsiinilt kaugelt liiga palju.

Ma üritan eemale hoida toidulisandi tarbimise meeletu maailma kritiseerimisest, kuid sattusin viimasel ajal järjepanu kogemata küll foorumitesse, kus inimesed ostsisid järjest suuremate megadoosidega lisandite e-poode, küll ajalehtede artiklitesse - mis väitsid, et näe päikese käes olemine ei aidanudki D vitamiinil kehas tõusta 75 nmol (aga ei peagi ju!) ja et veganid need kõige  suuremad D vitamiini defitsiidis kannatajad. 

Siis panin end kirja Emory Ülikooli kursusele "Biohacking your brains health", kus räägitakse ajust ja toitumisest sh vitamiinilisanditest ja nii sattusingi kahele D vitamiini puudutavale heale artiklile. 

Üks professor Tim Spectori oma, see on minu lemmik :). Ja teine, mis järgneb on BBC artikli tõlge, kus ma naudin häid viiteid meta-analüüsidele ja uuringutele ning hinnangute vaba arutlust. 

Tõlkisin siia Lononi Kings College geneetilise epidemioloogia professori Tim Spectori artikli 

D vitamiin: pseudovitamiin pseudohaigusele 

Tim Spector

Vitamiinide avastamisest on möödunud sajand, kuid me oleme ikka veel neisse armunud. PoolUSA ja UK elanikkonnast võtab lisandeid    . Hetke lemmikust D vitamiinist  – päikesevitamiinist – usutakse, et see on kõige enam tõendatud ja annab kõige rohkem kasu. Valitsused, sh ka UK oma, on öelnud, et tõendid D vitamiini heast mõjust tervisele on nii ülekaalukad, et iga täiskasvanu peaks võtma seda vähemalt 6 kuud aastas. 

Kõige esimesena kasutati seda Victoria ajastul,  linnades elavate vaeste perede laste rahhiidi ravimisel ja täna antakse seda rutiinselt, et ennetada ja ravida luuhõrenemist (osteoporoosi) ja luumurde. Uuringutes seostatakse D vitamiini pea saja erineva haiguse riski vähenemisega, seda alates depressioonist kuni vähini.  

Kõigi aegade suurim kliiniline uuring   D vitamiini kasulikkusest luumurdude ennetamisel, on nüüdskes avaldatud ajakirjas BMJ  (vana nimega British Medical Journal). Uuring hõlmas 500 000 inimest, umbes 188 000 luumurdu 23 grupist paljudest erinevatest riikidest.  Kuna D vitamiini tasemed on tugevalt mõjutatud geneetikast, kasutasid teadlased vere D-vitamiini sisalduse (nn Mendelian randomiseerimine või MR) geneetilisi markereid, et vältida vaatlusuuringute tavapäraseid eelarvamusi nagu haiguse põhjuse ja tagajärje segiajamine ja teiste seotud tervisekäitumiste (niinimetatud "confounders") mõju.   

Tulemused näitasid, et ei ole mingit seost D vitamiini taseme  ja luumurdude riski vahel. See viimane uuring vastandub UK valitsuse viimatiste väidetega (kuigi mitte varasemate kliiniliste uuringute hulgaga). 

2014 aastal,  tehtud meta-analüüs 31 D vitamiini lisandit puudutava uuringu kohta leidis, et ei ole mõju luumurdudele. Suurem osa meie tugevast usust lisandi vastu tuleneb 1980ndate hooldekodude uuringust, mida ei ole enam kunagi korratud ja on ilmselt ebaõige.   

Veidi värskem meta-analüüs    33 randomiseeritud uuringu kohta, mis hõlmas kaltsiumi ja D vitamiini lisandit võtvat 50 000 vanemaealist täiskasvanut, leidis et ei ole mõju luumurdude esinemissagedusele. Samuti leiti, et ei ole selgeltmõistetavat kasu lihastugevuse ja mobiilsuse osas.   

Niisiis, kui andmed näitavad, et D vitamiin ei ole ennast õigustanud luumurdude ennetamisel, miks siis muretseda kõigi nende inimeste pärast, kelle veres on madal D vitamiini tase? D vitamiini defitsiit on muutunud moodsaks epideemiaks ja ettekanded ütlevad, et viiendik USA ja UK elanikkonnast on madala D vitamiini tasemega. On nad siis rohkem aldid teistele haigustele ja vähile?   

Defitsiidi määra osas ei ole konsensust.

Puudub ühine arusaam selle kohta, mis on D vitamiini defitsiit. Defitsiidi taseme määrad on meelevaldsed ja selles osa puuudub rahvusvaheline konsensus. Segadust tekitab ka USA erinev ühiksüsteem. „Normaalseks“ tasemeks loetakse 50-80 nanaomooli liitri vere kohta (nmol/L), samas ütlevad viimased uuringud, et täiesti piisav on 30 nmol/L. 

Kliiniline defitsiit (vähem kui 10 nmol) on reeglina täiesti selge, kuid samas on valesti määratud defitsiit tekitanud miljonites inimestes stressi ja tekitanud ülemääraste annuste võtmist. Enamik inimesi eeldavad, et kaltsium ja D vitamiin on ohutud ja mida rohkem võtta, seda parem. Minu kliiniline praktika muutus, kui uuringud  näitasid, et kaltsiumi lisand, mitte ainult ei ole ebaefektiivne luumurdude vastu, vaid võib põhjustada ka südamehaigust. Retseptide arv läheb vähenemise teed.

D vitamiin on rasvlahustuv, seega kõrgemat sisaldust saab keha endas ladustada. Kui soovitused D vitamiini lisanditele on reeglina mõõdukates doosides (10mikrogrammi või 400 IU) , siis nii mõnedki ületavad selle doosi, kui tarbivad veel lisaks tursamaksõli ja rikastatud piima, apelsinimahla või leiba. Veel enam murettekitav on see, et inimesed ostavad järjest enam megadoosides (4000-20000IU) lisandeid internetist.  

Ülikõrge D vitamiini tasemega (üle 100 nmol) patsiendid on nii minu kliinikus, kui ka mujal muutunud tavapäraseks. Samuti raporteeritakse järjest enam toksilist üledoosi. Mõningad randomiseeritud uuringud on näidanud, et veres oleva kõrge D vitamiini tasemega või megadoosides D vitamiini lisandeid (üle 800 IU) võtvad patsientidel on ülemääraselt suurenenud risk kukkumistele ja luumurdudele. D vitamiin on kaugel sõnast ohutu.    

D vitamiini lisandit ei peaks enam kauem soovitama ka muude haiguste ennetamiseks; suurem osa positiivsetest 137 haiguse kohta avaldatud uuringutest on ülevaatamisel ära märgitud, kui võltsingud. Laialdaselt levinud oli uskumus, et D vitamiini lisandid aiatavad ära hoida südamehaigusi, kuid meta-analüüsid ja suuremahulised geneetilised MR uuringud on selle välistanud. 

Pseudo-haigus

Oleme loonud ka endale veel teisegi pseudohaiguse, mida toetavad toidulisandi tootjad, patsientide grupid, toiduainete tootjad, rahvatervise osakonnad, heategevusühingud.   Igaühele meeldib uskuda imelisse vitamiini tabletti ja ta tunneb, et „need teevad midagi“.  

D vitamiini hoolimata oma staaristaatusest ei tohiks tänapäeval enam vitamiiniks nimetada, kuna vajalikud annused on niivõrd suured. Keha suudab D vitamiini meie nahas sünteesida ja see on steroidi prekursor. Selle asemel, et toetuda sellelel isehakanule, peaksid terved inimesed saama D vitamiini väikestes doosides päikesepaistest ja toidust nagu kala, õli, seened ja piimatooted. 

Me peaksime samuti usaldama, et tuhandeid aastaid kestnud evolutsioon suudab toime tulla loomuliku D vitamiini taseme langusega talvel ilma, et meie jäsemed murduksid.  Pea pool elanikkonnast võtab vitamiine igapäevaselt, hoolimata nende null kasutegurist ja järjest kasvavate tõenditega kahjulikkusest.  Ülemaailmne trend lisada reguleerimata vitamiine töödeldud toidule on nüüdseks tõsiselt küsimärgi all. 

Kuigi D vitamiinil on jätkuvalt harv meditsiiniline roll tõsiste defitsiitide või voodihaigete puhul, tuleks teistel vältida pseudo-haiguse „ravi“ steroidiga ning keskenduda selle asemel tervislikule elustiilile, päikesele ja hoida kokku oma raha ja energiat, süües rikkalikuma mitmekesisusega tõelist toitu.